Kõige halvem luule kõigist hukkus koos ta looja, Paula Nancy Millstone Jennings of Greenbridgega Essexis, Inglismaal, planeet Maa hävimisel.
Prostetniline Vogon Jeltz naeris väga aeglaselt. Seda ei teinud ta mitte niivõrd efekti pärast, kui et ta proovis meenutada lihaste liikumise järjekorda. Ta oli oma vangidele hirmuäratavalt terapeutiliselt kisendanud ja tundis ennast nüüd piisavalt rahunenuna ning valmina väikeseks mittepaksunahalisuseks.
Vangid istusid Luule Hindamise toolidel, rihmadega kinni seotult. Vogonitele ei meeldinud illusioonid, mis puutub nende tööde köitvusse. Varasemad kompositsioonikatsetused olid olnud osaks kaikapoliitilises rõhuasetuses, et neid aktsepteeritakse kui õigesti arenenud ja kultuurset rassi, aga nüüd oli puhas verejanu ainsaks asjaks, mis neid käigus hoidis.
Külm higi kerkis Ford Prefecti otsaesisele ja nirises üle tema meelekohtadele kinnitatud elektroodide. Need olid ühendatud elektroonilise seadmestikuga - kujutelmade intensiivistajate, rütmimodulaatorite, alliteratsioonide kinnistajate ja võrdluskallutajatega - kõik loodud elamuse tugevdamiseks ja selle kindlustamiseks, et mitte ükski poeedi mõttenüanss ei läheks kaduma.
Arthur Dent istus ja värises. Ta ei saanud aru, mis toimub, aga ta teadis, et talle ei meeldi miski, mis juhtub nii kaugel kodust. Ta ei arvanud ka, et asjad võiksid muutuda.
Vogon hakkas lugema - haisvat väikest lõiku tema enda teosest.
"Sinu kurvastet röhitsfaarsed... " alustas ta. Kramp raputas Fordi keha - see oli isegi halvem kui ta oli oodanud.
"...kokteilaarid on mul'/ kui keeristet lärmlärakad mesilinnu rasvkarvadel."
"Aaaaaaarggggghhhhhh!" tuli Ford Prefectilt, kes kiskus oma pead tagasi, kui valutombud sealt läbi trummeldasid. Ta võis vaid ähmaselt näha oma kõrvalistmel Arthurit lamasklemas ja veeremas. Ta surus oma hambad risti.
"Kobamisi anun sind," jätkas halastamatu Vogon, "mu akordne amokijooks."
Ta hääl tõusis jubedatesse tundekriiksete kõrgustesse. "Ja piirlelohiskaebled mind mu kortsutet köitsõnus/ või märgistet su tätokriispunahas, näed ma ei või kui!"
"Nnnnnnnnnnüüüüüüüuuuuuuurrrrrrrggggggghhhhh!" karjus Ford Prefect ja viskles viimseid tõmblusi, kui viimast juhet pidi ühendatud elektrooniline seade täieliku plahvatuse läbi ta meelekohtade saatis. Ta lõtvus.
Arthur lamas.
"Nüüd, maakad..." vuristas Vogon (ta ei teadnud, et Ford Prefect oli tegelikult väikeselt planeedilt kusagilt Betelgeusi lähedusest ja ei tundnud selle vastu ka erilist huvi), "ma pakun teile lihtsa võimaluse! Kas surra kosmilises vaakuumis või..." ta viivitas melodramaatilise efekti pärast, "öelge mulle, kui hea mu poeem teie arvates oli!"
Ta nõjatus tagasi hiiglasuurde nahksesse nahkhiiretaolisse istmesse ja jäi neid vaatama. Ta naeratas jälle.
Ford tõmbas kriginal hinge. Ta keerutas oma kuiva keelt kõrvetatud suus ja soigus.
Arthur ütles rõõmsalt, "Tegelikult mulle päris meeldis."
Ford pöördus ja jäi ammuli sui vahtima. Ta nägi siin lähenemist, mille peale ta poleks kunagi tulnud.
Vogon kergitas üllatunult kulme, mis varjasid oskuslikult ta nina ja polnudki seetõttu väga halvad asjad.
"No hästi..." suristas ta märkimisväärse hämmastusega.
"No muidugi," ütles Arthur, "Ma arvan, et mõned metafüüsilised kujutelmad olid tõesti eriti mõjusad."
Ford jätkas ta jõllitamist, organiseerides aeglaselt oma mõtteid ümber sellele totaalselt uuele lähenemisviisile. Kas oli tõesti võimalik pääseda sellest olukorrast?
"Jah, jätka..." ergutas Vogon.
"Ah... ja, ee... samuti rütmiideed," jätkas Arthur, "mis näisid olevat vastukaaluks... ee... ee..." ta rabeles.
Ford hüppas hasartselt tema päästeaktsiooni "...vastukaaluks allteksti metafooride sürrealismi... ee..." ka tema rabeles, aga Arthur oli jälle hakkamas.
"...inimlikkusele..."
"Vogonlikkusele," sosistas Ford.
"Ah muidugi, vogonlikkusele - vabandust - poeedi kaastundlikus hinges" - Arthur tundis et ta on nüüd oma sõiduvees - "mis läbib värsikeskse struktuuri, et teha seda ülevamaks, ületada seda ja ühtida korra fundamentaalsete dihhotoomiatega" - ta oli jõudmas triumfaalse crescendoni - "ja mis jätab põhjaliku ja elava arusaamise sellesse... sellesse ee..." (mis äkki sai otsa).
Ford hüppas sisse coup de grace'ga:
"Sellesse, ükskõik millest see poeem siis oli!" kisendas ta. Oma suunurgast: "Hästi tehtud, Arthur, see oli väga hea."
Vogon vaatas neid läbitungivalt. Hetkeks oli ta kibestunud rassiline hing puudutatud, aga ta mõtles ei - liiga vähe liiga hilja. Ta hääl omandas kõla nagu kraabiks kass karvast nailonit.
"Niisiis te ütlete, et ma kirjutan luulet sellepärast, et oma alatu paksunahalise südametu väljanägemise all soovin ma tegelikult olla armastatud," ütles ta. Ta viivitas. "On see nii?"
Ford naeris närviliselt. "Hästi, ma arvan, jah," ütles ta, "Kas me mitte kõik, sügaval sisimas, te teate... ee..."
Vogon tõusis püsti.
"Ei, hästi, te eksite täielikult," ütles ta, "Ma kirjutan luulet, et anda mu alatule paksunahalisele südametule väljanägemisele teravat reljeefsust. Igaljuhul viskan ma teid laevast välja. Valvur! Viige vangid väljumiskamber number kolme juurde ja visake nad välja!"
"Mis?" karjatas Ford.
Hiigelsuur noor valvur-Vogon astus ligi ja rebis nad oma hiigelsuurte rasvaste kätega nende rihmadest välja.
"Te ei või meid kosmosesse visata," kisendas Ford, "me püüame raamatut kirjutada."
"Vastupanu on kasutu!" karjus valvur-Vogon neile vastu. See oli esimene lause, mis ta oli õppinud, kui ta astus Vogoni Turvateenistusse.
Kapten vaatas seda kõrvalseisja uudishimuga ja pöördus siis ära.
Arthur jõllitas metsikuna enda ümber.
"Ma ei taha praegu surra!" kisendas ta. "Mul on ikka veel peavalu! Ma ei taha minna taeva peavaluga, ma olen väga vihane ja ei saa seda nautida!"
Valvur haaras neil kindlalt kaelast ja kummardades alandlikult oma kapteni selja poole suundus järsult mõlemate protesti saatel juhtimisruumist välja. Terasuks sulgus ja kapten oli jälle omaette. Ta ümises ja mõtiskles, trummeldades kergelt oma luulemärkmikul.
"Hmmm," ütles ta "...vastukaaluks allteksti sürrealismi metafooridele..." Ta pidas selle üle natuke aru ja sulges siis sünge naeratusega raamatu.
"Surm on neile liiga hea," ütles ta.
Pikk terasene koridor kajas kahe kindlalt Vogoni käsivarte vahele surutud humanoidi jõuetust võitlusest.
"See on tähtis," puterdas Arthur, "see on tõesti hirmus. Lase mind lahti, sa elajas!"
Valvur-vogon vedas neid edasi.
"Ära muretse," ütles Ford, "ma mõtlen midagi välja." See ei kostnud eriti lootusrikkalt.
"Vastupanu on kasutu!" ammus turvamees.
"Ära räägi niisuguseid asju," kogeles Ford. "Kuidas saab keegi säilitada positiivset mõtlemist, kui te räägite niimoodi?"
"Mu jumal," kaebles Arthur, "sa räägid positiivsest mõtlemisest ja sinu planeeti pole täna isegi hävitatud. Ma ärkasin täna hommikul üles ja mõtlesin, et tuleb kena rahulik päev, et natuke lugeda, harjata koera.... Praegu on pärast kella nelja pärastlõunal ja juba hakataksegi mind välja viskama tulnuka kosmoselaevast kuue valgusaasta kaugusel Maa suitsevatest riismetest! Ta puterdas ja korises, kui Vogon oma haaret tugevdas.
"Olgu," ütles Ford, "ainult lõpeta paanitsemine!"
"Kes rääkis midagi paanitsemisest?" haukas Arthur. "See on ainult kultuuriokk. Oota kuni ma sobitun sellesse olukorda ja hakkan seda taluma. Siis lõpetan paanitsemise."
"Arthur, sa lähed hüsteeriliseks! Jää vait!" Ford püüdis lootusetult mõelda, aga katkestati valvuri uue käratusega.
"Vastupanu on kasutu!"
"Ja sina võiksid samuti vait jääda!" hammustas Ford.
"Vastupanu on kasutu!"
"Oh, anna puhkust," ütles Ford. Ta keerutas oma pead kuni vaatas oma vangistajale otse näkku. Talle tuli mõte.
"Kas sulle tõesti meeldivad sedasorti asjad?" küsis ta äkki.
Vogon peatus jalalt ja vaatas teda ääretu rumalusega , mis aeglaselt üle ta näo nõrgus.
"Meeldivad," mühises ta. "Mida te silmas peate?"
"Mida ma silmas pean," ütles Ford, "on, et kas see annab sulle täisväärtusliku elu? Ringi trampimine, karjumine, inimeste kosmoselaevast väljalükkamine..."
Vogon vaatas üles madalat terasest lage ja ta ripsmed läksid peaaegu tagurpidi. Ta suu vajus lahti. Lõpuks ta ütles, "Hästi, tunnikesed on head..."
"Peaksid vist olema," nõustus Ford.
Arthur keeras oma pead, et vaadata Fordi.
"Ford, mida sa plaanid?" küsis ta hämmastunud sosinal.
"Ah, püüan ainult ümbritseva maailma vastu huvi tunda, okei?" võttis ta kokku.
Vogon vaatas alla tema peale ja pikaldased mõtted vaevlesid ta süngetes sügavustes.
"Jaa," ütles ta, "aga nüüd, kui te seda tähendasite, suurem osa minutitest on tegelikult üsna täitanud. Arvestades..." ta mõtles jälle ja see nõudis lakke vaatamist, "arvestades, et karjumine mulle päris meeldib." Ta tõmbas oma kopsud õhku täis ja ammus, "Vastupanu on..."
"Kindel, et on," lõikas Ford talle läbematult vahele, "te oskate seda hästi, võin teile öelda. Aga kui see on enamjaolt täitanud," ütles ta, andes oma sõnadele aega kohale jõudmiseks, "siis miks te seda teete? Mis see on? Tüdrukud? Riided? Mehisus? Või leiad sa et ajuvaba tüütuseni jõudmine on huvitav proov"
Arthur vaatas tõkestavalt tema ette ja taha.
"Ee..." ütles valvur, "ee... ee... Ma'i tea. Ma mõtlen, et... tõesti teengi nii. Mu tädi ütles, et kosmoselaeva turvamees olla polegi paha karjäär noorele Vogonile - saad aru, vorm, madalarihmaline jahmatuskiirte kabuur, ajuvaba tüütus..."
"Seal sa oled, Arthur," ütles Ford ilmega nagu otsiks keegi oma väidetele kinnitust, "sa arvad, et oled tabanud probleemi:"
Arthur lootis meelsamini, et oleks. Lisaks jamale tema koduplaneediga, oli valvur-Vogon ta peaaegu poolsurnuks kägistanud ja talle ei meeldinud eriti kuulda, et teda tahetakse kosmosesse visata.
"Püüa tema murest aru saada," rõhutas Ford. "Seal ta on, õnnetu nooruk, kogu ta elu on ringi trampimine, inimeste kosmoselaevast väljaviskamine..."
"Ja karjumine," lisas valvur.
"Ja karjumine, muidugi," ütles Ford patsutades sõbralikult ümber ta kaela olevat rasvast käsivart, "ja ta ei tea isegi, miks ta seda teeb!"
Arthur nõustus, et see on väga kurb. Ta tegi seda jõuetu zestiga, sest oli rääkimiseks liiga lämbunud.
Valvurilt tulid sügavad juhmid mörinad.
"Hästi. Nüüd te võtate seda nii, et ma oletan..."
"Hea, noormees!" ergutas Ford.
"Olgu pealegi," kostis mörisedes, "aga mis oleks siis selle asemel?"
"Kena," ütles Ford, selgelt aga aeglaselt, "lõpeta see ära, muidugi! Ütle neile," jätkas ta, "et sa ei tee seda enam!" Ta tundis, et oleks pidanud midagi lisama, aga hetkeks näis valvuri mõistus nende kaalutlustega nii kimpus olevat.
"EErrrrrmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm..." ütles valvur, "erm, see ei kõla minu jaos eriti veenvalt."
Ford tundis äkki, et hetk kaob käest.
"Oota nüüd veidi," ütles ta, "see on alles algus, mõistad, selles on rohkem seda, kui teist, mõistad..."
Aga sel hetkel uuendas valvur oma haaret ja jätkas algsel põhjusel oma vangide väljumiskambri juurde vedamist. Ta oli ilmselt üsna puudutatud.
"Ei, ma arvan, et see teeb teile ükskama välja," ütles ta, "ma parem lükkan teid mõlemaid läbi selle luugi ja lähen siis karjuma, niipalju kui saan."
Ford Prefectile polnud see üldsegi ükskama.
"Oota nüüd... vaata!" ütles ta, vähem aeglaselt, vähem selgelt.
"Huhhhhggggggnnnnnnn..." ütles Arthur täiesti artikuleerimata.
"Aga pea kinni," ajas Ford peale, "on veel muusika, kunst ja asjad, millest ma veel räägiksin! Arrggghhh!"
"Vastupanu on kasutu," möirgas valvur ja lisas siis, "Vaadake, kui ma jätkan seda tööd, siis võidakse mind juhuslikult Vanemaks Karjumise Ohvitseriks nimetada ja seal ei ole just sageli vabu kohti mittekarjuvale ja mittelükkavale rahvale, nii et ma parem jään selle juurde, mida oskan."
Nad olid nüüd väljumiskambri juurde jõudnud - suurest tohutu tugevuse ja kaaluga ümmargusest terasest luugist pääses sõiduki sisemusse. Valvur tegeles kontrollpaneeliga ja luuk vajus sujuvalt lahti.
"Aga tänan huvi tundmast," ütles valvur-Vogon. "Head aega siis."
Ta viskas Fordi ja Arthuri läbi luugi väikesesse kambrisse. Arthur lamas hingeldades. Ford rabeles ringi ja viskus oma õlaga kasutult vastu sulguvat luuki.
"Aga kuula," karjus ta valvurile, "on terve maailm, millest sa ei tea midagi... siin, kuidas sellega on? ta kahmas lootusetult ainukese tükikese kultuuri järele, mida ta paugupealt teadis - ta ümises esimest takti Beethoveni "Viiendast".
"Da da da dum! Kas see ei liigita sinus midagi?"
"Ei," ütles valvur, "tõesti mitte. Aga ma mainin seda oma tädile."
Kui ta midagi hiljem ütleski, siis läks see kaduma. Luuk sulges end tihedalt ja kõik helid, välja arvatud laeva mootorite nõrk sumin, läksid kaduma.
Nad olid umbes kuuejalase diameetriga ja kümne jala pikkuses silindrikujulises läikimapoleeritud kambris.
Ford vaatas selles hingeldades ringi.
"Võimekas nooruk, arvan ma," ütles ta ja vajus vastu kõverat seina.
Arthur lamas ikka veel seal, kuhu oli kukkunud, põranda kõveruses. Ta ei vaadanud üles. Ta ainult lesis hingeldades.
"Kas meid heidetakse nüüd välja?"
"Jah," ütles Ford, "meid heidetakse välja."
"Olgu. Kas sa mõtled millestki? Ma mõtlesin, sa ütlesid, et mõtled midagi välja. Võib-olla mõtlesid sa midagi välja ja ma ei pannud tähele."
"Oh, muidugi mõtlesin ma midagi välja," hingeldas Ford.
Arthur vaatas ootusega üles.
"Aga kahjuks," jätkas Ford, "tõi see endaga kaasa teisel pool seda õhukindlat luuki olemise." Ta koputas vastu luuki, millest nad läbi olid tulnud.
"Kas see oli hea mõte?"
"Muidugi, väga osav."
"Mis see oli?"
"Olgu, ma polnud veel üksikasju välja töötanud. Sellest pole ju nüüd suurt lugu?"
"Nii... ee, ja mis nüüd juhtub?" küsis Arthur.
"Ah, ee, kena, see luuk meie ees avaneb mõne hetke pärast automaatselt ja ma arvan, et meid paisatakse sügavasse kosmosesse ja lämbume. Kui sa tõmbad kopsud õhku täis, võib see võtta umbes kolmkümmend sekundit, muidugi..." ütles Ford. Ta pani käed selja peale, kergitas kulme ja hakkas ümisema ühte vana Betelgeusi sõjahümni. Arthurile tundus ta äkki väga võõramaine.
"See tähendab siis," ütles Arthur, "et me hakkame surema."
"Jah," ütles Ford, "välja arvatud... ei! Oota hetke!" Ta lõõtsutas äkki üle kambri millegi poole, mis oli Arthuri nägemisulatusest väljas. "Mis lüliti see on?" karjus ta.
"Mis? Kus?" karjus Arthur, keerutades ringi.
"Ei, ma tegin ainult nalja," ütles Ford, "me sureme ikkagi."
Ta langes vastu seina ja jäi endisesse asendisse.
"Tead," ütles Arthur, "niisugustel hetkedel, kui mind paisatakse Vogonite väljumiskambrist sügavasse kosmosesse koos mehega Betelgeusilt ja ma võin lämbudes surra, soovin ma tegelikult, et ma oleks kuulanud seda, mida vanaema mulle noorepõlves rääkis."
"Miks, mida ta sulle siis rääkis?"
"Ma ei tea, ma ei kuulanud."
"Ah." Ford ümises edasi.
"See on kohutav," mõtiskles Arthur omaette, "Nelsoni ausammas on läinud, McDonalds on läinud, kõik see on kadunud, olen mina ja sõnad Enamasti kahjutu. Mõned sekundid veel ja siis kaob ka Enamasti kahjutu. Ja eile näis planeedil nii hästi minevat."
Mootor surises.
Vaikne sisin läks üle väljatungiva õhu kõrvulukustavaks möirgeks, kui välimine luuk avanes väikeste võimatult selgete valgustäpikestega musta tühjusse. Ford ja Arthur pritsiti välja kosmosesse nagu korgid mängupüssist.