Kunstiring
The road goes ever on and on
Down from the door where it began
Now far ahead the road has gone
And I must follow if I can
J.R.R. Tolkien
Tegemist on kohaliku kontseptualistiga. Laps jääb ellu, ema sureb. Teed on põhjatud, vanker kõhuni sees. Sügis. Lapsepõlv üksluine ja piinavalt pikk. Ikalduseaagta ikaldugeaasta järel nagu helmed keel. Isa läheb ajalehti tooma, püssi kaasa ei võta, tagasi ei tule.
Teet saab kaheksa aastaseks. Internaatkodus vanematest ei räägita, vanaisa elab metsas. Tal on seal pesa. Näe, vili loob pead. 14-aastanena võetakse Teet kunstiringi. Joonistab loomi ja linde. Juhendaja, vana tunnustatud konseptualist, toob kodust natüürmordi tarvis õunu ja sibulaid kaasa.
Teet on 22-aastane, küla peal hüüavad Asiks. Tüdrukud narrivad, ei lase ligi, poiss kusevat alla. Sõjaväkke ei võeta, paigaldab elektrikarjuseid. Põuane suvi, kraavides ei tilka vett.
Hommikul on herefordid murtud ja poolenisti söödud. Mehed lähevad kurjalt metsadesse, kaheraudsed laetud. Mõne hundi lasevad, enamik pääseb pagema. Toovad laanest metsiku mehe välja. Inimkeelt too ei kõnele, naeratab sõbralikult ja äraolevalt. Eespere hurtsikust möödudes hakkab kulupäine vanur kätega vehklema, kummaliselt häälitsema. Teet tunnistab ta oma vanaisaks. Jõuab talv ja külmunud linde vedeleb jõejääl.
Matused matuste otsa, argipäeva polegi. Teet 33-aastane, jääb vasakut kätt pidi pizzamasina taignarullimismehanismi vahele. Vaikides vaatleb ta tekkinud loiba, liigutab seda ettevaatlikult, näeb aknast õue. Rahe. Baari köögitüdruku kiljumise saatel pistab ta ka oma teise käe masinasse.
Sügisel on supelrannad inimtühjad. Teet ujub koos hüljestega piki rannikut.
Ühiselamus võib kohata inimesi, keda ei soovita kohata. Vahel tuleb nendega vestelda. Mõnikord võib kohata ka meeldivaid inimesi.
Ühiselamus möödus üks päev ekstsessideta. Öö siiski nii rahulik ei olnud. Üks kodanik põhjustas avarii kanalisatsioonisüsteemis. Hommikuks oli keegi öö jäljed kaotanud.
Ühiselamus karjus keegi. Meie korrusel. Naabrid need ei olnud. Külalised ka mitte. Võib-olla olin see mina.
Keegi kasvatas ühiselamus rotti. Rott kadus ära. Koristaja leidis koridorist mõned ekskremendid. Rotti ei leitud. Ühiselamus on elanikel vähe ühist. Mõnes ühiselamus on dushiruumid.
HEIGO SEPPEL
KAUPO PAABO
ASKO KÜNNAP
NGOSKI LINNAPEA JÕUDIS ÜHEL PÄEVAL JÄRELDUSELE, et ta on kuidagi eriliselt ja ainulaadselt loll inimene. Ta läks tülli kõigi lähemate naabritega. Lühidalt: solvas oma poega ja põgenes kodunt, võttes ühes vaid karbitäie süstlaid. Tunnistajate sõnade kohaselt tegi ta vahetult enne lahkumist koerale nägusid. Miks? Miks tekkis trollis tulevahetus? Kas suundus linnapea otsima tõde? Oli see vaid hetkeline kapriis või aastaid kestnud närvesööva töö tagajärg?
Jõudnud pealinna, vahetas ta nime, ajas ära habeme, lõikas maha kõrvad ning vahetas veelkord nime. Seejärel, tundes end väljapuhanuna esimest korda paljude aastate järel, asus ta tagasiteele. Lõpmatud tehasemaastikud terendasid läbi kollase udu. Ööbides kõrtsis, millel kummalise kokkusattumise tõttu oli tema nimi, jõudis ta mõnedes asjades selgusele. Neid oli kolm nagu tavaliselt. 1) Kõik eelnev on olnud vaid sisseauhatus. 2) See mis on olnud ei ole veel kõik. 3)Kõik alustatu peab jõudma lõpuni, mis kujuneb mõnevõrra üllatavaks.
Hommikul ärgates leidis ta oma peost jaheda niiske kivi - nii umbes tuvimana suuruse. Siis mõistis ta, et enamik inimesi elab oma elu ära, saamata iial teada tuvimuna tegelikku suurust.
ANTONIO Lboil, kaluri pojal, oli raskekujuline ferrotromofiilia. Kolmekümnekolmeaastaseks saades suutis ta end oma kaladekesksest maailmast lõplikult lahti rebida. Ta lõpetas üksildase erakuelu. Päeval, mil Antonio saabus asulasse, olid tema vennal, Andreasel, kelle olemasolust polnud üksiklasel aimugi, pulmapidustused. Noorik pärines Saare suguvõsast. Saabunud võõra kohustuseks sai tavakohaselt ohvrikonna hingetuks kägistamine. Huviga jälgis Antonio, kuidas konna silmad tuhmusid ja seejärel kollakaks tõmbusid. Tööhoos ei märganud ta tekkinud hirmunud vaikust. Kõigi pilgud olid peatunud tema paljastatud käsivarrel. Päevitunud nahal ilutsev peremärk kuulus kergesti tunnistatavate hulka. See sõõrjas suguvõsa sümbol oli peigmehe lõuale põletatu täpne koopia
Ookeanilt tõusis vihm. Kas mitte vanaisa ei maininud selle tervistavat mõju aedviljale?
Antud juhul tähendanuks see sadu õnnetut abielu, millest vastavalt dogmale, päästab vaid pruudi viivitamatu hukkamine. Vaevu saadi neiu säga selga kinni köidetud, kui piduliste hulgast komberdas esile kulupäine vanur, keda pulmades polnud juba aastaid näha olnud. "Pidage", hüüatas äsjamainitu. Tema seletuse kohaselt, kehtib juhul, kui kägistusrituaali sooritanud võõras osutub peiu vennaks, hoopis haruldasem tava, mida ta aga kahjuks ei mäleta. Rätsep, kui küla vanim ja väärikaim mees, asus kohe koidikul teele Suure Arhiivi suunas, mis asetses teisel pool mäeahelikku.
Vennad, veel samal ööl pidanud nõu, Otsustasid külast põgeneda. Enne seda võtavad nad osa kaheksateistkümne päeva pärast algavatest Kevadpidustustest, mis saavad kestma järgmise kuuloomiseni.
Andrea, lapsest saati tundnud huvi nipsasjade vastu, on andunud oma salajasele kirele, Antoniost maamõõtja saanud on. Ühel oma rännakul lõunapoolsetesse provintsidesse peatub ta kõrtsis "Püha Dustas". Õhtul sängi heites, jääb ta silmitsema sügavas unes toanaabrit, kelle avatud peopesa meenutab talle mingil määral tema suguvõsa sõõrjat peremärki. Hetkelise inspiratsiooni välgatuse mõjul poetab maamõõtja sellesse pihku pisikese valge kivi. Hommikul kohtab Antonio kõrtsisaalis oma üllatuseks venda, kellest ta aastaid tagasi põgenemisööl tihnikus juhuse läbi lahku oli läinud. Andreas tunneb huvi, kas tema ei tea, kuidas oleksid sündmused arenenud, kui nad oodanuks ära sõnumi Suurest Arhiivist. Vend ei tea.
Tegelikult ei jõudnud langetõvest vaevatud vana rätsep iialgi Arhiivini. Ränga haigushoo tagajärjel unustas ta ettevõetud teekonna eesmärgi ning asus elama lesknaise juurde Mangooli linna. Vanamees sureb seal 84 aasta vanuses. Külarahvas, oodanud traditsiooniliselt kuus aastat, saadab rännakule uue saadiku - küla vanima ja väärikaima mehe. Nii kordub see läbi aastakümnete kuni vihmasel päeval, kaheksateist päeva enne Kevadpidustusi, valmistub selleks teekonnaks A. Lboil. Juhtum on kantud Suurde Arhiivi.
ASKO KÜNNAP
Must pudel külmkapi riiulil Kes teab mis selle sees Öösel kui ununes heita Sängi ja magamine meelest Krabiseb vaikus sa mõtled Kes teab mis selle sees limonaad piiritus? Kuseproov? Kroonlehed langevad lõdvad See suve suured kuumad ilmad Näota inimpea pargialleel Heidutav elupuu varjudest Too sametil heledam laik Kahvatu ilmetu küsija: "Mis on selle pudeli sees?"
JÄRJEJUTT: Tolm kirstus
Ja nii me lamasimegi seal kirstus kolmekesi, keha keha vastas
tihedasti koos. Läbi väikese prao nägin vaid mina tegelikku
olukorda: meid oli viidud sügisesse metsa, kus hõrk tuul pillutas
lepalehti tuhandes kaares laiali ja neid tuli aina
juurde. Hoolimata sellest kargest sügisõhtu tuulest oli meil
palav. Ja pime. Üksnes läbi kaaneprao hingis punane valguskiir.
Äkki juhtus midagi väga ootamatut. Kirstu tagumine serv
hakkas tasakesi tõusma ja kahe minuti pärast oli meil väga
paha. Kirst seisis nüüd ühe otsa peal püsti, ent meie kirstus
pea peal olime küll. Ebamugav oli. Sain aru, et oleme lõksus.
Koer, kes siiani oli üksnes vaikselt niutsudes talunud seda
meeletut rõhumist, eritas raske lõrina saatel sülge ja maomahlu.
Mina ja härra Istvan Molnar üritasime tasakesi laulujoru
üles võtta. Midagi ähkimise ja mõmina vahepealset õnnestuski
oma kõhnadest kopsudest välja pigistada. Laulsime umbes kuus
rahvalaulu, millede harmoonia ja sügav juhuslikus üllatas meid
endidki.Selgus, et teame härra Molnariga palju sarnaseid laule.
Kahjuks kaotas härra Molnar peagi teadvuse. Nüüd jäin veel
üksi mina, kuna hullunud koera me Molnari-härraga juba surmasime.
Nüüd, 42 aastat sellest juhtumist möödas, suudan ma juba
rahulikult seista, istuda, kõndida ja mõelda. Osale sündmustest
aga ei oska ma tänini seletust anda või olen juba põhjused
unustanud. Näiteks ei tea ma miks me ronisime sinna kasti keset
teed ja veel kõik kolmekesi. Ka ei suuda ma taibata, kuidas
pidasin ma vastu need 104 ööpäeva kirstus lamades ja ainult
kohalikust lihast toitudes kuni suusata@ad meid leidsid.
Mu praegusel olukorral ja elul ei ole midagi viga.saates vanaduspäevi
rahu ning küllusega õhtuse, olen ometi peaaegu võimetu
suhtlema teiste inimestega. Mõttes meenutan rabavaid
väitlusi härra Molnariga, kes koos koeraga kord tahtmatult
päästis minu elu. Koertest tean ma veel vaid ühte lugu, kuid
sellest juba ehk järgmine kord.
YKS MULL LÄEB YLES TEINE LÄHEB KIIREMINI KOLMAS NEIST KIHUTAB MÖÖDA NELJAS EI OLEGI MULL VIIES ON KUUENDA SÕBER JA MULLE ON TUHANDEID KÕIK PISUT EELMISEST YLE KOOS JUSTKUI YHTEMOODI VAID NELJAS ON ERAND SEST TA POLE MULL
Kaseveed on tulnud valan ja ise ei joo endale teise toon
Tuvid taara tänaval peavad konna päeva süües koledat kala Valamust valivd välja kadunud aarete saare Tuvid taara tänaval nokivad sitast saia kurivaim ajab nad ära
Viimati viskasin suuremaid konni suurema kiviga seinale laiaks ise ei heidaks Lahtise kõhuga kivile pikali soolikad suus
Asko Künnap
Surnuks suvitatud suvi. Higi haiseb ja haiseb seisnud vesi. Mullavõru ümber suu. käekühvlid kardulaist parkunud. Sõnnikuhunnik vastu elutoa akent. Pojad trillallaa-trallallaa Tallinnas, tütar Kaagveres kasvada. Laibad randuvad Praagas, laibad, angerjad piilumas kavalalt suust. Laibad Väänas ja Võrus. laibad Mustvee all ja Mehikoormas. Me siin seisame. siit teile saadame postkaarte. Singi karva seljad väikestel. väikestel. väikestel. lihtsatel. lihtsatel inimestel. Surnuks suvitatud suvi. Kodus Orumetsa singel aknalaual tõrvaks sulanud. voolanud maitsetule vaibale Mustamäe korteris. Kõik kokku on kolhoosikeskus, kõik kokku on traktoripark. kruusakarjäär ja nutriafarm. Kõik kokku on me rottide metropol. vaaraosipelgate Giza. Kakskümmend põlve kartulinäoliseid pardijalgseid esi- ja esivanemaid silmili orjanud maad, enne, kui siia sa said.
Kus on te löödud põlvkond? Tuul kuivand põhuprahti Van Goghi põldudel lennutab. Suvi on mädanevad haavad. tänavatel punased, kärnased, taagased tänavatel, kodutud kerjavad tänavatel. Tänavatel pimedad laulavad, et vaherdel vigurid lehed. Tänavatel, tänavatel tudengid. On mingid aastad, märgid, Lillelapsed haisevad tänavatel. Kitarr ja ohakaõied. Tänavatel tänavakunstnikud suitsukonide nägu slaavlased - maalivad tänavaid. Pulukad krääksudes kisklevad. Liha liigub, voolab tänavatel Lillad lipud haarake! Väljuge! Välju tänavale, Miki Hiir! Värramees, kupeldaja, ärikas. Näärimees, naisemees, naine-mees.
Suvi on mädanevad haavad. Suvi on soolane kastehein. Lalin: Kus on me kord kadunud, kord löödud, kord petetud, kord sõjaeelne või -järgne või -aegne maniküürita küünteta põlvkond.
MA TAHTSIN ÖELDA, EI MA ÖELNUD SA VAATASID JA VIST KA NÄGID KÕIK KOGU ELU AINULT MÕELNUD JÄRSK MUUTUS MEIE VAHEL MÄGI ON ÕHTUST HOMMIK KASVAND KÕLE HÄRM, PORIL KILE, KATAB PUID UUS PÄIKE NÄITAB KÜLMALT PÕLEV NULL NÄOGA NUKRALT ÄRGANUID MA ÜTLESIN, ENT LIIGA VÄHE ET TEELE, TEELE KUREKESED MA ÜTLESIN MIS JUHTUS PÄHE SEST JUTT ON NIIGI LUULETUSED
KADRIORG KASSIDE KARJAMAA VÄSINUD MAJADE LABÜRINT SUVITI SIINGI JU KASVAVAD HOOVIDES KUMMEL JA PIPARMÜNT LÕPUTA SÜGISE TÄNAVAD ALATI SÜGISE VÄRVIDES ELU ON HETKEGA ELATUD SÄHVATUS SILMADES NÄRVIDES KLAARILT MA MÄLETAN HILJUTI ALLES SEE OLI HETK TAGAS KUHU KÕIK KADUSID HÄÄBUSID VAIKIDES LÄKSID KUI MAGASIN RATASTOOL AINUKE AITA MIND VÕTA MIND SÜLLE VII LÕPUNI SADAKOND KAADRIT VEEL VÄNDATA JA JÕUAME LUMISE TIPUNI
Asko 19 a.
Ma kirjutan hoopiski taevast Ja ilust mu enda ümber Kuid mitte kajakaist valgeist Kes prügimäel leiavad õnne Ei luikedest kes oodates talve Peavad kaotama ilusa kaela Ei tuhandest inimsööjast Kes taimetoitlaseks saand Ei paaridest suudlemas teedel Kes üksteisest vaatavad mööda Ei lilledest mis nii kaunid Ja ei mõtle et nendes on ilu Ei argusest iseendas Ei õnnest mida ei ole
Surm ootab veel Kõik on nii ilus Kuid kuniks kas kaua Ei tungi veel tumedus ninna Surm - tema kaunid Rinnad ja sääred Naba ja nägu Mis sellest tuhm Surm ootab veel temal on aega Suitsu teeb pargipingil Aega teeb parajaks Sekundeid loeb Surm ootab veel Kõik on nii ilus Mis sellest et roosade pilvede teine pool tundub must Roosade pilvede vahel Sõuavad lumemehed Otsatus limusiinis Lumivalgukesed küüsi närivad Ootavad viimast trammi Mis lõppu sõidaks
Mu kodu on muutumas labürindiks.
Mu vennad esindavad oma käitumisega soliidsust ja loomupärast kombekust. Uste sulgemise ja avamise märkamatuses annab neile silmad ette vaid vanaonu. Ta on väga halb inimene.
Minust kõneldakse palju ja poolihääli, minu asju korteris tõstetakse riiuleilt kohvritesse ja tagasi, pakitakse kokku ja lahti. Korter on märkamatult täitunud vanade päevapiltidega. Nendel seisan ma lapsena. On meeleolu nagu demonteeritaks lõbustuste parki. Helgel suveõhtul, helges õhukeses kurbuses. Atraktsioon on lõppenud. Järgmisel aastal ei pöördu lunapark siia linna tagasi.
Ja mõnikord on meeleolu nagu ehitataks midagi. Midagi suurt ja vormitut, ilma projektita. Ehitatakse pimedas.
Mu ema kõneleb minuga tühjast - tähjast, katkestab järsku poolelt lauselt ja põgeneb kambrist. Ma olen tulnud koju et jääda. Kohe hämardub taevas präänikute maal.
RINGI KUNST
Kuidas ütlevad kunstnikud:"TEHKE AVANGARDI -
SEE ON LIHTSAM TEHA."
Ringi Kunst on otseselt lähtuv kultuurrahvaste nikerdamistraditsioonidest - on seega laiadel rahvahulkadel sügaval südames. Sisu on ikka sama - lisandunud on vormiline novaatorlus. Ringlerid on õnnetuseks omaks võtnud GESAMKUNSTWERK'i pseudoideed. Nende haardesse on sattunud kirjanduse, muusika, kujutava kunsti ja kosmonautika muusad. Ei puudu palju, et ka matemaatika ja alkeemia alased tööd kaunistaksid Ringi nimbust kuldse säraga. Ringi kunstnikerdajad tahavad kõike teha ise. Nad on oma juuri diletantismist toites tunginud sügavale dekadentsi. See just ongi imelik. Kui kriitikud räägivad manitsustega võltspaatosest ja pseudokunstist, hüüatavad Ringi liikmed pilke vahetades üksmeelselt "MM ZASME" ja tormavad uute ideede mõjul jälle töötubade vaikusse hauduma. Kollektiivse loomingu värdjalikkust kasutades on sageli jõutud reaalsete tulemusteni - käsitöö ja kirjatükid. Veel üks asi, mis Ringi iseloomustab - midagi pole välja mõeldud (tihti polda selleks võimelised) - kõik on kujunenud. Nagu inimkond - ikka samm-sammult,eos eose järele. Kõik, mis tulnud, see ehe, sageli eheduse tõestamiseks lausa valetatakse, fantaseeritakse, mõeldakse välja, minnakse ise õnge ka. See on hämamine. Ringlerid kujundavad ise ka juhtiva kriitilise suuna ja moodustavad publiku ladviku
RINGIST:Kunstiringil on põhikiri. See on rektori käes. Ring püsib koos tänu rangele reglemendile. Ringi liikmeks on võimalik astuda, aga see on kohutavalt keeruline. On väga palju inimesi, kes ei saagi saama Ringi liikmeiks. Osa asju on salastatud - neid ei tea keegi,vahel keegi näeb unes, kellelegi tundub.
Ringil on sügavad traditsioonid, tema eelkäijaks on inimkond. Suhtlemiseks rahvahulkadega kasutatakse ebaregulaarset ajakirja "Kunstiring", kaootilisi näitusi, sündmusi, imbumist instantsidesse, salajasi vahendeid. See, kes midagi teeb,on toiminud hästi.
Mida annab kunstiringi haridus. LIIKMETEST SAAVAD: KUNSTIKORÜFEE, SULESEPP, TANTSULÕVI, LAVATEGELANE, MASINATE JA MAJADE VÄLJAMÕTLEJA, HINGEARST, UURIJA (ASJADE JA NÄHTUSTE), TUBLI PEREISA, NEGATIIVNE KANGELANE (SANGAR).
Hariduse omandamise viisid. VABA VESTLUS, FÜÜSILINE KONTAKT, UNENÄOD, ÜKSTEISE SALAJANE JÄLGIMINE JA JÄLJENDAMINE, KÕVA TÖÖ, ÕIGE TOITUMINE, ENDA ÕIGE ÄRANÄGEMINE JA SELLE JÄRGI TOIMIMINE, OSALEMINE SÜNDMUSTEL JA ETENDUSTES, RÄNDLEMINE JA MAAKUULAMINE jne.
![[pilt siit puudu]](kunsti.gif)
![[Seda sina ei näe..]](kunsti2.gif)
Asko Künnap
TULIN LINNAST TALVEÕHTU LUMESADU KARVANE SEE TA OLI JÕULULUMI ROHKEM VIHMA SARNANE MÕNI AUTO HOOTI JALA TEAD JU ISE PÜHAPÄEV HÄÄLETADES KOHMETASID KINNASTETA MINU KÄED VIIMAKS PEATUB ISTUN SISSE VANA MOSSE HALLI KARVA KAS SA TIHTI NÕNDA MAANTEEL VALETAN ET HARUHARVA TULIN LINNAST TALVEÕHTU LUMESADU KARVANE SEE TA OLI JÕULULUMI ROHKEM VIHMA SARNANE
LOEN TEMPLI PEALT PÄEVA LOEN PABERIST LÕHNA SUST KUU KUMAB LÄBI SU KÄED ON NII KÕHNAD LOEN KÄEKIRJAST SÕNAD JA PUUDUVAD KOMAD SU LOOKLEVAD LAUSED MUIST LEITUD MUIST OMAD LOEN SARAPUUST ÕIED LOEN ÕITE SEEST MÄRGID SU KIRJADEL TOLMPRUUNID VÕÕRAMAA MARGID
NII OLLA ET EI HARJUKS EI HARJUKS IIAL ÄRA KUI ÕHTU TOIDAB VARJE JA KUHTUB VASEKS SÄRA MÄRG RONGIAKEN KOGUB VEENIREKS RASKEID TILKU EI JÄTAKS MÄRKAMATA ÜHT MÄRKI TUKSET PIIKU EI JÄTAKS ELAMATA MURDOSA HETKE VÕPPEST MEID VIIVAST VÕTJAST AJAST SEST SÖÖVITAVAST HAPPEST KÄÄR PUNAST LÄÄNETAEVAS ÖÖ AURAB SAMETPIME NII OLLA ET EI UNUKS EI UNUKS NÄGEMINE
Krabach
Asko Künnap ja Heigo Seppel
Udu oli jõelt juba lahkunud oma päevasesse asupaika. Kuhu küll?
Toonasel õhtul tabatigi röövel Krabach. Täpselt nädala pärast, hommikul kui rändroimar oli toibunud koomataolisest shokiseisundist, kuulutas linna meer Izban alanuks kauaoodatud kohtuprotsessi. End taas linnatänavail julgelt tundev kodanikkond nõudis avalikku hukkamist.
Piletid kohtusaali olid viimseni välja müüdud. Maksuvõimeline koorekiht sisenes sammastet ruumi väärikalt, parmupilli kutsel. Kiunatas gitarr. Neitsid minestasid, lapsi ootavad noorikud pöörasid pilgu kõrvale, vanurid pomisesid jõuetuid sajatusi kui ubadel ja vähjalihal kosunud Krabach poodiumile tõusis. Ta oli tõesti väga kole. Heitluses pragunud prillide tagant viskas süüalune hindava pilgu tunnistajateväele... Tõotas alata järjekordne sajandiprotsess. Üldise aplausi mõuhatades sisenesid julmurist prokurör ja noor advokaat Helena K. F.
See sulnis neidis, rändroimari enese poolt korduvalt vägistatud, osutus ainsaks juristiks kes nõustus röövlit kaitsma. Selle fakti kaudu järeldame, et Krabach ei omanud lindprii staatust.
Protsess vältas kuid. Lõpliku otsuse teatamise hetkel rabas kõiki ootamatu tragöödia - dr. phil. Helena K, F. võttis eneselt otse kohtusaalis elu. Sõnad "ma ju armastasin teda ", surid tema huulil. Ootamatus järgnes ootamatusele - publiku pettumuseks ei mõistnudki kõrge kohus jõõrast sadisti hukkamisele. Kurdistav pahameelesisin oli igati põhjendatud - Krabach Liddemon, Krabachi poeg alias magister Verbeste, mõisteti vangistusse vaid kaheteistkümneks kuuks. Oli jaanuari keskpaik.
Kinniste uste taga oli äravalitute loozh otsustanud esmakordselt tarvitada eksperimentaalset karistust, Ümberkasvamise Kahtteist Kuud. Suurest Arhiivist leiame mainitud meetme täpse kirje1duse. Selle põhjal taastamegi Krabachi kulgemise läbi aastaratta.
ESIMENE KUU. Krabach ärkab läbitungimatus pimeduses. Põrand põse all on pehme. Kõik on pehme, pime ja karvane, õhk on umbne. Umbne ja unine. Isegi toit, mida Krabach aeg-ajalt käsikaudu kobades pehmel kummitaldrikul serveerituna leiab, on pehme, pisut karvane. Seinad summutavad tema valjemadki röögatused, mis sagenevad kuu lõpu poole.
See oli jaanuar. Päevad piinarikkas pehmuse embuses sarnanesid aastatega.
TEINE KUU. Krabach leiab end kuubikujulise kambri sisepindadelt lõputuna lõpmatusse peegeldumas. Mõnikord tunnetatav gravitatsioonijõud lubab arvata, milline pindadest on põrand, millised seinad ja lagi. Ruum on küllalt jahe. Röövel ise on rõivastatud liibuvasse nikkelkostüümi. Korrapärased vihmahood pesevad sillerdavad toidujäätmed ja rooja. Juba nädala möödudes on vangi väljaheited värvunud hõbedasteks.
See oli alles veebruar. Ikka veel vaikus. Enese lohutuseks loopis Krabach oma peegelläikivat metallkaussi kilinal vastu seinu.
KOLMAS KUU. Alul see tundus isegi vaheldusrikas ning meeldiv. Muusika. Pikk ja kitsas praosarnane vangikong võimaldas ümberpöördumist vaid oma nishidega laiendatud otstes. Pidev vaikne viiulivigingi ei mõjunud esimestel päevadel närvesöövalt, isegi kergendusttoovalt. Krabach oli taimetoidul. Tund tunni järel valjenes märkamatult kesine viiuliviis. "Bolero", taipas Krabach.
NELJAS KUU. Aprilli veetis Krabach külmutatuna jääs.
VIIES KUU. Sulanuna ärgates on Krabach kaotanud ajataju. Püüdlikult kordab ta enesele valjuhäälselt oma nime. Lapsepõlvemälestused on juba räbaldunud. Ta hõljub kaalutus olekus hiiglamõõtmelises saalis, ühtlane valgus ja konkreetsete objektide puudumine ei anna vihjetki kui kaugel viibib ta ühest või teisest seinast.
Suurema osa maist veetis Krabach looteasendis. Ühtlaste vaheaegade järel kaotab ta teadvuse ning oli elustudes nii toidetud kui kasitud ja tundis peas mõnusat veinihämu. Ta ei häälitsenud enam.
KUUES KUU. Taas leidis Krabach end pimeduses. Ta ei suutnud enam tasakaalu hoida ning oli sunnitud liikuma käpuli. Samuti ei olnud ta võimeline määrama kohatud loomaliike. Aga neid oli palju. Lendavad, roomavad, ujuvad, lamasklevad ja puhistavad elajad ümbritsesid teda tema õnnetuses. Ta jäi ellu.
See oli Juuni, õilmitsev suve võidutsemine.
SEITSMES KUU. Seitsmenda kuu, juuli, kohta puuduvad meil igasugused andmed. Protokollis on vaid mainitud, et katsealune on kaalus tublisti juurde võtnud.
Siirdugem järgmise kuu juurde.
KAHEKSAS KUU. Krabach suudab vaevu avada silmi. Ta on neoonkambris. Tundetu ja apaatsena vaatab ta enese ümber. Toa kõikidel sisetahkudel vaevavad silma üheülbalised fluoreseeruvad siksakid, ereroheline kombineerituna kõrvetava punasega, kollane mustaga. Krabachit soonivad nailonist neoondressid. Ka pakutava toidu kallal on piinajad värvainete abil teinud oma töö. Krabach meenutab tagantjärgi õnnestavaina näivaid kahte esimest kuud.
Kõik eelnev on hämardunud tema ajus.
See oli juuli.
JÄLLE KAHEKSAS KUU. Katsumused jätkuvad. Kaheksas kuu möödub laulu ja tantsu saatel. Üllatav, ent kurjategija tajus rütmi. Veider kihk sundis teda kaasa laulma kõik need 31 lõputa pikka päeva. Ta oli rahvarõivas. Tuhanded, tuhanded rahvatantsijad kõikjal, seintel nägusad nikerdused, keerukad ornamendid.
Vangi vastupanu murtakse täiuslikult, kaovad koordi- natsiooni riismed.
See oli august.
ÜHEKSAS KUU. Tarkuse kuu september. Krabach käib koos lastega koolis kuid ta ise ei tea seda.
KÜMMNES KUU. Haridustee jätkub. Roimar liigub ratastoolis ja on ikka veel poolteadvuseta olekus.
ÜHETEISTKÜMNES KUU. Krabach tuleb teadvusele haiglas. Temaga tegelevad pidevalt spetsialistid - teda kaalutakse, mõõdetakse ja jälgitakse igat tema arglikku liigutust. Krabach kulgeb läbi otsatusse hääbuvate laboratooriumite. Eksisteerivad taas reaalsed öö ning päev, ent Krabachil on tõsiseid raskusi meie hulka naasmisega - tundideks vaibub ta koomasse või üritab pureleda. Ravitsejate püüded röövlit tema viimaseks vangistuskuuks ette valmistada, kannavad aga vilja, novembri lõpuks elab ta ööpäeva rütmis ning reageerib loiult oma nimele, suudab iseseisvalt toituda.
KAHETEISTKÜMNES KUU. Akna taga langeb laia lund, sõidavad saanid ja reed. Krabach sirutab käe aknast välja, peole kukub helves, võpatus, Kui avatud akna all hakkab mehel, vaatamata vanaema kootud kampsunile kõhe, läheneb ta nõdral sammul kenale ingliskaminale. Kontrastiks talvele väänlevad siugjad troopikataimed läbi tema luksuskorteri kõikide tubade, õitsevad lilled. Vaevu järjekordselt jahtunud, vahetatakse mitmekäiguline lõuna laual uue ja veelgi rikkalikuma vastu, mis jääb samuti puutumata.
Juba on Krabach harjunud kellade tiksumise ja löömisega. Õues ta veel ei käi, kuid korteri piires liikleb juba üsna enesekindlalt. Kuskil siinsamas, komfortses magamissalongis ootab teda säng, igaüks meist kadestaks tema rikkalikku garderoobi, margiküllast baarikappi.
On üks neist vaiksetest talveõhtutest tema uues kodus, kui uksele koputatakse. Umbes kaheksa paiku. Leentooli kägardunud Krabach tõstab pea, päris tükiks ajaks jääb ta nõndaviisi kuulatama. Koputuse kordudes ärkab temas miski ja ütleb:"Sisse." Kõrisev on Krabachi haäl pooleaastase vaikimise järel. Avanenud uksel seisab lahkelt naeratades keegi mees.
Armas lugeja, see on jõulumees.
Krabachi süda ei pea vastu.
Kaksteist kuud kestnud karistusaja lõpul suri roimari, vägistaja ja süütajana tuntuks saanud kurikuulus Krabach Liddemon, Krabachi poeg alias magister Verbeste kolmekümne üheksandal eluaastal Aravillevoni väikelinnas.
