"Ei," ütles ema tasakesi, "sihukene mulle küll ei meeldi. Vaat see Willy kes siin ikka käib, on tore poiss. Mootorratas on tal ja puha... Aga see... Kas ta sulle meeldib?"
Liisu tegi grimassi.
"Aga ma pean ju viisakas olema," ohkas ta ja viis poisile küpsiseid.
"Söö!" käsutas ta külmalt, istus akna alla ja vaatas õue.
Lembo näris präänikuid ja tundis end tühisemana kui uss rannaliival. Ta püüdis juttu algatada, ent see ei võtnud vedu. Liisu vaikis põlglikult ja mõtles Willyle.
"Kui tore ta on," arutles ta. "Mootorratta seljas istub ta nagu vürst. Ah, milline jumalik noormees! Aga see... "
Samal ajal nuputas ema kõrvaltoas.
"Peaks Liisu juba selle tüübi ära saatma," lootis ta. "Istub ja järab präänikuid nagu hunt lambaid. Teinekord, kui ta veel peaks tulema, ma teda sisse ei lase."
Toas oli samal ajal nii vaikne, et kõrvaltoast võis kuulda naabrimehe rahutut norskamist. Lembo oli mõttetust vastutuult rääkimisest loobunud ning pidas nukralt lahkumisplaani.
Ja just siis jõudis koju isa.
Ta tuli ja vilistas rõõmsalt. Koer oli tal kah kaasas, jumal teab, kust üles korjatud, kirpe täis ja sassis. Isa marssis kingadega üle vaiba, nägi Lembot ja tegi kohe juttu.
"Kosilane?" küsis ta kavalalt.
"Ah!" vastas Lembo. "söön niisama küpsiseid."
"Aga kas kurk ei kuiva?" küsis isa veelgi kavalamalt ja tema silmad sädelesid kelmusest.
"Noo..." venitas Lembo. Ja see venitamine oli paljutahendav.
Isa laks hasarti.
"Sa oled tore poiss!" ütles ta. "Mina mõistan sind ja sina mõistad mind, see on peamine. Mis sa siin igavled, lähme kööki!"
"Kui te just kutsute," naeratas Lembo.
Poole tunni pärast istusid isa, Lembo ja võõras koer juba laua taga ning olid kõik alussärkide väel.
"Mispoolest mine teist erinen?" küsis koer, kes oli vahepeal kõnelema hakanud. Ei Lembo ega isa leidnud selles midagi imestamisväärset, sest köök - see on imede sepikoda.
"Noh, meie ei tea," vastas isa ausalt.
"Teie võtsite end alussärkide väele, aga mina, vastupidi - panin alussärgi selga!" seletas lustlik koer.
Mehed naersid lõbusalt.
"Tore, et sa mu tütrele kosja tulid!" kiitis isa Lembot. "Sa oled vahva vennike!"
"Ka minul poleks sellise äia vastu midagi," nõustus Lembo.
"Väga hea!" hüüatas isa ja karjus: "Liisu! Tule siia!"
Liisu tuli koos emaga. Nad olid kahvatud ja kurjad.
"Noh, Liisu?" küsis koer. "Kas lähed Lembole mehele?"
Liisu hakkas nutma.
"Või veel!" lausus ta. "Kas nüüd on koerad kosjasobitajateks hakanud? Kuhugi ma ei lähe!"
"Teie, noormees, minge hoopis koju!" ütles ka ema rangelt. "Näete ju, mu tütar ei soovi teid."
Kööki sigines vaikus. Lembo tundis, et ta peaks midagi ütlema, aga korraga ei tulnud talle ülepea meelde, millest jutt käis. Ta vaatas abipaluvalt isale ja kaerale silma, kuid nägi nende lahketes pilkudes vaid muret.
"Laulaks õige?" pomises ta viimaks.
"Õige!" karjatas isa. "Mingu nad kõik oma kosjadega kuradile! Laulame!"
"Las naine toob seeni!" õpetas tänavalt korjatud koer.
"Õige!" nõustus isa uuesti. "Ja sina kah, Liisu! Tooge seeni! Kui sa, loll tüdruk, talle minna ei taha, on see sinu viga. Meie tahame seeni!"
Liisu puhkes veelgi haledamalt nutma ja tormas köögist välja.
Pidu lõppes alles hommikul. Isa jättis Lemboga kui kalleima sõbraga jumalaga ning palus tal õhtul tingimata uuesti läbi astuda. Koer ütles, et tema ei lähe kuhugi.
"Hakkan viiulimängu õppima." lubas ta. "Tahan interpreediks saada!"
Õhtul tuli Lembo uuesti. Aga uksel tabas teda ootamatu takistus: ema oli ees, ümber suu karm võru.
"Liisut pole kodus."
"Noh, ma tulin ju hoopis peremehe juurde!" vastas Lembo.
Nähes, et aus noormees peale hakkab jääma, püüdis valsk ema jõudu tarvitada ning see olekski tal õnnestunud, sest Lembo oli veel nõrk. Aga siis jõudis isa appi.
"Mis see tähendab!" karjus ta hirmsa häälega. "Alatu naine! Mida sa enesele lubad? Lase kohe Lembo sisse!"
Ja valskus pidi õigusele teed andma...
Isa polnud vahepeal aega raisanud. Ta oli köögi kõige vajalikuga sisustanud, juhuks kui naine ja tütar mässu peaksid tõstma ning keldri blokeerima või koguni hävitama. Siis oli ta end veel töölt lahti võtnud.
"Nüüd olen ma vaba kui lind, väimeespoeg!" ütles ta.
Koer oli jällegi viiulimängu selgeks saanud. Kuna tai oli õrn ning poeetiline loomus, mängis ta enamasti lüürilisi viise. Ja nii kestis see õhtust õhtusse.
Siis ühel päeval tuli Willy. Ta parkis mootorratta mürinal akna alla ning kõndis, ninasõõrmed puhevil, trepist üles. Kui Liisu teda nägi, läks ta üleni punaseks.
"Tipsi," ütles Willy ja puudutas Liisut õlise sõrmega. Liisu ohkas raugelt.
"Too ometi kosilasele kompvekke, armas laps!" lõõritas samuti roosakaks tõmbunud ema.
Liisu läks kööki.
"Riina!" hüüdis Lembo kohe. "Vaata, kas keldris on veel kilu?"
"Minu nimi on Liisu," vastas tüdruk pahuralt.
"Kas see pole ükskõik?" poetas isa. "Riina on ka ilus nimi. Too kilu, Riina!"
"Kuula ikka isa sõna," manitses ka hulkur koer.
Nüüd ei suutnud Liisu end pidada.
"Willy tuli mulle praegu kosja!" pahvatas ta. "Ma lähen talle mehele, ta saab siin peremeheks ja vaatab, mida teiega peale hakata!"
Isa tõusis püsti. Koer sulges silmad...
Kaks minutit hiljem kanti midagi ämbritega uksest välja. See "midagi" vedeles natuke aega tänaval, ajas end siis jalule, kloppis kere enam-vähem olekusse ja läks tasapisi koju.
Nüüd ei leidnud ema ja tütar muud nõu, kui otsustasid jumalat paluda, et see ometi kord köögis valitsevale tohuvabohule lõpu peale teeks. Jumal võttiski õnnetute palveid kuulda. Ühel Kaunil päeval ilmus ta täies säras kööki.
"See on ime!" ohkas ema tänulikult. "Ometi!"
"Koera uputame ära," arutas Liisu tigedalt. "Lembole võiks miilitsa kutsuda. Aga isa..."
"Isa pärast ära muretse," naeratas ema ja sellel naeratusel oli surma pale.
Siis tuli Jumal elutuppa.
"Mehed seal paluvad vorsti saata," ütles ta kuidagi südamlikult. Ta oli alussärgi väel.
Köögis nuttis koera viiul.
Ema ja tütar sõitsid veel samal õhtul teadmata suunas.