Douglas Adams. Galaktilise hääletaja käsiraamat.

Sissejuhatus:
Juhend käsiraamatule
Mõned mõttetud märkused autorilt

Galaktikas hääletaja käsiraamatu ajalugu on tänapäevaks nii keeruliseks läinud, et iga kord seda jutustades soperdan ma kusagil, püüdes seda aga parandada, ei saada must aru. Nii on selle kogumiku näol hea võimalus ajada asjad enam-vähem õigeks või vähemalt hea väljanägemisega kõveraks. Kõik vale mis siia on lisatud on, niipalju kui see minusse puutub, lisatud hea pärast.

Sellise pealkirja mõte tärkas mul esimest korda 1971. aastal, kui ma lamasin purjakil ühel Innsbrucki-lähedasel põllul, Austrias. Ma polnud eriti purjus vaid just niipalju kui võtad paar kanget Gösseri õlut ja pole juba kaks päeva järjest midagi söönud. Arvestades, et oled hääletaja, ilma pennitagi taskus. Jutt käib tavalisest püstiseismisraskusest.

Mul oli kaasas "Euroopas hääletaja käsiraamatu" Ken Walshi väljaanne. Kelleltki laenatud ja väga võidunud eksemplar. 1971. aastal oli see raamat mul ikka veel alles, nüüdseks tuleb ta aga lugeda siiski varastatuks. Mul polnud kaasas raamatut "Euroopa viie dollariga päevas" (siis sai sellega hakkama), kuna ma ei kuulunud sellesse finantsseltskonda.

Öö hakkas laskuma põllule, mis laisalt minu all keerles. Ma murdsin pead selle üle, kuhu võiks minna, et oleks Innsbruckist odavam, et see keerleks vähem ja kus minuga ei juhtuks sellist jama nagu tol õhtul Innsbruckis. Juhtus aga järgnev. Ma jalutasin mööda linna püüdes leida üht iseäralikku aadressi. Olin täiesti eksinud kui peatusin ja küsisin teed ühelt mehelt tänaval. Ma teadsin, et see ei saa kerge olema, kuna ma ei osanud saksa keelt. Olin aga ikkagi üllatunud, kui avastasin kui raske suhelda on veel selle kentsaka mehega. Vähehaaval, asjatutes heitlustes üksteisest aru saada, selgus mulle tõde inimestest Innsbruckis. Esimene, kelle peatasin, ei rääkinud inglise keelt, prantsuse keelt ja oli peale selle ka kurt ja tumm. Siira käte vehkimisega sooritatud vabanduste seeria saatel eemaldusin. Mõni minut hiljem, ühel teisel tänaval üritasin ühe teise mehega uuesti. Too paistis samuti olevat kurt ja tumm. See oli siis kui ma õlut ostsin.

Ma riskisin minna tänavat mööda tagasi. Ma katsetasin uuesti.

Kui kolmas mees, keda kõnetasin, osutus kurdiks, tummaks ja lisaks veel pimedaks, hakkasin tundma kummalist raskust oma õlgadel; puud ja majad võtsid tumeda ja ähvardava ilme, ükskõik kuhu ma ka ei vaadanud. Ma vedasin mantli tihedalt endale ümber ja kiirustasin hädisena mööda tänavat, piitsutatuna äkilistest tuulehoogudest. Ma põrkasin kellegagi kokku ja mögisesin vabandada, aga ta oli kurt ja tumm ning täiesti võimetu minust aru saama. Taevas muutus süngeks. Kõnnitee tundus olevat purjus ja käis ringi. Kui ma sel hetkel oleks juhtunud üle tee asuvasse hotelli sisse astuma, ja seal kurtuse kokkulepe samuti kehtinuks, oleks jäänud vaid üks võimalus. Mu mõistus oleks täiesti kokku jooksnud ja ma oleks veetnud ülejäänud elu kirjutades niisuguseid raamatuid, millega Kafka kuulsaks ja ilaseks sai.

Nagu juba öeldud, läksin ma koos oma Euroopas hääletaja käsiraamatuga põllule pikutama. Ja kui siis tähed sirama hakkasid ja ümbritsesid mind nagu ainust inimest, kes on võimeline Galaktikas hääletaja käsiraamatut kirjutama, olin nagu välgust rabatud. Mõeldes seda mõtet jäin kiiresti magama ja unustasin ta umbes kuueks aastaks.

Astusin Cambridge Ülikooli. Õppisin igasuguseid aineid ja lõpetasin inglise keele alal. Hoolisin kõvasti tütarlastest ja sellest, kuidas mu jalgrattal läheb. Hiljem hakkasin kirjanikuks ja tegelesin mitmesuguste töödega. See oli uskumatult kasulik, aga tegelikult segas lihtsalt päikese nägemist. Teised kirjanikud peaksid teadma, mida selle all mõtlen.

Mu lemmikplaan oli kirjutada midagi, milles oleks koos nii komöödia kui ka teaduslik fantastika. Just see paine vedas mu sügavatesse võlgadesse ja meeleheitesse. Mitte keegi polnud huvitatud, välja arvatud lõpuks üks mees: BBC raadio toimetaja Simon Brett, kellel oli olnud sama idee, komöödia ja teaduslik fantastika koos. Kuigi Simon jõudis toimetada vaid esimese osa, enne kui ta ise kirjutamisele pühendus (ta on kõige paremini tuntud Ühendriikides oma suurepäraste Charles Paris'i kriminaalromaanidega), võlgnen talle siiski sügava tänu lihtsalt selle eest, et alustas tühjalt kohalt. Tema tööd jätkas legendaarne Geoffrey Perkins.

Alguses läks lugu kole keeruliseks. Mul oli tol ajal maailmast üsna kõrini ja panin kokku kuut erineva sündmustikuga lugu. Kõik nad lõppesid erineval teel maailma lõpuga, aga erinevatel põhjustel. Seda kogumikku nimetasin "Maa lõpud".

Kui mu mõtted olid täidetud esimese loo detailidega - selles oli Maa hävitatud selleks, et rajada ülekosmoselist kiirteed - leidsin, et on vaja kedagi teiselt planeedilt. See seletaks lugejale mis parajasti juhtub ja annaks loole vajaliku konteksti. Nii ma mõtlesingi välja, kes ta on ja mida ta teeb Maal.

Ma otsustasin nimetada ta "Ford Prefect". (See oli nali mis tõmbas muidugi täielikult haneks kogu Ameerika lugejaskonna, sest siiani polnud keegi neist kuulnud veidrama nimega väikeautost, paljud aga arvasid, et see on trükiviga WordPerfect'is.) Ma selgitasin tekstis, et vähimgi minu tulnuka iseloomu tundmine enne tema maale saabumist, laseb tal oma nime tunda "kenasti silmapaistmatuna". Ta oli lihtsalt unustanud tavalise eluviisi.

Kuidas sai selline eksitus tekkida? Mulle tuli meelde, et kui mul oli veel kombeks mööda Euroopat hääletada, võis sageli märgata, et informatsioon või nõuanded tee kohta olid vananenud või eksitavad. Enamik neist olid ju tulnud inimeste reisijuttudest.

Sel hetkel turgatas mulle meelde pealkiri Galaktikas hääletaja käsiraamat, ükskõik kus ta siis kogu aja oli olnud. Ma otsustasin, et Ford on uurija, kes kogub andmeid Käsiraamatu jaoks. Niipea, kui hakkasin seda mõtet arendama, liikus see halastamatult loo keskmesse ja lõpuks, nagu tegeliku Ford Prefecti autor ütleks, on tühi sõnamulin.

Nagu paljudel on üllatus lugeda, sai lugu valmis kõige keerulisemal teel. Episoodiliselt kirjutamine tähendab seda, et kui ma lõpetasin ühe jupi, ei olnud mul aimugi sellest, mida järgmine võiks sisaldada. Kui selle sündmustiku keerdudes ja käändudes mõned juhtumused näisid valgustavat varemsündinut, olin ise rohkem üllatunud kui keegi teine.

Ma arvan, et BBC hoiak selle kuuldemängu suhtes tema tegemise ajal oli väga sarnane sellele, mis Macbeth tundis mõrvates inimesi suhtes - algidee, millele järgnes ettevaatlik entusiasm ja siis aina suurem ja suurem häireolukord õhukese kohustuste kihi all, lõppu aga ei mingit. Jutustused, mis olid Geoffrey, minu ja helitehniku nädalateks maaalusesse stuudiosse matnud ja võtnud niisama palju aega ühe heliefekti jaoks kui teistel kulub tervele seeriale (ja varastades kõigilt selle stuudio aega, milles nii teha), olid kõik jõulised võltsingud, aga absoluutselt tõepärased.

Seeriate eelarve tõusis punktini, mida maksti tegelikult Dallase mõnede sekundite eest. Kui kuuldemäng poleks peale läinud...

Esimene episood jõudis eetrisse BBC Raadio 4-s kolmapäeval, 8. märtsil 1978. a. kell 10.30 õhtul avalikkuse särava mittetähelepanu märgi all. Seda kuulasid nahkhiired. Üksikud koerad haukusid.

Paari nädala pärast tilkusid üks või kaks kirja. Nii - keegi oli ikkagi kuulanud. Inimestele, kellega ma rääkisin, paistis meeldivat Marvin, Paranoidne Android, kelle ma oli kirjutanud loosse nagu ühestseeninalja ja arendanud edasi vaid Geoffrey pealekäimisel.

Siis hakkasid mõned kirjastajad huvi tundma. Ma olin volitatud Pan Book'i Inglise osakonna poolt need seeriad raamatuks koondama. Pärast paljusid viivitusi ja redutamist ja vabanduste leiutamist ja saunade saamist sain ma umbes kahe kolmandikuga sellest tööst hakkama. Siis ütlesid nad väga meeldivalt ja viisakalt, et ma olen juba kümme tähtaega mööda lasknud, nii et kas ma ei võiks lõpetada just sellel leheküljel, kuhu jõudnud olen ning anda see neetud käsikiri neile.

Vahepeal püüdsin kirjutada teisi kuuldemänge, samuti kirjutasin ja toimetasin käsikirju TV-seeriale "Dr. Who". On ju äärmiselt meeldiv omada isiklikku raadioseeriat, eriti sellist mille kohta keegi kirjutab, et on seda kuulanud, mis sest et see leiba ei anna.

Niisugune oli enam-vähem olukord siis, kui Galaktikas hääletaja käsiraamat 1979. a. septembris välja tuli ja sattus Sunday Times'i hulgimüügi bestselleri esimesele kohale. Ja jäi sinna pidama. Selge, keegi oli kuulanud.

Siinkohal lähevad asjad keerulisemaks ja just sellest ma rääkisin, kui hakkasin sissejuhatust kirjutama. Juhend ilmus nii paljudes vormides - raamatud, raadio, telesarjad, heliplaadid ja varsti ka kinofilmid - iga kord erineva põhiliiniga nii, et tegi isegi kõige ägedamad fännid nõutuks.

Siin on nüüd läbilõige erinevatest versioonidest, ilma erinevate Ühendriikides nähtud lavavariantideta, mis teeksid asja veel keerulisemaks.

Raadiosarjad algasid Inglismaal 1978. aasta märtsis. Esimesed seeriad koosnesid kuuest programmist või lõigust nagu me neid kutsusime. Lõik 1 kuni 6. Lihtne. Hiljem aasta lõpu poole lisandus veel üks episood mida hüüti Jõuluepisoodiks. Sellel polnud mingit seost Jõuludega. Jõuluepisoodiks kutsuti teda sellepärast, et oli esimene saade 24. detsembril, see on jõululaupäeval. Sellest peale läksid asjad järjest keerulisemaks.

1979. aasta alguses, anti Inglismaal välja esimene Hääletaja raamat, pealkirjaga Galaktikas hääletaja käsiraamat. See oli tublisti paisutatud versioon raadiosarja neljast esimesest episoodist, milles mõned tegelased käitusid sootuks teistmoodi ja teised tegelased täpselt samamoodi aga täiesti erinevatel põhjustel. See tähendab sama teost, kuid päästab dialoogide ümberkirjutamisest.

Samal ajal lasti müüki duubelplaadid, mis olid kontrastina raadiosarja pealiskaudselt koondatud neli esimest episoodi. Need polnud tegelikult lindistused mis raadios kõlasid vaid täiesti uued lindistused samast tekstist. See oli sellepärast, et me kasutasime taustana grammofoniplaate, mis on küll raadios kenad kuulata, kuid muudavad kommertsliku väljaandmise võimatuks.

1980. aasta jaanuaris sai BBC eetrisse lastud viis uut Galaktikas hääletaja käsiraamatu episoodi, mis tegi nende koguarvuks kaksteist.

1980. aasta alguses ilmus Inglismaal Hääletaja teine raamatuväljanne, samal ajal kui Harmony Books kirjastas Ühendriikides esimese väljaande. See oli üsna põhjalikult ümbertöötatud, ümbertoimetatud ja koostatud versioon Galaktikas hääletaja käsiraamatu raadiosarja episoodidest nr. 7, 8, 9, 10, 11, 12, 5 ja 6 (selles järjekorras). Et olla otsekohene, sai raamatu nimeks Restoran Universumi Lõpus, kuna see sisaldas Galaktikas hääletaja käsiraamatu raadioepisoodi nr. 5, mille tegevus toimus Milliway-nimelises restoranis, tuntud ka kui Restoran Universumi Lõpus.

Peaaegu samal sai valmis ka heliplaat, kujutades endast kõvasti ümberkirjutatud ja laiendatud 5-ndat ja 6-ndat episoodi raadiosarjast. See heliplaat sai samuti nimeks Restoran universumi lõpus.

Vahepeal, 1981. aastal sai BBC ja ringhäälinguga koos tehtud televisioonisari kuuest Galaktikas hääletaja käsiraamatu episoodist. Need toetusid enam või vähem kuuele esimesele raadioepisoodile. Teisisõnu sisaldasid nad enamuse raamatust Galaktikas hääletamise juhend ning teise poole raamatust Restoran universumi lõpus. Seetõttu ei sisaldanud need raamatute redigeeringuid, kuigi järgisid raadioseeriate põhistruktuuri.

1982. aasta jaanuaris kirjastas Harmony Books Restorani universumi lõpus Ühendriikides.

1982. aasta suvel sai üheaegselt Inglismaal ja Ühendriikides avaldatud Hääletaja kolmas raamat, pealkirjaga Elu, Universum ja kõik muu. Selle aluseks polnud midagi, mida oleks juba raadios kuuldud või televisioonis nähtud. Tegelikul kuulusid sinna küll kindlalt raadiosarja episoodid 7, 8, 9, 10, 11 ja 12. Need lõigud on, kui te mäletate, juba revideeritud kujul kogutud raamatusse Restoran universumi lõpus.

Nüüd ma läksin Ameerikasse, et kirjutada filmistsenaarium. See pidi sisaldama kõike valmisolevat ja seni, kui filmitegemine edasi lükkus (kuulujuttude põhjal pidi filmimist alustatama kohe pärast "Viimse trumbi" valmimist), kirjutasin neljanda ja viimase osa triloogiast, Nägemist ja suur tänu kõigi kalade eest. See kirjastati 1984. aasta alguses Suurbritannias ja USA-s ning oli suurepäraselt vastuolus igasuguste dateeringutega ja muu tehtuga, kaasa arvates teda ennast.

Kuna sellest kõigest polnud veel küllalt, siis kirjutasin veel Infocom'ile arvutimängu, millel oli vaid põgus sarnasus selle tiitli all ennemavaldatuga. Koostöös Geoffrey Perkinsiga koostasime kogu Galaktikas hääletaja käsiraamat: Originaalsed raadiokäsikirjad (avaldati 1985. a. Inglismaal ja USA-s). See oli põnev seiklus. Nagu pealkirigi näitab, on see raamat raadiostsenaariumide kogu. Seega on ainus Hääletaja publikatsioon, mis täpselt ja täielikult kopeerib teist. Tunnen ennast veidi ebamugavalt - sellepärast, et sissejuhatus sellele raamatule oli kirjutatud pärast selle raamatu lõppu, mida te praegu lugema hakkate ja on loomulikult sellega täielikus vastuolus.

Tihti küsivad inimesed minult, kuidas lahkuda planeedilt. Neile olengi koostanud väikese ülevaate.

Kuidas pääseda orbiidile

1. Helista NASA-sse. Nende telefoninumber on (713) 483-3111. Tee neile selgeks, et sul on niipea kui võimalik vaja siit ära saada.
2. Kui nad ei ole nõus kaasa aitama, helista mõnele sõbrale, kes sul Valges Majas võiks töötada - (202) 456-1414 - et ta kostaks NASA-meestele mõne sõna sinu heaks.
3. Kui sul ei ole ühtegi sõpra Valges Majas, helista Kremlisse (küsi ülemere-operaatorilt numbrit 0107-095-295-9051).Neil ei ole seal kunagi ühtegi sõpra (või vähemalt mitte niisugust, kellele auk pähe rääkida), aga neil tundub olevat mõningast mõjuvõimu. Igatahes võid proovida.
4. Kui see ebaõnnestub, helista juhendite saamiseks paavstile. Tema telefoninumber on 011-39-6-6982 eeldades, et kommutaator on töökorras.
5. Kui kõik need püüded luhtuvad, hääleta maha mööduv lendav taldrik ja tee neile selgeks, et sul on eluliselt oluline saada siit minema enne, kui saabuvad su telefoniarved.

Douglas Adams
Los Angeles 1983 ja
London 1985/1986