"Said su siis nõusse," ütles üks madrus ruhvis kaastundlikult. "Küllap jootsid su täis, nii nagu meid kõiki. Kes siis kaine peaga sellisesse laeva tuleb!"
"Kas tead, kuhu kadus too mees, kelle asemele sind värvati?" küsis teine meeskonnaliige. "Kapten lõi ta maha. Lihtsalt lõi maha ja kõik. Palju mehi on tema rusika läbi oma otsa leidnud."
"Nii ongi õige!" ütles uus mees rahulikult. "Kus seda enne nähtud, et laeval ei tapeta! Mina olen vana merekaru, olen kõik ookeanid risti-rästi läbi seilanud ning iga kord on taplemist olnud. Vat vanasti, siis olid ikka mehed! Igaüks käis pardal ringi, nuga käes, ja kui sai, siis suskas! Mina ainsana jäin hinge, viisin laeva Brasiiliasse ja kauplesin end seal nende meeskonda. Jah, mina tunnen merekombeid!"
Ja ta ronis koisse ning jäi norinal magama.
Hommikul tundis kapten uue mehe vastu huvi.
"Kus ta on?" küsis ta pootsmanilt. "Tutvustan talle veidi meie laeva tavasid."
Pootsman läks näost punaseks ja lõi silmad maha.
"Kuidas nüüd öelda… Pikutab tekil… Ma küll ütlesin, aga …"
"Mis!" röögatas kapten. "pikutab! Kas ta peab meie laeva laatsaretiks või! Tuhat merekuradit! Näita, kus ta on!"
Madrus lesis tõesti tekil, piip suus, ja haigutas aeg-ajalt magusalt.
Kaptenit nähes ta naeratas unelevalt.
"Mõtlesin just sellest ajast, mil ma veel noor olin, " ütles ta. "Siis olid mehed selgest rauast. Mina isegi olen ju teab kui mitu korda meremadudega võidelnud. Ükskord juhtus sihuke madu ette, et hoia ja keela! Kolm korda nii jäme kui minu pea. Aga ma talle andsin! See juhtus Sansibiris ja kui ma ei eksi, siis maikuus.
"Mida!" käratas kapten. "Sa veel seletad, lurjus!"
"Nonoh!" ütles mees pahaselt. "Hoia oma pudrumulk vaos, kui sa meremehega kõneled. Ega ma oma juttu lõpetanud pole. Teinekord sattus mulle kaheksajalg ette - õgis ära terve meeskonna, aga siis leidis terav kirves kivi! "Noh, roju!" ütlesin ma, kui too elukas minuni jõudis. "Nüüd ma su jahvatan!" See oli ka üks võitlus, mida tänaseni meenutatakse."
Kapten kuulas ja läks raevust kollaseks.
"Kas sa tead, kellega sa praegu räägid!" kisendas ta. "Sa räägid kapteni endaga!"
"Mis kapten sina oled!" lõi vana meremees käega. "Selliseid kapteneid on ennegi nähtud. Vaat vanasti, siis olid kaptenid. Silmad olid teistel punnis, käisid trampides mööda tekki ja vandusid nii, et kajakad õhus munele hakkasid.
Sinusuguseid maarotte ei lastud pardalegi, nad tõid õnnetust kaasa. Mine parem heaga oma kajutisse ja küll mina siin tekil asjad korda sean. Mina tunnen Atlandit nagu oma pükse."
"Nii!" pöördus ta seejärel pootsmani poole. "Mitu kokka on laevas?"
"Üks," vastastas see hämmeldunult.
Vana meremees vangutas pead.
"Kus seda enne nähtud!" ütles ta. "Kokkasid peab olema vähemalt seitse ja süüa tuleb anda kaksteist korda päevas. Nii oli vanasti alati. Saada mehed kambüüsi, pootsman!"
"Mulle tundub, et..." alustas jahmunud kapten, aga vana meremees käskis tal pudrumulgu kinni pidada.
Söömalauas sõi vana meremees rohkem kui kõik ülejäänud kokku ja käskis seejärel kokkadel uut rooga valmistama asuda.
"Nii ei jätku meie varudest kuigi kauaks," söandas kapten poetada.
"Merel peabki nälg olema," vastas vana meremees kindlalt. "Omal ajal, kui ma Portugalist Austraaliasse purjetasin, ei söönud keegi meeskonnast viis kuud toidupalukestki. Mis teie siin ka üldse meresõidust teate."
"Mis on laeva laadung?" uuris ta seejärel pootsmanilt.
"Hülgerasv" vastas too.
"See tuleb kohe merre heita," ütles vana meremees. "Kus seda enne nähtud, et laeval hülgerasva veetakse! See toob ju sulaselget õnnetust! Kõik vanad meremehed teavad, et hüljestes pesitsevad kurjad vaimud. Ruttu rasv Üle parda! Mul on meeles üks juhtum, kus kah keegi rumal kapten hülgerasva pardale tõi. Sealt ei pääsenud peale minu keegi eluga, hülgerasv moondus aga sõidu ajal vanasarvikuks endaks ja käis öösiti ruhvis meeste verd imemas."
Jubedusega kuulanud madrused tegid, et rasvast lahti said.
"Jeesus Maria" hüüdis vapustatud kapten. "Ma olen ju nüüd laostunud mees! ma lähen hulluks!"
"Merel peabki hulluks minema, siin teisiti ei saa," nõustus vana merekaru. "Meil läks omal ajal kogu meeskond hulluks."
Kapten ägas ja pages oma kajutisse varju.
Vahepeal pakuti taas süüa. Kõht punnis ja piip tossamas, jalutas vana meremees mööda tekki ning sattus viimaks tüürimehe manu.
"Laev sõidab valesti," ütles ta parast hetkelist mõtlemist.
"Me sõidame kompassi järgi," vastas tüürimees.
Vana merekaru vilistas.
"Seep see on!" ütles ta. "Kompass! Kus seda enne nähtud on! Kellel oli vanasti kompass? Mitte kellelgi! Tähed, kuu ja lained - need on meremehele teejuhiks. Kompass on ainult eksitamiseks mõeldud."
Ta võttis kangi, lõhkus kompassi ning läks tööst väsinuna uuesti sööma.
Õhtul tõusis tuul. Kapten, kelle nägu reetis, et tema paar viimast tundi pole olnud kergete killast, väljus kajutist ja käskis purjed rehvida.
"Rumalus!" leidis vana meremees. "Las aga olla! Pidage kõik oma pudrumulgud kinni, küll mina tormist jagu saan!"
Raju puhkeski ning rebis kohe purjed ribadeks. Mehed jooksid hirmunult tekil, vana meremees käskis aga kõigil rahu säilitada.
"On see siis torm?" päris ta. "See on tuulevaikus. Omal ajal, siis olid tormid! Isegi kuu kukkus taevast alla, niimoodi möllas! See natuke tuult teeb ainult põsed punaseks."
Kuna kompassi polnud, ei suutnud keegi laeva täpset suunda määrata ja see tormas karidele. Vesi tungis pahinal trümmi.
"Upume!" kisendasid madrused.
"Laeva koht ongi vee all," õpetas vana meremees, kes hetkekski rahu ei kaotanud ja piipu kustuda ei lasknud. "Mis laev see on, mis ei upu?! Nii palju kui mina olen seilanud, pole ükski laev uppumata jäänud!"
Ta vajus koos teistega vee alla ja seletas veel sealgi: "Meremees peab samuti uppuma nagu laevgi. Meremehe koht on alati olnud mere põhjas. Omal ajal..."
Aga ta ei jõudnud lõpetada, sest enne seda jõudis ta tõesti ookeani põhja. Merekuradid võtsid ta seal koos teiste madrustega kinni ja toimetasid Nepituni enda ette.
Neptun istus väärikalt troonil ja silitas oma rohelist habet.
"Midagi halba teiega siin ei juhtu," ütles ta. "Hakkate vaid tööle minu veealustel põldudel nagu kõik need, kes enne teid minu valdustesse sattusid. Nüüdsest olete mu sulased!"
Tekkis hetkeline vaikus ja kohe seejärel oli kuulda vana meremehe häält, mis heeringaid manitses.
"Kus seda enne nähtud, et kala vees elab!" pahandas ta. "Kala koht on kuival maal."
Kas see pole mitte see vana meremees!" hüüatas Neptun selge hirmuga. "Jälle siin!"
"Mina ikka," vastas merekaru. "No miks su habe küll roheline on? See on ju alati olnud sinine."
"Viige ta ruttu tagasi maa peale!" karjatas Neptun. "Ruttu!"
Ning merekuradid toimetasid vana merekaru kaldale.
Järgmisel päeval istus ta Hamburgi kõrtsis, kui sinna sisenes kaks meest. "Vajame kogenud madrust!" hõikas üks neist.
"Siin ma olen," vastas vana meremees ja läks meestega kaasa.