Ennustaja surm.

Ma võtan pihku su käe ja silmitsen jooni temal, neid pisemaid mis jooksevad kokku, ja korraga meenub mulle su tulevik. Lükkan maailma kätega laiali, surun ta ruumiliseks ja lasen seejärel sul end alla neelata. Näen puid su väikeste lõbusate silmade läbi, näen kaunist lillekimpu enda ees, teda õitsemas ja seejärel närbumas, kokkuvajumas mullaks. Hetkeks kostuvad kured ja siis jälle on rahu, veidi silmivaevavalt valge. Näen lumehelvest keereldes tulemas alla ja sulamas maast kiirgavaks helgiks. Äkitselt on mul kahju, et ma pole eal sattunud vangi. Ehk oleksin siis varem suutnud näha, osanud vaadata, milline on maailm tegelikult. Küllap oleks see suutnud muuta mu elu, end muutust ei toimunud.

Pingutan ja taban hetke: Kaht möödakäijat vanaeite kedagi meenutamas. Kedagi, kes ammu on surnud, inimest, kelle mälestus on taandunud hauaplatsiks, mille kohendamist komme nõuab. Temast räägivad nemad kui raamatust, millest enam polegi kahju, sest keegi ei mäleta, kas oli seal sees ka midagi kaunist.

Nüüd ujun edasi, pigem küll libisen läbi aja. Märkan tekkimas uusi künkaid ja üht uut inimest tulemas mu kõrvale. Ta on võõras, keda tundnud pole ma varem, ma veidi pelgangi ehk, kuid tegelikult on hea olla koos. Arvan, et ükskord kõnetan ma teda - kunagi kui on külm ja jäätunud maa litsub sind halastamatult kokku ning unistus inimjälgedest lumel meis jõudnud on surra. Mõtlen siiani, et soovi korral suudaksin rääkida, enamgi veel - välja näidata oma tundeid.
Jälle on kevad ja vesi nõrgub must läbi. Tilgad haaravad tükkhaaval kaasa ka mind ning tunnen, kuis vaikselt olen hakanud vajuma laiali. Eelmine suvi tajusin esmakordselt valu, kui lapsed rehaga peksid maad. See oli vaevu tajutav, tuim valu, mis ei tekitanud minus mingisugust ärritust. Ma vaid teadsin, et ta on olemas.

Proovisin hiljuti meenutada lapsepõlve, kuid ei suutnud. Kerkisid üles küll üksikud mälestuspildid, kuid need olid vaid killud, arusaamatud ja hoomamatud. Ma ei suutnud isegi taibata, kas nad tõesti on visandid tegelikkusest, või on nad siiski rändama läinud fantaasia mängud. Kord olin väike tüdruk piilumas mardikat maapinnal, siis hirmunud poiss hingevärinal seismas õpetaja ees. Ma mäletasin hetkevälgatusi, kuid kadunud olid kõik seosed nende vahel.

Kui on pime ja kedagi lähedal pole, sirutan ma laiali oma lagunenud, auklikuks vajunud tiivad ning lasen tulla külmal tuuleiilil, kes koos sügislehtedega tõstab üles ka mind. Siis lendan laperdades läbi kaselatvade ja kihutan koos öökullidega hiirejahile. Äkitselt liuglen alla, teen meeletu sööstu vastu maad ja vajun seejärel mööda maapinda laiali, haarates hetkega endasse kogu surnuaia. See on tontlik lõbu, mida pean tegema jälle ja jälle. Ma arvan, et olen teinud seda tuhandeid kordi, sellest ammusest ajast saati, mil sängitati siia esimesed koolnud. Kuid täpselt ma ei ta, ma elan hetkes, teisiti polekski see võimalik. Ma pole ju elusolend, olen pigem nähtus alguse ja otsata. Olend kes tegutseb, sest peab elutsema, loodusjõudude sunnil lihtsalt.
Korraga tabab mind valu, aus, ehtne inimlik valu. Meeleheitlikult proovin ma meenutada, kust küll tulla võiks see. Midagi südametaolist - kuid kus, millise inimese sees? Torman arutult ringi, keerutan sabaga tuisku ning otsin - ei meenu. Valu tugevneb hetkeks, üle surnuaia kajab mu karjatus - inimese karje - taban ma äkki. Siis vajun taas tuimusesse, hoomamatusse, kus olen, sest olemas olen. Proovin mõelda, mis küll toimus, kuid suudan vaid taibata, et olen unustanud midagi vajalikku. Kadunud on mälust asju, mis ainulaadsed, mida mujalt leida ei saa.
Ta võttis mu käe ning silmitses seda, liikus pilguga mööda mu kortse ja hakkas vaevukuuldavalt rääkima, kuid ta kõne vajus peagi vaid pobinaks. Silmad omandasid üha rohkem ja rohkem haiglast läiget, nad ei pilkunud enam. Kuid nad nägid veel - ja väga eredaid värve. Terve maailm peegeldas vastu mulle ta niisketelt silmadelt. See maailm oli nii väike - nägin ju peegeldust - kuid siiski haaras mind õud. Ma pöördusin ning puutüve najale istusin. Seal ootasin tema vastust ma päikeseloojanguni, kuid siis, koos halli hämara tulekuga, tuli külm hingetu elu ka targa kehasse. Ta liigutas, väänas end, proovis meeletult pääseda kuskilt, kuid kukkus siis ja suri. Ja vastust ei saanudki mina.