Aprillipäike oli lombid kuivatanud ning tee lausa tolmas hobuse kapjade all.
Kannatamatult andis prints ratsule kannuseid. Juba hakkaski paistma tuttav metsaserv koos tillukese pöialpoiste majaga ning selle ees künkakesel sädeles klaaskirst, milles lamas Lumivalguke.
Prints võttis hobuselt viimase. Kirstu juurde jõudnud, hüppas ta sadulast. 0o, Lumivalguke polnud sugugi muutunud!
"Tere tulemast, Kõrgus!" ütlesid sealsamas seisvad pöialpoisid.
"Avage ometi kirst!" hüüdis prints läbematult. "Laske ma suudlen teda, siis ärkab ta jälle ellu!" Ta püüdis kirstu kaant kergitada.
"See on lukus," seletas kõige vanem pöialpoiss ülejäänute hulgast ette astudes. "Nii tundus meile ohutum. Teate, eks käi ju siingi kandis igasuguseid. Ajad on segased. Kellel on himu ilusate rõivaste järele, kes mõlgutab veel patusemaid mõtteid... Aga meie tahtsime Lumivalgukest ainult teile hoida..."
"Tänan teid, aga vahest lubaksite nüüd mulle kirstu võtme," nõudis prints kannatamatult. Pöialpoiss naeratas kavalalt.
"Siiski tahaksin ma enne veel paar sõna poetada, Teie Hiilgus. Me loomulikult armastasime Lumivalgukest nagu oma last, aga - mis parata, me oleme vaesed mehed! Muidugi polnud meil sel ajal, kui Lumivalguke alles elas, talle teab mis luksust pakkuda, ent kõht oli tal alati täis ja puhas linane riie seljas.
Aga - nii on juba kord selle maailma seadus - iga asi maksab!"
"Sa tahad mulle öelda, et ma võlgnen teie kambale raha!" küsis prints põlglikult "Vabanda, aga ma ei tulnud tõesti selle peale. Mõelda oma armsama juuresolekul kullast tundub mulle alandavana. Võta!" ning ta viskas pöialpoisile kukru müntidega.
"Aitüma!" tänas pöialpoiss ja toppis raha taskusse- "Aga ma pean ütlema. et Lumivagukese eest hoolitsemine lõi meie eelarvesse tõesti määratu augu- Ime küll, tüdruk polnud ju teab mis kerekas, aga kui palju ta sõi! Olime sunnitud tegema laenu, tänaseks on protsendid kasvanud lausa mammutlikeks. Siis, pärast Lumivagukese surma, tuli meil täita vanu kombeid, istuda surnuvalves - nii ööl kui ka päeval. Meie söekaevandused varisesid selle ajaga sisse. Suur tänu kukru eest, aga ilma igasuguse ahnuseta ütlen ma, et seda on vähe."
"Mida teie jõuk siis soovib?" päris prints. "Ja tehke ruttu. Mul on häbi siin pühas paigas juudi moodi kaubelda."
"Üks asi on raha," tähendas pöialpoiss printsi sõnadele vähimatki tähelepanu pööramata. "See tuleb ja läheb, selle kurss langeb ja selle viivad ära vargad. Kindel ametikoht - see oleks juba palju ilusam!"
"Mis kohta sa siis himustad?" küsis prints.
"Peaministri oma," vastas pöialpoiss.
Prints läks näost lillaks ja pani käe mõõgale.
"See on väljapressimine!" kähistas ta.
"Mitte sugugi," vastas häirimatu pöialpoiss. "Meie kulutused on olnud väga suured. Juba ainuüksi piiritus maksis kena kopika."
"Kas sa, lurjus, tahad väita, et mu armsam jõi?" küsis prints maruvihaselt.
"Ei, kus sa sellega. Aga me ju tahtsime teda teile säilitada, kuhu mujale me ta siis pidime panema, kui mitte piiritusse?" seletas pöialpoiss.
Prints võttis hobusel lakast.
"On ta siis praegu piirituse sees?" küsis ta nõrga häälega.
"Muidugi. Ja arvestage nüüd ise, palju maksab kirstutäis piiritust. Lisaks mumifitseerimine - meil tuli palgata esmaklassiline spetsialist, kes suutis vähimalgi määral neiu ilu rikkumata eraldada sisikonna ja ninasõõrmete kaudu ka ajud. Me ju soovisime, et Lumivalguke Teie Hiilguse tulekuni säiliks!"
Prints kargas hobusele, nägu raevust tulipunane ja silmis vihapisarad. "Mõrtsukad!" kisendas ta. "Kretiinide kari! Ma lähen praegu oma lossi ning tulen tagasi koos sandarmiga. Te veel maksate kallilt oma jõleduste eest!"
"Noh, kui te meiega sellisel toonil räägite..." alustas pöialpoiss ning kehitas õlgu. "Mis siis meiegi peenutseme. Kas te tõesti arvate, et teil on vaba voli minna ja tulla? Vaadake!"
Prints heitis pilgu selja taha. Seal seisid kolm pöialpoissi, vintpüssid käes. Maja katusele veeretati kuulipildujat.
"Kas täidate meie kollektiivi nõudmised?" küsis läbirääkimisi pidav pöialpoiss karmilt.
Vastuseks laskis prints kuuldavale huilge ja tormas palja mõõgaga vindimeeste poole. Kuulipilduja katusel hakkas tärisema. Tärises natuke ja jäi vait. "Pange ta klaaskirstu," õpetas printsiga kõnelnud pöialpoiss ja silitas väärikalt oma krudisevat nahkkuube.
Õhtul, kui saabus magamamineku aeg, tuli tema juurde pöialpoistest noorim.
"Ma mõtlesin, et..." pomises ta kõhklevalt. "Kas see pole ikka ohtlik sedasi. Vaata, kui kuningas tuleb veel armeega meie peale!"
Vana pöialpoiss muigas.
"Vaevalt küll," ütles ta. "Varsti on kuningate päevad loetud. Tead sa," ning ta kummardus üsna noore pöialpoisi kõrva juurde, "täna hommikul ma kuulsin - eile saabus Soome vaksalisse Lenin ja kõneles seal töölistele! Vat nii On lood, sõbrake!"
"Maakera pöördub itta," ütles noor pöialpoiss mõtlikult.
Aastanumbriks kirjutati 1917.