Ning ometi on see elu võluv. Mis võib olla veel toredam, kui raskusi trotsinuna, surmväsinult õhtul laagrilõkke ääres istuda ning isukalt külmutatud ube ja toitvat karuliha haugata! Mis võib olla veel romantilisem, kui ulatada sõbrale labakusse peidetud käsi raskel hetkel mäestikujõge ületades või vööni lumes sumades! Tõesti - vahva on tunda, kuidas sinu lihastes keha loodusjõude naljaks paneb ja vapralt eesmärgi poole rühib.
Umbes nii mõtles arktiliste veemassiivide uurimisele pühendunud professor pärast kahepäevalist viibimist Alaskas. Ta oli veetnud vabas õhus ka terve öö ning tundis end nüüd hoopis teise inimesena kui nädala eest oma umbses ja hämaras töökabinetis.
"Mis siis nüüd, poisid?" küsis ta entusiastlikult oma kahelt teejuhilt - Billilt ja Jackilt, kes hoolikalt seljakottide rihmu pingutasid.
"Ega muud kui teele," vastas Bill, "sest lumetormi on oodata, järagu mind terve kari mäkri, kui ma luiskan!".
Ei või öelda, et professor oleks olnud rumal mees; ei, ta oli vaid lihtsameelne ja liiga aus. Sellega saab seletada, miks ta ettepaneku enesele seljakott turjale vinnata vastu võttis, selle asemel, et täie hooga sadamasse tormata ja inimeste hulka naasta. Siis oleks ta võinud peatselt taas oma tugitoolis lesida ning hommikuti rahumeelselt munarooga süüa. Selle asemel aga tiris ta koti selga.
Kolm sammu astunud, hakkas professor ägama, muutus näost halliks ja vajus lumme, seljakott hiiglasliku ja võiduka küüruna nõdral kogul troonimas.
"See põle vist küll eladeski karu liha amba alla saand," urises Jack.
Nad põetasid professorit päeva kolm, kuni õnnetu taas kõrvalise abita käia suutis. Siis ütles Jack, et kui professor üldse kunagi mõne jõeni jõuda soovib, tuleb otsekohe teele asuda, kuna ilmad lähevad peatselt õige hulluks ja selline vähese karastusega mees nagu professor võib üsna kergesti otsad anda.
"Põrgu päralt," ütles ka Bill. "Me oleme juba neli päeva siin lagendikul aelend. Ajage aga kott selga ja hakkame minema!"
Seekord suutis professor käia vaid kaks sammu, ent kui ta viiksatades pikali langes, astus Bill halja noaga tema juurde ja teatas:
"Noh vana mügri! Ma lõikan sul tõega kõrvad peast, kui sa kohe edasi ei lähe! Mes sa oled tulnd seia Alaskasse tola mängima või?"
"Tõsijutt, me teeme sellest vedelast vennikesest veel tõelise lihasööja," lisas ta vaikselt Jackile, jälgides, kuidas professor ahastavalt oiates end kaljudeni vedas ning üles vinnama hakkas.
Õhtuks olid mäed ületatud ning nüüd olnuks võimalik nautida seda toredat rammetust, mis pärast vaevarikast päeva kontidesse poeb. Ent professor ei teinud seda, Ta ei imetlenud ka oma tärkavat jõudu ega rõõmustanud, et peatselt mägijõgede manu pääseb. Ta ei teinud üldse midagi, istus ainult lumes, silmad pärani, ja jõllitas mõistmatult tulle.
"Einoh, varsti oled sa üks maru lihasööja," kiitis Bill. "Nagu meiegi, sellest hoolimata, et meie oleme sünnist saati karuliha vitsutanud, aga sina mitte. Tõesti, varsti saad sa sotti, et see linnaelu põle tuhkagi väärt, ja kolid kohe päriseks seia elama."
"Mina ei vahetaks seda elu siin millegi vastu," lisas ka Jack tõsiselt. "Sest see on õige meeste elu. Muudkui katsu loodusega rammu ja rända. Küll see on tore!"
Nad söötsid professorit külmutatud karulihaga ja lasid tal neli tundi magada. Siis ajasid nad ta üles, kuna õige lihasööja polevat laisklemiseks loodud.
Seljakotid selga vinnatud, asusid nad taas teele, rühkides tempokalt mööda liustikke.
Professor ei saanud teda haaranud tuimusest enam päriselt jagu. Külm võttis tal näo ära ja see muutus sama mustaks kui kaaslastel. Kihvadeks moonduvatele hammastele ei valmistanud külmutatud ubade ning liha söömine enam mingit vaeva. Aeglaselt, ent järjekindlalt edasi longates ja aeg-ajalt jääkamakatel libastudes ähmastus aru. Pidevat karuliha-juttu kuujates hakkas professor viimaks ennastki karuks pidama.
"Olen karu ja tahan karuliha," urises ta õhtuti ning Jack ja Bill lajatasid talle vastu selga ning nimetasid vahvaks matkaselliks. Bill jutustas, et ka tema vanaisa oli samasugune olnud.
"Tugev nagu pull," rääkis ta. "Murdis paljaste kätega karibuu ja sõi toorelt. Tõeline alaskalane!"
Mõnikord oli professoril ka selguseperioode. Siis viirastus talle tema kabinet; must kohv, mida ta seal jõi; soojad sussid ja pehme säng. Sellistel puhkudel muutus professori nägu mõtlikuks, ta puges magamiskotti ja niutsus.
Ent rännak jätkus. Põhjamaa karm loodus avas üha jäägitumalt oma aardekambri. Sätendavad hanged, üüratud lumelagendikud, kus vaikus kõrvale haiget tegi; helisevad jääkristallid. Ühes jääkamakas tundis Bill ja Jack ära oma vana sõbra Buffi piirjooned.
"Oli äge mees, va Buff," tähendas Jack kahetsedes. "Aga nüüd on puhta jää!" Ning murendanud kogemata Buffi vasema käe kõlisevateks purikateks, jätkati teed.
Järgmisel päeval leidsid Jack ja Bill lumest kellegi viimase piirini kurnatud noormehe, kes tigedalt taevast põrnitses. Kui talt nime päriti, nähvas nooruk vastuseks: "Hüüdke mind tolaks!"
"Mispärast siis?" küsis Bill.
"Sest ma olen tola", vastas noormees. "Ma olin terve ja tubli mees, käisin iga nädal vannis ja kahe nädala tagant juuksuri juures, mul oli auto ja jalgratas, lõunastasin parimates restoranides, nina nuuskasin taskurättidesse ja peale habemeajamist niisutasin lõuga odekolonniga. Aga mina olin romantik, tahtsin ürglooduse rüppe ja nüüd ma siis olengi siin! Kas te olete näinud suuremat lolli kui mina?"
Seepeale vandus ta Alaskat põrgupõhja, sülitas lumme ning suri.
Bill ja Jack kraapisid vaesele poisile lund peale.
"Oli viletsusest ulluks läind," ütles Bill. "Ei saand enam aru, mis ea, mis alb. Vahi meie sõpra - tema ka linnamees, aga kuidas talle siin küll meeldib!" Ning nad silmitsesid professorit, kes hammastega karulihast käntsakaid rebis ja hoiatavalt urises.
Päev hiljem jõudis matkaseltskond jõeni.
"Noh, oledki päral," ütles Jack, "Uuri nüüd, palju tahad!"
Bill oli särgi seljast heitnud ja hõõrus oma keret jääkülma jõeveega.
"Küll on ea," ähkis ta. "Noh, uha end kah üle!"
Professor silmitses jõge osavõtmatult. Ta ei saanud aru, mida tast jälle tahetakse, oletas vaid, et on aeg taas edasi liikuda. Seepärast sikutas ta seljakoti enesele turjale ning komberdas purdele. Kobrutav jõgi nilpsas ta jalgu. Paar sammu jõudis mees astuda, siis kukkus.
"Olen karu ja söön karuliha!" kõlas mustavast jõest. Seejärel oli professor läinud.
Õhtul sõid Jack ja Bill ube.
"Tore mees oli," ütles Jack. "Temast oli saand juba tõeline lihasööja."
"Jah," nõustus Bill. "Ja Alaska elu on karm."
"Karm ja ilus," väitis Jack. "Siin on riski, siin on võlu. Tõelistele meestele ei oska paremat soovitadagi. Mis võib olla toredamat metsikust loodusest? Tsivilisatsioon, linnad - ptüi! Muud ma ei ütle!"
Ega ta poleks jõudnudki. Täpselt kaks sekundit hiljem mattis lumelaviin Billi ja Jacki igaveseks endasse.
Ilus on ürgses looduses.