"Millest?" küsis nurgast paks koer.
"Näiteks sinust," vastas Arturson. "Miks peaksin ma kogu aeg just siin kükitama ja päevast päeva vaid sinu lõusta vahtima? Ma lähen rändama.
"Võeh, sa loll," ütles paks koer. Pikemalt ta ei kommenteerinud.
"Maailm on täis kordumatuid imesid," praalis Arturson. "Ma tahan neid näha! Ma olen tüdinud sellest," ja ta osutas aknast paistvale muruväljakule, kus keset lilli külitasid kolm meest ja sõid turska.
Paks koer oli magama jäänud.
Arturson tõmbas jalga matkasaapad, keeras telgi rulli ja toppis seljakoti kodinaid täis. Siis läks ta õue.
"Näe, Arturson!" ütles üks sööjaist, hall vanamees pikas pruunis palitus. "Tule, meki ühes meiega. Hea tursk!"
"Lähen rändama," poetas Arturson mokaotsast, niimoodi põlglikult, ning kõndis väravast välja. Ei andnud kättki.
"Oleksin ma poissmees, läheksin ka," ütles teine sööja, pisike haige inimene kõlatul häälel. "Läheksin nagu vihur."
"Mina jällegi kavatsen naist võtta," sõnas kolmas kalasõber häbelikult ja uuristas pöidlaga valget tursaliha.
"Ah, kulla vennas, ära sa seda tee!" hoiatas pisike haige inimene. "Vaata mind! Ütle, olen ma siis veel elusolendi moodi!"
Laua ümber tekkis piinlik vaikus.
"Ei ole..." nentis naisemees nukralt. "Eh, mehed..."
"Ära nuta," lohutas palituga vanamees. "Igaüks peab oma risti kandma."
Siis aga vestlus katkes, kuna kusagil avanes aken ja tige naisehääl hüüdis:
"Vambola! Siia!"
Pisike haige inimene kehitas pükse ja jooksis.
Samal ajal algas Artursoni avastusreis. Maailma imed avanesid üksteise järel. Tee ääres kasvas põõsas, mis sarnanes hämmastaval kombel puuga, ja teisal võis jällegi näha puud, mis oli väga põõsa moodi.
"Sa halastaja küll," mõtles Arturson heldinult. "Mida mina näha saan!"
Ta magas telgis, sõi pajas keedetud leent ja matkas üha edasi. Maastik muutus ohtlikumaks, võis näha kaheharulisi rohuliblesid. Arturson vaatles neid kaua.
"Kes kodus kükitab, jääb säherdusest elamusest ilma," nuputas ta välja aforismi.
Viimaks jõudis ta võõrasse linna. Vaimustudes seninägematust arhitektuurist ja seisnud kaua, imestusest tumm, roosat vett purskava purkkaevu ees, otsustas ta öömaja paluda. Arturson koputas ühele väravale ning astus hoovi.
Seal külitasid kolm meest ja sõid turska.
"Missugune linn teil on!" kiitis Arturson. "Imesid puupüsti täis! Küll on hea, et ma siia sattusin!"
"Olen kuulnud, et õiged imed asuvad siin lähedal mäe otsas," sõnas üks meestest, vatijopes ätt, kes usinasti luid lutsutas. "Seal elab erak."
"Mis imed need on!" läks Arturson põlema.
"Hookuspookused," vastas teine kalasööja, kes sarnanes kurnatud kotletiga.
Artursonil polnud nüüd aega öömajale mõeldagi. Ta valas enesele värskenduseks kaevuvett krae vahele ning läks joonelt mäkke.
"Teate, sõbrad," ütles kolmas tursasööja. "Mul on pruut ja varsti teeme pulmad."
Kurnatud kotlet hakkas nutma.
"Justkui mina noorest peast," ohkis ta. "Samasugune illusioonidega, ilus... Armas poiss, jäta see! Jookse metsa!"
"Mina omal ajal varjasin end puuõõnes," lisas vatijopes taat tõsiselt.
Seejärel kostis kole kriiksatus, pööninguaken läks lahti ja keegi naine karjus:
"Misasja sa sööd seal! Kohe mine magama!"
"Näed siis," sosistas kurnatud kotlet ja läks rutakalt ära.
Ei läbenud aeglaselt käia ka Arturson. Mäkketõus polnud kerge, saabus öö ja Arturson oleks kuristikus peaaegu oma otsa leidnud. Lõbusad kondorid haarasid ta oma küünte vahele ning tassisid kui takutorti. Arturson ei andnud alla. Pärast mitu nädalat väldanud matka seisis ta viimaks mäe tipul. Seal istus erak koos kahe sõbraga ja sõi turska. Arturson ütles tere.
"Oli asja ka?" küsis erak.
"Seda, et..." pomises erutatud Arturson. "Kõneldi... Pidi imesid olema."
"On," nõustus erak. "Imesid on. Kulla mees," pöördus ta samas ühe oma sõbra poole, "kas sa hiinlane oled, et tursa juurde leiba sööd? Maitse sepikut!"
"Minu tulevane õpetas, et just leiba peab sööma," jonnis sõber.
"Tulevane!" karjatas kolmas mees. "Tahad naist võtta? Hull!"
Siis tuli erakul Arturson meelde.
"Ahjaa, teie," ütles ta. "Võtke see komps, aga ärge enne avage, kui kodus. Ja sealgi ettevaatlikult."
Arturson tänas.
Pärast mõningaid eksirännakuid jõudis ta tagasi kodulinna. Maja oli alles, mehed õues olid alles, koer oli alles, ainult et toiduga oli too vahepeal liialdanud ja nii paksuks läinud, et rasv sirinal põrandale voolas. Artursoni silmitses koer halvakspanuga.
"Noh, mida sa siis nägid?" küsis ta. "Kure peaga konni või?"
"Tõin kaasa ime," vastas Arturson. Seejärel avas ta kompsu.
Paki seest tuli välja kolm süsimusta kuradit. Nad istusid laua taha ja asusid turska sööma.
"Hästi suitsutatud," ütles üks.
"Minu pruut teeb paremaid," hooples teine.
"Sul on pruut!" hüüdis kolmas, kelle ihu oli püdel. "Heldeke, hoia end! Vaata, mis minust on saanud! Varsti pole ma enam kurat, vaid ingel."
"Hei, sina ingel!" kisendati samas kompsust. "Jäta see õgimine! Tule vääna pesu!"
Püdel kurat kahvatas, muutus tillukeseks ja puges pakki.
"Mis see siis on?" küsis koer nurgast. "Ma näen seda aknast iga päev." Ta turtsatas mürgiselt ja ohkas. Põrandalauad tema koguka kere all kooldusid ja läksid ragisedes pooleks. Koer kukkus mürinaga alumisele korrusele ja haugatas pahaselt.
"Tegin siis minagi reisi. Nagu mõni keravälk!" vandus ta. "Ja mis ma näen? Täpselt sedasama. Oh ma kass! Mul on sinu pärast häbi, Muri!"
Arturson pistis pea läbi avause. Alumises toas lesis kibestunud koer, kaks kuradit sõid turska. Ka Arturson oli seal. Ta tõmbas jalga matkasaapaid. Ülemise korruse Arturson läks hulluks.