On saabund öö täis kummalisi mõtteid.
                Nad suurte varjudena sahmivad mu ees.
        Kuid see on hoopis teine jagamaks neid võtteid
                kuis vormi valada see pulbitsus mu sees.
        Ta tuleb harva, ootamatult ukse avab,
                näos ülbe naeratus mul haarab käest.
        Paar hurmas sädelevat pilku muga jagab 
                ning juba näen kuis vaikselt ära läeb.  
        Vaid Igatsuse - armsa kurva tunde 
                mu sydamesse pikutama toob,
        mu meel on siiski endist märksa helgem
                sest tean, ta tuleb veel, mu rinnast joob.

        Vaikides vastikult kiibitseb liibudes
        vastu mu jalgu ja keha ja käsi
        nüridus, üritan pageda abi vaid anun, 
        nilbe kui mädanik kopitand kartulil
        nuga ma tarviksin, kuigi ta head on soovima tulnud mul.

        Värskus mu näkku puhunud viise
        neid kuulen nüüd kevadepäikeses.
        Tunnen et appi mul ruttand on 
        sammal mida ma väiksena kogusin.        
        Kasvata kinni kui suudad mu haavad
        kasva mu pääle, tee minust sammal.
        Sellesse pehmesse värskesse patja 
        siis astudes keegi veel tunda võiks rõõmu.

        Läbi ränga vihmasaju 
                igakord kuid lõpuks koju
        jõuan siiski minnes läbi
                selle kõrvetava häbi.
        Tahaks jääda, võtta sylle
                oma sängi, selle külge
        köita kinni kõiki väsind
                naeratusi päid ja käsi.
        Aga uks läeb jälle valla 
                nägemaks kuis rängalt kallab
        paduvihma minu kotta
                sundides taas julma sõtta.
        Kuid ma usun, tee on sama
                kodu juurde suunduv kanal.
        Kodurahvas ikka ärev 
                ootamas mind kodulävel.

        Hilinenud karikakrana nuusutan külma õhku.
        Langevast õiesajust polegi enam kahju.
        Te palun ainult hoolimatult ärge olge mul ees.
        Teid armastan küll, kuid silmad on tuhmund,
        võin peale astuda.

        Teed tagasi ma koban sest edasi ma tahan minna.
        Kas oled sa siis seal mu poole kasvõi selga keerates?
        Kuid tule, luba mulle ole kuskil, ole lihtsat olemas
        või ära tule kuule, sa lihtsalt seisa vaikides seal raamis
        kuhu mahtuma ei ole loodud mind.

        Ja akki endale sa tõmbad minust poole 
        ja jätad hõljuma mu purunenud keha
        kust pärlikeena hõljub kauneid õielehti.
        Kas tõesti vangina nad elasid mu sees? 
        Neid abituna sinu poole loobin
        vaid sind ma ehtida nüüd soovin. 
        Nad lendavad kuid teise suuna tuul neil valind teeks
        ning peagi keegi õrnas haardes
        neid imetledes hoiab käes.