Zaphod Beeblebrox kõndis närviliselt edasi-tagasi, libistades oma kätega üle läikiva kabiinisisseseade ja itsitades erutatult.
Trillian istus kössitades ja numbreid lugedes üle mõõteriistadekobara. Ta hääl kandus üle kogu laeva raadiovõrgu.
"Viis ühe vastu ja langeb..." ütles ta, "neli ühe vastu ja langeb... kolm ühe vastu... kaks... üks... tõenäosusfaktor üks ühe vastu... meil on normaalsus, ma kordan meil on normaalsus." Ta lülitas oma mikrofoni välja - siis lülitas selle jälle sisse -peene naeruga ja jätkas: "Kui te millegagi veel hakkama ei saa, on see seega teie isiklik mure. Palun rahunege. Teile tullakse varsti järgi."
Zaphod pahvatas pahaselt, "Kes nad on, Trillian?"
Trillian keeras oma istme tema poole ja kehitas õlgu.
"Ainult paar selli, kelle näib, et oleme avakosmosest üles korjanud," ütles ta. "Sektor ZZ, Pluural Z Alfa."
"Jee, hästi, see oli väga meeldiv mõte, Trillian," nõustus Zaphod, "aga arvad sa tõesti, et see on väga tark tegu nendel asjaoludel? Pean silmas, et me oleme praegu jooksus ja puha, meil peaks olema praeguseks pool Galaktika politseid järel ja meie peatume, et hääletajaid üles korjata. Okei, kümme punkti kümnest stiili eest, aga lahutada mõned miljonid hästi mõtlemise eest, jee?"
Ta toksis ärritunult vastu kontrollpulti. Trillian võttis vaikselt ta käe ära, enne kui ta vastu midagi tähtsat oleks toksanud. Mida iganes Zaphodi mõtteomadused ka ei sisaldanud - hoogu, bravuuri, auahnust - oli ta mehaaniliselt täielik kobakäpp ja võis vabalt ekstravagantse käeliigutusega laeva õhku lasta. Trillian oli jõudnud järeldusele, et peamine põhjus, miks tal oli nii metsik ja menukas elu, seisnes selles, et ta ei mõistnud kunagi oma tegude tegelikku tähtsust.
"Zaphod," ütles ta rahulikult, "nad hõljusid kaitsetult avakosmoses... ega sa ei tahtnud, et nad oleks surnud?"
"Noh, sa tead... ei. Mitte nii väga, aga..."
"Mitte nii väga? Mitte surra nii väga? Aga?" Trillian kallutas oma pea ühele küljele.
"Noh, võib-olla oleks keegi teine nad hiljem üles korjanud."
"Sekundi pärast nad oleksid võinud surra."
"Jee, nii et kui sa oleksid selle probleemi üle mõelnud veidi kauem, oleks kõik juba möödas."
"Sa oleksid olnud õnnelik neid surra lastes?"
"Noh, sa tead, mitte nii väga õnnelik, aga..."
"Igatahes," ütles Trillian, pöördudes tagasi mõõteriistade poole, "ei korjanud mina neid üles."
"Mida sa mõtled? Kes nad siis üles korjas?"
"Laev."
"Huh?"
"Laev. Kõik ise."
"Huh?"
"Kui me olime Ebatõenäolises Liikumises."
"Aga see on uskumatu."
"Ei Zaphod. Ainult väga väga ebatõenäoline."
"Ee, jeeh."
"Vaata Zaphod," ütles ta patsutades tema kätt, "ära nende tulnukate pärast muretse. Ma loodan, et nad on ainult mingid sellid. Ma saadan roboti alla nende järele ja toon nad siia üles. Hei, Marvin!"
Nurgas kõlkus roboti pea kiirelt üles, aga vankus siis tühisusest. See ajas end üles nagu oleks tegelikust viis naela raskem ja tegi, nagu kõrvaltvaataja oleks võinud arvata, nagu oleks toa ületamine talle kangelastegu. See peatus Trilliani ees ja näis läbi ta vasaku õla jõllitavat.
"Ma arvan, sa võiksid teada, et ma olen väga masendatud," ütles see. Selle hääl oli vaikne ja abitu.
"Oh Jumal," mõmises Zaphod ja vajus istmesse.
"Hästi," ütles Trillian selge, kaastundliku kõlaga, "mul on midagi, mis võiks sulle tegevust anda ja hoida su mõistus neist asjust eemal."
"See ei mõju," sumises Marvin. "Mul on erakordselt avar mõistus."
"Marvin!" hoiatas Trillian.
"Olgu," ütles Marvin, "mis sa tahad, et ma teeksin?"
"Mine alla pääslasse number kaks ja too need kaks tulnukat järelvalve all siia üles."
Mikrosekund pausi ja hästi kalkuleeritud helikõrguse ja tämbri mikromodulatsioon - mitte midagi, mida võiks solvavana võtta - Marvin püüdis edasi anda oma ülimat vastumeelsust ja õudu kõigi inimlike asjade vastu.
"Ainult seda?" ütles ta.
"Jah," ütles Trillian otsustavalt.
"Mulle ei meeldi see," ütles Marvin
Zaphod libises oma istmest välja.
"Ta ei küsi su käest, kas sulle meeldib," käratas ta, "ainult tegutse, kas juba?"
"Olgu," ütles Marvin nagu suure katkise kella helin, "ma teen nii."
"Hea..." sähvas Zaphod, "suur... tänu sulle..."
Marvin pöördus ja tõstis oma ülalt lamedad kolmnurksed punased silmad üles tema poole.
"Ma ju ei ole teie alluvuses, ega?"
"Ei ei, Marvin," rõhutas Trillian, "see on ainult kena, tegelikult... ainult osake elust."
Marvin heitis talle ühe elektroonilise pilgu.
"Elu," ütles ta, "ärge rääkige mulle elust."
Ta pöördus abitult oma kandadel ja vedas end kabiinist välja. Uksed sulgusid tema järel kohusetundliku sumina ja klõksuga.
"Mulle tundub, et ma ei kannata seda robotit enam kaua, Zaphod," urises Trillian.
Galaktika Entsüklopeedia defineerib robotit, kui mehaanilist aparaati, mis on inimeste tööde tegemiseks välja mõeldud. Siriuse Küberneetikakorporatsiooni turundusosakond defineerib robotit, kui "Teie Plastmassist Sõber, Kelle Rõõm On Olla Teiega."
Galaktikas hääletaja käsiraamat defineerib Siriuse Küberneetikakorporatsiooni turundusosakonda, kui "punt kiiksuga hulle, kes pannakse siis, kui revolutsioon tuleb, esimestena seina äärde," koos järelmärkusega selle kohta, et toimetaja on tänulik avalduse eest nendelt, kes on huvitatud robotite korrespondentsi alasest töökohast.
Küllaltki kummaline, et üks Galaktika Entsüklopeedia väljaanne, millel oli hea õnn kukkuda läbi ajakanga augu tuhandeid aastaid tulevikku, defineerib Siriuse Küberneetikakorporatsiooni turundusosakonda, kui "punt kiiksuga hulle, kes pandi esimestena seina äärde, kui revolutsioon tuli."
Roosa kuubik oli välgatanud väljapoole eksistentsi, ahvid olid vajunud ära paremasse dimensiooni. Ford ja Arthur leidsid üksteist laeva lastimisosas. See oli üsna nägus.
"Ma arvan, et see laev on uhiuus," ütles Ford.
"Kuidas sa aru saad?" küsis Arthur. "Kas sa oled saanud mõne eksootilise seadme metalli vanuse mõõtmiseks?"
"Ei, aga ma leidsin siit põrandalt müügiteatmiku. See on väga 'Universum võib olla teie' tüüpi. Ah! Vaata, mul oli õigus."
Ford suskas ühte lehekülge ja näitas seda Arthurile.
"See räägib: 'Sensatsiooniliselt uus läbimurre Ebatõenäosuse Füüsikas. Niipea, kui laeva mootor jõuab Lõpliku Ebatõenäosuseni, läbib ta Universumi kõik punktid. See võib kõik teised olulised valitsused kadestama panna.' Wow, see on suur kamp rahvast."
Ford lappas laeva tehnilist iseloomustust, ähkides vahele imestusest, mida loeb - igatahes oli Galaktika astrotehnoloogia liikunud tema eksiiliaastate jooksul edasi.
Arthur kuulas veidi aega, aga olles võimetu aru saama enamusest Fordi jutust, lasi ta, vedades näpuga mööda arvutiploki serva, oma mõtte uitama. Ta sirutas kätt ja vajutas ühte ahvatlevalt suurt ja punast nuppu lähimal paneelil. Paneel lõi särama sõnadega Palun ärge seda nuppu enam vajutage. Ta väristas ennast.
"Kuula," ütles Ford, kes tuhnis ikka veel müügiteatmikus, "nad on teinud laeva küberneetikaga suuri tegusid. 'Uus põlvkond Siriuse Küberneetikakorporatsiooni roboteid ja arvuteid, uute LII tunnustega.'"
"LII tunnused?" ütles Arthur. "Mis see on?"
"Oh, see tähendab Loomulik Inimese Isikupära."
"Oh," ütles Arthur, "küll kõlab õudne."
Hääl nende seljataga ütles, "Ja ongi." Hääl oli vaikne ja abitu ning saadetud kergest kõlinast. Nad pöördusid ringi ja nägid ühte viletsat terasmeest kössis ukseavas seismas.
"Mida?" ütlesid nad.
"Õudne," jätkas Marvin, "on see kõik. Täiesti õudne. Nii et ärge isegi rääkige sellest. Vaadake seda ust," ütles ta, astudes sellest läbi.
Iroonilised noodid tulid ta häälde, kui ta jäljendas müügiteatmiku stiili.
"'Kõigil ustel selles kosmoselaevas on rõõmus ja päikeseline iseloom. Nende nauding on avaneda teile ja nende rahuldus on sulguda jälle teadmisega, et töö on hästi tehtud.'"
Kui uks nende taga sulgus, tuli ilmsiks, et see tegi tõepoolest rahuldatud ohketaolist häält. "Hummmmmmmüummmmmmmah!" ütles see.
Marvin suhtus sellesse külma põlgusega, samal ajal, kui ta loogikakäärud klõbisesid ja nokitsesid uksevastase otsese vägivalla mõiste kallal. Kaugemad käärud segasid vahele, küsides Milleks sekeldused? Milles asi on? Ei ole väärt asjasse segamiseks. Kaugemad käärud lõbustasid ennast, analüüsides ukse molekulaarseid osiseid ja humanoidide ajurakke. Kiireks lisapalaks mõõtsid nad vesinikueritust ümbritsevas kuupparsekis kosmoses ja jäid siis jälle tüdinenult vakka. Meeleheitekramp raputas roboti keha, kui ta pöördus.
"Lähme," sumises ta, "mind on kästud viia teid alla sillale. Siin ma olen, planeedi mahuga ajuga ja nemad ütlevad mulle, et toogu teid alla sillale. Kas nimetada seda tööks naudinguga? Ma ju ei naudi."
Ta pöördus ja kõndis tagasi vihatud ukse juurde.
"Ee, vabandage mind," ütles Ford talle järgnedes, "missugusele valitsusele see laev kuulub?"
Marvin ignoreeris teda.
"Vaadake seda ust," pomises ta, "see on valmis jälle avanema. Ma võin seda öelda talumatu enesega rahulolu haisu järgi, mida ta äkki toodab."
Uks vajus jälle vaikse lipitseva kiuksuga lahti ja Marvin trampis sellest läbi.
"Lähme," ütles ta.
Teised järgnesid kiiresti ja uks vajus rahuldatud väikeste klõpsude ja sirinate saatel oma kohale tagasi.
"Tänu sulle, Siriuse Küberneetikakorporatsiooni turundusosakond," ütles Marvin ja lööpas meeleheites mööda tema ees avanevat kumavat käänulist koridori. ""Ehitagem roboteid Loomuliku Inimese Isikupäraga," ütlevad nad. Nii nad katsetasid minuga. Mina olen Isikupära prototüüp. No mis te ütlete?"
Ford ja Arthur pomisesid kimbatuses vaikseid eitusi.
"Ma vihkan seda ust," jätkas Marvin, "ma ei vii teid ju üldse alla?"
"Mis valitsusele..." alustas Ford uuesti.
Mitte mingile valitsusele see ei kuulu," torkas robot vahele, "see on varastatud."
"Varastatud?"
"Varastatud?" jäljendas Marvin.
"Kelle poolt?" küsis Ford.
"Zaphod Beeblebroxi."
Midagi ebatavalist juhtus Fordi näoga. Vähemalt viis täiesti erinevat ja vastandlikku oki- ja hämmastuseilmet kuhjusid sellel segases korratuses. Tema vasakul jalal, mis oli poolel sammul, näis olevat raskusi uuesti põranda leidmisega. Ta jõllitas robotit ja püüdis mõningaid hüppelihaseid lahti harutada.
"Zaphod Beeblebrox...?" küsis ta nõrgalt.
"Vabandust, kas ma ütlesin midagi valesti?" küsis Marvin, lohistades end hoolimatult, "Vabandage mind hingetõmbeks, mida ma kunagi ei tee, ma ei tea, miks ma end selle ütlemisega tülitasin, oh Jumal, ma olen nii meeleheitel. Siin on veel üks neist iserahulduvatest ustest. Elu! Ärge rääkige mulle elust."
"Keegi pole seda isegi maininud mitte," pomises Arthur ärritunult. "Ford, on suga kõik korras?"
Ford põrnitses teda. "Ütles see robot Zaphod Beeblebrox?" küsis ta.