Arthur püüdis mõõta kiirust, millega nad liikusid, aga pimedus väljas oli täielik ja ta ei näinud mingit pidepunkti. Sõit jättis nii pehme ja kerge mulje, et tal oli raske uskuda, kas nad üldse liiguvad.
Siis ilmus kaugusest nõrk kuma ja kasvas hetkega nii suureks, et Arthur mõistis, aparaat liikus selle poole tohutu kiirusega ning ta püüdis välja mõelda, mis sorti masin see võis olla. Ta vaatles seda lähemalt, aga ei saanud selle kujust selget pilti ning ta hing jäi äkki hirmust kinni, kui õhuauto kiirelt langes ja pöördus allapoole nii, et tundus tulevat kindel kokkupõrge. Nende suhteline kiirus oli uskumatu ja Arthur jõudis vaevalt sisse hingata, kui see kõik juba läbi oli. Järgmine asi, mida ta endale teadvustas, oli hullumeelne hõbedane hämu, mis tundus neid ümbritsevat. Ta vaatas kiirelt taha ja nägi väikest musta täppi kaugel nende taga kahanemas ning kulus mõned sekundid taipamiseks, mis juhtus.
Nad olid maa sees tunnelis. Neil oli kolossaalne kiirus valguskuma suhtes, mis kujutas endast maasisest ava, tunnelisuuet. Hullumeelne hõbedane hämu olid ringseinad tunnelis, mida mööda nad sööstsid, tundus et mõnesajamiilise tunnikiirusega.
Ta sulges õudusega silmad.
Pärast ajavahemikku, mille jooksul ta ei teinud katsetki vaadata, tundis ta väikest kiiruselangust ja natuke hiljem selgus, et nad olid vähehaaval hakanud pehmelt peatuma.
Ta avas jälle oma silmad. Nad olid ikka veel hõbedases tunnelis, põigeldes ja keerutades ettevaatlikult teel läbi ristuvate tunnelite rägastiku. Kui nad lõpuks peatusid, olid nad väikeses kumerast terasest kambris. Siin lõppesid veel mõned tunnelid ja kaugemal kambri otsas võis Arthur näha hämarat ärritavat valgust. Valgus ärritas sellepärast, et ta tegi silmadega trikke, oli võimatu seda otseselt vaadata ja täpselt öelda, kui kaugel või lähedal see on. Arthur oletas (üsna valesti), et see võib olla ultraviolettvalgus.
Slartibartfast pöördus ja vaatas Arthurit oma tõsiste vanade silmadega.
"Maalane," ütles ta, "me oleme nüüd sügaval Magrathea südames."
"Kuidas sa teadsid, et ma maalane olen?" nõudis Arthur.
"Need asjad saavad sulle selgeks," ütles vana mees leebelt, "vähemalt," lisas ta kerge kahtlusega hääle, "selgemaks, kui nad on praegusel hetkel."
Ta jätkas: "Ma pean hoiatama, et ruum, mille me läbime, ei eksisteeri otseses mõttes ilma meie planeedita. See on natuke liiga... suur. Me oleme läbimas väravat tohutute mõõtmetega hüperkosmosesse. See võib teid häirida."
Arthur häälitses närviliselt.
Slartibartfast puudutas üht nuppu ja lisas, mitte täiesti usaldustäratavalt, "see ajab hirmujudinad peale, hoia kõva."
Auto sööstis otse valgusringi ja äkki sai Arthurile selgeks, missugune näeb välja lõpmatus.
See ei olnud tegelikult lõpmatus. Lõpmatus ise näeb välja lame ja ebahuvitav. Üles taevasse vaatamine on vaatamine lõpmatusse - kaugus on kujuteldamatu ja seetõttu tähenduseta. Ruum, millesse õhuauto sattus, oli midagi muud kui lõpmatu. see oli ainult väga väga väga suur, nii suur, et ta jättis lõpmatusest parema mulje, kui lõpmatus ise.
Arthuri tunded hüplesid ja keerlesid, kui nad, rännates tohutul kiirusel, mida ta teadis õhuautot saavutavat, pehmelt õhku läbisid, eemaldudes väravast, mille nad olid läbinud võimatu nööpnõelaaugu kohal virvendavas seinas nende taga.
Sein.
Sein ei allunud kujutlusvõimele - hukutas ja purustas seda. See oli nii halvavalt määratu ja tohutu, et selle lagi, põrand ja küljed kadusid pilguulatuse taha. Mitte miski muu, kui kõrgusokk võis inimese tappa.
Sein paistis olevat täiesti lame. Oli vaja parimat lasermõõteriista, et aru saada, kus see kõverdus. See ulatus ilmselt lõpmatuseni, kus see peadpööritavas kauguses lõppes ja seal teise seinani kõverdus. Ta kohtas ennast jälle kolmekümne valgussekundi kaugusel. Teisisõnu, sein kujutas endast kolme miljoni miilise läbimõõduga tühja kera, täidetud kujuteldamatu valgusega.
"Tere tulemast," ütles Slartibartfast, kui tilluke täpike, mis oli nende õhuauto, sõites nüüd kolmekordse valguse kiirusega, märkamatult edasi hiilis, sellesse ajurabavasse ruumi, "tere tulemast," ütles ta, "meie tootmiskorrusele."
Arthur vaatas enda ümber imetlevas õuduses ringi. Ulatudes nende ees kaugustesse, mida ei saanud mõõta ega isegi mitte oletada, olid read rippsildu, maitsekas valgusest ja metallist raamistik oli ähmaste ümmarguste asjanduste kohal, mis rippusid ruumis.
"See," ütles Slartibartfast, "on koht, kus me tegime enamuse meie planeetidest."
"Te tahate öelda," ütles Arthur, püüdes sõnu valida, "te tahate öelda, et te hakkate sellega nüüd jälle pihta?"
"Ei ei, jumala pärast," protestis vana mees, "ei, Galaktika ei ole sugugi veel küllalt rikas, et seda toetada. Ei, me oleme üles ärganud ainult selleks, et täita üks ebaharilik ülesanne väga... erilistele klientidele ühest teisest dimensioonist. See võib teid huvitada... seal kaugel meie ees."
Arthur vaatas vana mehe näpu suunas, kuni oli võimeline nägema liikuvat kaadervärki, millele see osutas. See oli tegelikult ainult üks asjandus paljudest, mis elumärki ilmutas, kuigi see oli pigem alateadlik mulje, kui et käegakatsutav tegevus.
Sel hetkel kaardus läbi selle asjanduse välk ja heitis valgust joontele, mis moodustasid tumeda kera sisemuse. Joontele, mida Arthur tundis, konarlikele kängarvormidele, mis olid talle nii kodused nagu trükitähtede kujud, osa tema teadvusest. Mõned sekundid istus ta jalustrabavas vaikuses, kuna kujutlused tormlesid ta ajus ja püüdsid leida kohta, kuhu settida ja selgineda.
Osa tema ajust ütles talle, et ta teab suurepäraselt, mida vaatab ja keeldus üsna tuntaval moel sellest mõttest ning loobus vastutusest mõelda sellel teemal edasi.
Sähvatus kordus ja tol hetkel ei tekkinud enam mingit küsimust.
"Maa..." sosistas Arthur.
"Noh, Maa Number Kaks tegelikult," ütles Slartibartfast rõõmsameelselt. Me oleme valmistamas koopiat meie originaali kavandite järgi."
Oli vaikus.
"Kas te püüate mulle öelda," ütles Arthur, aeglaselt ja valitud sõnadega, "et teie tegelikult... tegite Maa?"
"Oh muidugi," ütles Slartibartfast. "Oled sa kunagi käinud paigas... Ma arvan, et seda kutsuti Norraks?"
"Ei," ütles Arthur, "ei, ma ei ole."
"Kahju," ütles Slartibartfast, "see oli minu tehtud. Võitis preemia, kas teate. Armsad kurrulised servad. Ma olin väga endast väljas, kui kuulsin selle hävitamisest."
"Teie olite endast väljas!"
"Jah. Viis minutit hiljem poleks see nii väga tähendanud. See oli üks üsna okeeriv kihvakeeramine."
"Ah?" ütles Arthur.
"Hiired olid maruvihased."
"Hiired olid maruvihased?"
"Muidugi," ütles vana mees leebelt.
"Jah, noh, minu arvates olid koerad ja kassid ja nokkloomsed ornitohohynkused aga..."
"Ah, aga nad ju ei maksnud selle eest?"
"Vaadake," ütles Arthur, "kas see hoiab teil kaua aega kokku, kui ma kätte võtaksin ja kohe hulluks läheksin?"
Mõnda aega lendas õhuauto edasi piinlikus vaikuses. Siis püüdis vana mees kannatlikult selgitada.
"Maalane, planeet, millel te elasite, oli tellitud, kinni makstud ja käigus hoitud hiirte poolt. See hävitati viis minutit enne seda, kui oleks lõppenud põhjus, milleks see ehitati, ja meie peame järgmise ehitama."
Arthur pani tähele ainult üht sõna.
"Hiired?" ütles ta.
"Tõepoolest, maalane."
"Vaadake, vabandage, kas te kõnelete väikestest valgetest karvastest asjadest, juustusõltuvuse ja laudadel seisvate karjuvate naistega varaste kuuekümnendate olukomöödiates.
Slartibartfast köhatas viisakalt
"Maalane," ütles ta, "vahel on raske teie kõnet jälgida. Pidage meeles, et ma olen maganud selle planeedi, Magrathea sisemuses viis miljonit aastat ja tean vähe nendest varaste kuuekümnendate olukomöödiatest. Need olevused, keda te nimetate hiirteks, vaadake, nad ei ole päris see, mis nad paistavad. Nad on üksnes meie mõõtmesse väljaulatuv osa tohutult hüperintelligentsetest pandimensionaalsetest olenditest. Kogu äri selle juustu ja piiksumisega on ainult väliskülg."
Vana mees katkestas ja jätkas osavõtliku kulmukortsutusega.
"Ma kardan, nad tegid teie peal katseid."
Arthur mõtles sellest sekundi ja ta nägu selgines.
"Oh ei," ütles ta, "nüüd ma näen arusaamatuse allikat. Ei, vaadake, juhtus nii, et meie tegime nendega katseid. Neid kasutati tihti käitumisuuringutel. Pavlov ja kõiksugu sedasorti seltskond. Juhtus nii, et hiirtele anti ülesandeid igat sorti katsetes, õpetati kellukesi helistama, jooksma mööda labürinte ja muid asju, et uurida kogu looduse õppimisprotsesse. Nende käitumise vaatlemisest võisime õppida igasuguseid asju meie endi..."
Arthuri hääl vaibus.
"Nii teravmeelne..." ütles Slartibartfast, "pean vaid imetlema."
"Mida?" küsis Arthur.
"Kuidas paremini varjata nende tegelikku loomust ja kuidas paremini juhtida teie mõtlemist. Joostes vahel mööda labürinti valet teed mööda, süües valet tükki juustu, ootamatult müksomatoosi surra." Kui see on hästi läbi mõeldud, siis on kumulatiivne mõju määratu."
Ta vaikis hetke efekti pärast.
"Vaadake, maalane, nad on tõesti täiesti targad hüperintelligentsed pandimensionaalsed olendid. Teie planeet ja rahvastik on ehitatud ühe orgaanilise arvuti maatriksiks, mis peab läbima kümne-miljoni aastase uurimisprogrammi... Las ma räägin teile kogu loo. See võtab veidi aega."
"Aeg," ütles Arthur nõrgalt, "ei ole mulle praegu probleemiks."