"Tuleb, tuikene," ütles ta oma pruudile õnnest särades.
"Vana hea koolisõber tuleb meie pulma!"
"Kui tore uudis!" hüüatas linalakk pruut rõõmsalt.
"Seda tõesti," nõustus setu.
"Aga vaata, mu lilleõis, mis ma veel sinu jaoks kraavipervelt leidsin!" Ning ta näitas oma pruudikesele peotäit lõhnavaid maasikaid.
"Ah kui armas!" ahhetas piigake. "Kohe-kohe toon ma värsket piima, siis võime üheskoos maiust mekkida!"
"Jah, kallikene," vastas setu. "Aga homme pean ma varem tõusma, et kauge linnasõber siia tuua."
Nad sõid ja jõid lehmapiima peale, pääsukesed sädistasid räästa all ja lilled aias lõhnasid nii magusasti. Setu oli jändrik ja punapõsine, pruudikene habras kui hirvetall. Nagu kaks turteltuid istusid nad käsikäes ja andsid vahetevahel nii armsasti suud.
Öösel virgus setu ootamatult. Keegi oleks justkui vaikselt naerdes vaarikapõõsas nuuskinud. Setu jooksis õue, aga seal polnud kedagi.
Natukese aja pärast kostis aga metsa poolt, nagu lastaks seal peeru.
"Pauka, Pauka. mis see on?" küsis setu ehmunult oma koeralt. See näis halba aimavat ning niuksus tasa.
Setu võttis jahipüssi ja passis hommikuni valvsalt pööningul. Alles siis, kui esimesed koidukiired nähtavale ilmusid, suikus väsinud mees unele. Kui ta virgus, seisis aiaväravas vurle, habe ajamata, kõhetu kere vimmas ja kringlina kõveras.
"Ah sa armas linnaveli!" hüüdis setu kohmetult. "Anna andeks, et ma sulle vastu ei sõitnud, näe, jäin tukkuma! Tule, anname suud!"
Aga vurle raputas pead.
"Miks ma sind peaksin musutama, kui nii hurmav nümf siinsamas seisab." ütles ta õrnalt. "Meeldiv tutvuda, preili," venitas ta pruudile ja suudles kohmetunud piiga kätt. "He-he-hee!"
Seejärel noppis vurle peenralt roosi ja torkas enesele nööpauku. "Ma usun, et meie kohtumisest sünnib nii mõndagi!" teatas ta, silmad patust põlemas, aga peened sõrmed ronisid mööda neiu käsivart ikka kõrgemale, ikka kõrgemale.
Pruudikene lõi pilgu maha ja pages hirmunud tihasena tuppa.
"Pole teisel vigagi," ütles vurle iharalt. "Pehme tükk."
Setu pühkis laubalt higi.
"Aga mees," vahetas vurle teemat. "Räägime nüüd asjast. Kas sul õlu ikka mulksub?"
"No kuidas siis!" vastas setu "Homme on ju pulmad, kõik peab kombes olema."
Vurle hõõrus käsi "Ja kus sa seda nestet hoiad kah?"
"Ah õlut või? Eks ikka keldris."
Vurle lasi enesele õlle koordinaadid täpselt kätte juhatada, siis hakkas tal kiire. Tiirased silmad prilliklaaside taga süttisid, linnakohvikuis närtsinud ihu tõmbus pingule. "Ma nüüd lähen ja vaatan kas sa ka tõtt rääkisid," ütles ta ning puges kärmelt vingerdades keldrisse. Veel korra pistis ta pea välja, silmis täituvate himude eelaimus, pilgutas setule silma ning kadus siis lõplikult. Setu vaatas talle järele, suu ammuli käed abitult rippu.
"Kallis peiuke," kostis korraga toa poolt. "Tule ja maitse kärjemett!"
Setu pöördus naeratades pruudi poole. Taas lõi taevas sinama, taas kuuldus linnulaulu. Ta jooksis kergejalgselt tuppa ning silitas hellasti oma armsama valevaid juukseid.
"Kus siis mesi on?" küsis ta lahkelt.
"Aga eks ikka laual," vastas pruudikene ja karjatas korraga.
Kärjemesi oli end taldrikult maha libistanud ja roomas nüüd susisedes ukse poole.
"Armas peig!" hüüdis pruudikene õudusega. "Mis see ometi tähendab?"
"Rahune, rahune," trööstis setu, kuid temagi lõug värises ja põlved kooldusid.
Ning samas ütles keegi seina tagant krigiseva häälega: "Eh, kui võtaks kätte ja saeks ta tükkideks!"
Setu tormas marupullina välja, aga õues polnud kedagi.
Ta kandis oma minestusse langenud kullakalli voodisse ja kattis õrnalt kinni. Siis tuli ta tagasi elutuppa.
Kõikjalt kostis sahinat ja kriiksumist. Naerdi võika häälega. Küünal pühapildi ees ajas välja kaheharulise keele ning salvas tapeeti. Setu istus nagu kivistunu toolil ja jälgis enese ümber toimuvat sahker-mahkerit jubedusega.
Rahustumiseks süütas ta piibu, see oli kena õndsalt vanataadilt päritud asjake, ent vaevalt sai ta mahvi tõmmata, kui mingi pungissilmne ahv piibust pea välja pistis ja küsis: "Noh, setuke, kuidas su käbarad käivad?"
Setu viskas piibu karjatusega nurka ja peitis näo kätesse. Ta tundis, kuidas tema ümber kooserdati, kuulis riivatut juttu, ent ei söandanud pead tõsta, kannatas vaikides.
Lõpuks toas liikumine lakkas. See-eest hakkasid õues kivid nutma. Setu läks uksele vaatama - kogu loodus näis veider ja hirmuäratav. Taevas säras kaks päikest, mõlemal irvitavad keeled ripakil. Puutüvedest immitses verd. Suured põllukivid halasid kui väikesed lapsed, iidne jõgi voolas tagurpidi, muld kobrutas ja oigas. Ning kõige selle keskel askeldasid veidrad olevused - pealtnäha justkui inimesed, ent inimeste tegusid nad ei teinud. Paar tiivulist jõmmi talitas saega, üks kuldhammastega vanamees pesi jões oma väljaheiteid ja veel üks torukübaras dändi istus lepa otsas ja urises. Setul hakkas lausa paha, ta tuli tuppa ning niisutas lillelise linikuga laupa.
Siis läks asi päris võikaks. Pauka tuli sisse, püstijalu ning käpad puusas ja ütles inimkeeli: "Noh, peremees, kui õige sõidaks bordelli?"
"Ärme parem sõida," vastas setu ettevaatlikult.
"Noh eks sa ise tead, vana kalts," ütles Pauka ja naeris ülbelt. "Mina käin küll korra ära." Ta võttis sahtlist pika noa ning läks urisedes välja.
"Kui ma seekord pääsen, on küll ime," mõtles setu.
Korraga meenus talle, et linnast tulnud koolivend on ikka veel keldris.
"Vaene mees on küll vist juba surnud," mõtles ta kaastundega, kargas püsti ja tormas õue, kus kivid endiselt itkesid ning puutüvedest koskedena verd voolas.
Keldri ümbrusse olid kogunenud kõige ilgemad elukad, nad jorutasid seal, kõditasid üksteist oma pikkade küüntega ning itsitasid pihku. Õlu oli juba otsas, vurle kulistas parajasti kallist pulmaviina kõrist alla ning söötis värdjaid kringliraasukestega. Need tundsid end täisperemeestena, käisid ringi, käed taskus, ja sülitasid otse kaevu. Üks valges frakis elukas püüdis head rookatust oma piirituseseguse hingeõhuga põlema lõõtsutada; teine, ihualasti näitsik oli leidnud esiema kandle ja hammustas seda sakuskaks peale. Aga mis kõige jubedam - keset seda kõlvatust seisis poolpaljas pruut, suitsetas mahorkat ja lakkus oma roosa keelega ühte tilgakujulist 40 jalaga olendit, kes patusest naudingust lausa puristas ja ähkis!
"Noh, setu!" kisas vurle. "Päris kena on sinu juures! Tule kah meie sekka, ära häbene! Meil on kõike, mida hing ja liha himustavad!"
Vaene setu tundis end nõrkevat. Pea käis ringi, kõrvus Kumises. Juba oli ta langemas, juba kadus tema palgeilt puna, kui ta korraga tundis enesesse vägilasjõudu voolavat. See oli emake Setumaa, kes talle rammu andis! Tema ei unustanud oma poega raskel hetkel, ei lasknud tublit poissi kõlvatute küüsi langeda.
"Uh sa patune loom, sa ussiseeme!" müristas setu õudusega vurlet vaadates.
"Sinu riivatud linnakombed need siis ongi, mis mu armsa murakamaa nii ärevile on ajanud! Sa oled rikutud inimene, must maakamargi su all on ju puha ära kurnatud! Välja minu majast, häbitu!"
Vurle tahtis vaielda, aga kus sa maamehe käest pääsed! Setu väänas vurle luise kere sõlme ning viskas vankrisse, hoolimata koledate elukate kädinast. Siis andis ta hobusele piitsa ja kihutas jaama poole. Suksu urises ja näugus aiste vahel, olid ju tallegi patusest õhust sarved pähe ning tiivad selga kasvanud. Aga setul oli rammu kui karul. Jõuti jaama ning setu virutas vindise vurle vagunisse.
Otsemaid kadusid hobul sarved ja tiivad. Päikene pistis oma riivatu keele tagasi suhu, kivid lakkasid nutmast. Setu sõitis tasapisi koju ning seal, valge laudlina taga istus tema kirsimarajakene ja naeratas õrnasti.
"Oh sa mu toomingake!" õhkas setu. "Ilus on meil siin kahekesi elada, ilus saab olema meie lasteperelegi. Kui ainult vurlesid ligi ei lase, ei tumesta meie õnne miski!"
Ning magusasti andsid nad teineteisele suud.