Minu poeg on füüsik.

Tema juuksed olid ôrnalt helerohelised - nii tagasihoidlikult, nii vanamoodsalt ! Vôis kohe näha, et juustega käib ta ümber ettevaatlikult: nii värviti kolmkümmend aastat tagasi, kui punktiir polnud veel moodi läinud. Ja kogu selle ammu enam mitte noore naise olemus, tema pehme naeratus, selge pilk - kôik kandis häirimatut rahu.

Sellest kôigest tundus riigiasutuses valitsev tohuvabohu järsku metsiku ja kohatuna.

Keegi tütarlaps möödus peaaegu joostes, pööras siis ringi ja jäi üllatusega külalist vaatama.
-Kuidas te siia sattusite?
Küsitu naeratas.
-Ma lähen poja juurde, ta on füüsik.
-Poja juurde?
-Üldiselt on ta sideinsener. Peafüüsik Gerard Cremona.
-Doktor Cremona? Kuid ta on praegu... Kas teil luba on?
-Palun, siin. Ma olen tema ema.
-Ma tôesti ei tea, mrs. Cremona. Mul pole praegu hetkegi aega... Kabinet koridori otsas. Igaüks vôib teile juhatada.
Ja ta kiirustas edasi.
Mrs. Cremona raputas aeglaselt pead. Paistab, et neil on siin mingid ebameeldivused. Loodame, et Gerardiga pole midagi juhtunud.

Kaugelt eemalt kostis hääli, ja ta nägu lôi särama: poja hääl !
Ta astus kabinetti ja ütles: "Tere, Gerard." Gerard - pikka kasvu, suure kehaehitusega, tumedates juustes juba vilksamas halli: tema neid ei värvi, ütleb, et pole aega, liiga palju tegemist. Niisuguse poja üle vôib uhkust tunda. Ta on emale alati meeldinud.

Nüüd selgitab ta midagi sôjaväevormis mehele. Mine vôta kinni, mis auaste sel on, kuid küll juba Gerald oskab enda tahtmise läbi suruda.

Gerard tôstis pea.
-Mida te soovite ? Sina, ema !? Mis sa siin teed ?
-Tulin sind vaatama.
-Kas täna on neljapäev ? Oh, ma täiesti unustasin. Istu, ema, pärast räägime. Istu, kuhu tahad. Kuhu tahad... Kuulge, kindral...
Kindral Rainer vaatas üle ôla ja asetas käed selja taha risti.
-See on teie ema ?
-Jaa.
-Kas tal on vaja siin juures viibida ?
-Praegu poleks küll, aga ma vastutan tema eest. Ta ei kasuta isegi termomeetrit ja sellest siin ei saa tuhkagi aru. Nii, kindral. Nad on Pluutol. Saate aru ? Arvatavasti. Need raadiosignaalid ei saa mingil juhul olla iseeneslikud. Tähendab, neid saadavad inimesed, inimesed Maalt. Te peate sellega nôustuma. Ilmselt üks meie ekspeditsioonidest, mille me saatsime asteroidide vööndi taha, oli ikkagi edukas. Nad jôudsid Pluutole.

-Nojah, teie järeldused on mulle arusaadavad, kuid kas see on vôimalik? Inimesed saadeti välja neli aastat tagasi, aga kôiki varusid pidi neil jätkuma kôige rohkem aastaks, nagu ma aru saan? Rakett lähetati Ganymedesele, kuid lendas Pluutoni - see on ju kaheksa korda kaugemal.

-Just nimelt. Ja me peame teada saama, kuidas ja miks see juhtus.

Vôib-olla... Vôib-olla said nad abi.
-Millist ? Kustkohast ?

Hetkeks surus Cremona hambad risti, justkui varudes kannatust. -
Kindral,- ütles ta. -Tôepoolset, see kôlab veidralt, aga ikkagi. Ehk oli siin midagi maavälist ? Me peame selle välja selgitama. Ei ole teada, kui kaua ônnestub sidet hoida.

Kindrali mornil näol oli midagi naeratuse taolist.
-Te arvate, et neil läks korda pôgeneda valve alt ja neid vôidakse peagi uuesti tabada ?
-Kôik vôib olla... Meil on vaja täpselt teada saada, mis toimub. Vôibolla sôltub sellest inimkonna tulevik.
-Olgu. Mida te tahate ?
-Me vajame otsekohe sôjaväelaste Multivaci. Lükake edasi kôik ülesanded, mida ta teie jaoks täidab, ja programmeerige meie peamine semantiline ülesanne. Vabastage sideinsenerid, kôik viimseni, teistest töödest ja andke meie käsutusse.
-Milleks see ? Ei saa aru !

Äkki kostis mahe hääl:
-Kas te ei tahaks apelsini, kindral ?
-Ema, palun oota - ütles Cremona anuvalt. "Kôik on väga lihtne, kindral. Praegu on meilt Pluutoni veidi rohkem kui neli miljardit miili. Kui raadiolained isegi liiguvad valguse kiirusega, läbivad nad selle vahemaa kuue tunniga. Oletame, et meie ütlesime midagi - vastust tuleb oodata kaksteist tundi. Oletame, et nemad ütlesid midagi, aga meie ei kuulnud, küsisime üle, nemad kordavad - ja ongi ööpäev läinud !
-Kas seda ei saa kuidagi kiirendada ? - küsis kindral.
-Loomulikult mitte. See on side pôhireegel. Valguse kiirus on piir, mingit informatsiooni ei saa edastada kiiremini. Meie jutuajamine siin vôtab aega tunde, Pluutoga aga kuluksid kuud.
-Nii, sain aru. Ja te môtlete tôepoolest, et asjasse on segatud teiste planeetide elanikud ?
-Jah. Ausalt öeldes pole kôik sugugi minuga nôus. Aga ikkagi me poeme nahast välja, et leida môni teadete mahu suurendamise viis. On vaja edasi anda vôimalikult rohkem infot sekundis ja paluda Issandat Jumalat, et ônnestuks välja pigistada kôik enne side katkemist. Vaat selleks lähebki mul vaja elektronaju ja teie inimesi. Vaja on mingit strateegiat, et edasi anda needsamad teated väiksema arvu signaalidega. Kui saaks suurendada mahtu kasvôi kümme protsenti, vôidaksime terve nädala.

Ja jälle katkestas neid mahe hääl:
-Mis on, Gerard ? Teil on vaja korraldada mingi vestlus ?
-Ema ! Palun sind !
-Kuid sa alustad valest otsast. Usu mind.
-Ema ! - Cremona hääles vôis kuulda meeleheidet.
-Olgu, olgu. Kuid kui sa kavatsed midagi öelda ja seejärel kaksteist tundi oodata vastust, siis on see väga rumal. Ja täitsa mittevajalik.
Kindral turtsatas kannatamatult.
-Doktor Cremona, vôib-olla konsulteerime...
-Üks hetk, kindral. Ema, mida sa tahtsid öelda ?
-Kuni te ootate vastust, saatke oma teateid ikka edasi - soovitas mrs. Cremona väga tôsiselt. "Ja käskige neil niisamuti teha. Rääkige kogu aeg, ja las nemad räägivad samuti kogu aeg. Ja las teil üks kuulab ja neil üks kuulab. Kui keegi ütleb midagi, mis nôuab vastust, vôib selle vastuse sisse panna, kuid tôenäoliselt kuulete isegi küsimata kôike, mida vaja."

Mehed vaatasid teda löödult.
-Muidugi.- sosistas Cremona. "Katkematu jutt... Kaksteist tundi faasinihkes ja kôik... Jalamaid hakkame pihta !
Ta läks otsustavalt toast välja, kindralit peaaegu jôuga endaga viies, kuid tuli kohe tagasi.
-Ema, - ütles ta. "Anna andeks, see vôtab arvatavasti mitu tundi. Ma saadan kellegi tüdrukutest, nad räägivad sinuga juttu. Vôi heida pikali, tômba hinge, kui tahad."
-Ära minu pärast nuretse, Gerard - ütles mrs Cremona.
-Kuid kuidas sa selle välja môtlesid, ema? Miks sa selle välja pakkusid?
-Kuid seda teavad ju kôik naised, Gerard. Kui kaks naist räägivad ükskôik, kas videofonis, stratoraadios vôi lihtsalt üksteisega - saavad nad suurepäraselt aru: et edasi anda ükskôik millist uudist, tuleb lihtsalt katkematult rääkida. Selles ongi kogu saladus.

Cremona püüdis naeratada. Siis hakkas tal alahuul värisema, ta pööras järsult ümber ja läks välja.

Mrs. Cremona vaatas talle ôrnusega järele. Tubli poeg on mul. Selline suur, täiskasvanud, silmapaistev füüsik, aga ikka ei unusta, et poeg peab ema sôna kuulama.