Douglas Adams. Galaktilise hääletaja käsiraamat.

9. peatükk

Arvuti klõbistas omaette häiritult märgates, et üks väljumisluuk on lahti ja sulges selle ise ilma nähtava põhjuseta.

Nii tegi ta sellepärast, et põhjus polnud arusaadav.

Galaktikasse oli just auk tekkinud. See oli täpselt murdosa sekundi pikkune, murdosa tolli laiune ja päris suure hulga miljonite valgusaastate pikkune otsast otsani.

Kui see sulgus, pudenes sealt välja palju pabermütse ja piduõhupalle ning triivis ära läbi Universumi. Seitsmene meeskond kolme-jala-pikkuseid turu-uuringute tegijaid kukkus sealt välja ja suri, osaliselt lämbumisest, osalt üllatusest.

Kakssada ja kolmkümmend üheksa tuhat kergelt praetud muna kukkus sellest välja, materialiseerudes suure kallerdava hunnikuna näljahäda kannataval planeedil Poghril, Panseli süsteemis.

Kogu Poghrili hõim oli surnud nälga, välja arvatud üks ja viimane mees, kes suri mõned nädalad hiljem kolesteroolimürgitusse.

See murdosa sekundist, mis auk eksisteeris, kajastus läbi aja edasi ja tagasi kõige võimatumal moel. Ta traumatiseeris kusagil väga kauges minevikus tõsiselt üht väikest juhuslikku aatomite gruppi, mis hõljus läbi kosmose tühja steriilsuse ja sundis neid kõige ebatavalisemalt ebameeldivateks mooduliteks üksteise külge klammerduma. Need moodulid õppisid kiiresti üksteist kopeerima (see oligi nende moodulite kõige ebatavalisem omadus) ja põhjustasid rasket muret planeetidel, kuhu nad hõljusid. Nii algas elu Universumis.

Viis metsikut Event Maelstromi pöörles mõistmatuse õelates tormides, paisetes üles sillutise.

Sillutisel lamasid Ford Prefect ja Arthur Dent, neelatades nagu kalad kuival.

"Siin sa oled," hingeldas Ford, kraapides sillutist, kui see kihutas läbi Teadmatuse Kolmanda Mõõtme, "ma ütlesin sulle, et mõtlesin midagi välja."

"No muidugi," ütles Arthur, "kindel see."

"Minu hiilgav idee," ütles Ford, "leida mööduv kosmoselaev ja lasta end ära päästa."

Tegelik Universum võlvus südantpööritavalt nende all. Mitmesugused silmakirjalikud nähtused lendlesid vaikselt mööda nagu näiteks mägikitsed. Algvalgus plahvatas, pihustades kosmoseaega nagu kallerdunud lihakamakat. Aeg õilmitses, aine tõmbus kokku. Suurim algarv koaleerus vaikselt nurgas ja peitis ennast igavaeseks.

"Ah, ära räägi lollusi," ütles Arthur, "tõenäosus selle vastu oli astronoomiline."

"Ära laida, see toimis," ütles Ford.

"Mis liiki laeval me oleme?" küsis Arthur, kui igavikuhaud tema all avanes.

"Ma ei tea," ütles Ford, "ma pole veel oma silmi avanud."

"Ei, minagi pole," ütles Arthur.

Universum hüples, tardus, väreles ja kõverdus mitmesugustesse ootamatutesse suundadesse.

Arthur ja Ford avasid silmad ja vaatasid märkimisväärse üllatusega ringi.

"Hea jumal," ütles Arthur, "see näeb välja nagu mererand Southendis."

"Põrgut, vabasta mind selle kuulmisest," ütles Ford.

"Miks?"

"Sest ma arvan, et hakkan hulluks minema."

"Võibolla hakkadki. Võibolla sa ainult mõtlesid, et ma ütlesin seda."

Ford mõtles selle üle.

"Olgu, kas sa ütlesid või ei öelnud?" küsis ta.

"Ma mõtlen nii," ütles Arthur.

"Olgu, võib-olla läheme me mõlemad lolliks."

"Jah," ütles Arthur, "kui järgi mõelda nende asjade üle, mis ma märkasin, oli see Southend."

"Olgu, arvad sa, et see oli Southend?"

"Muidugi."

"Mina ka."

"Seega peaksime me hullud olema."

"Kena päev selleks."

"Jah," ütles üks mööduv maniakk.

"Kes see oli?" küsis Arthur.

"Kes, kas see mees viie pea ja voblasid täis leedrivõsaga?"

"Jah."

"Ma ei tea. Lihtsalt keegi."

"Ah."

Nad mõlemad istusid sillutisel ja vaatasid mõningase rahutusega, kuidas hiiglasuured lapsed keksisid raskelt üle liiva ja metsikud hobused müristasid läbi taeva ületades värske nõtkusega Teadmatuse Piirkondade tugevdatud tõkkeid.

"Tead mis," ütles Arthur kerge köhatusega, "kui see on Southend, siis on sellega midagi väga veidrat lahti..."

"Sa pead seda silmas, et meri seisab kindlalt kui kalju, aga ehitused kõiguvad üles-alla?" ütles Ford. "Jah, ma mõtlesin, et see on ka veider. Tegelikult," jätkas ta, kui Southend lõhkes ise kuueks võrdseks tükiks, mis tuisupäiselt nilbetes ja liiderlikes poosides üksteise ümber tantsisid ja pöörlesid, "seal on üleüldse midagi väga kummalist toimumas."

Metsik kräunuv pasunate ja viiulite lärm kõrvetas läbi tuule, kuumad taignas pähklid tungisid tee seest välja, kümme penni tükk, kole kala tormas taevast alla ning Arthur ja Ford otsustasid selle eest ära joosta.

Nad sukeldusid läbi heli raskete vallide, arhailiste mõtete mägede, moodsa muusika orgude, halbade kingade hooaegade ja jalutavate nahkhiirte ning kuulsid äkki ühe tüdruku häält.

See kõlas üsna mõistliku häälena, aga ta ütles, "kaks astmes ükssada tuhat ühe vastu ja langeb," ja see oli kõik.

Ford libises mööda valguskiirt alla ja keerles ringi, püüdes leida hääle allikat, aga ei näinud midagi, milles võiks tõsiselt kindel olla.

"Mis hääl see oli?" kisas Arthur.

"Ma ei tea," röögatas Ford, "ma ei tea. See kõlas nagu tõenäosuse mõõtmine."

"Tõenäosuse? Mida sa silmas pead?"

"Tõenäosust. Sa tead, nagu kaks ühe, kolm ühe, viis nelja vastu. See ütles kaks astmes sada tuhat ühe vastu. See on üsna võimatu, eksju."

Miljoni-galloniline vaat munasousti keeras ennast ilma hoiatamata nende peale tühjaks.

"Aga mida see tähendab?" karjus Arthur.

"Mis, kas munasoust?"

"Ei, tõenäosuse mõõtmine!"

"Ma ei tea. Ma ei tea üldse, ma mõtlen, et me oleme mingit sorti kosmoselaeval."

"Ma võin vaid oletada," ütles Arthur, "et see ei ole esimese klassi kupee."

Kosmoseaja vabrikus ilmnesid mõhnad. Suured inetud mõhnad.

"Haaaauuurrgghhh..." ütles Arthur, kui ta tundis oma keha pehmenemas ja ebatavalistes suundades paindumas. "Southend näib ära lahustuvat...tähed pöörlevad...tolmurull... mu jalad hõljuvad ära päikesetõusu...mu vasakud käed tulevad ka ära." Talle tuli kohutav mõte. "Põrgu," ütles ta, "Kuhu ma oma elektronkella nüüd panen?" Ta pööras oma silmad meeleheites Fordi poole.

"Ford," ütles ta, "sa hakkad pingviiniks muutuma. Lõpeta ära."

Jälle kostis hääl.

"Kaks astmes seitsekümmend viis tuhat ühe vastu ja langeb."

Ford tuterdas oma tiigi ümber ringi.

"Hei, kes te olete?" prääksus ta. "Kus te olete? Mis lahti on ja kas on mingi moodus selle peatamiseks?"

"Palun rahunege," ütles hääl lahkelt nagu stjuuardess reisilennukis, millel on ainult üks tiib ja kaks mootorit, millest üks põleb, "te olete täiesti turvaliselt."

"Aga selles pole asi!" raevutses Ford. "Asi on selles, et ma olen nüüd täiesti turvaline pingviin ja mu kaaslasel tulevad jäsemed küljest ära!"

"Sellega on korras, ma sain nad praegu tagasi," ütles Arthur.

"Kaks astmes viiskümmend tuhat ja langeb," ütles hääl.

"Mööndes," lisas Arthur, "et nad on pikemad kui mulle tavaliselt meeldib, aga..."

"Kas seal pole kedagi," prääksus Ford lennukas raevus, "kes oleks võimeline meile midagi seletama?"

Hääl puhastas oma kurku. Hiiglaslik väike nelik lööberdas kaugusesse.

"Tere tulemast," ütles hääl, "tähelaevale Kullast Süda."

Hääl jätkas.

"Palun ärge tundke ärevust," ütles see, "mitte millegi pärast, mida enda ümber näete või kuulete. Te peaksite esialgu tundma mõningaid haigussümptoome, olles päästetud kindlast surmast ebatõenäosuse tasemel kaks astmes kakssada seitsekümmend kuus tuhat ühe vastu -võimalik, et veelgi kõrgemal. Me reisime praegu tasemel kaks astmes kakskümmend viis tuhat ühe vastu ja langeb ning me taastame normaalsuse niipea, kui oleme kindlad, mis üldse on normaalne. Tänan teid. Kaks astmes kakskümmend tuhat ja langeb."

Hääl jäi vait.

Ford ja Arthur olid väikeses helendavas roosas kastis.

Ford oli metsikult erutatud.

"Arthur!" ütles ta, "see on fantastiline. Meid korjas üles laev, mis töötab Lõpmatu Ebatõenäosuse Mootoriga! See on uskumatu! Ma kuulsin sellest ennem kuulujutte! Need lükati kõik ametlikult ümber, aga nad peavad olema selle valmis teinud! Nad on ehitanud Ebatõenäosuse Mootori! Arthur, see on... Arthur? Mis juhtus?"

Arthur oli end vastu kuubiku ust surunud, püüdes seda kinni hoida, aga see oli üsna haiglane soov. Tihedad karvased väikesed käed pigistasid ennast läbi pragude, nende näpud olid tindised, peened hääled vadistasid hullunult.

Arthur vaatas üles.

"Ford," ütles ta, "seal väljas on lõputu hulk ahve, kes tahavad meile rääkida sellest Hamleti käsikirjast, mille nad välja on mõelnud.