"Tasem, preili!" ütles üks gangster. "Te ju tunnete meid. Kas te arvasite, et teie Ameerikast põgenemine midagi muudab? Kas te lootsite, et me teid siit kätte ei saa?"
"Meie käes pole miski võimatu!" irvitas teine röövel. "Tulge kaasa, te olete meie vang!"
Neiu kattis meeleheites näo kätega. Kas tõesti pole enam mingit abi loota? Vastupidi!
Milleks on siis olemas too, kes on vapper ja võitmatu, kes abistab väeteid ja päästab õnnetuid! IMEMEES! Jah, temaga võib arvestada iga hädasolija. Juba oligi ta teel.
Imemees seisis Tallinna lennujaamas ning mõtles pingsalt. Juba oli ta oma kõikvõimsate aparaatide abil välja selgitanud röövitud tütarlapse asukoha, nüüd tuli koostada üksikasjalik tegevusplaan. Ent samas teda segati. Keegi tüse eestlane rühkis naeratades Imemehe poole ja surus tal mõlema kämblaga kätt,
"Kaugelt mehi?" küsis ta.
"Ameerikast," vastas imemees, kes oskas kõiki maailma keeli.
Eestlane säras rõõmust. "Tere tulemast Maarjamaale!" kuulutas ta ning kinkis kohe Imemehele rahvarõivad.
"Mis te nüüd!" protesteeris too jahmunult. "Ma ei või vastu võtta."
"Tagasihoidlik kingitus mete rahvakunsti varasalvedest," ütles eestlane "Me ju teame, kellega meil tegemist on!" sosistas ta. "See on meie väikesele maale suur au!" Ta andis käega märku ja naiskoor alustas laulu.
Imemees seisis ja kuulas, näol idioodi leebe ilme.
"Krapi-Aadu tõi kubu õlgi, siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku!" leelotasid naised. Eestlane hõõrus rahulolevalt käsi.
"Te olete kindlasti kuulnud meie laulupeotraditsioonist," ütles ta. "Seda imetleb kogu maailm!"
Ja Imemehe protesteerimisest hoolimata vedas ta üllatunud detektiivi autosse.
"Teil võib rutt olla," nõustus ta, "aga ilma pruukostita ei või ma teid ära lasta. Sööte kõhu täis ja siis lähete. Kindlasti tahate kohtuda meie peaministriga?"
"Hoopiski mitte!" ägestus Imemees. "Ja asi on väga kiire! Kui ma hilinen, võivad nad ta tappa!" ning ta jutustas eestlasele kogu loo.
"Jah, aga pruukost ennekõike," jäi võõrustaja enesele kindlaks. "Pärast seda lähme koos."
Ta sõidutas Imemehe enda juurde koju ning juhatas juba kaetud lauda. Siis tõstis ta külalisele ette hiiglasliku tüki sealiha, kühveldas taldrikule hunniku hapukapsaid ning kollaseid kartuleid.
"Meil Eestimaal armastatakse vats täis süüa!" kiitis ta.
Imemees sõi rutakalt, et kiiremini töö juurde pääseda. Siis valas eestlane viina välja.
"Ei-ei!" protesteeris Imemees. "Ma ei joo!"
Eestlane ainult naeris. "Mis tähendab ei joo? Mina ka ei joo! Aga söögialust võtan ikka." Ta pilgutas Imemehele kavalalt silma. "Esimese jala jaoks!"
Ja enne, kui Imemees arugi sai, oli tal klaas viina keres ning eestlane ladus tema taldrikusse uusi kartuleid.
"Te ei saa aru, ma pean tõesti minema!" alustas Imemees, aga eestlane hüüdis: v "Ja nüüd - teise jala jaoks! Hopp!"
Tema niigi punane nägu 1õi hiilgama, ta nõjatus vastu Imemeest ja küsis:
"Ega sa Eestit vist suurt tunne? Ah? Kas sa tead, mis meil Raekoja tipus on? Meil on seal Vana Toomas! Mis sa nüüd ütled?"
"Huvitav," soostus Imemees viisakalt.
Eestlane noogutas ja venitas õnnest suu kõrvuni.
"Selle peale vanad eestlased võtsid üks naps!" laulis ta silmade särades. "Ja vahel ka kaks!" Nüüd puhkes ta vaimustunult naerma, valas viina ja tõi köögist verivorstid lagedale
Nii kestis pidu tükk aega. Imemees mõtles nagu läbi udu röövitud tütarlapsele; teadis, et tema kohus oleks minna, kuid tundis samas masendusega, et see on täiesti võimatu ja et ta siit laua tagant enam kuhugi ei liigu. Eestlane oli ülikonna rahvusmustris kampsuni vastu vahetanud ja karjus kõva häälega:
"Kas sa, vennas, tead, kes oli meie president? Ei tea? Eks ikka va Päts! Vahva, mis? Meie lipul pole punast värvi! Usud sa seda?"
"Jah," ütles Imemees.
"Tubli!" hüüdis eestlane. "Söö veel kapsast!"
"Ei, pean minema, mul on missioon!" pomises Imemees.
Eestlane ajas end vaevaliselt püsti ja kadus kuhugi. "Missioon!" kostis köögist tema hääl. "Meie missioon on vabadus!"
Imemees jäi üksi tuppa. Lollakalt naeratades võttis ta laualt kompveki ja sõi koos paberiga ära.
"Pean minema," kordas ta siis, tõusis jalule ja tuikus uksest välja.
Maja ees seisid kaks meest.
"Hei, Ivan!" ütles üks Imemeest silmates. "Vahi!"
"Eest!" karjus Imemees. "Eest ära! Ma oskan kahtekümmet erinevat. jaapani maadlust! Eest!"
Sellepeale lõi Ivan talle pudeliga pähe.
"Mina oskan ainult ühte maadlust - selja tagant ja pähe!" ütles ta "Aga see on tõhus!"
"Vaata, Serõi!" õpetas teine mees, kes kandis palitut palja ihu peal. "Võtame tal nüüd püksid jalast!"
Nad tegid Imemehe paljaks ja läksid turule tema asju müüma.
"Jänki!' kostis kusagilt eestlase hääl. "Kus sa oled?" Peremees jooksis õue ja leidis sealt oma külalise oimetu kere. Hoolitsevalt lohistas ta Imemehe tuppa ning asetas diivanile.
"Ma tahtsin sulle veel rääkida..." pomises ta. "Samune, et ... mardipäeval teeme me marti."
Eestlane põrnitses Imemeest pinevalt.
"Magab," ohkas ta siis ning 1õi käega.
Imemees magas tõesti. Ta nägi unes Vana Toomast, kes sarnanes teda rünnanud pätiga nagu kaks tilka vett. Vana Toomas sõi kapsast ja põrnitses Imemeest pahaselt. "Me oleme iidne rahvas!" ütles ta viimaks. "Meil on oma eepos "Kalevipoeg!" Imemees nuttis unes.
Hommikul oli teda võimatu äratada.
"Tühja kah," arvas eestlane. "Saan isegi hakkama," ning läks neiut vabastama.
Nurjatud olid tütarlapse oma punkrisse vedanud ja torkisid nüüd puhtast õelusest haaknõeltega. Samas kostis ukse tagant kobinat ja eestlane tuli sisse.
"Tervist!" ütles ta. "Rõõm on näha külalisi Ameerikast!"
Gangsterid ei saanud eesti keelest muidugi silpigi aru.
"Kes see on?" küsis üks kohkunult.
"Võmm?" oletas teine.
"Teeme vagaseks?"
Eestlane kuulas lugupidavalt ingliskeelseid fraase.
"Ega mina teie keelt ei mõista," ütles ta ning tiris tuppa voki. "See on kingitus põlisrahva poolt," lisas ta naeratades. "Meile meeldivad väga külalised Ainult et on vist juhtunud väike arusaamatus? Mis oleks, kui me selle nagu mehed kunagi ära klaarime?"
"Põrgu päralt!" röögatas üks gangsteritest. "Kaua see sell mõtleb siin vadrata! Kes sa oled ning mis sul vaja on?"
Eestlane solvus.
"Ärge karjuge väikerahva esindaja peale." ütles ta. "Kas te teate, kui vana on meie kultuur?"
Gangsterid võtsid relvad välja.
"Kao siit minema!" käratas üks. "Aura ära!"
"Me oleme siin maa peal elanud juba viis tuhat aastat!" hüüdis eestlane. "Meie esivanematel oli reheahi juba siis, kui teist Ameerikas haisugi polnud! Me oleme võitnud medaleid ka olümpiamängudel! Ma ei luba enda peale karjuda, pealegi arusaamatus keeles! Kas te üldse teate, kes oli Jannsen?"
"No nüüd aitab!" vandus gangster. Ta astus eestlase juurde ja surus talle püstoli vastu kõhtu. "Tõmba uttu, mees!"
"Appi!" karjatas eestlane katkeval häälel. "Eestlasele tehakse Eestimaal kurja!"
Kohe paiskusidki aknad valla ning tuppa lendasid pääsukesed. Nad sähvisid röövlite nina all, lõid neil relvad käest ning virutasid nokaga pähe. Seejärel avanes uks ning sisse astus kolm lõvi.
"Issand, aita!" hüüdsid nüüd juba gangsterid.
Kolm sinist lõvi sammusid aeglaselt ja väärikalt gangsterite juurde ja andsid paar hoopi. Pääsukesed kandsid loppis kehad aknast välja.
Eestlane võttis voki hellalt kaenlasse ja haaras hirmunud tütarlapse käest. "Ei maksa väikerahavaga naljatada," ütles ta karmilt.
Kui Imemees ärkas ja hirmsast, uuristavast peavalust hoolimata silmad avas, nägi ta eestlast koos päästetud tütarlapsega laua taga istumas.
"Nüüd üheksanda jala jaoks!" hõikas eestlane. Tüdruk luksus.
Imemees sulges jõuetult silmad ning uinus taas.