"Kohutav ebaõnn," ütles ta, "üks diood ühes elusäilitusarvutis põles läbi. Kui me püüdsime elustada meie puhastusmeeskonda avastasime, et nad on umbes kolmkümmend tuhat aastat surnud olnud. Ma tahaksin teada, kes koristab ära nende kehad. Vaata, miks sa ei istu sinna maha ja ei lase mind ennast sisse lülitada?"
Ta osutas Arthurile tooli suunas, mis nägi välja nagu oleks tehtud stegosauruse rinnakorvist.
"See tehti stegosauruse rinnakorvist," selgitas vana mees, kui ta nokitses vankuva paberihunniku ja joonistamisvahendite alt, õngitsedes välja traadijuppe. "siin," ütles ta, "hoia neid," ja surus paar isolatsioonita traadiotsa Arthuri kätte.
Hetkel, mil ta need kätte võttis, lendas tast läbi lind.
Ta oli riputatud keset õhku ja endale täiesti nähtamatu. Tema all oli kena puudega ääristatud linnaväljak ja selle ümber, nii kaugele, kui silm ulatus, olid valged betoonhooned, õhulised ja avaralt kavandatud, aga kuidagi kaunis kulunud - paljud neist olid lagunenud ja vihmast räämas. Täna igatahes paistis päike, värske tuuleõhk tantsiskles kergelt puudel ja veider tunne, et kõik hooned sumisesid oli võib-olla põhjustatud tõsiasjast, et väljak ja kõik tänavad selle ümber olid täis kiilutud erutatud rahvahulgast. Kusagil mängis ansambel, eredavärvilised lipud laksusid tuules ja õhus oli karnevalihõngu.
Arthur tundis selle kohal hõljudes ebatavalist üksildast kõrkust, polnud isegi keha ta nime jaoks, aga enne, kui tal oli aega selle üle mõtiskleda, kõlas üle väljaku hääl ning kutsus kõiki tähelepanule.
Eredavärvilisel poodiumil maja ees, mis selgelt domineeris väljaku üle, seisis mees, pöördudes rahvahulga poole läbi valjuhääldite.
"Oo rahvas, kes te ootate siin Sügava Mõtte varjus!" kuulutas ta.
"Austatud Vroomfondeli ja Majikthise, Suurimate ja Kõige Tõelisemalt Huvitavate Gurude, keda Universumis eales tuntud, järeltulijad, Ootamise Aeg on läbi!"
Metsikud elaguhüüded kõlasid rahvahulgast. Lipud, vimplid ja hundiulg lendles läbi õhu. Kitsamad tänavad nägid välja nagu sajajalgsed, mis on keeratud selgadele ja siblivad oma jalgadega meeletult õhus.
"Seitse ja pool miljonit aastat on meie rass oodanud seda Suurt ja Lootusrikast Valgustamise Päeva!" karjus elaguhüüete juhataja. "Vastuse Päeva!"
Hurraad paiskusid ekstaatilisest rahvahulgast.
"Mitte kunagi enam," karjus mees, "mitte kunagi enam ei ärka me hommikul üles mõttega Kes ma olen? Mis on minu elu mõte? Kas kosmilisest vaatevinklist on sellel üldse mõtet, kui ma ei tõusegi üles ja ei lähegi tööle? Täna saame me lõplikult ükskord ja igaveseks teada selge ja lihtsa vastuse kõigile neile väikestele närivatele probleemidele Elust, Universumist ja Kõigest!"
Kui rahvahulk jälle juubeldama purskus, avastas Arthur ennast sööstmas läbi õhu ja vastu hoone esimesel korrusel asuvale aknale, selle tribüüni taha, kust kõneleja rahva poole pöördus.
Ta tundis hetkelist paanikat, kui hõljus otse aknasse. See tunne möödus, kui ta leidis ennast umbes sekund hiljem läbimas massiivset klaasi, ilma nähtavasti seda puudutamatagi.
Keegi ruumis ei pannud tema omapärast saabumist tähele ja see oli üsna üllatav, nagu teda poleks seal olnudki. Ta hakkas aimama, et kogu tema tajumus oli vaid salvestatud projektsioon kuuerealiselt seitsmekümne-millimeetriselt lindilt viltusesse kübarasse.
Ruum oli väga sarnane sellele, mida Slartibartfast oli kirjeldanud. Seitsme ja poole miljoni aasta jooksul oli selle eest hästi hoolitsetud ja koristatud korrapäraselt umbes kord saja aasta jooksul. Ultramahagonist laud oli servadest kulunud, vaip oli nüüdseks veidi luitunud, aga suur arvutipult seisis hiilgavas väärikuses lauda katval nahal, särav nagu oleks eile konstrueeritud.
Kaks asjalikult riietatud meest istusid lugupidamisega puldi ees ja ootasid.
"Aeg on peaaegu otsas," ütles üks ja Arthur üllatus nähes, et üks sõna materialiseerus äkki hõredas õhus mehe selja kohale. Sõna oli LOONQUAWL, ja see säras mõni aeg ning kadus siis jälle. Enne, kui Arthur sellega harjuda jõudis, rääkis teine mees ja sõna PHOUCHG ilmus ta selja kohale.
"Seitsekümmend viis tuhat põlvkonda tagasi lülitasid meie esivanemad selle programmi käima," ütles teine mees, "ja kogu selle aja jooksul oleme meie esimesed, kes arvuti kõnet kuulevad."
"Aukartustäratav väljavaade, Phouchg," nõustus esimene mees ja Arthur taipas äkki, et ta vaatas salvestust tiitritega.
"Meie oleme need, kes kuulevad," ütles Phouchg, "vastust suurele küsimusele Elust...!"
"Universumist...!"
"Ja Kõigest...!"
"T," ütles Loonquawl kerge zestiga, "Ma arvan, et Sügav Mõte valmistub rääkima!"
Oli hetk lootusrikast vaikust, mil paneelid ärkasid puldi esiküljel aeglaselt ellu. Lambid vilkusid katseks sisse-välja ja jäid siis töökorras põlema. Suhtluskanalist kostis tasast madalat suminat.
"Tere hommikust," ütles Sügav Mõte lõpuks.
"Ee... tere hommikust, Sügav Mõte," ütles Loonquawl närviliselt, "kas teil on... ee, see on..."
"Üks vastus teile?" segas Sügav Mõte majesteetlikult vahele.
"Jah. Mul on."
Kaks meest värisesid ootusärevusest. Nad polnud asjatult oodanud.
"Kas teil on tõesti?"
"Mul on tõesti," kinnitas Sügav Mõte.
"Kõigele? Suurele Küsimusele Elust, Universumist ja Kõigest?"
"Jah."
Mõlemad mehed olid harjutanud selleks hetkeks, nende elud olid olnud ettevalmistus selleks, nad olid valitud sünnimomendil kui need, kes on vastuse tunnistajateks, aga isegi nii leidsid nad ennast õhku ahmimas ja vingerdamas nagu erutatud lapsed.
"Ja te olete valmis selle meile andma?" uuris Loonquawl.
"Ma olen."
"Kohe?"
"Kohe," ütles Sügav Mõte.
Nad mõlemad limpsisid oma kuivanud huuli.
"Kuigi ma ei arva," lisas Sügav Mõte, "et teile see meeldiks."
"Pole tähtis!" ütles Phouchg. "Me peame seda teadma! Kohe!"
"Kohe?" uuris Sügav Mõte.
"Jah! Kohe..."
"Olgu," ütles arvuti ja laskus jälle vaikusse. Kaks meest nihelesid. Pinevus oli väljakannatamatu.
"Teile ei meeldi see tõesti," lausus Sügav Mõte.
"Ütle meile!"
"Olgu," ütles Sügav Mõte. "Vastus Suurele Küsimusele..."
"Jah...!
"Elust, Universumist ja Kõigest..." ütles Sügav Mõte.
"Jah...!"
"On..." ütles Sügav Mõte ja peatus.
"Jah...!"
"On..."
"Jah...!!!...?"
"Nelikümmend kaks," ütles Sügav Mõte piiritu majesteetlikkuse ja rahuga.