"Näkk?" üllatusin mina. "On see võimalik?"
"On küll," ütles vanamees mornilt. "Iga ööse lõõritab teine oma näkilaule."
"Kas te teda näinud ka olete?" küsisin mina.
"See veel puudus" pahandas ätt. "Asi keda vahtida! Va näkiroju! Muudkui teeb oma tempe, keerab paate kummuli ja lollitab ausaid kalureid. Ei mina teda näha taha!"
Ma ei pärinud vanamehelt enam midagi, kuid otsustasin salamisi, et pean maksku mis maksab näkki nägema või siis vähemalt tema laulu kuulma. Seepärast ei heitnud ma õhtul magama, vaid riietusin soojalt ning hiilisin järve kaldale.
Seal oli vaikne. Mõtlesin juba, et vanaätt on minu kulul nalja teinud, kui kuulsin järsku õrna mehehäält vaikselt laulu ümisemas. See pidi olema näkk.
Tõukasin paadi vette ja sõudsin nii käratult kui suutsin hääle suunas. Pime öö, mustav järv ning saladuslik hääl olid mu südame kiiremini põksuma pannud.
Kui ma häälele juba õige lähedale olin jõudnud, vaikis see järsult. Hetke pärast hakkas paat meeletult vappuma, nagu püüaks keegi seda altpoolt lükata. Ma karjatasin ehmunult ning nägin samas näkki. Ta klammerdus paadi serva külge ja valmistus mind vette tõukama. Hetkeks käis mu hingest läbi õudusvärin, samas tundsin ma aga näki ära ja kogu mu hirm hajus.
"Tervist, seltsimees Kingissepp," laususin ma valjusti.
Näki silmisse ilmus lõpmata soe ja sõbralik helk. Ta naeratas lahkelt ja vupsas paati.
"Tere-tere, seltsimees," ütles ta tasase häälega, mis meenutas veesolinat. Kummardusin, et tal kätt suruda, kuid Kingissepp peatas mind.
"Minu keha koosneb veest," seletas ta lahkelt. "Sama hästi kui minu kätt võite te proovida pigistada järve seal parda taga."
"Kuidas te ometi siia sattusite, seltsimmees Kingisseepp?" pärisin ma erutatult. "Meie arvasime, et teid lasti kodanliku välikohtu otsusel 3. mail 1922. maha?"
Jah, ta oli tõepoolest surnud, ja kui tema laip merre visati, muutus ta näkiks. Veest oli ta leidnud endale palju sõpru, eriti südamelähedaseks said talle angrejad. Nende parves oli ta ka siinsesse järve ujunud, innustades oma seltsimehi kudemisretkele. Kuid N. järv oli talle niivõrd meeldima hakanud, et ta enam siit lahkuda ei raatsinud. Ja Kingissepp jäi.
"Siin on kenad ja lahked kalad," rääkis ta. "Paremaid naabreid ei oksa enesele igatsedagi."
"Aga kas teil pole siin igav?" küsisin ma. "Kas te ei igatse taga revolutsionilist võitlust?"
Kingissepp naeratas.
"Teate, noormees," ütles ta. "Vesi on mu kirgi jahutanud, Mulle meeldib praegu rohkem järvepõhjas pikutada, oma kaladest ja vesikirpudest sõpradesga vestelda. Ka on tore öösiti kivil laulda ja konnadega rammu katsuda. Mind hinnatakse siin järves, mul on hea seltskondlik positsioon. Maised sekeldused ei suuda mind enam köita.."
"Niisiis - te vahetasite põrandaaluse elu veealuse elu vastu," konstateerisin ma.
"Just-just," nõustus Kingissepp.
Hiljem kohtusin ma Kingissepaga veel sageli. Ta suhtus minusse väga heasoovlikult, kalal käies naasin ma alati rikkaliku saagiga. Teadsin, et see on Kingissepp, kes mulle kalu konksu otsa torkab, ja see teadmine täitis mind uhkusega.
"Kas sa, Kingissepp, ei tahaks mulle mõni päev külla tulla?" küsisin temalt kord, kui olime hommikuni kivil istunud ja laulu jorutanud.
Kinguissepp paistis kõhklevat.
"Mul on käimisega raskusi," vastas ta. "Viimasel ajal olen ma üksnes ujunud..."
"Pole viga," lohutasin mina. "Ka pardid käivad ju mõnikord kuival maal."
Lõpuks õnnestuski mul Kingisseppp nõusse saada ja ühel kaunil sügishommikul astus vana revolutsionäär taas kord üle pika aja Eestimaa pinnale.
Ent ta oli tõepoolest üsna abitu. Talutasin teda parajasti kaenla alt kinni hoides oma suvemaja poole, kui üks traktor meist mööda sõitis ja seisma jäi. Kabiinist väljus noor kena tütarlaps - punane rätik raamimas päevitusest õhetavat nägu.
"Seltsimees Kingissepp!" hüüdis ta vaimustunult minu kaaslast märgates, ning enne kui ma teda takistdada jõudsin, vajutas ta Kingissepa põsele kuuma-kuuma suudluse.
Iseenesest pole selles ju midagi halba - kellele meist ei meeldiks saada musu noorelt neiult. Ent ärgem unustagem, et Kingissepp koosnes veest. Ja saanud nüüd kuumusest õhetava suudluse, hakkas Kingissepp keema.
"Aita mind järve, "suutis ta vaid öelda, üleni vappudes ja aeglaselt aurustudes.
Koos nutva neiuga talutasime me Kingissepa kiiresti tagasi vee juurde, kus ta viskus pea ees lainetesse.
Rohkem pole ma Kingisseppa näinud.