"Mis ma siis nüüd teen?" mõtles Kadri. "Niimoodi ma ei saagi maasikaid, sest müürist üle ronida ma ju ei jaksa. No kes see küll siia sellise tobeda seina ehitas, mina ei saa aru!"
Ja nii seisis ta seal üsna murelikuna ja mõõtis silmadega müüri, kuni avastas koleda musta kolli, kes müüri otsas kükitas ning parastavalt naeris.
"Ah siis sinul tuli maasikaisu," irvitas va paharet. "Nii palju näed sa maasikaid kui oma kõrvu! Ja kui sa siit kohe ei kao, plika, siis sa alles näed, mida ma sinuga teen!" Ning koll ajas lõuad pärani ja urises.
Kadri pistis jooksu ja jooksis mitu head minutit. Siis istus ta tee äärde kännule ning puhkes nutma.
"Mis elu see üldse on!" nuuksus ta ja tema silmad omandasid traagilise läike. "Maailm on nii tühi ja kalk!"
"See on õige!" kostis kusagilt kellegi hääl ja Kadri nägi vaevatud ja murest murtud konna, kes end kannu alt välja lohistas. Konn istus tüdruku kõrvale ja soigus: "Mina olen maailma kurjusest juba ammu aru saanud! Kogu meie elu on haud, jah, suur ja kõle haud, ei muud! Meiesuguste jaoks pole rõõme loodud. Ainus, mis meile osaks saab, on kannatamine ja piin."
"Mis siis teha?" küsis Kadri masendunult.
"Teha pole midagi, on siis meil jaksu ilma ülekohtule vastu seista," ulgus konn õõnsalt. "Vaid häving on meie pärisosa! Peame alistuma ja kannatama, vaikselt kõike kurja taluma."
Konna koledast jutust kadusid Kadril pisaradki silmist. Ta istus nüüd niisama, pea norus, ja mõtles kurbi mõtteid. Konn aga seletas veel kaua, kirjeldas enneolematuid õudusi, ennustas ette oma peatset võigast surma ja oigas hirmsasti.
Lõpuks jäi temagi vait ja põrnitses teetolmu, suured kalbed silmad ahastusest pärani. Nii istusid nad mõnda aega ja maailmavalu rõhus nad madalamaks kui karunahk.
Siis kuuldus samme.
Konn tõmbus veelgi enam kössi ja pomises: "Ei tea, millised hädad nüüd meie kaela langevad, milliseid mõnitamisi ja hoope kuri saatus meile määranud on! Oh, tuleks juba surm, ei jõua enam!"
Kadri oli konna jutust nii ära kohutatud, et sulges silmad ja otsustas saatuse löögid nurisemata vastu võtta. Kui aga hulk aega midagi ei sündinud, söandas ta pisut piiluda.
Murul kõhutas keegi rehepapp ja võttis hommikueinet, kaks koera istusid sealsamas ning mängisid lõõtsa.
Kui rehepapp märkas, et teda vaadatakse, ajas ta end püsti ja ütles: "Mina olen rehepapp ja need on Pauka ja Polla. Aga kes teie olete, sellest mina küll aru ei saa. Nii kurbi kujusid pole mina näinud tollest ajast saati, kui mu onu Pedro vaadi õlut metsa ära kaotas. Kas teiega on kah midagi säärast juhtunud?"
"Mis siin ikka rõõmustada," vastas konn süngelt, "kui piinamine ja viletsus iga nurga tagant luurab, millal hambad säärde lüüa."
"Armas aeg!" ohkas rehepapp. "Me olema lagedal väljal, kus need nurgad sul siin on! Kui just keegi kännu taga ei kükita, pole sul küll kedagi karta."
Aga konn üksnes naeratas kibedalt ja seletas, et maailm on tegelikult haud ja saatus on kuri ja ükskord õgib aeg nad niikuinii. Selle jutu peale katkestasid koerad mängu, aga rehepapp sai pahaseks.
"Kuule, konn, söö parem kohupiima," ütles ta. "Mind su jutt ei huvita, aga selle kena tütarlapse oled sa küll oma pläraga ara kohutanud. Kas sul häbi pole!"
Konnal polnud põrmugi häbi. Ka kohupiima keeldus ta söömast väites, et ükskord tuleb surm sellest hoolimata. Üldse muutus ta minut minuti järel aina traagilisemaks ja Kadri ühes temaga.
"Te olete arust lagedad!" arvas rehepapp. "Vaatan teid ja endalgi hakkab hirm. Laske parem vilet ja silmitsege, kui kaunil aasal te istute! Ilm on ilus, tuuleõhuke puhub ja mul on kotis magusat kohupiima, sooje viineripirukaid ja head õunaveini. Noh? Kas teil tuleb juba inimese nägu pähe? Olge ometi natuke rõõmsamad!"
"Mis rõõmu mul olla saab, kui kole koll mind maasikalegi ei lase," vastas Kadri. "Ja nii on ikka maailmas, et kuri võimutseb. Maailm on haud." Ta oli nimelt konnalt juba üht-teist õppinud.
"Nii see on," nõustus konn. "Oma kodustki aeti mind välja! On sellisel elul üldse mõtet?!"
Rehepapi pinnimise peale rääkis ta, et ühel päeval oli tema kodune järv lausa keema hakanud - kobrutanud, auranud ning ajanud mulle. Konn oli seda võtnud oma mõru saatuse märgina ja sellest saadik on tema rada käänuline ja okkaid täis.
"Kui vesi mullitab, elab seal vanapagan," arvas Pauka kohe.
"Kes muu," nõustus Polla ning hakkas taas lustlikult lõõtsa mängima.
"No muidugi!" rõõmustas rehepapp. "Ei selle tühja asja pärast tasu ägada! Lähme aga järve äärde, ma polegi enam ammu seda vahvat vanapoissi näinud. Läki!" Ning nad hakkasidki liikuma.
Järv kobrutas tõepoolest. Rehepapp lõi peoga põlve pihta ja naeris nii, et hambad särasid. "Jumala eest, see pole enam järv, vaid hernesupp!" itsitas ta.
"Nagu minu vanamemme pajas!" Ning hõikas: "Ae, vanapagan! Ära mangi lolli, tule välja! Mis sa seal hernesupi sees sulistad!"
"Ise oled hernesupp," torises vanapagan järve põhjast. "Kes seal niimoodi praalib?"
"Või praalib!" osatas rehepapp. "Kes see muu kui mina, rehepapp! Ja Pauka- Polla on kah siin, samuti Kadri ja üks konn."
"Ah rehepapp!" rõõmustas vanapagan ja tuligi kohe veest välja. "No mis imet sa siin teed? Polegi sind ammu näinud!"
"Einoh, mis mina! Mis sa ise teed?" uuris omakorda rehepapp. "Mulistad järves nagu jõehobu, kas pole temp!"
"No ma ujusin," seletas vanapagan. "Kas siis ujuda ei või?"
"Vaat kus tuli kala välja!" narris rehepapp ja koerad naersid laginal.
Siis viis rehepapp vanapagana kõrvale ja rääkis törtsu meeste juttu.
"Sa ära teinekord siia ujuma tule!" õpetas ta. "Vaata, sa ajad ju selle konna päris hulluks. Ta enam muust ei räägigi kui hauast, saatusest, ja muud säärast. Ta on haige loom, las ta olla rahus. Tule parem minu juurde vanni, pärast teeme väikesed tropid, sa tead ju küll!"
"No küll ma juba seda asja tean," noogutas vanapagan, surus rehepapil kätt ja lonkis minema - laadale märki laskma, nagu ta ise seletas.
Rehepapp tuli sõprade juurde tagasi. "Nüüd pole muud, kui läheme vaatame, mis mees see koll on," teatas ta. "Siis saab Kadrist kah jälle inimene."
Öeldud-tehtud. Asutigi müüri poole teele. Konn oli nüüd hoopis teises tujus, laulis kogu aeg valju häälega ja ajas kiljudes mööda metsa oravaid taga. Aga kui lõke üles tehti ja sööma hakati, pani ta jalad kaela taha ning rääkis selliseid vigurjutte, et Polla suppi kurku ajas ja ära pidi lämbuma.
Õhtuks jõutigi müürini. Koll istus ikka veel selle otsas ning sülitas tuld.
Rehepapp süütas piibu ja naeris ühe naeru, mis naer oli.
"Noh?" päris Kadri. "Mida me võime selle müüriga peale hakata?"
"Selle müüriga võib paljugi peale hakata," arvas rehepapp. "Aga kõigepealt läheme sellest mööda." Nad kõndisid jumala rahus ümber müüri nurga ning olidki maasikamaal.
"Aga koll?" küsis Kadri kartlikult.
"Ei see paks müürilt alla oska ronida!" lõi rehepapp käega ja selle peale irvitasid konn ja koerad kohe õige valjusti, sest tõsi see ju oli - üles oli rumal koll küll roninud, aga alla ei saanud ta enam kuidagi. Siis unustas Kadri ära kogu oma kurbuse ja selle traagilise, mis järgi jäi, võttis Pauka hammaste vahele ning mattis kuuse alla. Kadri aga andis rehepapile magusa musu.
"Oh," ütles see. "Korja parem maasikaid..."
Pärast maalis rehepapp veel valge värviga müürile "Koll on loll!", Pauka kirjutas "Polla+konn=armastus" ja konn kirjutas "Odessa". Kadri aga korjas metsas maasikaid. Või palju ta neid korjaski, sõi vast niisama.
Koll pidi aga tänini müüril konutama ja kõigile nalja tegema. Hiljuti oli tema ümber tsirkuski ehitatud, kus ta siis, kahte värvi sukad jalas, klounina esineb.