Mitte sellepärast muidugi, et ta oleks kunagi ujumas käinud. Tema töökorraldus poleks seda lubanud. Ta oli samasugune nagu oleks olnud triljon aastat tagasi, kui vogonid roomasid pikaldaselt välja Vogsfääri esiaegsetest meredest ja lebasid ähkides ja lõõtsutades planeedi neitsilikel kallastel... siis kui Vogosoli päike kiirgas sel hommikul oma esimesi säravaid kiiri nende üle, oli nagu oleks evolutsioonijõud nad seal ja kohe maha jätnud, pööranud neist jälkustundes ära nagu õnnetust ja inetust eksitusest. Nad ei arenenud enam kunagi: nad ei oleks kunagi tohtinud ellu jääda.
Fakt, et nad siiski jäid, on tribuut nende olendite juhmile ämööbiajulisele kangekaelsusele. Evolutsioon? küsivad nad omavahel, kellel seda vaja on? ja mida loodus keeldus nende jaoks tegemast, tegid nad lihtsalt ise, kuni selle ajani, kui nad olid võimelised parandama oma rõvedaid anatoomilisi möödalaskmisi kirurgia abil.
Vahepeal tegelesid planeet Vogsfääri loodusjõud kogu aeg oma varasemate vigade parandamisega. Nad kutsusid esile juveelidena sädelevad plagavad krabid, keda Vogonid sõid, purustades nende kesti raudvasaratega; kõrgustesse püüdlevad puud südantlõhestavas saleduses ja värvuses, mida Vogonid raiusid ja põletasid krabiliha küpsetamiseks; elegantsed gasellilaadsed siidise naha ja kastemärgade silmadega olendid, keda Vogonid püüdsid ja kelle peal istusid. Neid ei kasutatud transpordiks, sest nende seljad võisid silmapilkselt murduda, aga Vogonid istusid neil ikkagi.
Nii see planeet veetis oma aastatuhandeid, kuni Vogonid avastasid äkki tähtedevaheliste reiside põhimõtted. Väheste lühikeste Vogi aastate jooksu emigreerus viimane kui üks Vogon Megabrantise parve, Galaktika poliitilisse keskusse ja moodustas nüüd Galaktilise Tsiviilteenistuse ülivõimsa selgroo. Nad püüdsid omandada kogemusi, nad püüdsid omandada stiili ja ühiskondlikku meeldivust, aga suuremalt jaolt erineb moodne Vogon vähe oma primitiivsetest esivanematest. Nad impordivad igal aastal oma koduplaneedilt kakskümmend seitse tuhat juveelina sädelevat plagavat krabi ja taovad neid õnnelikel napsuöödel raudvasaratega tükkideks.
Prostetniline Vogon Jeltz oli puhtatõuline Vogon selles mõttes, et oli läbinisti alatu. Peale selle ei meeldinud talle hääletajad.
Kusagil väikeses pimedas kabiinis, peidetuna Prostetnilise Vogon Jeltzi lipulaeva sisikonda, loitis närviliselt väike tikk. Tiku omanik ei olnud Vogon, aga ta teadis neist kõike ja see andis põhjust olla närviline. Tema nimi oli Ford Prefekt.
Ta vaatas kabiinis ringi, aga nägi vähe. Kummalised koletislikud varjud ilmusid ja hüplesid koos tillukese hubiseva leegiga, aga kõik oli vaikne. Ta hingas vaikusse, tänades Dentrasse. Dentrassid on tõrges gurmaanide hõim, metsik aga meeldiv punt, kelle Vogonid olid hiljuti võtnud kui toilustustoimkonna oma pikaveo lendudele, täies teadmises sellest, et nad hoiavad endid väga omaette.
See sobis Dentrassidele hästi, kuna nad armastasid Vogonite raha, mis on üks tugevamaid valuutasid kosmoses, aga jälestasid Vogoneid endid. Ainuke liik Vogoneid, keda Dentrassidel meeldis näha, olid pahased Vogonid.
Selle väikese jupi informatsiooni pärast ei olnudki Ford Prefect nüüdseks väike pilv vesinikku, hapnikku ja vingugaasi.
Ta kuulis kerget oiet. Tikuvalgel nägi ta kergelt uksel liikuvat tugevat varju. Kiiresti kustutas ta tiku, soris oma taskus, leidis mida otsis ja võttis selle välja. Ta rebis selle lahti ja raputas. Ta toetus põrandale. Vari liikus jälle.
Ford Prefect ütles: "Ma ostsin natuke hiina pähkleid."
Arthur Dent liigutas ja oigas jälle, pomisedes arusaamatult.
"Siin, võta natuke," sundis Ford, raputades pakki jälle, "kui sa ei ole kunagi enne käinud läbi aine ülekande kiirte, oled sa võib-olla kaotanud natuke soola ja proteiini. Õlu, mis sa jõid võib-olla pehmendas veidi su süsteemi."
"Uhhhrrr..." ütles Arthur Dent. Ta avas oma silmad. "Siin on pime," ütles ta.
"Jah," vastas Ford, "siin on pime."
"Pole valgust," ütles Arthur Dent. "Pime, pole valgust."
Üks asjadest, mida Ford Prefect oli inimeste juures alati pidanud kõige raskemini arusaadavaks, oli nende komme pidevalt teatada ja korrata väga ilmselget nagu Ilm on ilus või Te olete väga pikk või Oh kallis, te olete kukkunud kolmekümne jala sügavusse kaevu, kas kõik on korras? Kõigepealt lõi Ford teooria, et seletada seda imelikku tava. Kui inimolendid ei treeni oma huuli, mõtles ta, kasvavad nende suud võibolla kinni. Pärast mõningaid kuid kaalutlusi ja vaatlusi, vahetas ta selle teooria teise vastu. Kui nad lõpetavad oma huultetreeningu, mõtles ta, hakkavad nende ajud tööle. Pärast seda ta taganes ka sellest teooriast, kuna oli täiesti küüniline ja otsustas, et talle meeldivad inimolendid piisavalt üleüldse, siiski jäi ta meeleheitlikult häirituks, kui kohutavalt suurest hulgast asjadest ei teadnud nad midagi.
"Jah," nõustus ta Arthuriga, "pole valgust." Ta aitas Arthurit natukese hiina pähklitega. "Kuidas sa end tunned?" küsis ta.
"Nagu sõjakool," vastas Arthur, "vähe puudub meelemärkuse kaotamisest."
Ford jälgis teda mõttetult pimeduses.
"Kui ma küsin sult, kus põrgus me oleme," ütles Arthur nõrgalt, "pean ma siis kahetsema?"
Ford tõusis püsti. "Me oleme kaitstud," ütles ta.
"Oh, hea," vastas Arthur.
"Me oleme väikeses köögikabiinis," rääkis Ford, "ühel Vogonite Konstruktorite Laevastiku kosmoselaeval."
"Ah," ütles Arthur, "see on ilmselt mingi imelik sõna kaitstud kasutamisviis, millest ma ei ole ennem kuulnud."
Ford krapsas põlema uue tiku, et otsida valguslülitit. Koletislikud varjud ilmusid ja hüplesid jälle. Arthur pingutas end jalgele ja tõmbus kartlikult kägarasse. Jõledad tulnukate varjud näisid tunglevat tema pärast, õhk oli paks umbsetest lõhnadest, mis libisesid läbi ta kopsude ilma ennast tutvustamata ja madal ärritav sumin takistas ta aju keskendumast.
"Kuidas me siia saime?" küsis ta, värisedes kergelt.
"Me hääletasime peale," ütles Ford.
"Vabandust?" ütles Arthur, "kas sa püüad mulle seletada, et me ainult sirutasime oma pöidlad välja ja mõni roheline putukasilmadega monstrum küünitas oma pea välja ja ütles "Hi sellid, hüpake kiiresti sisse, ma võin võtta teid kuni Basingstoke ringteeni?"
"Hästi," ütles Ford, "Pöial on üks elektrooniline läbi eetri signaliseeriv instrument, ringtee on Barnardi tähel kuue valgusaasta kaugusel, aga ülejäänu vastab enam-vähem tõele."
"Ja putukasilmadega monstrum?"
"On roheline, jah."
"Kena," ütles Arthur, "millal ma koju võin minna?"
"Sa ei saa," ütles Ford Prefect ja leidis valguslüliti.
"Varja oma silmad..." ütles ta ja lülitas seda.
Isegi Ford oli üllatunud.
"Püha müristus," ütles Arthur, "kas see on tõesti lendava taldriku sisemus?"
Prostetniline Vogon Jeltz hiivas oma ebameeldivat rohelist keret ümber kontrollpuldi. Ta tundis alati pärast asustatud planeetide hävitamist ebamäärast ärritust. Ta soovis, et tuleks keegi ja ütleks talle, et ta tegi kõik valesti ning ta võiks karjuda tollega ja tunda ennast paremini. Ta hüppas nii raskelt kui võimalik oma kontrollistmele, lootes et see läheb katki ja annab talle midagi, mille üle tõeliselt vihastada, aga see tegi ainult ühe kaebliku kriiksu.
"Lase jalga!" käratas ta noorele Vogonist turvamehele, kes sisenes sel hetkel juhtimisruumi. Turvamees kadus viivitamatult, tundes pigem leevendust. Ta oli rõõmus, et nüüd ei pea see olema tema, kes toimetab kätte raporti, mille nad olid just vastu võtnud. Raport oli üks ametlik vabastusteade, milles öeldi, et sel hetkel on valitsuse uurimislaboris Damogranil avalikustatud uut tüüpi kosmoselaeva mootor, mis teeb nüüdsest peale kõik hüperkosmilised ekspressteed kasutuks.
Teine uks avanes, aga Vogonist kapten ei karjunud nüüd, sest see oli uks köögipoolelt, kus Dentrassid tegid tema toitu. Söök oli kõige teretulnum.
Hiiglasuur karvane olend keksis läbi ukse koos tema lõunasöögikandikuga. See irvitas nagu maniakk.
Prostetniline Vogon Jeltz oli rõõmus. Ta teadis, et kui Dentrassi on nii endaga rahul, on kusagil laeval toimumas midagi, mis teeks vastukaaluks tema väga vihaseks.
Ford ja Arthur vaatasid ringi.
"Hästi, mis sa arvad?" küsis Ford.
"See on natuke räpane, kas pole?"
Ford kortsutas kulmu kasimatutele madratsitele, pesemata tassidele ja tulnuka haisvatele tundmatutele pesutükkidele, mis lebasid ümberringi kitsas kabiinis.
"Hästi, vaata, see on töölaev," ütles Ford. "Need on Dentrasside magamistoad."
"Ma arvasin, et neid hüütakse Vogoniteks või midagi sarnast."
"Jah," ütles Ford, "Vogonid juhivad laeva, Dentrassid on kokad; nemad lasid meid pardale."
"Ma olen segaduses," ütles Arthur.
"Siin, vaata seda," ütles Ford. Ta istus maha ühele madratsitest ja soris millegi järele oma paunas. Arthur torkis närviliselt madratsit ja istus ise ka: tegelikult oli tal väga vähe põhjust olla närviline, sest kõik madratsid, mis on kasvanud üles Sqornshellous Zeeta soodes, on enne kasutusele võtmist väga põhjalikult tapetud ja kuivatatud. Väga vähesed neist on uuesti ellu ärganud.
Ford ulatas raamatu Arthurile.
"Mis see on?" küsis Arthur.
"Galaktikas hääletaja käsiraamat. See on elektrooniline raamat. See räägib sulle kõike, mida teada tahad. See on tema töö."
Arthur pööras seda närviliselt käes.
"Mulle meeldib selle kate," ütles ta. "'Ära pabista'. See on esimene kasulik ja arusaadav asi, mida keegi mulle terve tänase päeva on öelnud."
"Ma näitan sulle, kuidas see töötab," ütles Ford. Ta napsas selle Arthuri käest, kes hoidis teda ikka nagu kaks nädalat surnud lõokest, ära ja tõmbas kattest välja.
"Vajuta seda nuppu siin, vaata, ja ekraan läheb põlema ning annab sulle indeksi."
Ekraan, umbes kolm korda neli tolli, süttis ja märgid hakkasid selle pinnal virvendama.
"Kui sa tahad teada Vogonitest, siis sisesta see nimi nii." Ta näpud vajutasid veel mõningaid nuppe. "Ja siin me oleme."
Sõnad Vogonite Konstruktorite Laevastik helendasid roheliselt üle ekraani.
Ford vajutas suurt punast nuppu ekraani all ja sõnad hakkasid üle selle lainetama. Samal ajal hakkas raamat vaikse, tasakaaluka häälega rääkima. Siin tuleb see, mida raamat ütles:
Vogonite Konstruktorite Laevastik. Nüüd ütlen teile, mida peate ette võtma, et peale saada: unustage see. Nad on üks kõige ebameeldivam rass Galaktikas - mitte metsikud, aga halvatujulised, bürokraatlikud, üliagarad ja tundetud. Nad ei liiguta lillegi, et päästa enda lihast vanaema Traali Jampsliku Putukamäägur Elaja käest ilma kolmes eksemplaris allkirjastatud käsuta, mis on sisse tulnud, välja läinud, tagasi saadetud, küsimusena üles tõstetud, kadunud, leitud, antud rahvale arutada, kadunud jälle ja lõpuks maetud kolmeks kuuks pehmesse turbasse ja pärast läinud taaskasutusse tõrvikutena.
Parim tee saada Vogonitest jooki, on torgata näpp tema kurku ja parim vahend tema ärritamiseks on sööta ta vanaemaga Traali Jampslikku Putukamäägur Elajat.
Mitte mingil juhul ärge laske Vogonil teile oma luulet lugeda."
Arthur pilgutas selle peale silmi.
"Kui kummaline raamat. Kuidas me siis peale saime?"
"See ei ole enam tähtis," ütles Ford, lükates raamatu tagasi kattesse. "Ma teen väliuuringuid uue täiendatud väljaande jaoks ja üks asi mille ma saan nüüd lisada, on see, kuidas Vogonid kasutavad Dentrassi kokkasid. See annab täiesti uue ja kasuliku väikese vaatenurga."
Valuline tunne käis üle Arthuri näo. "Aga kes on Dentrassid?" küsis ta.
"Mõnusad sellid," ütles Ford. "Nad on parimad kokad ja parimad joogisegajad ja nad ei anna kellelegi millegi muu asemel vastu kõrvu. Ja nad aitavad alati hääletajaid pardale, osaliselt sellepärast, et neile meeldib seltskond, aga enamasti sellepärast, et see pahandab Vogoneid. See on täpselt sedasorti asi, mis sa pead teadma, kui sa oled täiuslik hääletaja ja tahad näha Universumi imesid vähema, kui kolmekümne Altairi dollariga päevas. Ja see on minu töö. Lahe, kas pole?"
Arthur näis kadununa.
"Ja kuidas sa siis alguses Maale said?"
"Lihtne, ma hääletasin õrritaja peale."
"Õrritaja?"
"Jee."
"Aa, misasi see..."
"Õrritaja? Õrritajad on harilikult rikkad lapsukesed, kellel pole midagi teha. Nad reisivad ringi, otsides planeete, mis pole veel sõlminud tähtedevahelisi kontakte ja sumistavad neile."
"Sumistavad neile?" Arthur hakkas arvama, et Ford tahab tema elu väga keeruliseks teha.
"Jee," ütles Ford, "sumistavad neile. Nad otsivad mõne mahajäetud nurgakese, kus on väga vähe inimesi, maanduvad otse mõne õnnetu neid mitte ootava hinge kõrvale, keda keegi mitte kunagi ei usuks ja siis hüppavad nende ees uhkelt üles-alla, kandes peas totraid antenne ja tehes piip-piip häälitsusi. Tegelikult päris lapsik." Ford heitis tagasi madratsile ja pani käed pea alla, nähes välja maru enesega rahulolevana.
"Ford," ütles Arthur tungivalt, "ma ei tea kas see kõlab väga rumalalt, aga mida mina siin teen?
"Hästi, sa tead," ütles Ford, "et ma päästsin su Maalt."
"Ja mis juhtus Maaga?"
"Ah. See on hävitatud."
"Kas on," küsis Arthur ärevalt.
"Jah. See on aurutatud ära kosmosesse."
"Vaata," ütles Arthur, "ma olen selle pärast natuke endast väljas."
Ford kortsutas omaette kulmu ja keerutas mingit mõtet oma peas.
"Jah, ma saan sellest aru," ütles ta lõpuks.
"Saad sellest aru!" karjus Arthur. "Saad sellest aru!"
Ford kargas püsti.
"Vaata raamatule!" sisistas ta tungivalt.
"Mida?"
"Ära pabista."
"Ma ei pabista!"
"Pabistad küll."
"Olgu, ma pabistan ja mida ma peaksin siis tegema?"
"Tule ainult minuga kaasa ja veeda mõnusalt aega. Galaktika on lahe koht. Sul on vaja seda kala oma kõrva."
"Kas ma palun vabandust?" küsis Arthur tasakaalukamalt kui oskas arvata.
Ford hoidis üleval väikest klaaspurki milles vingerdas päris selgesti väike kollane kala. Arthur pilgutas selle poole silmi. Ta soovis et seal oleks olnud midagi lihtsat ja arusaadavat, mida ta võiks mõista. Ta oleks tundnud ennast kindlalt, kui Dentrasside aluspesu, hunniku Sqornshellous'i madratsite ja Betelgeusilt pärit kollast kala hoidva ja seda kõrva panna soovitava mehe asemel oleks olnud võimeline nägema väikest pakki maisihelvestega. Aga ta ei näinud ja ta ei tundnud ennast kindlalt.
Äkki kandus nendeni, ilma oma allikat avaldamata, äge müra. Ta hingeldas selle peale, mis kõlas nagu püüaks üks mees kuristada, samal ajal kui võitleb karja huntidega.
"Tshsh!" ütles Ford. "Kuula, see võib tähtis olla."
"Tä... tähtis?"
"See on Vogonite kapten, kes teatab pahandusest."
"Kas sa pead silmas seda, kuidas Vogonid räägivad?"
"Kuula!"
"Aga ma ei oska Vogoni keelt!"
"Sul pole seda vajagi. Pane ainult see kala oma kõrva."
Ford plaksatas oma käega välgukiirusel Arthurile vastu kõrva ja tollel oli äkiline haiglane tunne kalast, kes vingerdab läbi ta kuulmekäigu. Ta kratsis sekundijagu oma kõrva, hingeldades õudusega, aga siis muutus aeglaselt imestusest punnsilmseks. Ta tundis kuulates sama tunnet, mida vaadates pilti kahest siluettnäost ja äkki nähes neid kokku sulamas. Või vaadates paljusid värvilisi laike paberitükil, mis muudavad ennast äkki number kuueks ja tähendab seda, et su optik hakkab sult nõudma palju raha uue paari prillide jaoks.
Ta kuulas ikka veel ulguvaid kurinaid, ta teadis seda, ainult et nüüd hakkas see omandama sarnasust perfektse inglise keelega.
Ta kuulis seda...