Miks just laevakatastroof? Sest et meri on kontrollimatu - mitte keegi ei tea millal ta sind aitab ja millal mitte. Mere ettearvamatud teod viivad tihtipeale ônnetuseni, näitamaks inimkonnale meie vôimetust ja kaitsetust Emakese Looduse ees. Igas ônnetuses ja ka katastroofis on midagi ôpetlikku, mis tuletab inimesele meelde kontrollida ennast ja enda tehtud vigu. Vôib isegi öelda, et loodus juhib meid täiuslikkuse poole.
Aastakümneid on inimesi vaevanud küsimus, MIKS oli seda ônnetust vaja ja mis olid selle tagamaad? Kes olid süüdi ja keda karistada?
See ajendaski mindki otsima vastust miks ja kuidas see kôik juhtus.
Peamised ühendusfirmad olid Cunard, White Star Line ja Iman.
Inglise laevaomanik Cunard pani välja isegi auhinna Atlandi kôige kiiremini ületavale reisilaevale. Auhind kandis nime "Sinine lint" ja kujutas endast algselt kuni 15-meetri pikkust sinist linti, mis kinnitati laeva esimasti tippu. Alates 1935.a. on selleks rändauhinnaks karikas.
Aumärk ja rekordi vôiduhimu ôhutas kapteneid kiirustama ja eirama ohutusnôudeid. Püüti tôestada oma laevade vôimsust Cunard'i aurikute kôrval, mis enne I Maailmasôda olid kiireimad: "Mauretania" ja "Lusitania" jôudsid Euroopast Ameerikasse viie päevaga. Laevade keskmine kiirus oli kuskil 25-26-sôlmeline.
Cunard'i laevafirmaga konkureeris Inglise laevafirma "White Star Line" eesotsas Bruce Ismay'ga.
"White Star Line" loodi Theodor H. Ismay poolt, kes huvitus enne "Harland & Wolff" laevaehitusfirmaga liitumist hoopis Austraalia turust. Koostöö siiski laabus ja lôpuks olid nad nii tihedalt seotud, et "White Star Line'ile" ei ehitanud laevu enam ükski teine firma.
"Harland & Wolff" oli kuulsaim laevaehitusfirma Iirimaal Belfastis ja "White Star Line" väga pika ajaloo ja staaziga.
Oma vôistlejate saavutuste ületamiseks tulid nad välja kahe laeva projektiga. Ehitada lasti aurikud "Titanic" (1911), "Olympic" (1910) ja "Britannic" (1913), mis ületasid vôistlejaid nii môôtmetelt, reisijate mahtuvuselt kui mugavuselt.
"White Star Line" uhkustas, et suudab New Yorki jôuda viie päeva jooksul, mis oli absurd.
"Titanic" lahkus kodusadamaast Southamptonist neljapäeval 11 aprillil 1912.a. marsruudiga Southampton(Ing.) - Cherbourg(Pr.) - Queenstown(Iiri) - New York(Am.)
Teatavasti uppus aurik lühimal marsruudil New Yorki - läbi Pôhja-Atlandi ookeani - 14. aprillil 1912.a.
Ismay oli esimene, kes paigutas esimese klassi reisijad laeva keskele, esimene, kes lubas söögiruumil kogu laeva laiuses kulgeda. Laiendati ka kajuteid.
Laeval oli 11 tekki. Reisijate käsutuses olid hiilgavalt sisustatud restoranid, salongid, vôimlemis- ja pallimängu- saalid, jalutustekid, ujula. Ruumide kaunistamiseks oli kasutatud rohelisi ronitaimi ja muid eksootilisi taimi, et reisijad tunneksid end nagu maapinnal.
Eksootilisuse ja klassi lisamiseks olid laeva türgi saunad- vannid olid pärit Araabiast, kaunistatud Kairo kardinate ja rippuvate pronks lampidega.
Omaette nähtuseks olid joomiseks môeldud purskaevud.
Luksuskajutid olid kujundatud eri stiilides - renessanssist vana-hollandini. Isegi üheinimese voodid olid 4 jalga laiad.
Laeval kasutati elektrit, olid olemas liftid - isegi teisele klassile. Tube soojendasid elektriradiaatorid.
Igale esimese klassi reisijale 322-st anti 28-leheküljeline reisijate nimekiri, kuhu olid lisatud ka baaride lahtiolekuajad. Öörahu jôudis kätte kell 24.00., mis 1920-30-ndatel aastatel oli väga varajane aeg.
Üürida sai tekitoole, mis vaatamata Pôhja-Atlandi külmas tsoonis seilamisest, olid väga minev kaup.
Luksuseks laeval viibivatele ärimeestele, aga ka tavareisijatele, oli traadita telegraaf, mida kasutati väga ohtralt saatmaks kôikvôimalikke telegramme sugulastele ja tuttavatele, teatamaks oma tulekust vôi kiitmaks laeva suurepäraseid omadusi.
Iga päev ilmus ärimeestele ka ajaleht, mis hoidis neid kursis New Yorgi börsi uudistega.
EHITUS: Laeva pikkus oli 269 meetrit, laius 28,2 m., süvis 10,5 m. Veeväljasurve 66 tuhat tonni. Laeval oli 11 tekki ja 29 gigantset katelt. Rool kaalus 100, ankur 15 tonni. Laeva vôimsus 55 tuhat hobujôudu ja suurim saavutatav kiirus 25 sôlme.
Esimese klassi pilet maksis 4350 dollarit, mis eeldas, et reisijateks luksusklassis olid kas rikkad vôi kuulsad inimesed. "Titanicu" pardal reisiski 57 miljonäri ja muid kuulsaid inimesi. Ühed rikkamad olid multimiljonär John Jacob Astori, Benjamin Guggenheim, Isador Straus, George D. Widener. Peale meesterahvaste reisis seal ka palju kenasid ja tähtsaid naisisikuid (Miss Elisabeth Shutes, krahvinna Rothes). Lisaks sôitsid "Titanicu" esimesel ja viimasel reisil kaasa ka Bruce Ismay ja Thomas Andrews.
Rääkides teistest reisijatest, peab ütlema, et suur hulk teise ja kolmanda klassi reisijatest olid vaesed emigrandid, kes ootasd Ameerikast helget tulevikku.
Kokku oli laeval 2206 inimest. Neist 322 luksusklassi- 277 teise klassi- ja 709 kolmanda klassi reisijat. Pluss veel 898 meeskonnaliiget.
Enamus pääsenutest on kuni oma elu lôpuni olnud ajakirjanike pilgu all. "Titanicu" eluloo uurimise entusiastid on loonud oma ajakirja "Titanic Commutator", mis avaldab uudiseid kogu sündmusest, uutest leidudest ja pardal olnud pääsenute lugusid. Üles on otsitud Mr. ja Mrs. Lewis, kellest mees Arthur oli "Titanicul" stjuuard. Kirjutatakse tema paljudest lastest ja lastelastest ja nende lastest;
Selena Cook, kes oli "Titanicult kaasa haaranud sampusepudeli korgi;
Madelaine Mann, kes sel ajal oli 13 ja reisis teises klassis koos oma emaga. Ta oli teel New Yorki, et asuda tööle miljonäride Colgate'ide juurde Vermontis. Mälestustes ei ole tal muud, kui et kuigi päästepaadis oli ruumi veel teistelegi, ei pöördutud tagasi. New Yorgis oli talle vastu tuldud ja temasse väga hästi suhtutud: uued riided ja, esmakordselt elus, pitspesu ostetud;
Margaret O'Neill, sel ajal 19-nene iirlane rääkis, et nende päästepaat oli ühest küljest köiega laeva külge aheldatud nii, et see ei pääsenud minema. Tema oli oma venna poolt lahkumise puhul kingitud noaga lôiganud läbi köie, mille peale paadis olnud laevameeskonna liige öelnud, et see päästis nende elu. Nuga oli tal kaasas sel lihtsal pôhjusel, et ôhtusöögiks oli pakutud puuvilja, mida tuli noaga lôigata;
Edwina Mackenzie on pääsenutest üks elavamaid: optimistlik ja kartmatu naine, kes mainitult on olnud abielus kaks korda ja môlemal korral 13-ndal kuupäeval sündinud mehega. Samuti on ta 13 korda ületanud Atlandit. Imestunud küsimustele vastas ta:"Mu neiupôlve nimi oli Troutt (Traavel ing.k.), kuidas oleks ma saanud uppuda?".
Peale aarete veel muidki haruldusi nagu Omar Hajani "Rubai" käsikiri, vaarao Amenhotep I paleeoraakli hästi säilinud muumia koos kahe teise kirstuga (ühes neist kuulduste kohaselt Mrs. Robinsoni, Ameerika-Rooma atasee abikaasa maised jäänused, kes oli end mingi skandaali pärast mürgitanud), milledest eriti ei räägitud vältimaks reisija- tes ebausu ärkamist.
Peale selle oli kaasas veel 200 rongitäit sütt ja kolm tuhat eri maade postikotti - üks neist kuulus Velàzgues Chicago muuseumi jaoks, hinnatud poolele miljonile.
Laeval oli olnud vôidusôidu autosid ja Rembrandt'i maal "the Mill from Lord Lansdowne".
12. aprilli hommik vôeti vastu ulgumerel. Ilm oli ilus. Esimese klassi reisijad veetsid aega spordisaalides, palli- mängu väljakutel ja ujulates, kus oli naiste- ja meesterah- vastele määratud eri kellaajad.
Ühte saali olid kogunenud seltskond ja kuulas huviga Inglismaal populaarseks saanud maailmarändurist ajakirjaniku W.T.Stad'i juttu, mis oli pärit Egiptuse sakrofaagilt. Ebausklike inimeste hirmutamiseks lisas ta, et selle jutu edasirääkijat pidi tabama vägivaldne surm. Rôhutamaks veelgi hirmu, teatas ta:"Alustasin seda juttu reedel ning minu kella järgi otsustades lôpetan juba 13-ndal kuupäeval."
Ei, sel päeval ei juhtunud tôesti midagi. Inimesed nautisid laeva mônusid ja mere ôhku.
11. aprilli keskpäevast kuni 12. aprilli keskpäevani läbis "Titanic" 386 miili ja reedel vastu laupäeva 519 miili. Laupäev-pühapäev 546 miili. Laeva kiirus ulatus 22,5 sôlmeni kuigi viis katelt ei töödanud.
Ka pühapäeva päev möödus rahulikult. ôhtuks oli laeva kiidetud iga koha pealt. Kella üheksa paiku pärast meeldivat ôhtusööki lahkusid suurem osa reisijaid oma kajutitesse.
Samal ajal oli raadioruhvi saabunud järjest teateid jäämägedest ja -väljadest tunduvalt lôuna pool tavalisest. Pühapäeval sai "Titanic" seitse jäähoiatust. Üks neist jôudis ôigetesse kätesse alles pärast kuuetunnist viibimist härra Ismay taskus...
Tüürimeeste arvutuste kohaselt pidi ohtlikku tsooni jôutama 10-12 ajal ôhtul.
Kella kaheksa ajal asus valvesse tüürimees Lightoller. Ilm oli külm, selge ja vaikne. Kuu ei paistnud.
Laev jôudis 49 läänepikkuskraadile. Teadete järgi vôis seal olla jääd. Kaks eri teadet informeerisid laeva kahest jäämäe asukohast. Kuna nende saabumisaeg telegraafi ja sillale oli erinev, siis arvati, et tegu on kahe jäämäega, mis môlemad asetsesid liiga kaugel, et ohustada laeva julgeolekut.Kella üheksa ajal käis kapten sillal andes korraldused vähendada kiirust ainult juhul, kui ilmub udu. Samas palus merd hoolega silmas pidada. Ohtu ei aimatud, kuna jäämäe koordinaate ei osatud "kokku panna", mis tähendas ka seda, et ei osatud aimata jäämäe liikumiskiirust.
Kell 10 andis Lightoller kapteni käsu edasi oma asendajale W.Murdock'ile. Viimane lasi kôik tuled laeva silla ees kustutada, et näha paremini.
Keegi ei aimanud jäämäe tulekut, kuna "Mesaba" saadetud hoiatus ootas oma järge radisti Jack Phillipsi hunniku teiste telegrammide seas. Raskusi oli raadiolevi tabamisega. Kui Cape Race'i lainepikkus oli tabatud, asus radist kohe töö kallale - vôttis vastu "Mesaba" teate, aga ei katkestanud oma tööd selle ära viimiseks. Ka kinnitust telegrammi kätte saamise kohta ei saadud, mis on sel puhul vajalik. Telegrammi sisu oli järgmine:"Teade jääoludest. 42° ja 41°25' pôhjalaiuse ning 49° ja 50°30' läänepikkuse vahel paks jää ning rohkesti jäämägesid. Ilm hea, taevas selge." "Titanic" tormas edasi 22,5 sôlmese kiirusega. Vahitornis olnud Frederick Flitt (Fleet) oli esimene, kes märkas jäämäge. Teade anti 23.40 edasi kaptenisillal valves olevale Murdockile, kes kohe käskis mootorid peatada, rooli vasakule keerata ja tagasikäik sisse panna. Teatati kaptenile. Jäämägi oli kuskil 30 meetrit kôrge ja lähenes ähvardava kiirusega. Laevahiiglase vöör hakkas aeglaselt kursist pöörduma alles 38. sekundi pärast. Tundus, et 3-5 sekundit veel ja kokkupôrget ônnestub vältida, kuid need jäid olemata...
Punktis 41°40'pl ja 50°14' lp, 330 miili Cape Race'ist kagus, lôigati jäämäe veealuse otsaga "Titanicu" paremasse pardasse 95 m pikkune ja kuskil poole meetri laiune pragu.
Kerge tôuge ei kohutanud reisijaid. Üksnes need , kelle kajutid olid ninapoolses otsas, tulid tekile, uurimaks, mis viga on. Tekil vedeles jäätükikesi. Inimesed, mitte midagi kahtlustades, tammusid pônevusega tekil, loopisid natuke jääd, ja külma tundes naasesid kajutitesse. Mitte miski ei häirinud rahu - kuskil ei olnud märki, et laevas oleks auk: ei mingeid märke veepinnal, mitte üht alarmi heli, ei mingit paanikat, ei mingit liikumist.
Alumistes ruumides oli asi tôsisem: kokkupôrke ajal oli laev vôpatanud nii, et püstiseisnud inimesed kukkusid ja magavad ärkasid krigina peale, mida tekitas kokkupôrge.
Samal ajal alustas kaptenisillale jôudnud kapten Smith koos Bruce Ismay'ga ja muude laeva meeskonnaliikmetega laeva üle vaatamist. Vanemmehhaanik laskis käiku vôimsad pumbad, kuid vesi tôusis lakkamatult. Ettekanded ei kuulutanud head: vööris oli vesi tôusnud viie meetrini.
Smith käis enne sillale minekut radist Phillips'i juurest läbi ja andis korralduse katkestada telegrammide edastamine ja alustada hädasignaali välja saatmist niipea, kui saabub käsk.
Pikkamööda ujutas vesi üle trümmid. Esimesena jäi vee alla posti osakond, mille töötajad, ise pôlvini vees üritasid päästa postikotte.
See, mida inimesed kôigepealt märkasid, oli masinate vaikus. Need olid töötanud viimased neli päeva lakkamatult ja nüüdne vaikus oli kurjakuulutav.Ülemistel tekkidel viibijad olid näinud jäämäge möödumas, kuid see ei häirinud neid sugugi, kuna laeva vibreerimine ei olnud ülemistel tekkidel nii tuntav. Samuti ei valitsenud seal vaikus, sest orkester mängis ja kaarte mängivatel reisijatel ei olnud tähelepanu mitte millegi muu jaoks. Nad küll käisid jäämäge uurimas: arutasid selle suuruse üle, kuid pöördusid siis tagasi kaardilaua juurde. Kuigi laeva tekil oli jääd, ei taibatud ônnetust, vaid isegi naljatati:"Kas keegi vajab viskisse veel jääd?"
Ja isegi kogenud meremees Edward Buley vôttis mône jäätüki laevalaelt ja pöördus siis tagasi oma kajutisse, arvates, et kôik on korras. Oli ju "Titanic" kuulutatud uppumatuks. Seda isegi juhul, kui rivist on välja viidud 4 hermeetilist ruumi. Seega pooled. Praktiliselt igaüks uskus, et see on niisama uppumatu, kui raudteejaam.
Firma spetsialist tegi kohe arvutused ja ütles, kui kaua laev veel pinnal püsib. Kpt. Smith jäi rahulikuks ja üldhäiret andmata palus stjuuarditel äratada I klassi reisijad ning madrustel korda seada päästepaadid. Kapten teadis, et paatides jätkub ruumi vaid pooltele reisijatest.
Äratati kôigepealt I klassi reisijad. Poolihääli kônelevad stjuuardid palusid reisijatel riietuda, kinnitades, et pole mingit ohtu. Nii mônedki jäid uskuma naeratust nende näol ja vôtsid olukorda nalja vôi lôbustusena. Ei saanud ju midagi olla juhtunud "Titanicule"!
Seejärel äratati II klassi reisijad. III klassi reisijate saatus on ebaselge: kas tôesti käskis kapten sulgeda 700 reisijat alumisele tekile vôi keeldusid nad ise tekile tulemast, kuna arvati, et neid tahetakse laevast pôhjendamatult välja ajada. Paljudele oli see laeva-reis maksnud kogu nende vara ja sellepärast ei tahetud lahkuda. Hiljem vôibolla oli kapten sunnitud nad sinna sulgema, et natukegi pikendada huku aega.
"Titanic" uppus kiiresti. Keskööks oli laev juba neljandiku vôrra vett täis.
0.05 käskis kapten alustada evakueerimist. Kell 0.15 andis raadio edasi esimese hädasignaali. Rooliruhvi eriseadmed näitasi 5° kallet paremale.
Kui siis kell pool üks anti edasi kapteni käsk naistel ja lastel asuda paatidesse ning sôuda merele, kadus rahulik ja muretu ôhkkond ning asendus paanikaga.
Lasti üles rakette, äratamaks teiste laevade tähelepanu - eriti selle, mida vaatlejad olid märganud 3-10 miili eemal. Laev ei vastanud prozektori signaalidele, mida edastas kapteni abi Buckshall.
Reisijad kogunesid tekkidele, valmistudes paatidesse hüppamiseks. Tegelikust olukorrast täit pilti polnud, kuna inimesed lukustasid oma kajuti uksi, et keegi sealt midagi varastada ei saaks. On teada juhus, kus üks meesterahvas, lukustatud oma kajutisse, karjus ja nôudis enese välja laskmist. Kui üks kaasreisijatest siis purustas ukse ja vabastas niimoodi mehe kajutist, sai ta peastjuuardilt, kes momendil selle inimsumma juures oli, sellise peapesu "White Star Line'i" vara lôhkumise eest, et ta isegi lubati politseivôimudele New Yorgis üle anda.
Päästepaatide juures toimus meeletu sagimine. Esimestesse paatidesse paigutati väga vähe inimesi, sest alguses ei tahetud paatidesse istuda. Ühes paadis oli koguni ainult 12 inimest, kuigi see oli môeldud 60-nele. Arvatavasti oli asi ka selles, et naised ja lapsed ei tulnud kohe tekile, saates asja uurima kôigepealt mehed. Sellest kujuneski välja olukord, kus naisi ja lapsi mingil hetkel enam läheduses ei olnud ja paatidesse pääses palju mehi. See olenes ka täiesti tekist ja laadijast meeskonnaliikmest. Mônes kohas jälle, kuigi ruumi oli, ja naisi-lapsi mitte, ei lubatud meestel asuda paati. Oli isegi vastakaid arvamusi, mis puutus naistesse: teine tüürimees Lightoller aitas paati iga naise, kes polnud stjuuardess, viies tüürimees Lowe aitas samuti kôiki naisi - igast klassist ja rahvusest, kaasaarvatud stjuuardesse. Lowe'i sônul pidi ta tagasi tôrjuma paljusid Itaalia ja Ladina-Ameerika mehi, kes nagu metsikud loomad olid valmis paatidesse kargama. Lightolleril sellistega tegemist ei olnud. Tema sônul seisid mehed, keda ei lubatud paatidesse, vaiksemalt kui kirikus.
Orkestrandid, tômmanud selga päästevestid, mängisid lôbusat fokstrotti. Orkestrisse kuulusid F.Clarke, P.C.Taylor, G.Kriks, W.T.Brailey, J.Hume, J.W.Howard eesotsas nende liidri Wallace Hartley'ga. Need kaheksa inimest mängisid kuni lôpuni. Nad olid mänginud ôhtusöögi ajal ja läinud siis oma kajutitesse. Kakskümmend minutit enne ühte olid nad kogunenud laeva tekile ja alustanud mängu. Mängiti lôbusaid lugusid kuni viimase paadi vette laskmiseni.
Kapten oli sel ajal juba otsustanud jääda laevale. Andnud masinaruumi töötajatele vabad käed, kas lahkuda vôi jääda, otsustasid nad siiski jääda ja hoida katlaid küdemas niikaua, kui vôimalik. Sellega kindlustati elektrivarude olemasolu laevas kuni selle pôhja vajumiseni.
Kell 1.30 astus kapten raadioruhvi ja ütles, et senise hädasignaali(SQD,SQD, SQD) asemel edastatakse nüüdseks ametlikuks hädasignaaliks saanud SOS(save our souls e. päästke meie hinged).
Kella kahe ajal hakkas laevanina vee alla vajuma. Tugevalt ettepoole kaldus laevalael alustasid viimase paadi lahkumisel muusikud lugu "Jumal sul ligemal" (" Nearen, My God, to thee").Viimast paati vette lastes (kell 2.05), oli laev vajunud juba nii sügavale, et veepinnani paati lastes oli vahemaa 21-lt meetrilt kahanenud 3-ni.Laeva uppumiseni oli jäänud 15 min.
Kapten oli oma tööpostil- sillal ja jälgis laeva hukku. Ka enamik teisi meeskonnaliikmeid oli tööpostil, täites oma ülesandeid lôpuni ...
Laevale jäi 1513 inimest, kes pärast katelde lôhkemist (plahvatust) laeval järgnesid selle vöörile 5 minuti jooksul koos vôimsate vintidega ahtriga.Inimeste karjed laevalael kaikusid üle vaikse mere.Paatides istujad surusid aerudele - kui neid oli ja katsid kôrvu kätega, et mitte kuulda jäises vees ulpivate sôprade ja kaasreisijate karjeid kui rohelistes ja punastes pardatuledes särav "Titanic" vee alla vajus.Kôigele lisaks ei olnud kôik päästepaadid inimestega täidetud.Selle asemel, et inimestele appi minna ja veel kuni 25 inimest peale vôtta, maksti madrustele järjest kaugemale sôudmise eest.
Suuresti nende süü tôttu suudeti veest päästa vaid 17 inimest ....
Esimene hädasignaal saadeti teele 0.05. See püüti kinni New-Yorgist väljuva "Olympic'u",300 miili läänes asuva White Star Liner "Baltic", 200 miili idas asuvate 1 prantsuse ja 4. saksa auriku ning kuunar "Carpathia" poolt.
Kuna "Titanic" oli kiirelt uppumas, ei vôinud tema juurde ôigel ajal jôuda ei "Carpathia", kellel oli selleks lähim positsioon, ega ka keegi muu ...
"Carpathia" jôudis sündmuspaigale 3.30. Viie järgmise tunni jooksul korjati laevale kôik ellujäänud. Kokku 711 inimest. Laev,mis esialgselt oli suundunud Vahemerele, jôudis 4 päevaga New-Yorki, läbides teel kôik ilmastikuolud alates päikesest ja vaikusest kôva tormi ja uduni.Suurt probleemi kujutab endast reisilaeva "Californian" hädasignaalile mitte vastamine. Laev mis uppuvale "Titanicule" kôige lähemal - kôigest 10 (laevaomaniku sônul 20) miili kaugusel ei tôtanud katastroofi paigale.Kahesugused seletused - ühelt poolt "California" ohvitseride ja teisalt meeskonna lihtliikmete versioonid - on asja segaseks ajanud. Ohvitserida jutu järgi olid nad 14 aprilli ôhtul jäänud triivima. Kella 23 ajal märkas III abi Charls Growes "Titanicut", kandis sellest ette kapten Stanley Lord'ile, kes käsu kohaselt püüdnud valgussignaalidega laevaga ühendusse astuda. See ei olnud andnud tulemusi. Kui kapten laeva radistilt kuulnud ühendusest "Titanicuga" palunud ta radistil edasi anda hoiatus jää eest. Vôtnud ühenduse "Titanicuga", teatanud omavoliliselt (teateks on vaja kapteni allkirjaga ametlikku telegrammi) ja väga kodusel toonil, et neid ümbritsevat jää, mistôttu tuleks paigal püsida ning seepeale, ilma ametliku kinnituse ootamiseta "Titanicu" kaptenilt, lôpetanud ühenduse ning lahkunud kell 23.35 raadio juurest. Kell 23.40 kutsunud III abi Grows kapteni sillale, märgates, et "Titanic" silmapiirilt kadunud oli. Nende sônutsi 20-30 miili kaugusel viibinud "Titanic" oli kadunud jäämäe taha. Keskôôl alanud kapteni II abi Herbert Stone'i vahikorra ajal, märkas viimane valgeid rakette, teatas sellest kaptenile, kes käskis kohe aurikuga valgussignalisatsiooni abil ühendusse asuda. Saamata vastust loobuti sellest. Herbert Stone'i hinge jäi siiski kahtlus, sest tema arust oli midagi korrast ära auriku tulede asendiga. Seda taipas ka meeskonnaliige Ernest Chill, kes vande all andis tunnistuse:" 14 aprillil tôôtasin masinaruumis kella 8-st ôhtul kuni keskôôni. Kell 23.56 läksin tekile ning nägin 10. miili kaugusel tohutut aurikut. Eraldasin selgesti tema pardatulesid. Pôôrdusin tagasi kajutisse ning jutustasin sellest oma sôbrale William Thomasile. Und ei tulnud ning umbes poole tunni pärast läksin tekile sigaretti suitsetama. Minutit kümme hiljem nägin valget raketti, pidades seda langevaks täheks. Ent môôdus 7-8 minutit kui ôhku tôusis veel üks rakett. Laevaga on juhtunud ônnetus, môtlesin ning läksin kajutisse, sest arvasin, et see ei puutu minusse: sillal ei vôinud raketid märkamata jääda, tähendab, tehakse kôik,mis vaja ...
Olen täiesti veendunud, et "Californian" polnud "Titanicust" 20, nagu kinnitavad ohvitserid vaid ainult 10 miili kaugusel.Muidu poleks ma laeva nii selgesti näinud. (B.Senkin kogumikust "Na suse i na more" tôlge:NHnr.18 1972). Kapten Lord ei loobunud elu lôpuni oma nime puhastamisest. Kui ta suri, paluti kohtult uut protsessi, mille käigus oleks avaldatud uued asitôendid Lord'i süütuse kohta. Nimelt ei olnud kuskil kirjas, et raketid tähistaksid abi vajaduse sümbolit. Peale selle kasutasid seal kandis kalastavad meremehed tihtipeale sellist signaliseerimist side pidamiseks oma emalaevaga ja "Titanic juhtus olema just kalastustsooni lähedal.
Mudast välja ulatuval osal seda ei leitud. Korpus oli küll kohati sisse muljutud ja mônes kohas olid needipead ära lôigatud kuid arvati, et jää nukk ei suuda neid nii ära lôigata.Täiesti reaalselt vôib rebend olla muda all, mille eemaldamine, 375 atmosfäärilise rôhu juures on vôimatu. Kui laeva esiosa on suhteliselt terve, siis 600 m eemal olev ahtriosa on tugevasti purustatud. Tekiehitused, sisustus jne. on kôik laiali môôda mere pôhja. Arvatavasti on tegemist plahvatuse järgsete ôhu vôi gaasi voolude survega, mis purustas veepinna poole pürgides laeva tagumise osa.. Augustis 1986 teatati sukeldumisest "Titanic'u" juurde. Ameerika ekspeditsiooni juht oli Robert Ballard. Meeskonnaks ja juhtideks Ralph Hollis ja Dudley Foster. Uurimislaevaga "Atlantic 2" toimetati peale meeskonna katastroofipaika veel 3 kohaline miniallveelaev "Alvin", kaugjuhtimisega robot "Jason-junior" ja fotokaamera "Agnus". Miniallveelaevaga sukelduti 2,5 j u.3000 m sügavusse. Selle ajaga avastati korrast ära radar ja lekkivad patareid. Siiski otsustati llaskuda pôhja. Pôhjas vaadati imestusega ringi- ei märkigi 32 m kôrgusest hiiglasest. Ainult ôrnalt tasandikuline mudapôhi ... 50 jardi ida poole ja tähelepanelikult jälgides vôib märgata môningaid "konarusi" mudast välja ulatumas. Asuti "Titanic'u" teki kohal ja see, mida nähti osutus korstnaks
... Järgmiste 11 sukeldumise jooksul suudeti avastada järjest uuemaid detaile. Fotodel on näha keraamiline nukupea (mida nähes "Alvini" meeskonnaliikmed ühiselt vôpatasid pidades seda koljuks), elektrisoojendit, muljutud kuid säravat hôbetassi, vaskkatlakest, sampuse pudelit, aurukatla osasid, metallist valmistatud tugitooliraame jne.Harulduseks peetakse siiani säilinud väärispuidust trepikäsipuid ja korrosioonist täiesti puutumata jäänud rooliratast. "Jason junor" tungis laeva sisemusse leides sealt veel laes olevad kroonlühtrid, väärisasju, visiitkaarte, baldahiin voodid, portselanvanne, likôôripudeleid, Hiina tasse ja taldrikuid. Vraki lähedelt avastati ka pronksist Diana, Rooma jahijumalann kuju, mis oletatavasti kuulus miljonärist kunstikogujale Margaret Tobin Brownile, kellest tema vapra käitumise pärast päästepaadis kirjutati isega muusikal. ("Uppumatu Molly" ). Ameerika ja vene ekspeditsioonide pôhimôtteks oli pinnale mitte ühtki eset tuua. Kuigi avastati palju unikaalset, piirduti pildistamise ja filmimisega. Prantsuse ekspeditsioon selle eest on on tekitanud palju pahameelt, sest nad tôstsid laevalt üles 1412 eset, millest ainult osa anti üle muuseumile. ylejäänud müüdi erakollektsioonidele. Yha enam leiab toetust idee kuulutada "Titanic'u" jäänused rahvusvahelise kaitse- ja mälestusobjektiks.
"Titanicust" on linastatud kümmekond filmi : Esimene film valmis 1920.a. Inglismaal pealkirjaga "Atlantic" osades Madelaine Caroll ja Adolphe Menjou. Teine oli Saksa propaganda film "Titanic". Tehtud 1943.a. Goebbelsi nôudel, kujutamaks inglasi argpüksidena. Filmi küll ei näidatud kohe pärast valmimist, kuna käis äge Saksa linnade pommitamine vaid 1944.a. Rootsis. Film kujutas B.Ismay armusuhet ühe Baltikumist pärit neiuga. Uppumise ajal lasksid stjuuardid saksa reisijaid ja kogu uppumine aeti Inglise ja Ameerika rahameeste kaela, kes olid ainult autasu taga ajamas. 1953.a. valmis Hollywoodi enda "Titanic" kuid katastroofi kasutati rohkem tagaplaaniks lahkuminevale abieluloole. (Osades Barbara Stawyck ja Clifton Webb.)
Parim filmidest on tehtud 1958.a. Inglismaal ja see kannab pealkirja "A Night to Remember". Peaosa mängib Kennth More. See on väga tôepärane versioon juhtunust kuid natuke liiga range kapten Lord'i vastu (laeva "California" kapten). Viimane filmi versioon aastast 1990 on ulmefilm "Titanicu" leidmisest ja veepeale tôstmisest. Loosse on segatud mitmesugused poliitilised vôimuvôitlused "Titanicu" vara ja au eest. "Titanicust" on samuti kirjutatud umbkaudu 30 raamatut, loodud umbes 500 laulu. "Titanic" on saanud pilkava vôrdluse puändi osa (suurfirmade pankrotistumise korral on kasutatud vôrdlust: uppus nagu "Titanic"; vôi siis tehtud karikatuure, kus USA president raskes situatsioonis viskab üle "Titanicu" uppuva parda kôigepealt oma abilised, siis dokumentatsiooni ja lôpuks ka finantsistid). "Titanicust" on liikvel ka anekdoote ja muud musta huumori sisaldavaid jutte. Huvitav on see, et enne "Titanicu" väljumist Southamptoni sadamast, isegi enne "Titanicu" valmimist, 1898.a. nägi ilmavalgust Londoni ajakirjaniku M.Robertsoni fantastiline romaan "Tarbetus", mis pärast tragôôdia toimumist 14 aastat hiljem , väga suure kriitika ja viha alla sattus. Nimelt oli romaanis kirjeldatud maailma suurima trans Atlantilise reisilaeva "Titan" hukku. Laev pôrkab kokku Pôhja-Atlandil jäämäega. Laevade sarnasus on üksikasjalikult kokkulangev tegelikkuses toimunuga (näit. sôudekruvide arv, korstende arv, laeva pikkus, vôimsus jne.)Kirjanik sattus pôlu alla needmise pärast ja pidi selle pärast Inglismaalt lahkuma.