"Kui mina tahan, võin ma kõik rattad käima panna , " tavatses ta öelda, "Pistan aga mõne rahatähe, ja hakkavad käima, kus nad pääsevad,"
Ning seejärel demonstreeris ta kohe oma võimu, maksis, palju vaja, ja laskis külalistel minutit viis kuulata hiiglaslike hammasrataste lõginat.
"Vat," ütles ta siis, "Ei nad pääsenud kuhugi." Ning säras näost.
Et suuremat kaalu omada, tassis ta alati enesega ühes kahte suurt Kohvrit, mõlemad ääreni kulda täis. Ta kurtis ikka, et ta pole lahingutesse sattunud ega mõnest kehaliikmest ilma jäänud.
"Oleksin lasknud enesele kullast jala alla panna ehk kullast nina näkku kruvida," kiitles ta. "Siis oleks igaüks näinud, kui võimas mees ma olen."
Et kuidagi seda viga leevendada, kandis härra Isidor kullast saba.
Kord sõitis ta tänaval mööda kahest töölisest. Üks oli vanem ja karmi vaatega, teine nooruke ning kaame. Vana mees heitis härra Isidori limusiinile kurja pilgu ja ütles :
"Küll on end täis imenud, puuk,"
Härra Isidor peatas auto ja silmitses proletaarlasi ülbelt.
"Kui mina tahan, hakkavad kõik rattad keerlema," teatas ta. "Ei nad pääse minu käest kuhugi. Nii rikas olen ma!"
Noorem mees hakkas judisema ja viskus põlvili.
"Härra!" karjatas ta. "Ehk annaksite siis mulle mõne pennigi! Minu perekond on vigane ja haige, nad vaevlevad keldris ja nende oigamine lõhestab mu hinge! Olen nende ainus toitja ja katja! Saage aru, härra, kümned vigased!"
Härra Isidorile alandlikkus meeldis. Ta paotas autoust ja ütles:
"Noh, roni sisse. Küll ma sinu eest hoolt kannan, võtan su uksehoidjaks!"
Kaame mees lõi särama, vanem tööline aga sai kurjaks.
"Häbi, Hans!" karjus ta. "Ennäe raiska, või tema roomab paradiisi ees! Temasugused meie seljast nahka nülivadki!"
"Jäta, Robert," palus Hans. "Las ma lähen!"
"Lurjus selline," tänitas Robert. "Kas sulle vabrikutöölise leivast ei piisa? Mis rikkust sina himustad? Tea, täikrae, et kõik maailma rikkused on loodud just tööliste kätega!"
"Kas tuled või ei" küsis härra Isidor kannatamatult.
"Tulen loomulikult" vastas Hans kiiresti ja puges limusiini.
"Narts!" sõimas Robert "Aga tühja kah, meie read on sinutagi arvukad! Ela parasiidi kulul, kui see sulle meeldib!" Kui auto teekäänaku taha kadus, sülitas ta asfaldile.
"Tõusik säärane," mõtles ta põlgusega. "Ehh, kui oleks võimu, ma alles väänaksin sellistele."
Härra Isidor viis Hansu oma villasse ja andis noormehele omaette toa. Talle meeldis poisi alandlikkus ja austus. Edaspidi tavatses ta iga päev kaks korda Hansu eest mööda jalutada, kummaski käes kullakohver ja kuldne händ taga lipnemas.
"Mäherdune jõukus!" karjus Hans iga kord ja härra Isidor punastas heameelest.
"Jah, vaene ma just ei ole," ütles ta tagasihoidlikult.
"Olete te keiser või paavst?" päris Hans seepeale ning meelitatud härra Isidor andis talle pisut raha vigaste sugulaste jaoks.
"See kulub mulle tõesti ära," rääkis Hans tänulikult. "Sajad vigased inimesed, kõik minu kaelas nagu veskikivid! Mul ei ole nendega sugugi kerge!"
"Kus sa sellega," nõustus härra Isidor.
Ent pikapeale jäi talle Hansu imetlusest väheseks ja ta hakkas senisest sagedamini seltskondades liikuma.
"Sain eile sada rubla preemiat," lausus siin-seal mõni lihtsameelne. Härra Isidori süda hüppas rõõmust.
"Sada rubla..." venitas ta mõtlikult. "Või sada rubla...?"
Ning ta kordas oma kohvritega jalutamise trikki niikaua, kuni naiivne kelkija selgelt oma tühisust tunnetades toast häbiga välja oli jooksnud.
Ent kord sattus härra Isidor lõunalauas kõrvuti istuma kellegi habemesse kasvanud vanamehenässiga, kes mõtlikult tahmunud piipu popsutas.
"Minul, teate," ütles Isidor "on mitmeid plaane, kuidas oma varandust viiekordistada."
Vanamees ei öelnud midagi.
"Ehkki - teab, kas tasubki vaeva näha," arutles härra Isidor. "Juba praegugi ei tea ma asja, mida ma ühe käeliigutusega ära ei võiks osta."
"Minu tobi," ütles vanamees.
"Mis tähendab - teie tobi?" küsis härra Isidor pahaselt.
"Minu tobi ei saa ühe käeliigutusega ära osta," seletas ätt. "Ja üldse, mis te nii väga keksite. Hetkel olen mina teist igatahes mitte viis, vaid sada korda rikkam!"
Härra Isidori vajus suu ammuli. Siis hakkas ta kibekahku tegutsema. Ta tõusis ja kõndis väga aeglaselt, uhkelt jalgu sirutades, mitu korda edasi-tagasi üle toa, kohvrid punnis ja kullast saba säramas.
"Imekspandav rikkus!" kisendas ustav Hans.
Aga veider vanamees sõi tasaselt oma kotletti ega tõstnud pilkugi.
Härra Isidor tuli kohale tagasi.
"Milles siis see rikkus seisneb?" küsis ta umbusklikult. "On teil vahest kullast jalad?"
Vanamees raputas pead.
"Hoopiski mitte," ütles ta. "Öelge, mis on teil selles kompsus, mida te oma praetaldriku kõrval hoiate?"
"Kuld ja dollarid," teatas härra Isidor.
"Minu praetaldriku kõrval on jällegi kann õlut" ütles vanamees. "Ja mis saab teie kuld selle vastu.."
Ta tõstis kannu vahutava, külma märjukesega huultele ja jõi. Silmad läksid mõnust kissi, kann tõusis aina kõrgemale, ikka kõrgemale, kuni vanamees ta kopsatusega lauale lõi ja naerul sui huuli pühkis.
"Oli see vast rüübe!" teadustas ta. "Eks tehke järele!"
Härra Isidor püüdiski kulda juua, ent see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Dollarid jäid talle kurku kinni, nii et ta ei saanud enam rääkidagi, ainult piiksus.
"Vääksub nagu Buratino," ütles keegi kasakas laitvalt.
Härra Isidor piiksus aina edasi ja mida rohkem ta seda tegi, seda rohkem ta, hoolimata kõigest kullast, Buratinoga sarnanes. Lõpuks muutuski ta puuks. Ta liigutas sõrmi - need nagisesid, koputas enesele pähe - see kõmises. Koguni silmad olid puust ja jõllitasid liikumatult kaugusse.
"Olen lõbus puupoiss," ütles Buratino ja urgitses pikka, teravat nina.
Vanamees pistis Buratino taskusse ja valmistus lahkuma. Uksel peatas teda kaame Hans.
"Härra!" ütles ta. "Te hävitasite mu! See härrasmees oli mu leivaisa, Halastage, saage aru, ega ma ju enda pärast! Minu perekond - tuhanded vigased, ja kõik minu toita! Olen kadunud mees!"
"Ah, ärge rääkige!" ütles vanamees pahaselt, "Kus need sandid teil on?"
"Keldris," seletas Hans. "Ägavad seal, nii et mu süda nutab!"
Vanamees käis poest läbi, ostis õlut ja puges vigaste manu. Mõni tund hiljem kostis sealt lustlikku joru ja keegi kääksutas viiulit. Buratino laulis.
"See mulle meeldib!" kiitis õnnelik Hans. "Ei mingeid kullast sabasid ega muud sellist!"
"Piisab ju lihtsast tobist," lisas vahva ätt.
"Küll üürgavad," mõtles ta. "Ei lase tööinimesel magada!"
Ta uinus alles vastu hommikut, ei kuulnud vabrikuvilesid, hilines tööle ja sai seltsimeeste käest karmilt võtta!