"Ja Vogonid tulid ja hävitasid ta viis minutit enne seda, kui programm oli lõpetatud," lisas Arthur, mitte ilma kibeduseta.
"Jah," ütles vana mees, jäädes vait, et vaadata ruumis abitult ringi. "Kümne miljoni aasta töö ja kavatsused läksid luhta. Kümme miljonit aastat, maalane... oskad sa ette kujutada säärast ajahulka? Ühest ussikesest võis selle ajaga viis korda galaktiline tsivilisatsioon kasvada. Läinud." Ta vaikis.
"Olgu, see on sinu jaoks bürokratism," lisas ta.
"Tead," ütles Arthur mõtlikult, "kõik see selgitab paljusid asju. Kogu mu elu on mul olnud kummaline seletamatu tunne, et midagi toimub maailmas, midagi suurt, isegi pahaendelist ja keegi pole mulle öelnud, mis see on."
"Ei," ütles vana mees, "see on ainult täiesti normaalne paranoia. Universumis on see kõigil."
"Kõigil?" ütles Arthur. "Olgu, kui see on kõigil, siis võib-olla see tähendab midagi! Võib-olla on keegi väljastpoolt Universumi..."
"Võib-olla. Kes sellest hoolib?" ütles Slartibartfast enne, kui Arthur liiga erutuda jõudis. "Võib-olla olen ma vana ja väsinud," jätkas ta, "aga ma mõtlen alati, et võimalused avastada seda, mis tegelikult toimub, on nii absurdselt tühised, et ainus asi, mida teha, on öelda, et hoiaksid oma mõtted sellest eemal ja püsiksid tegevuses. Vaata mind: Ma kujundan rannajooni. Ma sain Norra eest auhinna."
Ta tuhnis ehitusprahi hunnikus ja tõmbas sealt välja suure perspex-klotsi oma nimega sellel ja selle sisse valatud Norra mudeliga.
"Kus on selle mõte?" küsis ta. "Ma ei ole midagi muud võimeline tegema. Ma olen kogu oma elu fjorde teinud. Kaduvaks hetkeks läksid need moodi ja ma sain peaauhinna."
Ta keerutas seda õlgu kehitades käes ja viskas siis hoolimatult ära, aga mitte nii hoolimatult, et see millelegi pehmele poleks kukkunud.
"Sellel asendus-Maal, mida me ehitame, on nad mulle andnud teha Aafrika ja loomulikult teen ma selle üleni fjorde täis, sest mulle on nad meeldima hakanud ning ma olen küllalt vanamoeline arvamaks, et nad annavad mandrile armsa barokiliku olemuse. Ja nad ütlevad mulle, et see ei ole küllaldaselt ekvatoriaalne. Ekvatoriaalne!"
Ta lasi kuuldavale kumeda naeru. "Mis tähtsust sellel on? Teadusel on muidugi mõningaid suurepäraseid saavutusi, aga ma olen pigem õnnelik, kui et mul oleks mõnel päeval õigus."
"Ja kas te olete õnnelik?"
"Ei. Siinkohal variseb see kõik muidugi kokku."
"Kahju," ütles Arthur sümpaatiaga. "See tundus igatahes üsna kena elustiilina."
Kusagil seinal välgatas väike valge tuluke.
"Lähme," ütles Slartibartfast, "te peate hiiri kohtama. Teie saabumine planeedile on põhjustanud märkimisväärset elevust. Sellest on juba teatatud ja ma järeldan, et nagu kolmandast kõige võimatumast juhtumist Universumi ajaloos."
"Millised olid kaks esimest?"
"Ah, võib-olla ainult kokkusattumused," ütles Slartibartfast hooletult. Ta avas ukse ja ootas, et Arthur talle järgneks.
Arthur vaatas hetke veel ringi, siis endale, oma higistele korratutele riietele, milledes ta neljapäeva hommikul poris oli lamanud.
"Mul tundub olevat tohutuid raskusi oma elustiiliga," pomises ta omaette.
"Vabandust palun?" küsis vana mees sõbralikult.
"Ah ei midagi," ütles Arthur, "ma ainult naljatasin."