Kuulujutt aga ei vaibunud. Õhtuti istusid karvased vanaisad ahju lähedale, toppisid piibud sammalt täis ja pajatasid:
"Nii jah. Just sedasi. Orbudelt ja memmekestelt ei võta nad õunagi, aga rikkad - nemad värisegu. Ühe kupjaga tehti nii... ja naa! Oh-oh, ja-jah!" Ning jäid lahtise suuga magama.
Sellest segasest lobast hoolimata uskujaid leidus. Mõnedki noored mehed sidusid kompsu oma särgid, püksid ja lauluraamatu, lisasid veel kääru karaskit ja tüki võid. Seejärel kadusid nad teadmatusse, hinges kole iha vabade mereröövlitega ühte heita. Paraku ei jõudnud enamik kaugemale naaberküladest, kus õnnekütid koduväideks, soldatiteks või rätsepateks võeti. Vaid Lõõtsa-Lauri rändas läbi kolme laane ja üle kahe mäe, kuni jõudis sadamalinna, kus ta siis madruseks kaubeldi.
Laeval, mille Lõõtsa-Lauri tööle asus, oli ilmatu kuri ja julm kapten. Mehed pidid rassima kui orjad, kuna kapten seisis oma kajuti uksel, põrnitses higiseid madruseid ning sisises. Laeva kokk, käbe korealane Ping jutustas kord öösel sosinal, et kapten ongi uss.
"Pole tal käsi ega jalgu, ainult peenikene kere nagu piits," rääkis ta, silmis jubedusetuluke. "Kaheharuline keel käib suust välja, ikka siuh ja siuh! Ikka siuh ja siuh!"
Paar päeva hiljem oli kokk kadunud. Mõistagi ei mõjunud sellised sündmused meeskonna meeleolule hästi. Ikka sagedamini käidi trümmis nutmas, nii et pootsmani piitsal kõvasti tööd oli.
"Karramba!" vandus ta. "Küll ma teist veel laiskuse välja nüpeldan!" Kuri kapten vaatas vägivalda kajutiukselt pealt ja susises heakskiitvalt.
Aga ühel päeval nägi valvemadrus silmapiiril valget purje.
"Nemad! Nemad!" kisendas ta meeleheitlikult.
Lõõtsa-Lauril, keda looderdamise eest hakati parajasti raa otsa pooma, tõusis klomp kurku. Kas tõesti?!
"No nii," urises pootsman. "Tuleb võitlus."
Salapärane laev horisondil üha lähenes. Kõikjale levis sirelilõhna. Pootsman aevastas ja ütles ropult.
"Mis see on?" küsis poomissurmast pääsenud Lõõtsa-Lauri mööda tantsivalt jungalt. "Mis laev see on?"
"Mis laev!" hõiskas too. "Oh sa sarvik! See on ju Õilis-Nemo! Nüüd saame me vabaks!"
Pillihelide saatel vajusid mereröövlid peale. Soomustatud laevanina lõhkus teki. Pardale kargasid kaunilt riietatud Õilis-Nemo mehed, pärjad peas ning kuldsed kandled vööl. Alistatud meeskonna poolt tervitas neid mürisev hurraa.
Võitlus oli lühike. Meeletult piitsaga vehklev pootsman tehti ruttu kahjutuks, kuri kapten osutus aga tõepoolest meremaoks, ja enne kui tal sabast kinni saadi, oli uss juba vees ning põgenes ujudes. Õilis-Nemo, pikk ja kaunikujuline ruuge habemega mees, ei hakanud teda taga ajama.
"Las läheb!" ütles ta. "Mis meil temast... Aga teie, armsad madrused, olete nüüd vabad!" Taamal mängiti viiulit.
"Iseenda peremehed," lisas Õilis-Nemo parem käsi Vahva-Viidrik, kes oli nii hea, et tal kasvasid suus sinililled
"Hurraa!" karjusid vabastatud.
Lõõtsa-Lauri tuli punastades Nemo juurde.
"Ma tahaksin... Te mõistate ehk, sooviksin teiega liituda.
Õilis-Nemo naeratas. "Mu poeg," ütles ta vaid.
Nii saigi Lõõtsa-Laurist kuulsa meeskonna liige.
Järgmisel päeval istusid tekil Vahva-Viidriku papagoi ja üks solge.
"Mina elasin Lõõtsa-Lauri kõhus," seletas viimane. "Aga täna juhtus nii, et olin sunnitud väljuma."
"Ma soovin teile tõesti õnne!" ütles papagoi. "Kujutan ette, milline vaev võis olla see elu kitsastes sooltes. Nüüd saate te meretuult nautida, näete albatrosse, päikest ja kuud."
"Kuud!" turtsatas solge. "Mu armas, ärge solvuge, aga teie kuu tähendab mulle hoopis vähem kui mahlane singitükk, mis Lauri suus süljega niisutatuna minuni jõudis. Te ütlete - kitsas? Jah, kitsas, pime, lämmatav; aga samas - soe ja kindel!"
"Te nagu polekski rõõmus, et kõhuorjusest priiks saite!" hämmastus papagoi.
"Ma olen kurb, mu armas, ja teen kõik, et tagasi seedeelunditesse pääseda!" vastas solge.
Õhtul sõitis meeskond sadamasse ning suundus lähimasse kõrtsi võitu tähistama.
"Te vaid kuulake!" sõnas papagoi, jälgides Õilis-Nemo tulist sõnavõttu.
"Vabadus!... Pigem kooleme, kui alistume... Millised sõnad!"
"Mu armas," ohkas solge. "Sõnad sõnadeks, aga ainult soolestikus peitub tõde."
Kui pidu oli täies purjes ning mehed näost punama lõid, saabus trahterisse keegi kaupmees. Ta jälgis pidutsevaid mereröövleid ilmse huviga ja kutsus viimaks Õilis-Nemo enda lauda.
"Mind huvitab üks asi," teatas ta. "Kui suur on teie meeskonna sissetulek?"
Kui Õilis-Nemo oli talle vastava arvu teatavaks teinud, purskas kaupmees mürinal naerma.
"See ka mõni raha, mille eest merel loksuda ja ennast kajakatel naerda lasta! Härrased piraadid! Kuulake tähelepanelikult! Ma maksan teile kolm korda nii palju, kui te minu teenistusse asute! Pluss soe tuba ja saun kord nädalas! Mis te ütlete?"
See oli pauk. Kõrtsis jäi vaikseks.
"Mis teenistus see on?" küsis Hea-Harald mõtlikult.
"Peate töötama mu riisipõllul," vastas kaapmees. "Te olete tursked mehed, ei see konti murra."
"Me oleme põhimõtteliselt mereröövlid..." alustas Õilis-Nemo kõhklevalt.
"Oh!" katkestas teda Vahva-Viidrik. "Seda muidugi. Aga see on ikka palk!"
Edasine viivitamine oli juba naeruväärne. Leping jõustus.
"Soe tuba, hea toit ja saun!" rääkis Vahva-Viidrik innustunult Lõõtsa-Laurile. "Kui tore!"
Lõõtsa-Lauri noogutas ja naeris rõõmust.
"Esimese palga eest ostan hommikumantli," ütles ta. "Beezi."
"Hei, solge!" karjus jahmunud papagoi, aga keegi ei vastanud. Kõhuelanik oli enesele uue soolestiku leidnud.
"Põrgusse,", mõtles papagoi.
Paar päeva hiljem töötasid endised mereröövlid riisipõllul.
"Nonoh! Ärge laiselge!" hüüdis kaupmees aknast. "Kes on virk, saab õhtul magusat!"
"Küllap iiriseid," sosistas Õilis-Nemo Vahva-Viidrikule vaikselt.
"Ih-ih-hii," rõõmustas mehe õlal istunud papagoi.