Kui saabus laeva kunstlik öö, olid kõik tänulikud võimalusele taanduda eraldi kabiinidesse ja korrastada oma mõtteid.
Trillian ei saanud magada. Ta istus sängil ja vaatas väikest puuri, tema viimast ja ainukest sidet Maaga - kahte valget hiirt, mis tal oli Zaphodile pealekäimise tagajärjel lubatud kaasa võtta. Ta ei lootnud enam kunagi planeeti näha, aga ta oli häiritud negatiivsest reaktsioonist planeedi hävimise puhul. See näis kauge ja ebatõeline ning ta ei leidnud sellest mõtlemiseks mõtteid. Ta vaatas hiiri puuris sibamas ja jooksmas tormakalt oma väikesel plastik-jooksurattal, kuni nad haarasid kogu ta tähelepanu. Äkki ta raputas ennast ja läks tagasi sillale, vaatama väikeseid vilkuvaid tulukesi ja numbreid, mis tähistasid laeva teed läbi tühjuse. Ta soovis, et ta teaks, millest ta püüab mitte mõelda.
Zaphod ei saanud magada. Tema soovis samuti, et ta teaks, millest ta end mõelda ei lase. Nii kaugele, kui ta mäletas, oli ta kannatanud pideva näriva tunde all, nagu ei oleks ta päris enda juures. Enamus ajast oli ta võimeline seda tunnet kõrvale tõrjuma ja mitte muretsema, aga see oli äkitselt taaselustunud, Ford Prefecti ja Arthur Denti seletamatu saabumise tõttu. Kuidagi oli see kujunenud ablooniks, mida ta ei suutnud näha.
Ford ei saanud magada. Ta oli liiga erutatud, olles jälle teel. Viisteist aastat tõelist vangistust olid läbi, just siis, kui ta oli lõplikult lootust kaotamas. Nende ärapäästmine Zaphodi poolt lubas palju nalja, sest tema poolnõoga tundus olevat midagi nii ähmaselt imelikku lahti, et ta ei näinud näppu suhu pista. Fakt, et ta oli saanud Galaktika Presidendiks, oli sama hämmastav, kui tema ametipostilt lahkumise viis. Kas selle taga oli mõni põhjus? Polnud mingit võimalust seda Zaphodilt küsida, ta ei näidanud kunagi välja, et tema tegudel võiks üldse mingi põhjus olla: ta oli muutnud enda seletamatuse lausa kunstiks. Ta ründas elus kõike seguga ebatavalisest geniaalsusest ja naiivsest asjatundmatusest ning tihti oli raske öelda, kumb on kumb.
Arthur magas: ta oli kohutavalt väsinud.
Zaphodi ukselt kostis kerge koputus. Uks vajus lahti.
"Zaphod...?"
"Jee?"
Trillian seisis kontuurselt valgusovaalis.
"Mulle tundub, et oleme just leidnud selle, mida me otsima tulime."
"Ai, jaah?"
Ford loobus katsetest magada. Tema kabiininurgas oli väike arvutiekraan ja klaviatuur. Ta istus hetkeks selle taha ja püüdis koostada uut Vogoni-teemalist sissekannet Käsiraamatule, aga ei suutnud mõelda millestki küllalt salvavalt, nii et loobus ka sellest, tõmbas riided selga ja läks sillale jalutama.
Sisenedes oli ta üllatunud, nähes kahte kuju erutatult kummardumas üle mõõteriistade.
"Näed? Laev tundub orbiidile minevat," oli Trillian öelnud. "Selle all on planeet. Need on täpselt need koordinaadid, mis sa ennustasid."
Zaphod kuulis müra ja vaatas üles.
"Ford!" sisistas ta. "Hei, tule ja heida sellele pilk peale."
Ford läks ja vaatas. Üks numbrite jada vilkus üle ekraani.
"Kas sa tunned need Galaktika koordinaadid ära?" küsis Zaphod.
"Ei."
"Ma annan sulle võtme. Arvuti!"
"Hi, kamp!" vaimustus arvuti. "Läheb tõeliselt seltskondlikuks, kas pole?"
"Vait," ütles Zaphod, "ja näita ekraani."
Tuled sillal kustusid. Valgustäpikesed mänglesid pultidel ja peegeldusid neljalt paarilt silmadelt, mis vaatlesid väliskaamera monitori.
Sellel polnud absoluutselt midagi.
"Kas sa mõistad seda?" sosistas Zaphod.
Ford kortsutas kulmu.
"Ee, ei," ütles ta.
"Mida sa näed?"
"Mitte midagi."
"Kas sa mõistad seda?"
"Millest te räägite?"
"Me oleme Hobusepea Pilves. Üks täiesti ääretu tume pilv."
"Ja mina oleksin pidanud seda taipama täiesti tühjalt ekraanilt?"
"See tume pilv on ainuke koht Galaktikas, kus sa võid näha tumedat ekraani."
"Väga hea."
Zaphod naeris lapsikult.
"Hei, see on tõesti vapustav, ainult see on liiga kaugel!"
"Mida tähtsat on selles tolmupilves kinniistumises?" küsis Ford.
"Mida sa loodaksid siin leida?" nõudis Zaphod.
"Mitte midagi."
"Ei tähti? Ei planeete?"
"Ei."
"Arvuti!" käratas Zaphod, "vaheta vaatenurka üks kaheksakümnendik kraadi ja ära sellest mulise!"
Hetkeks näis, et midagi ei juhtunud, siis ilmus ere kuma hiiglasliku ekraani ühele servale. Väikese taldriku suurune punane täht roomas sellest üle, saadetuna teisest - kaksiksüsteem. Siis libises pildi nurka tohutu poolkuu - punane pimestav helk rõhutamas sügavmusta, planeedi öökülge.
"Me oleme selle leidnud!" karjus Zaphod, tagudes vastu pulti. "Me oleme selle leidnud!"
Ford vaatas teda imestunult.
"Mis see on?" küsis ta.
"See..." ütles Zaphod, "on kõige ebatõenäolisem planeet, mis kunagi on eksisteerinud."