See maailm sind peab kandma
ja sina pead kandma maailma,
ta on nii soe ja pehme,
tal on kaks niisket silma.
Kaks niisket lapsesilma,
mis võtavad sinult rahu.
Sa tunned, et kunagi enam
sa oma maailma ei mahu
Ja maailm enam ei mahu
su sülle sooja ja varju.
Nii on see ikka olnud,
miks siis sa veel ei harju,
et kõike ei saagi võtta,
et kõike ei saagi anda,
et vabadus on ja valu,
mis tuleb sul endal kanda.
Ma olen madalal sündinud -
kesk sammalt ja lehekõdu.
Ma olen madalal sündinud,
kuid madalal pole mu kodu.
Ma olen madalal sündinud,
kuid mu kodu on kaugel väljas
ja taeva ja mere ja tuulte peal
ja lagedal, vilus ja näljas.
Mu kodu on ära igatsus
ja lõunamaa mered ja liivad.
Ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad...