See oli hommik enne oktoobriparaadi. Punasele väljakule anti parajasti viimast lihvi, kui ei tea kust tormas sinna lehm, tavaline punane lehm. Meie katsete peale teda sealt ära ajada istus ta lihtsalt maha ja hakkas meid jóllitama. Ma polnud kunagi varem näinud lehma koera kombel maas istuvat, pealegi meenutasid tema silmad ja kogu olemine niivórd meie suure Juhi omi, et ma ei osanud koheselt midagi peale hakata. Asi oleks vóinud lóppeda meie jaoks kurvalt, kui olukorda poleks päästnud kindral Smirnov, kes tuli mu kórvale ja sosistas "Seltsimees Stalin käsib lehma óhku lasta".
See oli niivórd lihtne ja geniaalne, et ma olin rabatud. Siis aga käärisin käised yles ja asusin tööle.
Me mineerisime lehma kóigi reeglite kohaselt, ning et ta liigutada ei saaks, sidusime ta kettidega kinni. Tööhoos ei pannud ma tähelegi, kuidas J.V.S. mind huviga silmitses. Siis pilgutas ta silma, ja ma yhendasin klemmid.
Vaatepilt oli igatahes uhke. Kärgatus tahtis kórvad lukku panna, ja tulesammas kerkis Spasski torni katuseni. Kui suits hajus, jalutas suur Juht koha juurde, kus lehm oli istunud. Ainult tahmunud kivid eristasid seda veel muust platsist. Siis kuulsin tema suust sónu "Hästi tehtud seltsimees reamees".
Tol korral arvasin, et see on mu elu kórgpunkt, tagantjärgi móistsin, et see oli alles algus.
Siis ma seda muidugi veel ei teadnud, ja see seletab, miks ma end koos temaga niivórd rahulikult täis jóin. Ta lobises anekdoote ja tegi siis ettepaneku minna meie Suurt Juhti vaatama. Ma olin nóus, ja nii ronisime yheskoos yle Suure Juhi valdusi eraldava okastraataia. Peitsime end póósastesse ja jäime ootama.
J. V. S. saabus punkt kell kuus. Tema ymber jooksis kari väikesi lapsi, kes tegelesid tema vuntsidest sikutamise ja taskutest kommide otsimisega. Stalin ise nuusutas lillekest ja tómbas aeg-ajalt ninaga. Tema lemmiknaine kandis suurt päikesevarju, mille narmaste taha ta vahetevahel ära kadus. Kogu vaatepilt ei kestnud yle minuti, siis saabus vastassuunast kandetoolides poliitbyroo ja Jossif läks koos nendega.
John oli tósiselt mures meie Juhi pärast. Nimelt kartis ta, et see igapäevane lastele kommijagamine teeb tema lópuks nii härdaks, et ta pole enam vóimeline riiki juhtima. Seetóttu otsustas ta end ära maskeerida ja lemmiknaise ära röövida.
Ma olin kaua kahevahel, kas ma peaksin teda aitama vói ei. Lópuks móistsin siiski, et armastet juht hindab samuti inimesi, kes tööliste ja talupoegade riigi nimel on vóimelised isiklikeks ohvriteks. Seetóttu otsustasin Johniga koos minna.
Ettevalmistused vältasid terve nädala. Idee oli selles, et John pidi akna taga kassi kombel näuguma. Kui lemmiknaine tuleb aknale kassi ära ajama, pidin mina ta ródult pootshaagiga yles tómbama.
Oma retke ajastasime me poliitbyroo istungi ajale, kuna pidime olema kindlad, et Juhti toas ei ole. Nimelt oleks hämaras olnud kerge kogemata Juht ära röövida, ja seda oli vaja igal juhul vältida.
Johni maskeerisime hundikoeraks, minu kriminaaljälitajaks, nii pääsesime tagaukse kaudu paleesse. ônnetuseks tuli seal Johnile soov istungit pealt vaadata, ma laitsin selle alguses maha, kuid lópuks sai uudishimu ka minust vóitu. Oleksin ma teadnud millega see lópeb poleks ma vist sinna oma nina pistnud, kuigi kindel ei vói olla.
Istungisaal yletas oma grandioossete móótmete poolest kóik ootused. Pealegi oli ta täiesti ymmargune, mitte nagu tordikarp, vaid nagu kera - kumera póranda ja laega. Ainsaks väljaulatuvaks osaks oli tohutu KGB ródu (see oli kuldtähtedega kirjutet ródurinnatisele).
Poliitbyroo nägi välja omapärane ja hirmus. Ta koosnes kolmest osakonnast, mis olid riietatud kindlasse vormi, kui lamasid (kóik poliitbyroo liikmed lamasid silmili maas, ainult Jossif seisis pea peal ja KGB-lased seisid) segiläbi.
Esimene, kóige suurem grupp oli riietatud madrusesärkidesse ja vatipykstesse, peas oli roheline nokkmyts kirjada: "PER ASPERA AD ASTRA" ning kuldse sirbi ja vasara kujutisega. Nende juht oli suur nagu elevant ja suitsetas ohjeldamatult hiiglaslikku vesipiipu.
Teine grupp kandis mingeid kummalisi narmastest yrpe, vöötatud ketiga ja automaat yle óla. Nad paistsid kóige rahutumatena, aeg-ajalt keeras móni neist end selili. Kui KGB juhtus seda märkama, lasti selline lihtsalt maha ja koristati ära, tavaliselt nii siiski ei juhtunud.
Ylejäänud olid riietatud sójaväelaslikult, ainult miskipärast kandsid torukybarat (nyyd tean, et seal peitus portatiivne miinipilduja).
Me sisenesime Johniga vaikselt, ja jäime seina äärde lamama. Olime lootnud kuulda Stalini geniaalset kónet, kuid mind nähes katkestas ta vilistamise ja andis jutujärje mulle yle. Edasine jutt on mul meeles vaid tykati:
MINA "Salapolitseil oli koer"
"Yhe osa kommunistide hulgas", ytles JVS, "valiseb ikka veel upsakas, halvustav suhtumine kaubandusele yldse ja kaubandusele eriti."
Selle peale tóusis saal pysti ja laulis "Oodi Stalinile"
MINA "Metsas elavad lehmad"
"Tuleb tunnistada", ytles JVS, "et meie maa pole veel iialgi omanud nii tugevat ja organiseeritud tagalat."
Rahvas peaaegu nuttis, kostis tormiline käteplagin, loobiti punaseid roose.
MINA "Elagu Eesti Vabariik"
Kestvad tormilised kiiduavaldused
MINA "Elagu sm. Stalin"
Kestvad tormilised kiiduavaldused, kóik tóusevad pysti
MINA "Elagu Mina!"
Kestvad tormilised kiiduavaldused, kóik tóusevad pysti, hyyded elagu meie suur Juht. Äkki ilmus kusagilt orkester ja alustas "Oodi minule". Rahvas lausa möirgas kaasa, óhku lendasid mytsid, kuulid ja punased nelgid.
JVS aga äkki syngestus. Ta tóusis jalgade peale ja vaatas mind kummalise pilguga. Siis kuulsin ma tema suust saatuslikke sónu "Meie vóitlus óiglane - vóit meile!"
Orkester lópetas äkitselt mängimise, kostis hyydeid "Kodanlikud natsionalistid saalist välja". Yldsuse survel olime Johniga sunnitud lahkuma. Siiski jälgisime kardina tagant meie suure Juhi esinemist edasi ja elasime sellele sygavalt kaasa.
Sydaöösel tehti istungile vaheaeg ja kóik tormasid puhvetisse. Meie Johniga jäime vaatama, mida teeb Jossif edasi.
Jossif oli aga kadunud. Olime mólemad väga unised ja seetóttu pidasime paremaks sel korral koju magama minna. Sóda oli niikuinii kaotatud, pealegi tundus Stalini sónade kórval meie kohaletuleku eesmärk naeruväärselt tyhine.
Heitkem siis ometi ajale väljakutse. Ka kóikvóimsal on omad nórgad kohad ja temal ei ole minevikku. Aeg saab eksisteerida vaid pidevas liikumises, mida kiiremini, seda parem. Tarvitseks vaid jääda seisma, kui ta laguneks meie silmade all olematuks. Seepärast pyyabki praegune maailm haarata meid oma liikumisse. Me peame olema tugevamad ja meil on jóud mida neil ei ole: need on meie jumalad, kes ulatuvad tagasi aega, mil seda maad polnud veel syndinudki, aega mil polnud syndinud ka Inimest yhel kaugel ja vóóral maal.
Esivanemad on elanud sellel maal järgemööda 6000 aastat ja nende pärand on kyllaldane, et lyya tagasi iga vóóras jumalus, kes meid peaks ryndama. See jóud on vaja enese jaoks yles leida ja temast kinni hoida. Ja siis me unustame kogu valu ja häda mis seda maad on tabanud, me ehitame uuesti yles oma muistsed kodud ja elame omal maal tóesti oma tahtmist mööda. Alustagem, veel ei ole hilja. Eestimaal leidub veel hiietammi ja puhtaid allikaid. Kóikjal kus me ka ei oleks saadavad meid alati meie esiisade pilgud. Ja nad on valmis toetama meid kóiges, mida me vótame ette selle maa hyvanguks. Visakem siis enesest välja kóik sallimatus, mida on sinna kylvanud vóórsil syndinud jumal. Astugem uuesti ohvritamme juurde ja lubagem, et ei murra iialgi esiisade poolt antud tóotusi. Leidkem endas jóud loobuda Euroopa surevast kultuurist ja pöörakem pilgud taas oma hälli poole kaugel idas ja póhjas. Sealt on pärit kóik see, mis peitub meie hinges, ja sealt tuleb ikka veel elujóud meie lastesse, kuigi me aastatuhandeid ei mäleta enam nende vaimude nimesid. Esivanemad aga mäletavad meid, sest yksnes meie nimel nad kunagi elasid ja meie nimel tulid nad kaugelt siia sellele maale, maale mis lópuks nende käest kisti. Anname maa tagasi oma esiisadele ja me pärime neilt rahu.
Me usume homsesse päeva.
Me usume oma maase, oma maa loodusesse ja oma maa rahvasse.
Me usume, et me suudame maa päästa, kui me selleks kaasa aitame.
Taara avitab.
Taarausk on polyteistlik. Arusaam, et mono- ja panteism on kórgema kultuuritaseme tunnus tuleb endast heita, nii nagu tuleb heita ka see kultuur, mida meile piitsaga toodi. Igal inimesel on omad jumalad, just nii vóimsad, kui nad parasjagu on. Tugevamad on tavaliselt need, kellel on rohkem toetajaid. Omad jumalad on kindlalt kóigil metsadel, järvedel, allikatel. Jumalatele seisavad inimestest lähemal kóik loomad ja linnud - nemad teavad tarkusi, mida meile niisama teada ei anta. Jumalatega on tihedas kontaktis ka esivanemate hinged - óieti hinged on omaette jumalakesed, kellest suurimad vóivad olla samaväärsed metsa- vói veejumalatega.
Taara on vaid yks jumalatest. Ta on kyllaltki tugev, kuid ta ei sunni end kellelegi peale - kes teda ei tunnista, sellele ei tee ta midagi. Ta on midagi Eestimaalaste yhise hóimujumala sarnast.
Lihtsaim ja yldiselt ka mójusaim Taig on ohverdus. Ohverdada vóib mida tahes - peaasi, et see omaks meie ja jumalate jaoks väge. Pidulikum ohver toimub tule läbi.
Ka ohverdamine omandab suurema móju, kui sellest vótab osa teadja - inimene kes omab väge. Tema on vóimeline ka uurima mida, kus ja millal tuleks ohverdada mingi kindla eesmärgi saavutamiseks, Samuti lepitama jumalaid juhul kui tavalised Taiad enam ei aita.
Lihtsam ohverdamine vóib toimuda kóikjal, óieti peakski see eelnema igale veidigi tähtsamale tegevusele. Vóib anda värvilist lónga hiiepuudele, raha allikale, toitu vói jooki maale jne. Igal juhul tuleks kindlustada selle koha, asja vói nähtuse jumala heasoovlikkus, kellega me oma tegevuses kokku puutume.
Jumalate läheduses asuvad ka meie esivanemad - ka nemad on vóimelised meie saatust mójutama. Esivanemaid ei tohi igal juhul mitte kunagi solvata - nende vaimud saadavad meid kyllaltki tihti ja vóivad tuua nii head kui paha.
Eriline esivanemate austamise riitus on hingedepäeva pyhitsemine. Vanemate hinged kutsutakse tuppa, kus neile on kaetud laud, köetud saun jne. Vaimud ei pruugi aga alati tulla, kui nad on surnud meie elukohast kaugel, kui neid mingil viisil häiritakse vói kui neile kusagil lähemal parem vastuvótt on korraldatud. Sellisel juhul tuleks oma koduhiide seada yles esivanemate kujud - kujudesse asuvad enamasti elama ka vaimud, vähemalt siis kui neile ande tuua. Yldse on kyllaltki mójus vahend haldjate mójutamiseks nende kuju ylesseadmine kas hiide, vói mónda teise pyhasse paika.
Esivanematele vóib ande viia igasse nendega seotud paika. Peaasi et neile sellest märku antakse.
Vóóraste, sissetoodud jumalate kumardamine ei tee yldiselt halba, oluline on aga móelda, kas me sellega mitte ei tórju välja omi kohalikke jumalaid. Yldiselt kui vóóras jumal on suurem omast, siis vóib tema kummardamine tuua rohkem kasu, kuid mitte kauaks. Siiski peab igayhel olema oma jumal, ainult askol on óigus kuulutada kellegi jumalat vääraks.
Hingejóud ei seisa eraldi kehast, teatud kehaosad, nagu juuksed, kyyned, suguelundid, sylg ja veri sisaldavad teda enam kui muu. On sellepärast oluline, et näiteks juuksed ei satuks vóóra inimese kätte, kes vóib neid kurjasti kasutada.
Hing on seotud ka mitmete muude asjadega, eelkóige nimega. Inimese nime teadmine annab yldjuhul teatava vóimu tema yle. Samuti elab hing inimese asjades ja tema kujus.
Taarausk ei sea inimesele mingeid piiranguid, välja arvatud kohustus alluda askodele. Seepärast igasugused usulised piirangud ei tulene usust enesest, vaid inimese enda vói asko tólgendusest. Taarausk on tóeline (mitte ainult sisemine) vabadus.
Igatsus meie esivanemate usu järele syndis koos rahvusromantika buumiga 'ärkamisajal'. Paraku tehti tollal tegelikult lópp veel säilinud rahvausundile ja luulele, selle asemel pakuti suures valikus saksapärast kunstmytoloogiat.
'Taaralased' sellise nime all syndisid alle kodanlikul ajal. Nende ideeks oli vaimse sóltumatuse saavutamine, euroopalikule kultuurile vastukaaluks orientaalse seadmine. Kahjuks poldud veel yle saadud rahvuslikust alaväärsuskompleksist, mistóttu rahvausundist jäi nende töötluses ypris vähe järgi. Ometi tuleb nende teeneks lugeda kristliku maailmavaate ainuóigsuse kóikumalöömist, kuigi nad isegi polnud selle mójudest kuigi vabad. Vene okupatsioon lópetas nende tegevuse kiiresti, paljud aktiivsemad taaralased hukati. Meie ise oleme alati olnud taaralased, vähemalt selles móttes nagu me seda nyyd móistame. Endisest taaraliikumisest saime teada väga juhuslikult 10200 aasta kevadtalvel. Tookord oli idee hakata taaralaseks, kuid polnud selge, kuidas seda teostada.
Tólet syndis 21 septembril 10200 aastal. Idee luua muinsuskaitseklubi polnud tollases buumis mis järgnes Tarvastu kokkutuleku ärajäämisele ja EMS asutamise väljakuulutamisele midagi uut. Kuni viimase ajani ei teadnud me mida me täpselt tegema hakkame, alles asutamiskoosolekul panime oma tegevussuunana paika Taarausu taastamise. Meie teadmised asjast olid tollal minimaalsed - täpsemalt kaks 'Hiie' numbrit ja artikkel 'Loomingus'. Seepärast läks asja sisusse tungimine ysna aeglaselt.
Kohe alguses oli selge, et Tólet ei hakka olema yldine taaralaste organisatsioon. Ta pidi eksisteerima vaid kuni taarausu taastamiseni kogu maal, siis lakkama olemast. Nyyd móistame teda peamiselt oma tööriistana maakondlike hiite loomisel,organiseerimistöös jne. Igal juhul peab peale Tóleti olema teisi alternatiivseid ja opositsioonilisi yhendusi.
Tóleti tegevuses vóiks eristada järgmisi perioode (ainult minu isiklikust vaatekohast):
I Eelaeg
Kóik me oleme rohkem vói vahem Taarausulised olnud synnist saadik. Mingi ettemääratuse tóttu juhtusime me just sellel suvel kokku, ning tekkis yldse vóimlaus koos edasi tegutseda.
II Synd
Sygis 10200. Esimesed kokkupuuted muinsuskaitsega, endiste taaralastega. Lähtudes vanade Taaralaste tegevusest pyydsime luua Taoismil póhinevat rahvuslikku filosoofiat. Vorpisime valmis yleskutseid, usutunnistusi ja muud säärast.
Tuginedes Taoismile vótsime usu aluseks absoluutse vägivallatuse. Mótlesime välja rituaale (vastuvótmine, ohverdus, mediteerimine). Yldse huvitusime liiga palju filosoofiast, mattes selle alla usu loomulikkuse. Tollal tutvusime ka enamike oluliste materjalidega rahvausust ja endisest taaraliikumisest.
Kartsime oma tegevuse avalikuks saamise pärast, isegi kuni selleni, et pelgasime nuhki omaenese ridades.
III Alternatiivsus
Talv 10200/10201. Usu ideoloogias tuginesime hipide liikumisele. Pyydsime luua kyllalt mójusaid riitusi. Sellesse aega langeb panteismist loobumine polyteismi kasuks. Móistsime usu loomulikkust ja usu ning filosoofia erinevust, leidsime et kui olla ise taaralased, siis meie ringi laienemine toimub iseenesest. Jóulude ajal (pööripäeval) toimus esimene spontaanne ohverdus.
Sel ajal olime endiselt rahvusluse ja muinsuskaitse móju all. Olulise eesmärgina oli tollal eestlaste yhendamine, muinasmaakonnad pidi alluma yhtsele keskvóimule.
Sel ajal (Jóuludeks) ilmus esimene Videviku number. See oli kiiruga kokku pandud, ilma mingi kontseptsioonita ja kyllaltki nórk. Ometi oli huvi tema vastu suur.
IV Askod
Talv/Kevad 10201. Teine pidulikum ohverdamine maal. Taipasime vajadust luua maakondlikud hiied ja alles pärast neid yhine maa hiis. Askod móistsid millalgi siis kogu usu olemust, seadsime end vastu nii ida kui lääne kultuurile. Yhtse Eestimaa ideaal hakkas killustuma, ilmnesid esimesed maakondade vastuolud, mida pyydsime tollal yletada.
Inimohvri lubatavus. See oli olnud päevakorral varemgi, kuid seni kui jutlustasime vägivallatust ei suutnud me talle alust leida.
V Vóitlus
Kevad 10201. Leidsime et aeg on tulla póranda alt välja.
Muinsuskaitse kevadkoolis tóstsime yles loosungi dalinismist kui relvast. Tundsime vajadust vabastada rahvas ärkamisaja vasikavaimustusest. Tegevuse aluseks sai teadmine, et meil on óigus, ylejäänud rahvas kas tuleb meiega kaasa sellisena nagu oleme, vói pole meil neid vajagi. Hylgasime Eestluse ja Sini-Must-Valge lipu. Tunnistasime Maakondade iseseisvust. Muinsuskaitse päevade ajal korraldasime esimese avaliku ohverdamise. Tunnetasime opositsiooni vajalikkust meile, seepärast pyydsime rahvale mójuda dalinismiga.
Tollal tajusime esmakordselt tohutut huvi asja vastu, inimestel jäi puudu lihtsalt teadmistest. Pidasime vajalikuks hakata oma tegevust igakylgselt reklaamima.
VI Praegune seis
Kevade lópp/Suvi 10201. Filosoofias asko kóikvóimsus, kóige yheväärsus. Askodevahelise koostöö puudumine. Riikide vastuolude tunnistamine. Yle-eestilise liikumise eitamine. Vabanesime igasugustest eelarvamustest vaimudega suhtlemisel.
'Pamjat' vist tahab tegelikku vene rahvast ja kultuuri päästa niivórd, kui see vóimalik. Nad saavad aru, et too praeguses riigis vóimatu on ja nóuavad Venemaa lahkulöömist Liidust. 'Pamjat' ühendab endas siis eeskätt Vene haritlasi. Liikumise póhjuseks ja sünnitajaks on aga Suur-Vene e. nóukogude s^ovinism mis on oma olemuselt kultuuritu ja rahvustevaenulik. 'Pamjati' eesmärgiks on ent vóidelda olemasoleva inimvaenuliku ja totaalse süsteemi vastu. Ei ole siis ka ime, kui aparaat liikumise kohta valeinfi levitab ning teda teiste rahvuslike liikumistega vóimalikult kokkupórkeni püüab viia. Selle liikumise póhjal vóiks ehk selgitada ka perestroika pooldajad ja vastased.
Lóppude lópuks kehtib see ka venelaste kohta, et iga rahva loomulikuks olekuks on vóimalikult iseseisev riiklus.
Kóik eelöeldu käib póhimótteliselt ka meie kodumaa kohta. Eesti ei ole enam nii terve, kui ta oli seda 500, 700, 1000 aastat tagasi. Ka meie oleme pürginud totaalsusse, tsentralismi ja s^ovinismi. Koondada, koondada vóimalikult kóike - inimesi, väärtusi, vóimu. Meie mitmest maakonnast e. riigist on saanud üks - Eesti. Ja ehkki see móistegi on üpris uus - 'Eesti' on dogma.
Vóim peab jaotuma ühtlaselt. Igal maakonnal peab olema óigus ja vóim otsustada omi asju ise. Küsimata Tallinnast. Rääkida oma murret, saada selles haridus ja muu. Teha oma kultuuri juhtida oma majanduslikku ja poliitilist elu. Iga maakond peab selleni ise ja eraldi jóudma. Praegu pole Eesti riiki olemas. Ei mingisugust. ükski eestlane ega eestimaalane pole oma maa peremees. Lisaks vóidakse rakendada ja rakendatakse vägivalda iga suhtes, st. piiratakse meie loomulikke óigusi. Nii oleme jäämas omal maal vähemusrahvuseks. Vóime ka päriselt kaduda - sulada ühte selle enamuses juurteta ja nimeta massiga missugune siia sisse valgub. Suurem oht on veel hukkuda oma saastas, pürgides ühe monoliitse Eesti poole, ilma, et iga üksik maakond saaks end täiesti ja omaette teostada.
Tarvis on tóelist, eranditeta demokraatiat iga inimese ja üksuse tasandil. Eesti rahvas on loomuli ja tugev vaid siis, kui ta seisab koos wirulastest, läänlastest jt. Need omakorda vähemate punktide rahvast. See peab olema vaba ja sóltumatu inimeste, siis valdade, kihelkondade ja maakondade ühendus. Vastasel korral ootab meid kadu nagu venegi rahvust. Nii peame kätte vótma omariikluse iga maakond eraldi. Igas maakonnas jälle iga kihelkond, kihelkonnas iga vald eraldi. Iga peab saama oma ja oma maa peremeheks. Ja alles siis kui iga mees, vald, kihelkond ja maakond on täiesti oma elu ja asjade üle otsustaja, vóime hakata rääkima iseseisvast Eesti rahvast.
Kuid see on iseolemise üks külg. Ei saa juttu olla mingist iseseisvusest ilma vaimse iseseisvuseta. Selleks peame vahet tegema oma ja vóóra vahel. Kes on omad jumalad, kes vóórad? Milline elu- ja mótteviis on meile loomuomane? Mis kuulub kokku maa ja esivanematega? Olles oma aja peremehed, tunnetades oma maa minevikku ja tulevikku vóime olla ise, omal maal ja vabad.
Peame selgusele jóudma selles kes me oleme. Kas on see kelleks on meid tahtnud muuta kirik, sektandid, üks vói teine vóim, sakslased, poolakad, rootslased, daanlased, lätlased, soomlased, venelased ja nóukogulased? Samuti massikultuur ja see uus eestlane? Kóigist neist kihtidest vóib ja saab läbi tungida, ja jóuda vóimalikult omani. Tunda end ühena muistse Eestiga, selle iseseisvuse ja vaimuga, mitmetuhandeaastase rahvana. Käige ainult mööda maad ja vaadake kui palju on ohvrikive, vanu ohverdamispaiku, hiiepuid. Nad on osa me maa loost, esiisade argipäevast, meist endast. Miks peatus me loomulik areng?
Tunda end ühte kuuluvat nende ohvrikividega, hiitega. Näha, et nad elavad, et nad pole kunagi olnud eluta ja surnud asjad póllul. Mitte kunagi ilma otstarbeta. Ka need mitte, mida on jóutud kivivaredesse vedada. Nad on sild sealpoolsusse, ootamas meid. Nad on reaalne side meie ja nende 100, 200, 1000, 5000 aastat tagasi siin elanud inimestega, kes on me esiisad. Kui me sest aru saame, vóime juba asetuda maale - omale maale. Niisugune óigus ja vóimalus peab olema ka vene, läti, saksa rahval. Igal rahval. Leida oma pinnas. Sellelt pinnalt vóib hakata rääkima eri rahvaste móistvast suhtumisest ja austusest üksteise. uuest ja loogilisest maailmasüsteemist.
Praegused e. óigemini endised 'heaoluriigid' on välja pakkunud mitmeid süsteeme - Suurvene- nóukogude, Hitleri-Saksa rassipuhtuse jpm. Kóik nad óigusta(vad)sid ennast ja ja on(olid) parimad. Nóukogulikku tegelikult vormilist rahvavóimu tunneme isegi. Nüüd on tulnud aeg tunnistada mida on just mulle vaja. Aeg ise ütleb 'ei' kóigile vormilisele ja vägivaldsele. Meie ja ainult meie teame mida meil on vaja, mida mitte. Teadku siis ka iga, et tal on óigus nóuda ja vótta oma, talle kuuluvat. Olla tema ise.
Saame siis vabaks. Vabaks dogmadest, käskudest ja keeldudest, valitsemisest enda sees ja väljas.
Oleme ise.
Nyydseks (vói óieti juba mitusada aastat tagasi) on esivanemate kogemused kehtetuks tunnistatud. Maalt pyytakse vótta mis vótta annab. Esialgu suudavad mets ja vósa siin viljakal mullal inimesele vastu panna, ent vóib koita päev, mil Oandis ei leidu enam linnupesi ja kaitsvate ja varjavate laante asemel laiuvad inimvaenulikud póllud. Kerkivad kivimajad, inimesed eemalduvad oma esiisade metsast, kuni laokil kylade varemetele hakkavad kerkima tehased ja nende järel linnad.
Veel jóuame me sellele piiri panna. Maa tuleb anda tagasi metsale, inimvaenulikud asulad maatasa teha vói nende suurust oluliselt kärpida.
Ykski rahvas ei pea ise oma emakeelt mittekultuurseks, see teadmine peab olema sisendatud väljastpoolt. Ja kasulik on see vaid neile, kes soovivad yhe homogeense, ent nórga Eestimaa eesotsas pysida. Ka selle maa keel vajab óigusi, ka selle maa rahval peab olema OMA maa (riik). Viimane aeg on peatada siin Suur-Eesti s^ovinism. Ja me teeme, mis meie vóimuses.
Aastal 0 (10201 a. tagasi) murdis vesi läbi jäätókke ja Balti jääpaisjärv asendus Joldiamerega. Tohutud alad rannikul vabanesid vee alt. Tollal oli liustiku móju veel selgelt tunda, valitses subarktiline kliima. Jäämasside alt vabanenud maa hakkas kiiresti kerkima ja I at. lópus sulgus uuesti yhendus ookeaniga. Kujunes magedaveeline Antsylusjärv. Kliima jäi endiselt kylmaks.
I - II at. toimus siinsetel aladel soojenemine, subarktiline kylm kliima asendus preboreaalse niiske ja jahedaga. Sellest ajast pärinevad esimesed arheoloogilised leiud, ehkki inimene oli siin elanud ilmselt jää taganemisest saadik. Teada on Pulli asula Pärnu jóe paremalt kaldalt.
II at. I poolel Valitses meil juba boreaalne soe ja kuiv kliima. Asustus tihenes tunduvalt, siia jóudsid esimesed kindlad Kunda kultuuri esindajad.
III - IV at. muutus kliima niiskemaks, levisid laialehised metsad. Tekkis taas yhendus ookeaniga, Antsylusjärve asendas Litoriinameri. Tuntuim asulakoht on Narva jóe kaldal. Kuni selle ajani on teateid Oandi asustusest minimaalselt.
VI at. muutus kliima uuesti kuivemaks ja jahedamaks. Oandist tuntakse Akali (Emajóe alamjooksul) ja Kääpa (Vóhandu vasakkaldal) asulaid. Juba tollal eksisteeris erinevus Póhja ja Lóuna Eesti kultuuride vahel.
Kui seni olid asustuses domineerinud Kunda kultuuri hóimud (protoeurooplased?), siis VI at. keskel toimus kammkeraamika hóimude (esimesed soomeugrilased) ulatuslik sissetung idast. Seoses sellega toimus Póhja ja Lóuna ajutine sulandumine. Aastatuhande lópuks tekkis aga erinevus uuesti. Asustus Oandis tihenes tunduvalt, tuntuim on Tamula asula, samanimelise järve kaldal.
VII at. jahenes kliima ja muutus niiskemaks. Meie lähedusse jóudsid esimesed venekirveste kultuuri hóimud (baltlased), kellelt vótsime pikkamööda yle karjakasvatuse ja pólluharimise, hiljem ka metallitöötlemise. Sellega lóppes kiviaeg.
Pronksiajal (VII at. keskelt kuni VIII at. keskpaigani) ei toimunud Oandi asustuses olulisi muutusi. Mónevórra segunesid venekirveslased kohaliku elanikkonnaga, póhiliseks elatusvahendiks sai póllumajandus.
Varasel rauaajal (u. 7600-7900) kujunes Kagu Eesti tarandkalmealast yhtne hóimupiirkond - Oandi, nimetatud ka Ugandiks. Juba sel vói veelgi varasemal ajal oli kohalik keel suuresti erinenud teiste piirkondade keeltest. Hilisem vórumurdeline osa oli sidemetes tollal kogu Pihkvamaad asustanud soome-ugri tóugu rahvaga.
Keskmisel rauaajal (u. 8700 - 9100) toimus kihelkondlike liitude tekkimine. Ilmselt syndis esimene neist Otepää maalinna, teine Tarbatu ymbruses. Samasse perioodi langeb kohaliku ylikkonna tekkimine.
Nooremal rauaajal (9200 - 9440) olid Otepää ja Tarbatu sóltumatud ning koondasid oma ymbruse elanikke. Maakondlikus liidus mängis Otepää ilmselt tähtsamat osa. Suhteliselt eraldi seisid Vórumaa ja Setumaa, ilmselt ka maakonna loodeosa. Maakonna lóplik kujunemine toimus koos vórulaste lähenemisega Eestile ja piiri eristumisega Vene vahel. Hiljem muutusid maakonnast rohkem vói vähem sóltuvaks ka Jogentagana ja Móhu. Lóunas ulatus Oandi tollal märksa kaugemale hólmates ka Kirde-Läti.
Oma asendi tóttu oli Oandi omamoodi puhvriks, kes vóttis vastu venelaste kallaletungid. Tema sattus ka esimesena ristisódijate rynnaku alla.
9421 a. Kristlased olid allutanud Läti ja Liivimaa ning suunasid esimest korda oma piigid póhja. Toimus esimene sójakäik Ugandisse, piirati Otepää linnust. Ugalased koos Sakalastega sooritasid vasturynnaku Beverini alla.
9422 a. Teine sójakäik Ugandisse.
9423 a. Venelased vallutasid Otepää, kuid lahkusid peagi. Ristisódijate kolmas retk Ugandisse, Otepää vallutamine. Ugalased sooritasid vasturynnaku Vónnu alla ning lóid kristlasi tagasiteel Ymera jóel.
9424 a. Lätlased sooritasid kolm yksteisele järgnevat sójakäiku Ugandisse.
9428 a. Ugalased ja Sakalased sooritavad retke Lätimaale. Lätlased sooritavad eraldi kaks ja koos sakslastega veel yhe rynnaku Ugandisse, viimase tulemusena laseb Ugandi end ristida.
9430 a. Koos sakslastega sooritatakse esimene rynnak venemaale. Lembitu piirab Otepääd, sakslased lahkuvad Oandist ja Sakalast. Madisepäeva lahingus saab Lembitu lyya ja lepingud sakslastega uuendatakse.
9436 a. Saarlaste algatusel puhkeb yldine vastuhakk Eestimaal, Kristuse nimi visatakse Eesti piiridest välja. Aasta lópul toimub esimene Tarbatu piiramine, mis ebaónnestub.
9437 a. Talvel Tarbatu teine piiramine, mis samuti ebaónnestub. Piiskop Albert toob Saksamaalt uusi mehi, Suvel langeb Tarbatu lóplikult. Mandri Eesti on vóóra vóimu all.
9440 a. Vallutatakse Muhu linnus. Valjala annab alla. Eestimaa ajalugu peatub. Hiljem, vóóra valitsuse all toimus Oandi arenemine enam-vähem vórdselt ylejäänud maakondadega. Oluliselt halvenes aga olukord peale Tarbatu linna alguses Saksa, siis Eestikeelseks kultuurikeskuseks muutumist. Tarbatu mójul lakkas kogu póhjapoolse Oandi kultuur tegelikult olemast ja asendus kosmopoliitse ja Saksastunud Eesti kultuuriga. Lóunaosa jäi ónneks kórvaliseks kohaks, ja eriti keskuse kandumisega Tallinna vóis siin rahvuslik kultuur ja keel säilida. Praegu on aga need uuesti ohtu sattunud - Pikaajaline taganemisprotsess viib kunagi paratamatult hävingu äärele.
Ei tea, kas on juhuslik vói mitte, kuid Taaralaste taassynd toimus just nimelt siin. Vóttis aega kuni me saime teadlikuks sellest maast, kuid nyyd oleme me siin ja jääme siia igaveseks. Esimesel avalikul ohvritalitusel kutsusime maa jumalad tagasi Tarbatu hiide, ja nagu on näidanud aeg ei ole nende saabumine enam kaugel. Siis tulevad yle maa kokku vanemad. Siis luuakse yhine pyha Maa hiis.
Ja sellest ajast ei andestata enam kellelegi, kes astub relv käes sellele maale, ega kellelegi, kes pyyab valitseda meid jóuga olgu Moskvast, New Yorgist vói Tallinnast. Me saame iseseisvaks ja me suudame end kaitsta.
Taara avitab!
Meie oma nimetust vóiksime asetada väga laialdasse seosesse, kuid kóik need loeteldavad sónad erinevad vähemalt niivórd palju, et ei saa öelda, kas eesti sóna on seoses nendega vói olemata. Kóigepäält ostjaki Töröm, voguli Toorm, Torim, ts^uvas^i Tora, tyrgi Tare, mongoli, turkmeeni, tatari Tängre, Tengri, Tenger, kirgiisi Tangri, jakuudi Tangara ning siis yheltpoolt sumeri di(n)gir, teiselt poolt polyneesia Tangaroa. Igatahes niikaugete paralleelide olemasolu puhul meil ei tule just olla kindel laenus, kuigi nimede sarnadus skandinaavia ja meie vahel vóib olla tinginud selle jumaluse suurema populaarsuse. Kuid nagu öeldud: ma ei tea, kas skandinaavia nimetus mitte pole laenatud. Probleemi kóige keerulisemaks teeb just see, et naaberrahvad soomlased, liivlased, vadjalased jne. ei tea säärasest jumalusest midagi ja alles niikauged midagi taolist austavad. Kuid teisalt vadjalased on kas eestlasilt vói otsekohe vóórsilt laenanud koos eestlastega haldja sóna ning oleks oletatav, et kui Taara on laenatud, siis nad oleksid laenanud ka selle. See kóik tähendab, et kysimus on alles täiesti lahtine.
Läti Hindrek nimetab esimest korda Taarat XXIV, 5 1220 aasta kohta, et kuskil Ebavere lähedal olevat syndinud saarlaste jumal Tharapita ja lennanud Saaremaale (Ebavere on EISEN EM I, 174 oletus), hiljem on seda nimetatud XXX, 4.5. Kuid kóik teated, mis Taarast olemas vóivad olla konstrueeritud, mitte ainsagi sisse ei tarvitse olla usku. On ainult kindel, et pyha neljapäeva óhtut nimetati 'Tooru teeramise óhtuks' (Tooru esinevat EISEN EM I, 177 järgi Harju, Järva ja vórumaal)! Harju rannikul, kose kihelkonnas veel läinud sajandil nimetatud 'Tooru óhtuteks', mil puhul polevat tehtud tööd vaid puhutud toorupilli, mille kohta EISEN EM I,178 ytleb: 'Toorupill olnud niisamasugune vasikamaost pill, nagu torupillgi'. Kuid selpuhul pole mingisuguseid andmeid Tooru enese kohta. KNüPFER (Inland 1836, nr. 22) teatab vaid, et vanemad inimesed tundnud nii Taarat kui Toorut.
(EISEN EM I,176): 'Taarale oli neljapäev pyhendatud. Neljapäeval käidi hiies pyha pidamas. Torupillimees puhus kivi ehk kännu otsas torupilli (NB! hiiest vist puid ei raiutud), rahvas laulis ja tantsis. Nimelt peeti niisuguseid pidusid suvel, mil nad öö otsa hommiku valgeni kestsid. öösi tehti hiie ligidale tuli yles, mille ymber vanemad inimesed istusid, kuna nooremad lusti lóid. Saarlased arvasid, et Taara ise hiiepuu otsas viibib ja sealt noorerahva pidu pealt vaatab. Hiidlastest teatakse, et need praeguse Pyhalepa kiriku kohal alasti olles ohverdanud, ohverdades noad kätte haaranud ja yksteist katsunud täkkida nii, et veri ilmuks. See veri oli jumalale ohvriks määratud, missugusele jumalale, seda enam ei teata. Ka Kärdla ligidal Hiieselja hiies tehtud niisama. Seal vótnud täkkimisest isegi naisterahvad osa. Täkkimise ajal mängitud agaralt torupilli.' Kogu see lugu on väga kena ja tuletaks meelde mayade endaveristamisi jumalate auks vói Paali pappide riituseid Palestiinas, kuid ta just viimaste varal vóib olla konstrueeritud. EISEN EM I,178 nimetab laplaste myristamisjumalat Turms'i ja voguli Tarom, ostjaki Turum, Torm, Torem, Torum, tsuvasi Tora ning ytleb: 'Vóimata väita, et kauged idapoolsed rahvad germaanlastelt jumala nime laenanud. Palju enam peame oletama, et yhed kui teised ennemuiste kusagilt yhisest allikast ammutanud, nagu ylepea enamasti kóigi Euroopa rahvaste vanast usundist ja kommetest yhist leiame, ilma et iga korra julgeksime laenu germaanlastelt, slaavlastelt, romaanlastelt tóendada.'
Meie kehas avaldub energia hingejóuna, see pole pysiv suurus vaid vóib tekkida ja kaduda. Igasugune autosugestioon ja muu säärane on vaid omaenese energia kasvatamine teiste inimeste ja asjade oma arvel. Tavaliselt kaasneb sisemise energia kasvuga ka mitmete väliste tunnuste (näoilme) muutumine. Energiarikka inimese tunneb tihtipeale tänavapildis ära. Kóige lihtsam viis energiat kasutada on móne sellest rikka aine, nähtuse vói eseme kaudu. Näiteks kalliskivid omavad kóik kyllaltki tugevat jóudu, nendest amuletid aitavad meid paljudes situatsioonides. Veidi treeningut nóuab amuleti ise tegemine - yldjuhul käib see nii, et situatsioonides kui tuntakse enrgia ylekyllust móeldakse vói puudutatakse amuletti. Varsti tajume, kuidas depressioonimomentidel juba paljas mótlemine amuletile, ka selle lähedaloleku tajumine annab meile jóudu juurde. Edasi pole väga raske kasutada seda eset ka otseseks syndmuste mójutamiseks. Mida suuremaks kasvab tema ja meie energiahulk, seda suuremaid energiahulki saab tema abil yle kanda. Tósi kyll - see nóuab juba teatavat oskust, et mitte libastuda ja energiat enese kahjuks tómmata.
Olulisem kui on vahe jóu esinemiskujus on vahe tema hulgas, vói liikumises. Praeguse aja suhteline stabiilsus, vórreldes yrgsemate perioodidega tuleneb otseselt suurte energia ymberpaiknemiste puudumisest. Maailm on suuresti ära kasutanud tema synniga tekkinud jóuhulgad, vói óieti nende paiknemise korrapäratuse. Suuremad nóiad elasid minevikus seetóttu, et siis oli tunduvalt kergem panna liikuma suuri jóude. Praeguses maailmas peitub neid veel kyllaga, nende avaldamine on aga tunduvalt raskem. Igal juhul on energiarikkad kóik vanade kultuuridega, eriti nende nóidusega seotud esemed. Tósi kyll neile vóib vägi olla tulnud ka aja jooksul, arvestades aga, et paljud neist on olnud unustuses kuni viimase ajani ontóenäolisem siiski, et see pärineb minevikust.
Kóigi revolutsioonide, vóitluste ja vóitude ideoloogia on tegelikult suurte energiahulkade ymberpaiknemise kummardamine. Ja vastupidi - igasugused jumalariigid tähendavad nende vóimatust. Entroopiaseadus töötab siin jumalariigi synni suunas, pole siiski selge, kas see pole mitte pööratav. Arvestades tuumasója vóimalust, mis sunniks meid pikaks ajaks taas unustama ajaloo jms. ning lisaks oluliselt väge sójaeelsetele esemetele, rääkimata radioatsiooni poolt póhjustatavast korratusest meis endis, pole see vóimatu. Tuumarelv on igal juhul näide sellest, kus fyysiline energia transleerub vaimseks - enamikes inimestes on olemas ebamaine austus näiteks aatomipommi yrgjóu vastu.
See on lyhidalt Taarausklik väeteooria minu silmade läbi. Arvestades massi ja energia samaväärsust jms. vóib siit jóuda mitmete filosoofiliste spekulatsioonideni. Need aga lähevad taarausulisest tervest mótlemisest juba liiga kaugele.
Iga detail rahvariidest näitab, kust me pärit oleme, mis maid kaudu oleme siia jóudnud, kus me praegu oleme, kellega me oleme rändel vói paigas elades kokku puutunud.
Aastasadade jooksul kujunedes on rahvariie järjest muutunud, säilitades kóige ónnestunumad detailid eelmistest aegadest - kristalliseerunud, omandanud kirjade ja märkide kaudu jóu, mis kandub edasi kandjale.
Kóige tuttavamaks näiteks oleksid kindakirjad. Iga kindakiri näiteks tähendab midagi. Palju muinasjutte, lugusid ja laule on erilise kirjaga kinnastest, mis pidid kandjale andma mingi jóu; tugevuse vói ta hoopis jóuetuks tegema.
Riietusega eraldati vanasti selgesti neiu ja naine,sest tanu ja pólle kandmine oli enamasti abielunaise eesóigus. Leidus ka kohti, kus neiud kandsid nii tanu kui pólle.
Juustes pidi peituma palju inimese hingejóust. Ilmselt selle uskumusega on seotud komme lóigata pulmapäeval naisel maha juuksed, millega tulevane mees lootis allutada naist ja saada ta oma vóimusesse. See komme ununes 19. sajandiks.
Rinnaeheteks ja yhtlasi nööpide asemel kasutati sólgi, preese, mis olid tehtud vasest, uushóbedast ja hóbedast. Need pidid kandjat kaitsma ka ónnetuste eest.
Jalas kanti algul póhiliselt viiske ja pastlaid, hiljem nende kórval ka kingi.
Vanimateks rahvariieteks, säilinud meieni enam-vähem samal kujul peetakse Halliste riideid.
Vanimad värvid mida riietuses kasutati olid maavillane valge, pruun, must. Sellele lisandusid tikandites punane. Sinine tuli hiljem kuigi on ka vanemaid (kindakirjad) ja siis teised värvid. Neid värve on póhiliselt ka Halliste riietel.
Aeg on teinud käänu. Inimesed, väsinud kandmast kunstmaterjalist, vähe óhku läbi laskvaid, suvel kuumi, talvel kylmi riideid on jälle yles leidnud rahvariide - praktilise materjalilt ja lóikelt, samuti ilusa ja sobiva igayhele ja igal puhul.
On uuesti hakatud yles otsima vanu mustreid, kirju. Loodan väga, et yhel heal päeval jóuab inimesteni teadmine, et iga isetehtud asi omab suurema jóu ja on kandjale hoopis mugavam. Sellepärast otsime yles vanad oskajad inimesed ja ópime neilt ununenud käsitöökunste. Pyyame endale vótta rahvariide tegemisel isegi selliseid esimesel pilgul yle jóu käivaid ylesandeid, nagu seelikuriide tegemine.
Ja hoida kokku, hoida ja armastada yksteist sellistena, nagu me oleme. Nii elades yhendame enda ja esivanemate jóud.
Ainult nii suudame oma armsale rohelisele Eestimaale tuua palge naeratuse.
Et meie esivanemate kalender suuresti erines praegu kasutatavast, samuti praegu rahvakalendrina välja pakutavast, siis esitame siin Tóleti poolt kasutatava ajaarvamissysteemi. Selle tegemisel on vóetud aluseks:
Maa syndis 8213 aastat enne Kristliku ajaarvamise algust.
Aasta pikkus on 365 31/128 päeva.
Aasta jaguneb neljaks aastaajaks, need omakorda 18 viiepäevaseks nädalaks.
Viiepäevased nädalad olid meie esivanematel kahtlemata tuntud, seda tóestab kasvói esimese nelja nädalapäeva nimetamine numbritega, reede ja laupäeva jaoks on aga omaette sóna. Samuti oli neljapäeva- ja laupäevaóhtune kombestik ysnagi sarnased.
Talvine pööripäev 00 p 00 h Kevadine: 89 p 00 h Suvine: 181 p 19 h Sygisene: 275 p 10 h Järgmine talvine: 365 p 06 h Talve pikkus: 89 p 00 h Kevade: 92 p 19 h Suve: 93 p 15 h Sygise: 89 p 20 h
Liigaastatel on peale sygise lóppu yks lisapäev.
Liigaastad korduvad iga nelja aasta järel ja jäävad ära iga 128 aasta järel.
Aasta algab talvisel pööripäeval.
Lisanädala ja -päeva selline paigutus on valitud selleks, et pööripäevad langeksid vóimalikult aastaaegade vahetuse lähedusse. Jóulud s.o. talvine pööripäev langeb alati sygise viimasele päevale, suvine pööripäev lisanädalasse.
Tänavune aasta s.o. 1988 vana kalendri järgi on aasta 10201.
Järgmises numbris: Tólet ja poliitika. Tóleti lipp. Eesti hymnist. Kroonikat.
Järgmine number ilmub vastavalt vóimalustele. Pyyame välja anda vähemalt Jóuludeks.
Ajakirja paljundamine ja kopeerimine on lubatud ja soovitav.
Meie aadress on:
Tartu 202 400, Vaikne 2 "TôLET"