Meie esivanemate usk on sama vana kui inimkond ja sellisena on ta pysinud meie kultuuri lahutamatu osana kuni tänase päevani. Nagu ykski vallutaja pole kunagi suutnud välja juurida meie keelt ega kultuuri, pole ta suutnud välja juurida ka maausku - usku loodusesse, esivanemaisse ning homsesse päeva. Ka kóige pimedamal ajal ja kóige jóhkrama surve all on meie esivanemad säilitanud oma maailmasuhtumise. See on olnud leplik, teisi arvestav, loodust enesega vórdseks pidav metsarahva maailmasuhtumine. Meid on pyytud ymber rahvustada, ymber pöörata, ópetada pólgama oma minevikku ning otsima usulisi ning kultuurilisi eeskujusid kyll idast, kyll läänest. Ja kuigi sel propagandal on ajuti olnud móningast edu, on tema lóppeesmärk jäänud endiselt saavutamata. Sest seni, kuni meie maal kasvab veel metsa, kuni inimene läheb vabal ajal, suure róómu vói murega linna ning kiriku asemel loodusesse, räägib puudega, tunnetab kóike enda ymber elavat, hingavat ning mótlevat koos temaga, on ta veel kaugel vóórast, välisele hiilgusele suunatud ning ennast teiste yle valitsema seadvast maailmavaatest. Välise, adapteerunud, urbaniseerunud kristliku koore all on alles seesama yrgne loodusrahva meel.
Ja see sama óhtumaine maailm, kes on tagajärjetult yritanud meid endasarnaseks teha, hakkab hoopis sammhaaval iseennast kohandama, tagasi nendesamade lihtsate tódede poole, mis juhtisid inimkonda tema hälli juures. Sest veel enam kui laiutava majanduse piiratus hakkab talle selgeks saama selleni viinud mótlemisviisi piiratus. Meie ylesandeks on seista kindlalt oma kultuurilisel alusel, olles avatud nii óppima mis on teistel óppimisväärset kui ópetama neile seda, mida oleme pärinud oma esiisadelt.
Käesoleva väljaandega jätkavad oma ilmumist korraga kaks ajakirja: "Hiis", mille 4 numbrit ilmusid aastatel 10143-10146 ning "Videvik", mida ilmus aastatel 10200-10202 samuti neli numbrit. Meie nägemus oma ajakirjast on kóige selgemini välja öeldud juba enam kui 60 aastat tagasi, "Hiie" avanumbris:
"Hiis" kannab eesti rahva vaimlise iseseisvuse aadet, arendab selles sihis ja puhastab eesti rahvuslikku ideoloogiat ning käsitleb kóiki Eesti elulisi kysimusi sama lähte alusel.
"Hiis" käsitab usulisi kysimusi ilma dogmaatiliste eelarvamisteta. "Hiis" tutvustab Taarausu taigadega ja toob tähtaegade kohaseid muistendeid ja luulendeid.
"Hiis" tutvustab Tuurani rahvaste ideoloogiaga, usuga ja kommetega. "Hiis" toob teateid ka kóigist teistest usundeist, samuti usulistest otsimistest ja liikumistest kogu ilmas.
Loodame, et armas lugeja leiab siit huvitavat lugemis ja mótlemisainet.
Toimetus
Kui maailma móistmise viis, tee (pro maailmavaade). Kui enese ja maailma suhte alateadvuslik määramine.
Tunnetuse 1. tase.
Maailmaseletus, maailmapilt.
Yhiskondlik arvamus. Meenutan: Vóórandumiskäsitlust, kus vóórandunud subjekt allub teise subjekti esitatud seletusele maailmast, ymbritsevaist nähtustest jne, jne.
Usk kui tunne, kui olendi hingeseisundi 1. tase.
Kunst kui meelekujund 2. /tase/.
Teadus kui sóna 3. /tase/.
- on indiviidi jaoks kiirendatud viis tagasisidestada enese teadvuse sisu /tunnetussisu/ kogukonna teadvuses sisalduvaga. See on kyll mitteratsionaalne, mitteteaduslik.
Surma seadused on kummalised. Pole yhest tóde selles, kas korjatakse meie seast ära parimad vói on tegu inimeste endi eksimustega, mis viivad neid Manalateele enne arvatud aega. Selles ilmas vóib kóik justkui pooleli jääda.
Avaldame isand Arvu 10204. aasta heinakuu alul tehtud märkmed Taara ja Tao-filosoofia kohta. Tal oli kavas kirjutada pikem "Taara-jutt", ent oma plaane ellu viia isand Arvul ei ónnestunud. Alljärgnevas kirjatykis on ilmselt tegu kirjutamata jäänud jutu "selgrooga" (filosoofiat käsitlev osa) vói ainult yldiste "kontuuride" tómbamisega (usku, eriti aga maagiat käsitlevad osad).
Mida öelda veel "lahkunule"? Vóib-olla midagi mansi pärimusest:
Me ei hakka nutma, Allilma mineja teed ei tohi pisaratega kasta. Et ei muutuks niiskeks tema igavese kodu seinad, käsivad meie iidsed tavad kallist inimest taga nutta kuivade pisaratega. Kuivad pisarad toovad kauaks ajaks valu ja meie mälestus temast on pikk, pikk...
Kardan kaotada mälestust esivanematest. Inimene, kes kaotab mälestuse, kaotab oma alguse, kaotab iseenda.
On puhkend pungad punapuun ma kónnin pilveden ja kuun koraani loen ma vaid ja sunnan veel biiblit, Luuka evangeel. Mu pahkluud soojan, pehmen mullan kun ohvripärna man ma teel. Käin lehestikus, linnulalin sääl väiksem varjat, suurem vali Konfutsius, boddhisatvad, dharma, veel kali. Krishna, shinto usk. Yks kellukan on lillat karva ja ojamóól on synkjalt rusk. Sääl aasal eemal kóigin talun yks paik on varjat hingevalun. Mu pyhakiri - päikselaik, mahl kórrekeste soonen veel okste vahel pesapaik on turvan kóigin noolen Mu póuen ohvripärna hela ja palgen härmalónga niit, ent paik mis määratud mu hauaks on kaugel siit on kaugel siit
Isiklik loits - mida loitsu omanik (vói läbiviija) kellelegi ei avalda.
Yldine loits - mida vóib kasutada igayks. Näiteks olgu toodud Vigala Sassi poolt propageeritav loits -
Loodus meie isa Meie sinu lapsed Hóimu vaimu nimel Hoia meid
Avalik loits - yldjuhul vaid yhel korral sarnasena toimunud loits, kuigi póhimótteliselt vóimatu pole tema kordumine. Tema iseloomulikuks jooneks on avalikkus - pealtnägijate ja osalejate ring pole piiratud.
Teisest kyljest vóib eraldada loitsu kui teksti, mida lausutakse ja loitsu kui teatud tegevuste kompleksi. Selles ja järgnevates ajakirja numbrites kavatseme anda ylevaate seni toimunud avalikest loitsudest, milles on osalenud "Tóleti" liikmed.
Loits toimus Tartu muinsuskaitsepäevade ajal ning talle eelnes vahetult rahvalaulude laulmine K.J.Petersoni kuju ymber. Laulmise lóppedes hakkas loitsu juht Jaan Kiho ohvrikivi juures trummi taguma. Selle peale kogunes rahvas kiiresti tema ymber ringi. Eemal pimeduses suuremas ringis ymber ohvrikivi seisnud loitsu läbiviijad ("Tóleti" liikmed, Tartu keskkoolide ópilased ja näiteseltsi "Munev Aine" liikmed) syytasid samal ajal tórvikud. J.Kiho tagus trummi, tórvikutega mehed liikusid ohvrikivi juurde, trygisid läbi rahva ning panid tórvikud maha, syydates nii varem ette valmistatud lókke. Seejärel seisid loitsu läbiviijad (ainult mehed) ringi ymber Jaan Kiho, rahvas jäi suuremasse ringi. Kaks rituaalis osalenud tydrukut seisid loitsijate ringist väljapool pólevate tórvikutega, yks neist hoidis nóud viljaga.
Jaan Kiho alustas loitsu kiirema trummitagumise ning möirgamisega. Siis laulis ta eest ilmaselitamise laulu, selle järel kordasid kaks "Tóleti" liiget kordamööda loitse. J.Kiho lói trummiga rytmi kaasa. Keskmise loitsu sónade "Maa vilja anname..." ajal ohverdasid kóik kordamööda viljateri, puistates neid lókkesse.
Loitsu "Saagu meid kaksi..." lópetas J.Kiho kiireneva trummitagumisega, mis lóppes äkki tugeva löögiga, ning alustas siis äraminekulaulu. Selle saatel lahkusid kóik asjaosalised lókkeplatsilt. Paar inimest hakkasid spontaanselt plaksutama, aga jätsid selle kohe pooleli.
Loitsude tekstid:
I
Tóuse tuuli muuda ilma taevakaared aja selgeks väed sa lükka liikumalla möödund ajad pööramalle pühi ära vóórad jäljed pühi ära vóórad lehadki Paista päike maa saab puhtaks Kuu sa veere maa saab klaariks Tulge hoidke meie nóusse Meie maa kohal elama Maa meie jumalaid lepitama Oh te me maa jumalakesed Maa jumalad mida pole meile antud Selle maa jumalad millest oleme ilma jäetud Meie enda oma maa jumalad Maa jumalad kust te olete ära läinud Vótke kinni tuule óhust Haardke kinni päikesesta Tulge meile kuu valguses Kóik te tulge kes meid jätnud Tulge siia Toome hiide Tarbatusse Oandi maale Tulge jälle meie juurde Maa see on siin jäämas paljaks Kadu tunda rahva kohal Surm on lausa suu ääres Oandisse vanad te tulge jumalad Ugandimaale uut elu tooge Väge rahval te viimasel külvake Hiis se seisab veel tammine Jahvatab terasid tublisid And vótke vastu meilt kesineII
Mida sa maa oled maganud Mida sa ilm oled oodanud Omad jumalad maa jätnud mehed kes mullas magavad metsad maha mis raiutud pólised póllud pólatud Päeva jumalad maa ootab päikest Vihma jumalad maa ootab juua Póllu jumalad póld ootab pidajat Maa jumalad metsa jumalad Oandi ootab oma isandaid Jóe jumalad järve jumalad Oandi ootab oma isandaid Maa vilja anname póliste puude ónneksi oma hiie ónneksi oma maa ónneksi andke oandile olla omaette elada andke maale jóudu andke meile jóudu andke veele väge, maale väge, metsale väge, viljale väge, väge maale ja metsale, väge maale ja metsale etc.III
Tundjaks me saagu, saagu teadijaksi Tarrgaks me saagu, saagu nägijaksi Tugevaks me saagu, saagu vabaksi Saagu meid kaksi, saagu kaksi nägijaksi Saagu meid kolmi, saagu kolmi nägijaksi Saagu meid kolmisadaksi, kolmisada nägijaksi Saagu meid kolmituhandeksi, kolmituhat nägijaksi Nägijaksi, jóudijaksi Tundjaks teadjaks tugevaksi
Alljärgnev kujutab endast katset läheneda teatriteemale ysna ebatavalistelt alustelt, pyyet heita valgust kysimustele, mille lahendamine teaduslike vahenditega ei ole vóimalik. Kórvutades Vana-Kreeka ja Soome-Ugri teatrikultuure, pyyan vaadelda nende taustal teatri kóige yldisemaid aluseid, nende tekkepóhjuseid ja arengut. Arvestades käsitletava aine ebaharilikkust, pean vajalikuks selgepiirilisemalt määratleda móned póhimóisted:
teater - näitlejat ja vaatajaid eeldav olukord;
riitus - tegevus, mille eesmärgiks on sideme saavutamine
inimeste ja jumalate vahel, näitleja vahendusel;
etendus - näitleja ja vaatajate samaaegset tegevust eeldav
olukord, kus näitleja ja vaatajate vahelised suhted vóvad
olla muutuvad. Kysimused on jumalatekesksed;
mäng - etenduses osaleja tegevus;
vaatemäng - inimkeskseid kysimusi käsitlev etendus;
näitleja - Vana-Kreeka kultuuris - vósapapp, Soome-Ugri
kultuuris - nóid, taidur.
Vana-Kreeka teatri tekkepóhjuseks oli inimesele igiomane
vajadus saavutada side kóiksusega. Sellest vajadusest syndis
riitus, mis edasi arenedes etenduseks kujunes. Nagu
riitusegi puhul, liideti pealtvaataja ja näitleja hingejóud,
mille abil saavutati side jumalatega. Kaeja ei näinud
peamist mitte näitleja tegevuses, vaid asjaolus, et
näitlejat liigutati tundmatute jóudude poolt ning ta
vahendas seega jumalikku tahet inimestele.
Kui Sokrates esitas näitlejale kysimuse: "kuidas" ta"seda"
teeb, lóhkus ta sellega teatri tóelise olemuse. Riituse
osatähtsus etenduses vähenes, kuna ta oli näitleja tegevuses
näiliselt vähem tähtis . Selle tulemusena asendus Vana-
Kreeka teatris etendus vaatemänguga. Näitleja kui taiduri
osatähtsus vähenes ning ta muutus kaejate soovide täitjaks.
Seoses yhiskonna arenemisega langesid inimestel ära ka
mitmed sellised mured, mis neid enne tugevalt elumurede
kylge aheldasid. Jumalate ja inimeste vaheline side teatris
katkes. Selle asemele tulid vaatemängud, milles kesksel
kohal oli inimene oma muredega. Varem oli näitleja
vósapapp, kes tänu oma vóimetele vói ka olukorrale, kuhu ta
oli paigutatud, teadis talle etteantud väliste raamide
piires, mida ta teeb. Vaatemänguajastu tegi näitlejast
narri, kellele oli olulisem mängu väline kylg. Näitleja
uuris omi liigutusi ja keha, pyydis muuta häält jne.
Etenduses seni liikumapanevaks jóuks olnud teadmine "mida"
oli asendunud teadmisega "kuidas".
Vana-Kreeka teatri vormi arengu lóike on meil vóimalik näha nii otseselt kui kaudselt. Kaudsed teated on Kreeka ja teiste rahvaste pärimused, mis kónelevad riitusest kui inimese vajadusest saavutada sidet millegagi, pyydes selle abil selgitada oma sóltuvust kórgematest jóududest. Otsesed allikad teatri kui riituse kohta vóivad olla mitmesugused ohvritalitustega seotud paigad. Riituse arenemist etenduseks lubavad meil oletada säilinud teatrivaremed, muinasteadusliste väljakaevamiste tulemused ja antiik-draama kirjandus. Kus on siis see pärand täna? Kas tänapäeva Euroopa teater kannab endas noid muistsele riitusele nii omaseid tunnuseid? Kahjuks mitte ja kuna euroopa kultuur viitab oma hellenistlikule päritolule, siis vóib väita, et euroopa kultuur vóttis omaks kreeka mandunud, vaatemängustunud teatri, mis on ka meie päevini valguses pysinud.
Soome-ugri teatri tekkepóhjused olid sarnased Vana-Kreeka teatriga, kusjuures sideme saavutamine loodusega mängis vóib-olla et isegi olulisemat osa kui kreeklastel. Elati ju karmimates tingimustes ja sellepärast oli side jumalatega inimesele eluliselt tähtis.
Kuna kreeka teatri tekke algpóhjused väidetavalt soome-ugri (antud juhul eesti rahva) teatriga yhtusid, siis vóib väita, et tegemist on reegliga täitmaks tingimusi, mis seisavad oma algolekus lahendamatult iga rahva ees. See seaduspärasus aitab igal rahval, kes omab minimaalsemalgi määral rahvuslikku enesetunnetust, leida oma teatri kujunemise vorme. Sest teatri tekkepóhjus on oma olemuselt kóikidel rahvastel yks.
Lähtudes eelnevast vóime oletada, et ka eesti teater arenes välja riitusest, arenes välja vajadusest saavutada side. Loomulik, et vana nóid-rahvas teadis, mida selleks tuleb teha. Riitusest väljakasvanud tavadest on meie päevini säilinud näiteks karupeied hantidel ja eesti pulmakombed. Riitust juhtis taidur, kes oma hingejóu abil vaatajad loodusega yhendas.
Kui Vana-Kreekas sai riituse kujunemist teatriks vaadelda seoses päratute teatriehitiste tekkega, siis meil vastavaid tóendeid ei ole. Vóib vaid oletada, et mäng toimus metsarahvana tuntutele omases looduslikus keskonnas, näiteks hiies vói loitsuplatsil. Kaudse vihje selle kohta annavad rahvalaulud. Kyllalt levinud oli komme móningatele paikadele anda nimesid, milledest mónede póhjal vóib järeldada, et tegu vóis olla ka etenduseks móeldud kohaga, kaasa arvatud need kohad kus tänini seisavad kirikud.
Arvestades soome-ugri rahvaste iseloomulisi iseärasusi, vóib arvata, et eesti teatril puudus pea täielikult soov ennast näitamise pärast näidata, kuid pole välistatud teatav vahetegemine riituse kui mängu ja riituse kui loitsu vahel. Sellest kónelevad rahvamängud. Paraku on nyyd juba raske nende tekkimise järjekorda selgepiirilisemalt määratleda. Kuna olulisem oli loitsumäng, siis vóib oletada, et ka mäng loitsust välja kasvas, pyydes jäljendada selle talituse vormilist osa. Seda eriti peale kristliku kiriku sissetungi meie aladele läänest, mille tulemusel loitsu osatähtsus riituses paraku vähenema hakkas.
Kuna Eestis oli valitsevaks yhiskonna vormiks kylakogukond, aitas see palju kaasa riituse ja etenduse säilimisele. Kuigi meie maa asend meile sagedasti peavalu on valmistanud, suutis kylakogukond end vóóraste mójude eest kaitsta. Nimelt vóeti vastu vorm, sisu aga jäi samaks. Eriti selgelt paistab silma taarausu ideede säilimine kristliku sildi all. Kuigi Kreeka yhiskond oli palju rohkem arenenud eesti tolleaegsest yhiskonnast, ei suutnud ta säilitada oma teatri algupärast olemust. Arenenud yhiskond pakkus oma liikmetele endisest suuremat turvalisust ja seega kadus vajadus pidevaks olelusvóitluseks. Nyyd jäi rohkem aega lóbule - vaatemängudele.
Eestis eelmise sajandi teisel poolel tekkinud seltside kaudu vóib vaadelda ka siinse vaatemängu tekkimist. Kuna seltsid olid yle vóetud Euroopast, siis kippus ka nende sisu vastama Euroopa eeskujudele, mis meie kultuuris sageli vastet ei omanud. Hiljem hakkas vaatemäng yha rohkem kólapinda leidma ning täna saame rääkida juba akadeemilisest teatrist ja akadeemilisest teatrialasest haridusest.
Vaatamata sellistele muudatustele säilis rahva mälus ikka veel vana riituseteater. Siin-seal vóib seda kohata uuenenud kujul perfomance ja happening, mis täitsid oma tegevuse käigus vaid yht tingimust - teha midagi, mitte niivórd näidata. S.t. nende eesmärk ei ole mitte niivórd näivuse, kui just tegevuse enda kesksed kysimused. Akadeemiline teater nimetab neid pórandaalusteks, pyydes sellega róhutada enda asendamatust. Selle taga pole raske näha halvasti peidetud hirmu. Ning tóepoolest, teatris, kus hoolitakse, kuidas mängitakse, tekib ykskord olukord, mil vaatemäng enam publikule huvi pakkuda ei saa, sest vahendite hulk, mis on surelike käsutuses, on piiratud. Teater, mis näitab, mida näitleja teeb, suudab jääda pysima, sest inimese suhe jumalatega on selles elus piiratud vaid jumalate tahtega, mitte aga inimese móttega. Sellises teatris ei saa tekkida olukorda, kus näitleja on kóik oma vóimalused ammendanud. Ajastajaring pöörleb aga lakkamatult ning kuni me elame säilib meil kas tajutavalt vói tajumatult vajadus täita neid kombeid, mida selle maa rahvas on täitnud aastatuhandeid. Ka ei suuda see rahvas luua midagi erilist, millel puudub elujóud. Nagu eelpool vaadeldud, tuli vaatemäng meile Euroopast, kuhu see omakorda hellenistlikust kultuurist oli yle vóetud.
Róóm oleks näha olukorda, kus vaatemängu ei aetaks segi päris teatriga. Mul ei ole midagi vaatemängu vastu, kuid tuleb endale aru anda, et meil pole óigust seda teatriliiki endi looduks pidada. Seega pole meil vaja vastutada selle eest miks meie tänapäeva vaatemänguline "kuidas"-teater on ummikus. Meie kohus on anda vastust endi rahvuskultuuri eest ning selle eest pole meil mitte kuhugi pääsu, kui soovime jääda siia ja móista siinseid olusid.
Tädi Anne on (yldise ajaarvamise järgi) 1916. aastal syndinud mansi muinasjutuvestja.
Sellel ja ka eelmisel aastal lindistasid Anzori Barkalaja ja Art Leete tema juttu. "Hiis" avaldab tädi Anne jutust katkendeid, mis räägivad lóunamanside traditsioonilisest eluviisist.
Vaat, nii see on, kui peigmees hakkab kapriisitsema... "Mis see on? Kóige kavalam rahvas, see on - naised. Kuidas neid vóib uskuda? Mitte kuidagi ei tohi neid uskuda." Rahvas oli väga kiivas. "Karu elas nendega kaua aega, ta teab neid hästi, nii et las tema ytlebki, kes see tydruk on, kelle eest ma hakkan luna maksma." Móistate? Vaat, millised vaenlased olid mehed.
Järgneb.
30. urbekuu päeval pandi pysti väiksem puuslik, mis saadi kätte pargivahi majakese puuvirnade juurest.
31. urbekuu päeval pandi pysti keskmine kuju. Selleks hommikuks oli suurim puuslik juppideks saetud, tykid seisid pargivahi puuvirna kórval.
12.-ks mahlakuu päevaks olid 2 kuju taas oma asemeilt kadunud, keskmine vedeles ohvrikivi kórval, väiksem oli veetud mäest alla "Toome" poe poole. Vastu ööd pandi puuslikud taas pysti. 14.-ks mahlakuu päevaks oli väiksem kuju viltu kisutud, kuid ta pysis veel oma augus.
Peagi kadus väiksem kuju lóplikult, keskmise leidsime pikali paisatult, nägu kirvega maha raiutud. Kuju oli porine - teda oli näoga mutta surutud vói kuidagi teisiti poriga määritud. Tegime puuslikule uue näo ning panime ta veel kord pysti. Seejärel kadus ta yhel ööl lóplikult.
Vähem kui kuu ajaga olime niisiis selle lahingu kaotanud. Praeguseks on meil teada ka jóud, kes selle rynnaku meie kujudele korraldasid. Need olid "Elu Sóna" SRY riikidest pärit liikmed, kes Tartu koguduse piiblikoolis óppisid. Siiski avaldan siin lyhikese ylevaate nendest, kes póhimótteliselt vóinuksid sama korda saata. Nónda saab ehk selgemaks yldine kujudega seondunud probleemistik enne nende kadumist Toomemäelt.
Kindlasti on siin mingil määral mängus pargivahi majakese elanike käsi. Ilmselt kasutatakse Toomel ymberkukkunud puud selle hoone kytmiseks ning et meiegi sama materiali tarvitasime puuslike vormimisel, vóib pargivahi pahameel täiesti óigustatud olla. Samas tundub siiski, et pargivaht on tegevusse astunud alles teises järjekorras, kuna näiteks väiksem puuslik oli kóigepealt rännanud mööda nólva alla "Toome" poe poole (koos keskmise puuslikuga) ning alles sealt móne päeva möödudes sattunud pargivahi majakese puuvirna juurde. Kui pargivaht oleks algusest saadik asja läbiviija olnud, vóinuks see raskusteta transporditav kuju otse puuriida juurde kulgeda. Ilmseks reaktsiooniks väikese puusliku näppamisele ylalmainitud puuvirnast oli suure puusliku juppideks saagimine ja sama puuvirna juurde tassimine järgmiseks hommikuks.
Vähemasti esimesel korral oli seltskond, kes kujud maha vóttis, väga arvukas. Suurima puusliku pystiajamiseks läks omal ajal vaja umbes 20-t mehekätt. Kuigi mahatómbamine oli ilmselt tunduvalt hólpsam, ei vóinud seegi päris tyhise grupiga toimuda. Kujude väljaurgitsemiseks oli kasutatud ka labidaid.
Kas vóinuks ehk seda teha óhtuhämaruses ringihulkuvad pätid? Väiksemate puuslike puhul ehk kyll, kuid suurem on kindlasti nóudnud eesmärgipärast lähenemist. Paarist jalahoobist poleks piisanud yhegi kuju ymberlöömiseks. Ja miks on siis ilusti pysti ymberringi paiknevad pingid ja prygikastid? Kas nende ymberlöömine ei oleks vóinud kergema vaevaga saavutatud rahuldust pakkuda?
Yldjuhul vast tóesti, ainult mitte teatud ideoloogiliste veendumustega pättide puhul.
Mainin veel paari syndmust, mis eelnesid kujude kadumisele.
A. 5. Urbekuu päeval sellel aastal lóppes Elu Sóna ja Tóleti avalik kohtumine sellega, et peale mónede teravate ning sarkastiliste repliikide vahetamist lahkus Elu Sóna esindus ruumist.
B. 20. urbekuu päeval (kevade alguspäeval) toimus ohvrikivi ja puuslike juures nn. avalik loits, mis kohaletulnutele suuremal vói vähemal määral pettumuse valmistas. Tegevus, mis yleyldse toimus, oli pealtnäha suvaline ning pilkupyydmatu ega vastanud ilmsesti rahva ettekujutustele loitsust kui sellisest.
Siinkohal olekski ehk óige aeg lópetada väliste syydlaste otsimine ning móelda meie endi tegudele. Kas oli vaja hakata mónitama Elu Sónalasi? Kas poleks pidanud pööripäeval toimunud loitsu suhtuma tósisemalt? Vói siis sellised kysimused - kui tihti me käisime Toomemäel kujusid toitmas? Kui palju me nendest yldse hoolisime? Kes teab. Igatahes vóiksid puuslike kadumise póhjusena arvesse tulla ka meie endi VEAD.
ja jahtub rohi valgus näib kui luu ei laota tiibu virguv hingelind ta vari veel ei vilksa yle kuu et rebestada hämaruse pind kui öösse pyydleb laineid teab ta jooks kas pääseb valla paeb vói alistub mis veel ta varju tagasi kord tooks kui kurbus ruumi äärteks palistub on tumm ta pilk ei vallandu sealt näiv tas peegli tumedust ei kohta kiir mis lahkub kuult kui pilve tuules käiv serv äkki näeb lindvarjul puudub piir
ööpilvede peeglid on pööratud maha kus lóikuvad rajad häält varjudeks viivad kui jóuakski loojanguks sónade taha säält surnuile ainsana antaks vast tiivad kuu kasvades sónadest langevaid varje mis määraks uitmótete sihti ja suunda seob teadvuseks sureva maailma karje ta sónum on hele ei móóda ei muunda erk eraldus yhendab varjud ja viisi häält siduda pildiks mis matkib ta kuju kuu veereb ja lyhendab varjude hiisi kuid sónade valgusesd palved ei suju siis ilmalind hyyab ta vile kui öötuul viib roostiku ryppe su elatud aja ja veel sa ei taipa kas vóitjal vói löödul on lohutust enam kui aupärga vaja ja kuni on tiivad su keeldudest koorel saab sónasid syytavaks valguseks kaugus ja vari on elupuul kuival ja toorel ning kulgu ei kääna tee järskus vói laugus su sónade latvadel laulavad tsirgud et kired ei juhi su palvete juuri maast tyvesse tóustes siis lehtedeks virgud kui ööpilved pillavad pisaraid suuri
Tänapäeval on pulmade keskseks syndmuseks saanud ametlik registreerimine, mis póhilises osas seisab vaid välisel hiilgusel ja róhub inimeste halemeelsusele. Viimasel ajal on seda aidanud veelgi syvendada kiriklik laulatus. Suur osa tänapäeva pulmakombeid püüab vaid kas pulmaliste hinge liigutada vói nende meelt lahutada. Väline hiilgus varjab aga millegi väga olulise - nimelt kommete, mille täitmise läbi sai esivanemate tavaóiguses peost pulm ja mehest- naisest abikaasad - puudumist. Nii on lóhe meie vanade ja uute pulmakommete vahel omajagu suur. Aga see lóhe on hólpsasti yletatav. Kui me seda vaid ise tahame.
Muidugi oli ka meie esivanemate pulmades palju sellist, mille eesmärk oli vaid pulmalisi lóbustada. Kuid selle kórval viidi läbi ka hulk taigu, millel oli oma selge sisu ja kindel móju pruudile ja peigmehele. óigupoolest moodustasidki sellised taiad nagu tanutamine, piiramine ja teised pulmade selgroo ja andsid póhjust kylalistel lóbutseda.
Taiad ei oma ainult symboolset tähendust. Nendega kaasnevad kindlad tagajärjed. Pulmatseremoonias on päris palju rituaale, mis peavad kaitsma mórsjat kóige halva eest. Nagu hiljem näeme, on hulgaliselt olulisi póhjusi, miks just pruuti peab eriti kaitsma. Kui pruudi jalge alla pannakse kasukas, siis selleks, et kaitsta teda maa viha eest. Midagi symboolset selles toimingus ma ei näe.
Kuigi sellised pulmades läbiviidavad taiad moodustasid osa meie esivanemate tegelikust elust ja nendega ei seostatud midagi ebaloomulikku, oli nende läbiviimise aeg ometi veidi eriline. Tavaliselt taotletakse taoliste taigadega haldjate vói yldse igasuguste teiste vaimude ja jóudude head suhtumist ja kaitset. See muudab taia läbiviimise olukorra igapäevase eluga vórreldes erilisemaks. Selles osalevad inimesed muutuvad omakorda avatumaks ja vastuvótlikumaks. Et vältida vóimalikke ebameeldivaid tagajärgi, pyytakse selliseid toiminguid toimetada vóimalikult salajas. Esivanemate pulmakombestikus tegid just taiad neiust ja noormehest abielunaise ja -mehe. Nagu ytleb vanasóna : pulm paneb paari ja tanu teeb naiseks. Nii polnud esivanemate arust kehtiv ei kirikuópetaja ega ametniku poolt sólmitud abielu. Eestlaste pulmades polnud laulatusel mingit olulist rolli. Tavaliselt käidi kirikus kas enne vói pärast pulmi. Alljärgnevalt vaatleksimegi maarahva pulmi ja selle olulisemaid taigu. Artikli koostamisel olen kasutanud Ylo Tedre raamatut "Eesti pulmad". Kommete kirjeldamisel ei taha ma minna väga yksikasjalikuks. Huviline lugeja leiab póhjalikuma ylevaate mainitud raamatust.
Kui kosjad olid ära käinud,hakati pulmi ette valmistama. Olulisim oli veimevaka valmistamine. Vanasti käisid külatüdrukud neljapäeva ja pühapäeva óhtuti pruudil abiks veimeid - sokke, kindaid, vöid jne - kudumas. Veimevakk pidi olema óige suur. Pruudil tuli veimeid jagada pea kóigile peiu sugulastele. Vähem tähtsad polnud annid, mis läksid majale, kaevule, ahjule, koduloomadele jne. Need olid nn lepitusohvrid, mida pruut uue koduga tutvudes annetas. Pulmad ise toimusid hilissygisel vói talvel ja kestsid mitu päeva. Vahel terve nädala vói isegi yle selle. Pulmad olid tavaliselt kahe otsaga. Algasid nad mórsja kodus ja jätkusid peiu kodus. Kummagi poole pulmalised kogunesid omasse tallu. Peiu kodust läheb väike seltskond pruuti kätte nóudma. Pulmades mängisid tähtsat osa isamees (raudkäpp, móógaisa) ja kaasanaine oma abilistega. Nende peamine ylesanne on taigade korraldamine ja läbiviimine. Et pulmas oli tähtis koht ka laulul ja tantsul, siis olid auväärsel kohal pulmalaulikud e kaasitajad ning pillimehed. Yldlevinud kombe kohaselt vótsid pulmalised ka ise joogipoolist ja toidumoona kaasa.
Peigmees sóitis oma saatjaskonnaga pruuti välja lunastama. Tähtis osa oli seejuures isamehel ja kaasanaisel. See oli laulurikkamaid osi pulmades. Laulude saatel toodi mórsja välja. Mónel pool pidi peigmees ise pruudi yles otsima vói ära móistatama. Levinud oli nn ebamórsja komme, kus pruudi pähe pakuti mónda vanamoori vói naiseks riietatud meest. Vast peale pruudi kättesaamist oli söömine. Laual oli kindlasti leib, mis kindlustas noorpaarile kyllust ja leivaónne. Kui asuti teele peiukoju kaeti mórsja nägu rätiga (uju, sóba), mis kinnitati eest kolme sólega -- otsmiku, suu ja rinna kohalt. Uju kaitses mórsjat kurjade jóudude ja paha silma eest. Teisalt pandi mórsjale uju pähe selleks, et ta edaspidi koduteed ei leiaks. Siinkohal tuleks vist veidi pruudi seisundil peatuda. Vanasti oli levinud arusaam, et neiu abielludes justkui sureb, et siis abielunaisena uuesti syndida. Pulmad olid otsekui neiu matused. Pruut pidi nutma kodust lahkudes ja tanutamise ajal, et tema edasine elu róómus tuleks. Pulmad olid pruudile teatud piiril olek. Piltlikult öeldes seisis ta lävepakul, kus ta ei olnud enam neiu, aga ka mitte veel abielunaine. Selline olukord tegi ta vastuvótlikuks igasugustele mójutustele. Ebasoovitavate eest tuli teda mitmesuguste taigade ja muude vahenditega kaitsta. Teel peiukoju pyyti pruuti ära varastada. Samas vastutasid peiupoisid selle eest, et seda ei juhtuks. Kui pruut oli juba tanutatud, st kui temast oli juba saanud abielunaine, oli tema röövimine juba kurjast. Kui selle vastu eksiti, vóis suur tyli tóusta.
Peiukoju jóudes ei lubatud mórsjat maapinnale astuda. Tema jalge alla asetati vaip vói kasukas. Ikka selleks, et teda pahade mójude eest kaitsta. Pruut viidi tuppa ja pandi istuma. Uju jäi talle pähe kuni tanutamiseni. Ta puistati yle viljateradega ja talle pandi ryppe kuni kolme aastane poiss. Peale sööki tutvustas ämm noorikule majapidamist. Noorik aga jättis igale poole ande. Kindlasti ei tohtinud ilma jääda kaev ja lee.
Mulgimaal oli aletule póletamise komme. See on algselt olnud ohvritalitus. Póletamiseks valiti välja puu, mis maha raiuti ja pólema syydati.Peiupoiss talutas pruuti kolm korda ymber tule. Siis viidi mórsja isamehe, peiupoisi ja peigmehe vahele. Nood käisid kolm korda ymber pruudi ja tagusid naiste laulu saatel móóku ta pea kohal kokku. Sarnane komme kus isamees, peiu ja peiupoiss mórsja kohal móóku täristavad on levinud palju laiemalt ja tuntud piiramise vói rautamise nime all. Sellega taotleti mórsjale tervist ja pikka iga. Seejuures on lauldud järgmist laulu:
Piira piira peiupoissi piira nóiad nómmikussa toa taha tammikussa piira linnud lepikussa halvad aia teivastesseôhtul peale söömist toimus pulmade keskne syndmus - tanutamine ehk linutamine. Alles selle talituse järel sai mórsjast abielunaine ja sellega oli ka abielu sólmitud. Tanutamist toimetati poolsalaja kusagil kórvalruumis - aidas vói saunas. Juures viibisid ainult tähtsamad pulmategelased. Tanutas yldiselt peiu ema. Vahel ka keegi teine, aga igal juhul tanutatud naisterahvas. Linutamisel istusid pruut ja peig kórvuti. Tanutaja kammis mórsja juukseid, teinekord ta ka lóikas, piiras neid. Siis lói ta mórsjale tanuga vastu pead ja sónus: "Unusta uni, mäleta mälu, pea mees meeles." Seda korrati kolm kolm korda. Esimesel kahel korral pandi tanu viltu pähe ja mórsja lykkas selle peast ära. Viimasel korral jäi tanu pähe. Tanutamisele järgnes pólletamine. Sageli naljatuste saatel seoti mórsjale póll ette. Enne kui see sai óigesse paika, passitas pruudi vend seda kyll kaela kyll jalge ymber. Siis oli tavaliselt ka póllelapimine - so raha kogumine pruutpaarile. Yldse oli pulmades palju mooduseid, kuidas pulmalistelt raha välja meelitada. Näiteks nooriku tantsitamisega, viina pakkumisega jne. Omaette taig oli noorpaari magamaviimine. See toimus tähtsamate pulmategelaste saatel. Isamees vóttis mórsjal sóba ära ja lói móóga voodi kohale seina vói lakke. Peiupoisid proovisid sängi tugevust sellel jalgupidi hypates. Voodisse vói voodi alla pandi mitmesuguseid esemeid, et noorpaari kaitsta ja nende elu heas suunas mójutada. Hommikul äratati noorpaar tavaliselt lauluga. Viimasel pulmade päeval jagati veimesid. Andeid sai pea iga peiupoolne sugulane. Lähemad said suuremad kimbud. Ka pulma ametmehed - isamees, saajanaine, kaasitajad, pillimehed, ajumehed jne said andeid.
Pulmade lóppu märkisid kas kindlad toidud (kapsasupp, kapsad, klimbisupp, puder - olenevalt paigast) vói andsid pulmade lóppemisest teada teatud märguanded. Näiteks kolgiti väljast puuga maja seinale.
Selline oli väga pógus ylevaade maarahva vanadest pulmakommetest. Paiguti olid need tóesti väga erinevad. Kes soovib eesti ehtsatest pulmadest teada täpsemalt, näiteks oma kodupaiga kommetest, peab kindlasti otsima póhjalikumaid käsitlusi.
Käsitöö ning yhes sellega ka tööoskused, kogemused, kôiksugu kunstid jaknihvid on olnud meie kultuuri yheks oluliseks osaks. Tänapäeval vähe teada-tuntud kunsttykid, mis pärinevad meie esivanematelt, vôiksid omada ka praegu suuremat tähtsust meie igapäevaelus. Môeldaks vaid, kui suurt tulu vôiks tôusta meie kindlusetul ajal lendva valmistamise oskusest - saadate ta (lendva) teele ja vihamees ei valmista teile enamiial tuska. Alustaksime siiski suhteliselt ohutumatest, kuid seda suuremat tulu tôotavatest nôuannetest.
KRATT
NIMEST
Vanasôna ytleb, et heal lapsel mitu nime ja tôepoolest - kratt on neid pärinud kohe hulgaliselt.
Nimetus `kratt`on arvatavasti skandinaavia laen ning selle tunnistuseks vôib pidada rannarootslaste hulgas levinud skrättut (Kärdla). Puuk on aga ilmselt kohaliku päritoluga ja krati kôrval kohati ka paralleelnimetusena käibiv. Môlemat eelnevat nimetust ning ka edaspidi tekstis järgnevaid vôib lugeda eufemismideks `vedaja` nime suhtes. See pole siiski yldlevinud pruuk ning kummalisel kombel vôib paikkonniti kohata noosivedaja ehk noosividaja nimetust ilma vähimagi nimetamiskeeluta.
Rohkem mainimist leiavad veel pisuhänd, hännamees, tulisaba, tuliänd. Kohati tehakse vahet ka koormaga vedaja (kel tuli takus) - tulihänd ning koormata (ja tuleta) pisuhänna vahel. Hellitusnimedena on enamlevinud miisu ja miitsu. Rohkesti leidub ka kohalikke erinimesid, milledest môned olgu ka ära toodud, nagu näiteks muuk, nosi, piilu, sott, spern, tônn, pugeja, lendaja, krätt, ratt jne.
Igas peres oli ilmselt ka oma kratti tähistav nimi, mida tohtis lausuda kyll vaid oma pereliikmete seas viibides.
AINES
Esemed, milledest me puuki kokku seadma hakkame, vôiksid olla hôlmatud yhese terminiga - koli. Tôepoolest, vana risu ja rämps saab olema krati valmistaja kôige ihaldatum saak, alates sellest päevast, mil puugi valmistamise idee tema peas juuri ajama hakkas. Enim on nimetatud vanasid vihtasid, milledest linnainimesest meistrimehel siiski nappus vôib kätte tulla. (Näiteks Kambja nôial on 7 nädala vihad, kuid on teada juhtumeid,kus vanu vihtu on korjatud aastaid.) Kôige suuremad raskused vôivad yritajat tabada, kui ta on nôuks vôtnud kasutada vana vokki. Siin ei jää kyll muud yle, kui soovitada antikvariaatides silmi rohkem lahti hoida. Tooksimegi nyyd mône enamlevinud retsepti krati valmistamiseks:
1. vanad luuavôrud, vanad rattad, vanad rangipuud, vanad ahjuluuad, kôiksugu vana rämpsu.
2. krattil pannakse puukaussidest perssenäkid, köntluuad paneb kinsuks, lusika kahad pand rindadeks - teind innimese muodi.
3. vokk ja viht sabaks.
4. niinekera, ahjuluud, vana voki kere yhes rataga.
5. mustal kassil hing välja, kass vana kuu neljapäeval sauna lavale, kaks vihta tiibadeks, kaks elavat sytt silmadeks.
6. puukausid kannikateks, punased lôngakerad rindadeks, punane lôngakera sydameks, voki kruvi suguosaks, ahju luua paelad soolteks, poolikud hobuse rauad.
7. yks nahk (vasika ehk koera), pannakse nahas härja ike selgrooks, vana viht habemeks, soola kivid vôi päeva kivid (pôllult leitud) silmadeks, kaks kardulat neerudeks, kaks muna munni munadeks, sau aga sabaks.
Kôigil eelpool toodud valmistamisôpetustel on yks oluline puudus. Paljud koostisosad vôivad harulduse tôttu kättesaamatuks jäädagi, kuid samas ei tohiks me yhtegi pingutust nende hankimisel liiaks pidada. Seda enam, et leidub viiteid varastatud kraami erilisele vôluväele. Oleks ka pentsik, kui teie kratt, kellele on puukausside asemel pandud plekist sarnased, kolinal naabermajja ehk -korterisse lendab.
Lisanditena, n.ö. vyrtsiks vôib maitse järgi lisada veel nööri, luuavôrusid, pajukoort, soolikateks hernevarsi, kannikateks kaalikapooli, peaks hobuse pealuu vôi tohukera jne.
Suhteliselt kergesti valmistatavateks tuleb lugeda retsepti number 5, sest kasse meil siiski veel jagub. Aga olgu öeldud - kes ees, see mees.
Kôige olulisem komponent on siiski peremehe veri. Selle tilgutamisel vôib (kui te usute pôrgut), kasutada petukaupa, nagu doonoriveri, looma veri, tomatimahl jne. Kuid nagu viimaste tegijate tunnistused näitavad, on Vanapoiss umbusklikuks muutunud ja seda eriti just doonorivere suhtes. Siinjuures peab mainima, et kuuldused, nagu oleks sarnane akt doonorlusele aluseks, ei vasta tôele, sest pole lihtsalt teada, kas saadud veri kantakse yle. Vere tilgutamisel omab suurt tähtsust paik - saun, risttee (nii, et neli haru tuleb kokku). Sôrmena, millest seda verd anda tuleb, on enim mainitud nimetissôrme, kuid ära märgitakse ka väikest sôrme. Vasakust vôi paremast käest, seda vahetegemist esineb harva, kuid rohkem vist ikka pahemast. Kindluse môttes vôib seda teha ka môleema käe kôigist sôrmedest (sealjuures rangelt steriilsust hoides).
AEG
Aeg on oluline faktor nii tegemise kui ka hingenôutamise juures, miks siis muidu seda paljudes teadetes rôhutatakse. Eelistatuim näib olevat neljapäeva öö, kuid soovitatakse neid toiminguid ka mônele muule päevale, nagu näiteks teisipäev ja laupäev (muidugi öösel).
SôNAD
Sônade lausumine, nende ôigekiri ja kôik muu selline on môttekas järele uurida ise. Vôtate riiulilt oma 7. Moosese raamatu ning avate lehekylje 673. Sealt leiate taia kogu oma vägevuses. Lugeda môôduka kiirusega, asetades rôhu esimesele silbile.
Siin on ära toodud krattide erivormid ning sônad igaks selliseks juhtumiks nagu piimapuuk, viljapuuk, rahapuuk jms. Môningad neist, nagu rahapuuk, pole oma tähtsust minetanud tänapäevalgi. Mitmel minu tuttaval tudengilgi on rahapuuk, kes, tôsi kyll, ei vea kotiga raha, vaid seisab stipijärjekorras. Perenaistel tôuseks suurt tulu piimapuugist jne.
PUUGIST LAHTI SAAMINE
Selleks tuleb leida môni ylejôu käiv töö, milleks sobib näiteks liivaköie keerutamine, "Tôleti" kassa täitmine, käesoleva artikli lugemine vôi linaseemnetest torni ehitamine.
TOITMISEST
Piim ja piimasaadused, ka puder (pippi ja puppi).
HOIATUSEKS
On olnud juhtumeid, kus puugi valmistamise ajal läks maja leekidesse. Kratt vôib nôuda käte andmist, kui seda ei tehta, kägistab ta peremehe ära. Kratt vôib olla juhuslikult surmatav, mille näiteks olgu toodud yks lugu.
Perenanô oll ylny tytrykule: "Hôsô pada puhtas!" Tsirk oll tullu pasandanu patta. Tytryk oll tsirgu maha löönu. Perenanô oll tullu ja ylny: "Lei mu mammingakôsô (piimapuuk) maha."
Lôpuks kôlagu veel yks ôpetlik lugu neile, kes seda artiklit umbusuga lugesid ning sääljuures kôrvu liigutasid.
Leidnud kord mees, kes krati tegemise jutte tyhjaks pidanud. Vôtnud kord siiski vajaliku kolu sauna kaasa ning hakanud kratti valmistama. Toimetused toimetatud, hakanud kratt end liigutama ja nôudnud tööd. Mees vastu: "Toho sitta, toho sitta, pergel paska." Läks koju, seal olnud kôik kohad sitta täis.
Niisiis maksab ehk pisut môelda, kui kôike tyhjaks ja naljaks panna.
Kui ma tahan loobuda Anzori seikluste kirjeldamisest (sest muidu ei saaks muust yldse midagi kirjutada), pean ma alustama oma reisi jälgimisega 16. sygiskuu päevast 10205. aastal, mil me Anzoriga kell 7.00 hommikul Berjozovo jóesadamas sydantlóhestavate tseremooniate saatel lahku läksime.
Yhe episoodi Anzori elust peaks ehk siiski ära tooma nende lugejate tarvis, kes ehk kogemata Anzorit ei tunne.
Anzori valvab seljakotte
Eelmise aasta sygiskuu alul saabusime yhel óhtul póhja poolt mööda Obi Berjozovosse. Mina tormasin linna peale, et enne koduloomuuseumi sulgemist veel móni sealne teaduslik töötaja kätte saada. Anzori jäi sadamasse seljakotte valvama. Korraga näen - Anzori astub óndsal näol muuseumi uksest sisse. Selgituseks teatas ta, et jättis meie varandusi sadama madruse ruumi. Anzoril tuli tuju veidi linna peal jalutada.
Kui me lópuks sadamasse naasesime, oli madrus koos oma ruumi vótmega koju läinud. See tähendas seda, et hommikuni polnud meil lootust näha oma söögitagavarasid ega magamiskotte. Toitluskysimuse lahendas sadama kokatädi, kes meile madruste sööklas lahkesti óhtueine korraldas, aga magamisvarustuse puudumine lasi móningatel lylijalgsetel meid öö otsa segamatult närida. Sydametud pingid, milledel selle öö veetsime, inspireerisid meid mólemaid luuletama. Kuidas käis Anzori (=Barka) móttelend, seda vóib teada saada minu sealsamas loodud värssidest:
Barka mótleb miskit väga kauget kóhu rikki ajab óndsusest öösel ootab hinge teekond rauge pingil tómbleb kurb ja hyljat' kest
Sellega on Anzori käsitlemine tóesti lóppenud.
"Zarja"-ga mööda jóge
Niisiis, 16. sygiskuu päeval 10205. aastal, sóitsin hommikul mootorlaevaga "Zarja" Berjozovost välja, sihiks Obi parempoolsel lisajóel Kazómil asuv Belojarski linn. Alguses kulges teekond ladusasti, aga pärast paaritunnist sóitu sattusime tihedasse uttu. Laev sóitis ninaga kaldasse ning jäi ilma selginemist ootama.
Kohe andsid end eriti teravalt tunda óues valitsev temperatuuritus ning soojenduse puudumine laevas. Kogenumad reisijad hakkasid puhuma jutte selles vaimus, et "ykskord ootasime niimoodi kymme tundi" ja "teinekord pysis udu kaks päeva".
Seekord meil siiski vedas. Juba kahe tunni pärast pidas laeva meeskond vóimalikuks teekonda jätkata. Viie minuti pärast jóudsime järgmisse sadamasse, kus mutikesed olid kóik selle aja kaldaliival kykitanud, söandamata lahkuda. Pardale ronides teatasid nad, et siin polevat yldsegi udu olnud. Edasine teekond möödus viperusteta ning óhtuhämaruses jóudsime ónnelikult Belói Jari. Et aga lugejaile mootorlaev "Zarja" liikumisest ja selle iseloomust täielikumat pilti anda, pean vajalikuks jällegi hetkeks peatuda eelmise aasta mälestustel.
Pajatus Mootorlaevast "Zarja"
Sóidame "Zarja"-l mööda Kazómi Belói Jari poole. Korraga ilmub metsa vahelt mees, kes hakkab kaldal karglema, näomoonutusi tegema ja igasugusel muul viisil enesele tähelepanu tómbama. Selge pilt - ta tahab ka laevaga sóita. Kohe pöörataksegi "Zarja" esiots kalda poole, sóidetakse laev ninaga kaldasse, mees hyppab pardale ning reis jätkub. Taoline stseen kordus kolm korda.
Teekond Hullori kylla
Belói Jaris istusin ma auto-bussi (veoautosse, mis töötas bussina) ning lasin end sóidutada Hullori teeotsa (70 km). Suurelt teelt Hullori viib läbi metsa uhke liivatee, ristudes kuulsa Urengoi-Uzgorod gaasijuhtmega. Kyla poole liikusin koos kolme handiga, kes olid auto-bussi peale tulnud umbes poolel teel, Kazómi kylas. Iidse kombe kohaselt tassisid kaks naisterahvast kogu kaasasolevat varandust, mees kóndis niisama, kaks kätt taskus.
Saabumine Hullori
Kylla jóudsime viperusteta. Leidsin 7-8 hanti majadevahelisel kórgendikul kaevu uuristamisega ametis olevat. Astusin ligi ja kysisin, et kas kusagil öömaja ei saaks. Keegi ei öelnud midagi. Yks uuristas kaevu, teine tómbas köie otsa kinnitatud ämbriga liiva välja, ylejäänud uurisid keskendunult kaevu auku. Yhinesin vaatlejatega ja nónda möödus paarkymmend minutit. Vahepeal läksid mööda kolm hanti, kellega olin kylla saabunud ja ytlesid handi keeles, et venelane (see tähendab - mina) tuli sama bussiga kui nemadki ja pole teada, mida ta tahab.
Lópuks viis yks hant mu mingisse majja. Ytlesin vene keeles, et ma pole venelane ning viin läbi etnograafia välitöid suvepraktika raames. Selle peale vastas hant:
"Jah, ma tean, sa käisid eelmisel aastal ka meie juures." Tóepoolest olin ma eelmisel aastal sealkandis olnud, aga kylast kóndisin ma ainult korra läbi. Temale olin ma aga meelde jäänud.
Kyla Hullor
Kunagi oli Kazómi jóel 7 kolhoosi, mis hiljem koondati yheks suureks Kazómi sovhoosiks. Veelgi hiljem on pea kogu Hullori póliselanikkond siirdunud elama Kazómi hiigelkylla. Alalist kodu omavad Hulloris ainult 4 inimest - Miça-iki (48.a) oma naise ja alaealise pojaga ning yks vana tädikene, kelle vanuse kohta ónnestus fikseerida mitu versiooni - kas 102, 104, 105, (kylanóukogu andmetel) 109 vói rohkemgi aastat. Kylas viibivad pidevalt ka kooperatiivi "Kedr" ("Seeder") töölised, kes mahajäetud maju endile elamiseks kohandanud. Töölised ehitavad metsa vahele loomafarmi. Nende seas on ka kaks venelast. Nädalavahetuseks sóidavad töölised yldjuhul koju Kazómi kylla ning jätavad ainult kaks meest kooperatiivi vara valvama.
Peale selle elutseb kylas sygiseti ohtrasti inimesi, kes sóidavad Kazómist kohale pohlakorjamise hooajaks. Ka kolm minuga saabunud hanti kuuluvad sellesse kategooriasse. Ilmselt on siinjuures enamasti tegu endiste Hullori elanikega vói nende järglastega.
Kyla ise asub samanimelise järve lóunakaldal (Hullor = Kalajärv). Ymberkaudu on yldse 32 järve, neist 7 suuremat. Kooperatiivi karjused peavad kylas umbes kaheksat lehma ning töölised kasvatavad juba paar aastat kartuleid. Loomafarmi ehitamisele keegi just liigselt róhku ei pane. Päevad mööduvad póhiliselt jahil ja kalal. Osa saagist (paremad kalad) viiakse sellele 102-109 aastasele tädikesele. Yldse hoolitsevad tema eest kóik kyla territooriumil viibivad isikud - marjakorjajad, kooperatiivi töölised ja Miça-iki pere. See on nende kohus.
Kylas on veel pysti 15 elumaja, milledest 5 on siiski ylihaledas seisus, pakkumata hädapärasematki kaitset vihma vói tuule eest. Kahes majas elavad póliselanikud, kolmes- neljas kooperatiivi töölised, yks on ymber ehitatud saunaks. Ylejäänuid kasutatakse vahebaasina marjakorjamise hooajal. Peale selle on kylas veel 3 sammasaita, 5 maapinnal asetsevat aita ja 3 varjualust.
Elumajad paiknevad póhiliselt póhja-lóuna suunalistes ridades. Ridu on kolm...
Järgneb.
1990 veebruar - toimus maausuliste yle-Eestiline nóukoda Veskimóisas.
1990 mai - möödus 350 aastat rahvatarga Kongla Anne hukkamisest Viru-Nigulas. Selle puhul avati Viru-Nigula asulas mälestuskivi, öösel toimus Samma hiies loits.
1990 juuni - suvise pööripäeva pidulik tähistamine ning loits Vigala Sassi juures Saaremaal.
1991 mai - toimus I noortaaralaste kevadkool Samma hiies. Korraldas MKK "Tólet".
1991 juuni - urikivi äratamise loits Kaarmas. Pööripäev Sassi juures.
1992 märts - "Elu Sóna" SRY riikidest saabunud fanaatikud raiusid Tartu Toomemäel maha "Tóleti" pystitatud jumalakujud.
1992 aprill - maausuliste yle-Eestiline nóukoda Amblas.
1992 mai - II noortaaralaste kevadkool Samma hiies.
1992 juuni - pööripäev Sassi juures.
1992 november - avalik loits Eesti Vabariigi Riigikogus.
Toimetuse aadressid:
Lääne Virumaa EE2210
Tapa, Jaama 4-7
Tartumaa EE2400
Nóo, Raudtee 4
Hiit on vóimalik ja soovitav ka materiaalselt toetada. Annetused palume kanda MKK Tóleti arvele 700896 Tartu Kommertspangas (kood 420101709 a/a nr. 700161767). Yle 10 EEK annetajaile kingib toimetus tasuta "Hiie" eksemplari. Yle 1000 EEK annetaja saab tasuta ka kóik edaspidi ilmuvad "Hiied".
Käesoleva numbri ilmumisele on kaasa aidanud:
Vigala Sass
a/s TEM
TôLET
Ajakiri "Hiis" ilmub "Tóleti" väljaandes. "Tólet" on
muinsuskaitseklubi, mis loodi säilitamaks, uurimaks ning
levitamaks Eestis ning mujal maailmas meie muinaskultuuri.
"Tólet" vóib aidata, kui on vaja selgitada välja móne
paikkonna muistseid kultusekohti, taastada vói vótta neid
kasutusele, viia läbi maausulisi (=taarausulisi) taigu
(loitse, rituaale, pidusid). Samuti vóime me aidata leida
kirjandust ja materiali maausu ning muinaskultuuri kohta,
saada kontakti móttekaaslastega ning teavet toimuvatest
tähtsyndmustest.
"Tólet" ootab huviga igasuguseid teateid kohalikest muististest, tavadest, samuti tähtsyndmustest ning huvitavatest mótetest mis puudutavad meie rahvast vói teisi metsakultuure.
Klubile vóib kirjutada aadressil: Lauris Toomet, Nisu 33-9 EE2400 Tartu, Estonia, vói Hiie toimetuse aadressil.
Kuna "Tólet" on isemajandav organisatsioon, siis ootame lahkelt ka annetusi. Meie arve number on 700896 Tartu Kommertspangas (kood 420101709 a/a nr. 700161767).