Ja kõnnib ta mööda tänavat kesk imelikke mõtteid, leides uusi võtteid lahendamaks maailma. Nii tänava nurgale ta jõuab, kus väike poeke asub, mida märganud ta varem pole ega märka nüüdki. Kuid puudutust ta tunneb, kuigi õrnem on see muust, mis vastu täna tuleb. Ja neid kõrvalseisev naerab, sest teab, et piisas sellest õrnast survest eraldamaks teda muust ja silme alla toomaks. õrnalt ümber väänleb tüdruk tal ja kõnelema mängleb tehes näo, et oma väest ta hulgaliselt tarkust ammutada suudab. Ka muheleb mees, ei karda ta veel, sest vestluses hukkand ta hiiglasi ning sõnavägede ülema haridust antud on tal. Tee jalge all neil nagunii ju ühine. Nii aste astelt tõusevad nad, juba kõrgusest koguvad pöördeid pead, kuid ikka sammuvad edasi, hoolimata muust, sest haarand neid on mängulust ja kumbki alluda ei soovi veel. Ühtäkki komistab haritud mees - ta jalg asjatult astet kobab, mida polegi enam. Kui vaataks kõrvale, näeks naervat nägu taas ta, kuid suurem vaatepilt on haarand tema meele. Nad seisavad kesk hiigelmüüri harja ja kummalgi pool haarab pilk vaid maailma, mis silmapiiril sinevaks muutumas.
Küll imestab mees, kuis sattus ta siia, mis pöördel eksides keerates käik hingevallile tõi, kuid hilja on nüüd. Ta silmadest vastu kumab vaid maailma sädelus ja oma hinge salasoppide võbelus. Enam ei ulatu konstruktsioonid ja ehitustööd varjama neid, need kaks helki korraga põrgand on kokku. Keegi kõrvalt haarab ta käest ja tõmbab õrnalt ning edasi talutab. Nii liiguvad kohta kus lõppeb müür ja aasad mõlemalt poolt keeristes õitsevad ühte. Juba kobab jalg tühjust teispool harja lõppevat serva ja alateadvus rehkendab languse koletut kiirust, kuid nõiavägi vastupanuta tõmbab meest edasi hauakohta. Kas kasvavad õied kaljusel pinnal? Suudavad püüda lilled kukkuja enne ta surmavat kohtumist maaga? Seda ei selgugi, sest taevas lõheneb, ja ilmub sillerdav täht mis sädemeid pildudes hukkub, hetkeks valgustab rotiurge ja pühakodasid ning lahmatades siis loob mustaks kõrbenud kraatri, kuhu valguv vesi peagi looma tuleb järve.
Täht, mis põlema lõi õhus, värvidega üle külvas kõik nii hoogsalt, et hetkeks kohalik haldjatar unustas võluringi ja pimestunud mees kõrvale hüppas kangialusesse varjumaks valguse eest. Sealt, mustast kivisest uurdest, kerkis edasi trepp ning mees tundis taas astmeid oma taldade all. Nii edasi sammus ta vabalt, justnagu mäluta ning rohelises loomatikanditega rüüs neid vaid alt järgi sai hõigata lausekatkeid, sest enam trepp ei kandnud ta jalgu.
Kuid ühel õhtul kilomeetrite kõrguses mees kelle ees asub nüüd maailma ilu siiski igatsedes sihib alla täis soovi näha haldjaneiut tantsimas kesk lilli ja kuuldavale laskmas kiljeid.