"Ehh, hea on," õhkas võõrusele tulnud naaber ja silitas pingul püksirihma.
Teised noogutasid nõusolevalt. Südametes lesis suur rahu nagu sült kausis, taevas vidistasid linnud ja maja katusel säras plekiga üle löödud vineerist päike. Selle oli pereisa ise nikerdanud. Mõnus oli.
Äkki hakkas kostma suur kohin. Pilved läksid laiali, laotus avanes ning maa peale laskus Deemon. Tal oli inimese pale ja tema mustade tiibade taga sirasid tähed ning hiilgas kuu.
Murule kogunenud perekond silmitses taeva saadikut ammuli sui, kuudis kükitav koer pures rauast keti ühes obadusega kildudeks ning põgenes metsa.
Siis ajas naaber end jalule, lausus kõlatult: "Jäin kauaks istuma, kodus ühte koma teist askeldada ja muidu kah..." ning püüdis väravast välja pääseda.
"Rahu, surelik!" lausus Deemon ja tema hääl kajas nagu kõnelenuks ta kirikus. Naabrimees istus kähku maha.
"Ei maksa karta," jätkas Deemon, "Oo, inimlapsed. ma ei tulnud teid mitte hävitama, vaid vastupidi, tooma teadust suurest õnnest. Teadke, et teile on antud ainulaadne võimalus - teil on õigus soovida üks soov ja mis see ka poleks, täide peab ta minema või ma pole Deemon!"
Selle peale vaikiti taas. Tütar näperdas laudlina, ema vaatas hirmunult oma meest. See naeratas ebalevalt, kehitas õlgu, köhis siis pisut ja ütles vabandades:
"Ei tea, oskagi kohe midagi soovida. Me oleme lihtsad inimesed, mis meil ikka vaja?"
"Te ei oska soovida?" muigas Deemon. "Mõelge ometi, inimlapsed! Üks soov mis läheb täide. Sellist võimalust ei tule enam iial!"
"Äkki võtaks koti jahu?" küsis ema sosinal.
"Mis jahu?"
"Nisujahu. Seda pole ju saada."
"Jahu lubas Villem tuua," sosistas isa vastu. "Ta saab seda poole hinnaga."
"Kuidas nii?" sekkus naaber. "Saab poole hinnaga?"
"Nojah, tal on laos üks tuttav."
"Kas ta mulle ka saaks?" päris naaber "Eidel oleks hea meel."
"Surelikud?" hüüdis Deemon. "Millest te räägite? Kas te olete oma soovi välja mõelnud? Ärge laske võimalust käest!"
Perekond vaatas nõutult üksteisele otsa.
"Sooviks äkki raha?" pakkus isa.
"Panevad maksu peale!" hoiatas naaber "Ole ettevaatlik!"
"Ja kui palju on vargaid siginenud," sosistas ema. "Küll nemad juba haisu ninna saavad, et meil on raha juurde tulnud. Poevad veel öösel majja ja teevad une pealt vagaseks."
"Oi jah," vangutas naaber pead.
Jälle vaikiti ja tunnistati teineteist. Pereisal voolasid kulmudesse suured higipisarad.
"Mõtlen ning mõtlen, aga miskit ei tule meelde," ütles ta haledalt naeratades.
"Kõik mul juba on - maja, aed, naine, tütar, sahvrisse on ka targu üht-teist varutud, nii et nälga ei näe... Elan pisitasa... Ei käi kusagil..."
"Inimene!" ägestus Deemon. "Sulle pakutakse ennenägematut õnne, aga mida ütled sina - sa ütled, et sul on sahvrisse varutud! Inimene, ma võin su teha kõikide maailmade kuningaks!"
Isal hakkas ihu värisema, naaber aga klammerdus laua külge, nii et sõrmeotsad valged, ja sosistas hirmuga:
"Oh jumal küll, oh jumal! Ole palun ettevaatlik! Vean kihla, et selline asi käib seaduse vastu! Kui politsei kuuleb!"
"Kui tahad, ma toon sulle alla taevatähed, avan maapõue aarded, annan sulle tiivad, teen sinust kõikide muusade lemmiku," pakkus Deemon "Ma võin sulle anda kõik!"
"Uh-ah!" õhkas isa ja vaatas abipaluvalt naise poole, aga see oli silmad sulgenud ega näinud hingavat. "Ma.. ma... ei, tõesti, aitäh. kena teist, aga ma ju... Ei, pole vaja. Mul on tõesti kõik olemas. Alles eile näiteks õnnestus naisel poest maasikaid osta. Ei, aitäh, ma ei soovi midagi! Ma ... näete ... saagisin isegi vineerist päikese välja, nii et..." isa Katsus naerda, "meie õnnelikus hoovis ei looju isegi päike iialgi. Hää! Väike pesakene - linnupesa sarnane..." Siinkohal vaatas isa Deemoni vihast moondunud näkku ja jäi hirmunult vait.
Deemon sülgas tõrva ja pöördus tütre poole.
"Sina oled veel noor. sinul on veel unistusi," sõnas ta. "Soovi midagi! Kas tahad kullast lossi koos kauni printsiga?"
Tüdruk ehmatas ja pühkis higised peopesad põlle sisse.
"Ei, mulle meeldib siingi." ütles ta kiiresti. "Eile lõpetasin leeri, mis mul veel tahta?" ning mõtles heldimusega oma valgele kleidile,
Deemon lõi plaksuga tiivad laiali ja lendas ära.
"Puhh!" ohkas naaber. "Ometi! Oi aeg! Noh, tegelikult oleks võinud ju midagi ikka soovida, näiteks rohelist värvi. Mul plank hakkab luituma."
"Ei." arvas isa. "Parem on, et ei soovinud. Mine tea, võinuks veel sekeldusi tulla. Sa issand, kellel neid tarvis!" Ja ta vaatas naabrimehele murelikult otsa.
"Jah," nõustus see. "Parem elame tasakesi!"
"Tasa ja targu."
Nad sõid paar präänikut ja siis tõi ema kandle ning kõik neli asusid laulma vana laulu kuldsest kodukotusest.
Samal ajal lendas Deemon paar maja edasi ning maandus ühes aias, kus istus kannatava näoga mees ja jõi kefiiri.
"Tere, surelik!" lausus Deemon, aga mees raputas valulikult pead ja tõstis näpu. "Tasa, olend!" ütles ta sosinal. "Ui, raisk, küll alles lõhub!"
"Sa võid soovida ühe soovi ja ma täidan selle!" ütles Deemon. "Ära vali uisapäisa!"
"Pead sa just siin latrama?" küsis mees vaevatud häälega. "Oh, taevane arm, mis jooke see lurjusest rätsep küll eile kokku segas!"
Samas hakkas naaberaiast kostma meile juba tuttava perekonna laulu. See kõlas heledalt ja valjusti, nii et vaene kannataja püsti kargas ja pead pigistas.
"Küll üürgavad, lojused!" vandus ta. "Et nad mingiks kuradi... punnijunniks moonduks, ehk lõpeb siis see kisa!" Ta surus lauba vastu külma tünni.
"Sinu soov on mulle seaduseks,"' ütles Deemon.
Laul kõrvallauas vaikis.