Ümberkaudsed mäed värisesid, taevast potsatas alla meelemärkuseta kaljukotkas. Iidol pingutas tiigrinahast vööd ning jätkas laskumist.
Üle õla oli tal heidetud kott spordi-ja sõjatarvetega, samuti äsja rusikahoobiga surmatud veis. Kui ta astus, lõdises maa. Iidoli vägevus oli piiritu.
Esimene elusolend, kelle peale ta sattus, oli laiades valgetes pükstes kloun. Iidol astus talle risti tee peale ette ning ütles:
"Kui õige maadleks?"
"Kas te olete terve, lugupeetav?" küsis kloun osavõtlikult. "Oi-jee, teil ju terve keha paistes!"
"Need on mu musklid!" teatas Iidol. "Noh, pistame rinnad kokku!"
"Hoia ja keela, kus on alles jutt!" vangutas kloun pead. "Stopp!" ütles ta Iidolile, kui see talle kallale karata plaanitses. "Teil on ju muna suus!"
Nii öelnud, võttis kloun Iidoli suust välja väikese hõbedase kuuli. Iidol vajus ehmunult liivale.
"Jaa-jaa!" pomises kloun ning tõmbas Iidoli kõrvast välja valge jänese. Seejärel ilmusid Iidoli sõõrmeist päevavalgele kaks papagoid ja silmast lilleline sall.
"Vot nõnda, lugupeetav!" ütles kloun ja tegi minekut.
Iidol lebas mõnda aega oimetuna maas ja ainult värises hooti. Aegamööda ta toibus. Kinnitanud pühvliga keha, läks ta metsa, et seal mesikäpa endaga jõudu katsuda.
Karu kohtas Iidol juba esimeste puude all. Pätsu istus, jõi õlut ning mängis roosa sabaga rotiga malet.
"Vangerdan," ütles karu just sel hetkel, kui Iidol puid murdes temani jõudis ning karjus: "Noh, metsaisand, vaatame, kellel on suurem ramm!"
Rott lõi kibestunult malendid segamini.
"Nõnda mina mängida ei oska," teatas ta. "Ma ei saa süveneda. Kas te olete ogar," küsis ta Iidoli poole pöördudes, "et niiviisi karjute? Palun väga. istuge minu kohale ja proovige, kuidas on mängida, kui mina pidevalt kisendan ja kätega vehin. Proovige!"
Rott lahkus pahaselt turtsudes ning saba üle pohlavarte vedades. "Piinlik lugu", ohkas karu kurvalt.
Iidol oli roti sõnadest küll veidi heidutatud, kuid kogus end kohe.
"Noh laaneott!" pöördus ta karu poole. "Võitleme!"
"Minu nimi on Leo," ütles karu. "Ja vaadake, mina ei armasta selliseid sportmänge. Joome parem kannukese õlut ja suitsetame piibutäie tubakat."
Ent Iidol juuris juba tamme.
"Jätke, palun," anus Leo. "Mina pole sportlane, ma olen luuletaja. Kirjutan sonette."
Tundmatut sõna kuuldes Iidol peatus ja hirm hakkas talle naha vahele pugema.
"Ja madrigale kirjutan ma ka," lisas karu.
Nüüd kaotas Iidol lõplikult pea ning lahkus kiirustades metsast.
Nukralt mererannas luusides sattus ta pisikese poisi peale, kes ehitas liivast krokodilli.
Iidoli nägu lõi särama.
"Poiss!" ütles ta. "Tahad, ma teen sust mehe?"
Laps ei vastanud.
Iidol kummardus tema kõrva juurde ning sosistas: "Mis sa selle liivaga jändad, mängime parem kintsukloppimist. Vaat see on alles mehine mäng."
"Teie, onu, võite oma kintse kloppida nii palju kui tahate," ütles poiss pahaselt. "Mul on krokodilligagi küllalt tegemist."
Iidol tegi paar ringi ümber poisi ning küsis siis: "Aga vahest hüppaks kaugust? See oleks tore! Niimoodi kasvab sinust mees nagu mina."
Poiss ohkas tüdinult ja läks karuselliga sõitma.
Iidol järgnes talle. Karuselli juures oli palju rahvast. Iidol astus punaste vurrudega karusellimehe juurde ja küsis: "Kui õige poksiks vähe?"
"Mistarvis?" küsis punaste vurrudega mehike, kes kandis tikitud vesti.
Küsimustele Iidol vastata ei osanud. Ta läks kärmesti eemale ning hakkas aja surnukslöömiseks ja lihaste treenimiseks kaljurahne pilduma.
"Jõudu tal, loomal, ju on," nentis roosa sabaga rott, kes ka lõbutsema oli tulnud.
"Ma arvan, et ta on tugevam kui karusell!" arvas valgeis rõivais kloun.
"Noo!" hüüatas karusellimees solvunult. "Tugevam ta võib olla, aga kus on litrid, lipukesed ja valged hobused? Kus on need valged sälud, kelle seljas nii hea on ringiratast kihutada? Ei, tal pole neid! Või siis tema karuselli vastu saab!"
"Jah, see on küll tõsi!" nõustusid kõik. Karusell pandi käima ja lõbusad kilked täitsid õhu.
Iidol jäi üksinda veel kauaks kaljurünkale tolgendama.