"Mmmmmuuuuuerrrr?"
"Hei, kuule, ärka üles."
"Kas sa lased mul tegeleda sellega, mida ma tõesti hästi oskan, jeeh?" mõmises Zaphod ja keeras häälele selja, tagasi magama.
"Kas sa tahad, et ma lööksin sind?" ütles Ford.
"Kas see pakub sulle suurt rahuldust?" küsis Zaphod, unesegaselt.
"Ei."
"Mulle ka mitte. Milles asi? Lõpeta mu närimine." Zaphod tõmbas ennast kerra.
"Ta sai kahekordse portsu gaasi," ütles Trillian, vaadates alla tema poole, "kaks kopsutäit."
"Ja lõpeta seletamine," ütles Zaphod, "nagunii on küllalt raske püüda magada. Mis selle maaga lahti on? See on kõik külm ja kõva."
"See on kuld," ütles Ford.
Hämmastavalt balletiliku liigutusega tõusis Zaphod püsti ja uuris silmapiiri, sest see oli kogu silmaulatuses igas suunas sile ja kõva. See hiilgas nagu... oli võimatu öelda, kuidas see hiilgas, sest mitte midagi Universumis ei hiilga samamoodi kui planeet, mis on tehtud puhtast kullast.
"Kes selle kõik siia pani?" kilkas Zaphod silmi pungitades.
"Ära erutu," ütles Ford, "see on ainult kataloog."
"Kes?"
"Kataloog," ütles Trillian, "illusioon."
"Kuidas sa seda öelda oskad?" karjus Zaphod, kukkudes käpuli ja põlvedele ning jõllitades maapinda. Ta koputas ja torkas seda oma sõrmeküünega. See oli väga kollane ja väga särav ning kui ta hingas sellele, siis aur sadestus sellel väga erilisel ja iseloomulikul viisil, nii nagu hingeaur sadestub korralikule kullale.
"Trillian ja mina kõndisime veidi aega tagasi ringi," ütles Ford.
"Me karjusime ja kisasime, kuni keegi tuli ja siis jätkasime kisamist ja karjumist, kuni nad olid surmani tüdinud ja panid meid planeedikataloogi, et hoida meid tegevuses, kuni neil on aega meiega tegeleda. See kõik oli Sens-O-Lint."
Zaphod vaatas neid kibestunult.
"Ah, sitt," ütles ta, "te ajasite mind minu täiuslikust unest üles, et näidata kellegi teise oma." Ta istus vihaga maha.
"Mis see orgude jada seal üleval on?" küsis ta.
"Kullaproov," ütles Ford. "Me vaatasime."
"Me ei äratanud sind varem," ütles Trillian. "Viimane planeet oli põlvekõrguselt kaladega täidetud."
"Kaladega?"
"Mõnedele inimestele meeldivad kõige kummalisemad asjad."
"Ja enne seda," ütles Ford, "oli plaatinast. Natuke totter. Me arvasime, et sa tahaksid seda siin näha."
Valgusemered, kuhu nad iganes vaatasid, hiilgasid neile vastu ühtlast tugevat lõõma.
"Väga kena," ütles Zaphod pirtsakalt.
Taevasse ilmus päratusuur roheline katalooginumber. See väreles ja vahetus ning kui nad ümberringi vaatasid, nägid nad jälle maad.
Nagu ühest suust kostis, "Õutsh."
Meri oli tulipunane. Rand, millel nad seisid, oli loodud õrnkollastest ja rohelistest munakividest, oletatavasti kohutavalt kallihinnalistest kividest. Mäed kaugemal näisid pehmed, voogavad ja punasetipulised. Nende kõrval seisis massiivne hõbedast rannalaud, hõbedast tupsudega kokkukroogitud kahvatulilla päevavarjuga.
Taevasse ilmus tohutu suur teade, mis vahetas välja katalooginumbri. See ütles Ükskõik, mis teile meeldib, Magrathea võib selle valmis teha. Me ei ole kõrgid.
Ja viissada täiesti alasti naist kukkusid langevarjudel taevast alla.
Ühe hetkega vahetus stseen ja jättis nad lehmadega täidetud kevadisele aasale.
"Ou!" ütles Zaphod. "Mu ajud!"
"Kas sa tahad sellest rääkida?" küsis Ford.
"Jah, olgu," ütles Zaphod ja kõik kolm istusid maha, ignoreerides stseene, mis tulid ja läksid nende ümber.
"Ma kujutasin seda ette," ütles Zaphod. "Ükskõik, mis mu mõistusega ka juhtus, tegin ma seda ise. Ja ma tegin seda nii, et seda ei saadud teada valitsuse kontrolltestides. Ja ise ma ei tea sellest midagi. Üsna totter, kas pole?"
Kaks ülejäänut noogutasid nõusolevalt.
"Nii ma küsin, et mis on nii salajane, et ma ei või lasta kellelgi teada, et ma seda teen, mitte Galaktika Valitsusel, mitte isegi mul endal? Ja vastus on, et ma ei tea. Endastmõistetavalt. Aga ma panin mõned mõtted kokku ja hakkasin uurima. Millal ma otsustasin Presidendiks saada? Kohe pärast President Yooden Wranxi surma. Kas sa mäletad Yoodenit, Ford?"
"Jeeh," ütles Ford, "tema oli see sell, keda me kohtasime siis, kui lapsed olime, Arkturuse kapten. Ta oli viimase peal. Ta andis meile kastaneid, kui sa purunesid oma teel tema megatankerisse. Ta ütles, et sa oled kõige hämmastavam titt, keda ta kunagi näinud on."
"Mis see kõik tähendab?" küsis Trillian.
"Muistne lugu," ütles Ford, "kui me olime koos põngerjad Betelgeusil. Arkturuse megatanklaevadel oli tavaks hoida endi käes suurema osa hulgikaubandusest Galaktika Keskuse ja kaugete piirkondade vahel. Betelgeusi kaubandusluure tavaliselt leidis turge ja arkturuslased varustasid neid. Palju muret oli kosmosepiraatidega, enne kui nad Dordelli sõdades täielikult hävitati ja megatankerid pidid olema varustatud kõige fantastilisemate kaitsekilpidega, mida Galaktika teadus tundis. Nad olid tõesti hiiglasuured laev-elajad. Nad võisid orbiidil planeedi ümber päikesevarjutuse korraldada.
Ühel päeval otsustas noor Zaphod sellise laeva röövida. Kolmeraketilisel skuutril, mis oli kavandatud stratosfääritöödeks. Ma püüan seda unustada, see oli hullem kui marutõbise ahvi temp. Ma sõitsin kaasa, sest ma olin temaga kindla peale kihla vedanud, et ta ei saa sellega hakkama, ning ei tahtnud, et ta tuleks tagasi valetõenditega. Mis siis juhtus? Me läksime tema kolmeraketilisse, mille ta oli ümber soperdanud millekski totaalselt erinevaks, läbisime kolm parsekit, see kestis nädalaid, purunesime vastu tema megatankerit, ma ei tea siiani kuidas, marssisime mängupüstolitega vehkides ja kastaneid nõudes sillale. Metsikumatest asjadest pole ma kuulnud. See maksis mulle terve aasta taskuraha. Mille eest? Kastanite."
"Kapten oli tõesti hämmastav sell, Yooden Vranx," ütles Zaphod. Ta toitis meid, napsukraam Galaktika tõeliselt salapärastest osadest - palju kastaneid muidugi, ja me veetsime ainult kõige uskumatumalt mõnusalt aega. Siis ta teleportis meid tagasi. Läbi Betelgeusi riigivangla maksimaalselt salajase kanali. Ta oli külmavereline sell. Sai Galaktika Presidendiks.
Stseen nende ümber oli parajasti kadunud pimedusse. Tumedad udulaigud keerlesid nende ümber ja neist pilvedest luurasid ähmased elevantlikud kujud. Õhk oli pilgeni täidetud illusoorsetest olenditest, kes mõrvasid teisi illusoorseid olendeid. Oletatavasti pidid sedasorti asjad olema küllalt rohkele rahvale meeldinud, et teha tellimus.
"Ford," ütles Zaphod vaikselt.
"Jeeh?"
"Just enne oma surma tuli Yooden mind vaatama."
"Mis? Sa ei ole mulle kunagi rääkinud."
"Ei ole."
"Mis ta ütles? Miks ta sind vaatama tuli?"
"Ta rääkis mulle Kullast Südamest. See oli tema mõte, et ma võiksin selle varastada.
"Tema mõte?"
"Jeeh," ütles Zaphod, "ja ainus selle varastamise võimalus oli avamistseremoonial."
Ford vahtis teda hetke ammuli sui imestades ja müristas siis naerda.
"Kas sa tahad mulle öelda," küsis ta, "et sa seadsid ennast üles Galaktika Presidendiks saamiseks ainult selleks, et varastada see laev?"
"Nii see on," ütles Zaphod sedasorti irvega, mis tuleb ette inimestele, kes on kinni pandud pudedate seintega ruumi.
"Aga miks?" küsis Ford. "Milleks selle omamine tähtis on?"
"Ma'i tea," ütles Zaphod. "Ma arvan, et kui ma oleksin teadlik olnud sellest, mis on nii tähtis ja mida ma selle jaoks ette peaksin võtma, oleks see olnud näha mu ajutestides ja see poleks mul kunagi korda läinud. Ma arvan, et Yooden rääkis mulle paljudest asjadest, mis on ikka veel suletud mu ajusse."
"Nii et sa arvad, et sa läksid ja soperdasid omaenda ajus Yoodeniga rääkimise tulemusena?"
"Ta oli põrgulik kõneleja."
"Jeeh aga, Zaphod, vana sõber, sa pead enese eest hoolitsema, sa ju tead."
Zaphod kehitas õlgu.
"Ma mõtlen, et kas sul pole aimugi kõige selle põhjusest?" küsis Ford.
Zaphod mõtles kõvasti selle üle järele ja mõtlemine näis haaravat teda täielikult.
"Ei," ütles ta lõpuks, "mulle tundub, et ma ei lase ennast ühessegi oma saladusesse. Kuni," lisas ta hilisema mõtte peale, "ma neist ise aru saan. Ma ei saa uskuda ennast rohkem, kui näha oma kõrvu."
Mõni hetk hiljem kadus nende alt viimane kataloogiplaneet ja tõeline pind otsustas ennast sinna taastada.
Nad istusid plüüshist ooteruumis, mis oli täidetud klaasplaatidega laudade ning teiste disaini imedega.
Pikk Magrathea mees seisis nende ees.
"Hiired tahavad teid nüüd näha," ütles ta.