Arthur jõi vedelikku ja leidis, et see on elustav. Ta heitis jälle pilgu üles ekraanile ja vaatas, kuidas mõnedsajad miilid viljatut hallust mööda libisesid. Äkki sundis see küsima teda vaevanud küsimust.
"On see ohutu?" ütles ta.
"Magrathea on viis miljonit aastat olnud surnud," vastas Zaphod; "muidugi on see ohutu. Isegi vaimud on nüüdseks paigale jäänud ja perekonnad loonud."
Sel hetkel trillerdas sillal imelik ja seletamatu heli - hääl tundus kaugete fanfaaride omana; õõnes, viletaoline, ebareaalne. Hääl ütles, "Tervisi teile..."
Keegi surnud planeedilt rääkis nendega.
"Arvuti!" käratas Zaphod.
"Hi seal!"
"Footon võtku, mis see on?"
"Oh, ainult üks viie-miljoni-aastane salvestus, mis meile saadeti."
"Mis? Salvestus?"
"T!" ütles Ford. "See jätkub."
Hääl oli vana, viisakas, peaaegu võluv, aga rõhutatud väga ilmse ähvardusega.
"See on salvestatud teade," ütles see, "ma kardan, et me oleme kõik praegu ära. Magrathea kaubandusnõukogu tänab teid teie austava külaskäigu eest..."
("Hääl muistselt Magrathealt!" karjus Zaphod. "Okei, okei," ütles Ford.)
"...aga kahetseb," jätkas hääl, "et kogu planeet on ajutiselt äritegevuseks suletud. Tänan teid. Kui te soovite jätta oma nime ja planeedi aadressi, kust teid kätte saab, palun lahkelt rääkida, kui kuulete tooni."
Järgnes lühike sumin, siis vaikus.
"Nad tahavad, et me lesta tõmbaksime," ütles Trillian närviliselt. "Mis me teeme?"
"See on ainult salvestus," ütles Zaphod. "Me läheme edasi. Said aru, arvuti?"
"Ma sain aru," ütles arvuti ja andis laevale lisatõuke kiirust.
Nad ootasid.
Sekundi või paari pärast alustasid fanfaarid uuesti ja seejärel hääl.
"Me tahame teile kinnitada, et niipea, kui meie äri on taasavatud, teatatakse sellest kõigis tähtsamates ajakirjades ja värvilisades, kust meie kliendid võivad jälle valida kõige paremate kaasaegsete geograafiliste vormide hulgast." Ähvardus hääles jõudis teravaima piirini. "Vahepeal täname oma kliente osavõtliku huvi eest ja palume neil lahkuda. Kohe."
Arthur vaatas ringi oma kaaslaste närvilistele nägudele.
"Noh, ma arvan, et kas meil poleks nüüd parem lahkuda?" soovitas ta.
"T!" ütles Zaphod. "Seal ei ole absoluutselt midagi, mille pärast muretseda."
"Miks siis kõik nii pinevil on?"
"Nad on ainult uudishimulikud!" käratas Zaphod. "Arvuti, alusta atmosfääri laskumist ja valmistu maandumiseks."
Sel hetkel kostsid fanfaarid üsna pealiskaudselt, hääl oli nüüd eriliselt külm.
"On kõige meelitavam," ütles hääl, "et teie vaimustus meie planeedist on jätkuvalt raugematu ja me tahame teile teatada, et juhitavad mürsud, mis praegusel hetkel teie laeva suunas koonduvad, on osa eriteenusest, mida pakume kõigile oma kõige vaimustunumatele klientidele ning täisvarustuses tuumalõhkepead nende otsas on muidugi vaid tühine viisakuseavaldus. Me ootame teie tellimusi tulevastes eludes... Tänan teid."
Hääl lülitus välja.
"Oh," ütles Trillian.
"Ee..." ütles Arthur.
"Noh?" ütles Ford.
"Vaata," ütles Zaphod, "Jõuab see teie peadesse? See on vaid salvestatud teade. See on miljoneid aastaid vana. See ei saa ju meie suhtes kehtida?"
"Mis," ütles Trillian vaikselt, "sa arvad nendest rakettidest?"
"Rakettidest? Ära aja mind naerma."
Ford patsutas Zaphodit õlale ja osutas tagumisele ekraanile.
Selgelt ronisid kaugusest nende tagant läbi atmosfääri laeva poole kaks hõbedast noolt. Kiire suurendusemuudatus tõi nad paremini fookusesse - kaks massiivset tõelist raketti müristasid läbi taeva. Selle ootamatus oli vapustav.
"Ma arvan, et neil on väga hea võimalus meie poole pöörata," ütles Ford.
Zaphod vaatas teda imestunult.
"Hei, see on kohutav!" ütles ta. "Keegi seal all püüab meid tappa!"
"Kohutav," ütles Arthur.
"Aga kas sa ei näe, mis see tähendab?"
"Jah. Me sureme."
"Jah, aga peale selle."
"Peale mille?"
"See tähendab, et me oleme millegi peale sattunud!"
"Kunas me selle pealt ära saame?"
Sekund sekundi järel kasvas mürskude kujutis ekraanil suuremaks. Nad pöördusid kaares täpselt nende kursile, nii, et kõik, mis nad ekraanil näha võisid, oli lõhkepead, otsad ees.
"Lihtsalt huvi pärast," ütles Trillian, "mida me nüüd teeme?"
"Oleme ainult rahulikud," ütles Zaphod.
"Kas see on kõik?" hõikas Arthur.
"Ei, me alustame ka... ee... kõrvalepõikamisaktsiooni!" ütles Zaphod äkilises paanikahoos. "Arvuti, mis kõrvalepõikamisaktsiooni me võime kasutada?"
"Ee, mitte mingisugust, ma kardan, poisid," ütles arvuti.
"Või midagi," ütles Zaphod, "...ee..." ütles ta.
"Midagi paistab olevat mu juhtimissüsteemi ummistanud," selgitas arvuti elavalt, "kokkupõrge miinus nelikümmend viis sekundit. Palun hüüdke mind lihtsalt Eddie'ks, kui see aitab teil rahuneda."
Zaphod püüdis tegutseda mitmetel võrdsetel suundadel korraga.
"Õige!" ütles ta. "Ee... me peame võtma kasutusele laeva käsitsijuhtimise."
"Kas sa oskad sellega lennata?" küsis Ford sõbralikult.
"Ei, kas sina oskad?"
"Ei."
"Tore," ütles Zaphod, rahunenult. "Me teeme seda koos."
"Mina ei oska üldse," ütles Arthur, kes tundis, et on aeg hakata enda õigusi maksma panema.
"Ma oletasin seda," ütles Zaphod. "Okei, arvuti, ma tahan nüüd täielikku käsitsijuhtimist."
"Sa said selle," ütles arvuti.
Mõned laiad lauaplaadid libisesid kõrvale ja kontrollpultide read kerkisid nende ette, külvates meeskonna üle pakendi paisunud polüstüreentükikeste ja kokkurullitud tsellofaani pallidega: seda juhtimispulti polnud kunagi varem kasutatud.
Zaphod jõllitas seda metsikult.
"Okei, Ford," ütles ta, "täispööre tagasi ja kümme kraadi täheparda poole. Või midagi..."
"Head õnne, poisid," sirtsus arvuti, "kokkupõrge miinus kolmkümmend sekundit..."
Ford haaras juhtkangidest - ainult vähesed neist tekitasid tas otseseid tundeid, nii ta lülitaski neid. Laev rappus ja kiljus, kui selle juhtimismootorid igasse suunda üheaegselt püüdsid lükata. Ta lülitas pooled neist välja ja laev pöördus napi kaarega ringi ning suundus tagasi teele, kust oli tulnud, otse vastu pealetungivatele mürskudele.
Silmapilkselt täitusid seintest väljuvad õhupadjad ja kõik suruti nende vastu. Mõned sekundid hoidsid inertsijõud neid laiakslitsutuina ja hingetuina, võimetuna liikuma. Zaphod võitles ja trügis maniakaalses meeleheites ning sai lõpuks anda halastamatu hoobi väikesele kangile, mis moodustas osa juhtimissüsteemist.
Kang lülitus välja. Laev pöördus otsekohe ja sööstis ülespoole. Meeskond paisati vägivaldselt tagasi kabiini teise otsa. Fordi Galaktikas hääletaja käsiraamat põrkus vastu kontrollpuldi teist otsa ja selle kombineeritud tulemusena hakkas käsiraamat esitama igaühele, kes viitsis kuulata, juttu parimatest moodustest, kuidas smugeldada Antarese parakeedi näärmeid Antareselt välja (Antarese parakeedi näärmed, mis on kleepunud väikese kepikese külge, on vastik, aga paljuotsitud kokteilidelikatess ja sageli makstakse nende eest väga rikaste idiootide poolt, kes tahavad teistele väga rikastele idiootidele muljet avaldada, väga suuri rahasummasid) ja laev pudenes äkki nagu kivi taevast alla.
See oli muidugi enam-vähem see hetk, kui üks meeskonnaliikmetest talus vastikut muljumist oma ülemisel käsivarrel. Seda peab rõhutama, sest kui see teatavaks sai, pääsesid nad muidu täiesti vigastamata ja surmavad tuumamürsud ei tabanud lõpuks laeva. Meeskonna ohutus oli täiesti kindel.
"Kokkupõrge miinus kakskümmend sekundit, poisid..." ütles arvuti.
"Nüüd lülita need neetud mootorid tagasi sisse!" röökis Zaphod.
"Oh, kindel asi, poisid," ütles arvuti. Peene möirgega hakkasid mootorid jälle tööle, laev taandus ladusalt pikeeringust välja ja suundus jälle tagasi, vastu mürskudele.
Arvuti hakkas laulma.
"'Kui sa kõnnid läbi tormi...'" kiunus see läbi nina, "'hoia kõrgel oma pead...'"
Zaphod käratas sellele vait jääda, aga ta hääl kadus kõminasse, mida nad täiesti loomulikult pidasid lähenevaks plahvatuseks.
"'Ja ära... kohku... pimedast!" halises Eddie.
Laev oli lamendunud, tegelikult lamendunud ülevalt alla ja lendamas katusel, nii oli meeskonnaliikmetel nüüd totaalselt võimatu jõuda juhtimispuldini.
"'Ja tormi lõpus...'" ümises Eddie.
Kaks mürsku ilmusid ähvardavalt ekraanile, müristades laeva poole.
"'on kuldne taevas...'"
Aga ebatavaliselt õnneliku juhuse tõttu ei olnud nad veel täiesti parandanud oma lennuteed sellel ebakindlalt laperdaval laeval ja nad möödusid täpselt mürskude alt.
"'Ja kena hõbedane lõokeselaul'... parandatud kokkupõrke aeg viisteist sekundit, sellid... 'kõnni edasi läbi tuule...'"
Mürsud pöördusid kriiskava kaarega ringi ja sööstsid tagasi jälitama.
"See on nii," ütles Arthur neid vaadates. "Me oleme nüüd üsna lõplikult surma minemas, eksju?"
"Ma soovin, et sa ei räägiks sellest," käratas Ford.
"Noh, me ju oleme?"
"Jah."
"`Kõnni edasi läbi vihma...'" laulis Eddie.
Mõte tuli Arthurile pähe. Ta rabeles jalgele.
"Miks ei lülita keegi seda Ebatõenäolise Liikumise asjandust sisse?" küsis ta. "Me võib-olla ulatume selleni."
"Kas sa oled hull?" ütles Zaphod. "Ilma eelneva programmeerimiseta võib juhtuda ükskõik mis."
"Kas sellel on niisuguses staadiumis tähtsust?" käratas Arthur.
"'Kuna su unistused on läinud ja kadunud...'" laulis Eddie.
Arthur ronis üles ühe erutuvalt väljaulatuva valatud tüki poole kohas, kus seinanurk ühines laega.
"'Kõnni edasi, kõnni edasi, lootusega südames...'"
"Kas kellelgi on aimu, miks Arthur ei võiks Ebatõenäolist liikumist sisse lülitada?" käratses Trillian.
"'Ja sa ei kõnni kunagi üksi'... Kokkupõrge miinus viis sekundit, see on teile suureks teadmiseks, poisid, Jumal õnnistagu... 'Sa ei kõn...ni ku...na...gi... üksi!'"
"Ma küsisin," röögatas Trillian, "kas kellelgi on aimu..."
Järgmine asi, mis juhtus, oli mõistustsandistav müra- ja valguseplahvatus.