Zaphod heitis peegelekraanilt, mis näitas panoraamvaadet närbunud maastikust, millele Kullast Süda oli maandunud, pilgu kõrvale.
"Oh, Paranoidne Android," ütles ta. "Jeeh, me võtame ta."
"Aga mida sa kavatsed teha maniakaalselt masendunud robotiga?"
"Te arvate, et teil on mure," ütles Marvin, pöördudes nagu äsja hõivatud puusärgi poole. "Mis te teeksite, kui te oleksite maniakaalselt masendunud robot? Ei, ärge tülitage end sellele vastamisega, ma olen viiskümmend tuhat korda intelligentsem, kui teie ja isegi mina ei tea vastust. Minus tekitab peavalu ainult püüegi mõelda teie tasandil."
Trillian tormas läbi enda kabiini ukse sisse.
"Mu valged hiired on põgenenud!" hüüdis ta.
Sügava tüütuse ja rahutuseilme käis üle Zaphodi mõlema näo.
"Peast põrunud oma valgete hiirtega," ütles ta.
Trillian põrnitses teda häiritult ning kadus jälle.
On võimalik, et ta vahemärkus oleks põhjustanud suuremat tähelepanu, kui oleks üldiselt aru saadud, et inimolendid olid ainult kolmandad kõige intelligentsemad eluvormid, kes viibisid planeedil Maa, selle asemel, et olla (nagu üldiselt arvati enamiku sõltumatute vaatlejate poolt) teised.
"Tere õhtust, poisid."
Hääl oli imelikult kodune, aga veidralt erinev. Sellel oli matriarhaalne ninatoon. See andis meeskonnale endast märku siis, kui nad olid jõudnud õhuluku luugi juurde, mis lasi nad välja planeedi pinnale.
Nad vaatasid hämmeldunult üksteist.
"See on arvuti," selgitas Zaphod. "Ma avastasin, et sellel on hädaolukorras aitamise isikupära, mis minu arust võiks paremini valmistatud olla."
"Nüüd tuleb sinu esimene päev väljas võõral planeedil," jätkas Eddie uus hääl, "ja ma tahan, et te oleks riietatud soojalt ja hubaselt ning ei mängiks pahade punnsilmsete koletistega."
Zaphod patsutas rahutult luugile.
"Vabanda," ütles ta, "ma arvan, et me võiksime parem arvutuslükatiga väljas olla."
"Õige!" torkas arvuti vahele. "Kes seda ütles?"
"Kas sa avad juba väljumisluugi, arvuti?" küsis Zaphod, püüdes mitte vihaseks saada.
"Mitte enne, kui ükskõik, kes seda ütles, üles tunnistab," nõudis arvuti, sulgedes mõned sünapsid.
"Oh Jumal," pomises Ford, laskudes raskelt vastu vaheseina. Ta hakkas kümneni lugema. Ta oli meeletult häiritud sellest, et ühel päeval võisid aistmisvõimelised olendid ära unustada, kuidas seda teha. Ainult loendades võisid inimesed näidata oma sõltumatust arvutitest.
"Lase tulla," ütles Eddie karmilt.
"Arvuti..." alustas Zaphod.
"Ma ootan," katkestas Eddie. "Ma võin oodata terve päeva, kui on vaja..."
"Arvuti..." ütles Zaphod uuesti, mõeldes välja mingit teravmeelset põhjendust, millega arvuti seljatada ja otsustas mitte enam end vaevata võistlemisega selle omal teemal, "kui sa ei ava kohe seda väljumisluuki, põrutan ma otse sinu peaandmepankade juurde ja programmeerin nad ühe väga suure kirvega ümber, kas sa seda tahtsid?"
Eddie vaikis vapustatult ja kaalutles.
Ford jätkas vaikselt loendamist. See on üks kõige agressiivsemaid asju, mida sa arvutiga teha võid ja sellega võrdväärne on ainult minna inimolendi juurde ja öelda Veri... veri... veri... veri...
Lõpuks lausus Eddie vaikselt, "Ma näen, et see suhtumine on midagi taolist, mille pärast me kõik peame tööle hakkama," ja luuk avanes.
Jäine tuul rebis neid, kui nad kaisutasid üksteist südamlikult ja astusid mööda kaldteed alla Magrathea viljatusse tolmu.
"See kõik lõpeb pisaratega, ma tean seda," karjus Eddie neile järele ja sulges luugi jälle.
Mõned minutid hiljem avas ja sulges ta luugi jälle, vastuseks käsule, mis tabas teda täieliku üllatusena.