Douglas Adams. Galaktilise hääletaja käsiraamat.

6. peatükk

Ulg ulg kurin ulg kurin ulg ulg ulg kurin ulg kurin ulg ulg kurin kurin ulg kurin kurin kurin ulg slurrp uuuurgh veetma mõnusalt aega. Teade kordub. Siin räägib teie kapten, nii et jätke sinnapaika kõik, mida te teete ja osutage tähelepanu. Esimene asi, mida ma näen oma instrumentidelt, on see, et meil on pardal mõned hääletajad. Halloo, ükskõik, kus te olete. Ma tahan just teile teha selgeks, et te pole üldsegi teretulnud. Ma töötasin kõvasti selleks, et jõuda kohale, kus ma olen ja ma ei saanud Vogoni konstruktorlaeva kapteniks lihtsalt selleks, et võiksin muuta selle taksoteenistuseks koormale degenereerunud jänestele. Ma olen saatnud välja otsimismeeskonna ja niipea kui nad teid leiavad, viskan teid laevast välja. Kui te olete õnnelikud, võin ma teile enne lugeda veidi oma luulet.

"Teiseks, me oleme ületamas hüperkosmost, et jõuda Barnardi tähele. Saabumisel seisame seitsmekümne kaheks tunniks laadimiseks dokis ja mitte keegi ei lahku selle aja jooksul laevast. Mul oli just üks õnnetu armulugu, nii et ma ei näe põhjust, miks peaks keegi teine veetma mõnusalt aega. Teate lõpp."

Müra lakkas.

Arthur avastas enda kimbatuseks, et ta lamas väikese pallina kerratõmbunult põrandal, käsivarred ümber pea. Ta naeris nõrgalt.

"Võluv mees," ütles ta. "Ma soovin, et mul oleks tütar ja ma võiksin teda keelata abiellumast ühe..."

"Sul pole vajadust," ütles Ford. "Neil on sama palju seksapiili kui liiklusõnnetusel. Ei, ära liiguta," lisas ta kui Arthur püüdis ennast lahti kerida, "valmistu parem hüperkosmose ületamiseks. See on sama ebameeldiv kui olla purjus."

"Mis on sama ebameeldiv kui olla purjus?"

"Sa tahad klaasi vett."

Arthur mõtles selle üle.

"Ford," ütles ta.

"Jee!"

"Mida see kala mu kõrvas teeb?"

"Ta tõlgib sulle. See on Paabeli kala. Vaata raamatust järgi, kui meeldib."

Ta viskas Galaktikas hääletaja käsiraamatu ja keris ennast ületamiseks looteliseks palliks.

Pärast seda kaotas Arthur aru.

Ta silmad tungisid koobastest välja. Ta jalad hakkasid ta pealaelt välja tungima.

Ruum käändus ta ümber lamedaks, pöördus ümber, nihkus olematusse ja jättis ta libisema läbi ta enda naba.

Nad läbisid hüperkosmost.

"Paabeli kala," rääkis Galaktikas hääletaja käsiraamat vaikselt, "on väike, kollane ja kaanitaoline ja võib-olla kõige arvukam asi Universumis. Ta toitub ajuenergiast, mis on saadud mitte temast endast, vaid tema ümbert. Ta neelab sellest ajulainete energiast enda toitmiseks kõik ebateadlikud mõttesagedused. Seejärel eritab need omaniku mõistusesse telepaatilises vormis, kujundades selle kombineeritult teadlikeks ajusagedusteks koos närvisignaalidega, mille korjab üles ja kasutab aju kuulmiskeskus. Kõige selle praktiline kasutamine toimub nii, et kui sa torkad Paabeli kala oma kõrva, võid silmapilkselt aru saada kõigest, mis on öeldud sulle mõnes teises keeles. Kõne, mida sa kuuled, on dešifreeritud ajulaineteks, mille sisestab su ajju Paabeli kala.

Et midagi nii arulagedalt kasulikku on arenenud puhtalt juhusest, on nii veidralt võimatu kokkusattumus, et mõned mõtlejad on eelistanud seda vaadelda kui säravat näidet Jumala mitteeksisteerimisest.

Argumendid kõlavad umbes nii: Jumal ütleb, 'ma keeldun tõestamast, et see eksisteerib. Tõestamine eitab uskumist ja ilma uskumiseta ei ole ma miski.'

'Aga,' ütleb Inimene, 'kas pole Paabeli kala mitte selle väite reetmine? See pole arenenud juhuslikult. Seda tõestab, et ta eksisteerib ja seetõttu vastavalt su enda argumentidele, ei eksisteeri.'

'Küll on häda,' ütleb Jumal, 'ma ei ole sellest mõelnud' ja kaob äkki loogikapuhangutesse.

'Oh, see oli kerge' ütleb Inimene ja hakkab lisaks tõestama, et must on valge ning sooritab enesetapu sebrat ületades.

Enamus juhtivates teoloogidest nõuavad, et seda argumentatsiooni peetaks kukepeaks, aga see ei takistanud Oolon Coluphid'i koperdamast õnne otsa, kui ta kasutas seda keskse teemana oma bestselleris "August, millesse Jumal kukub."

Vahepeal kõrvaldas õnnetu Paabeli kala tulemusrikkalt kõik tõkked erinevate rasside ja kultuuride vahel, põhjustades rohkem ja verisemaid sõdasid, kui keegi teine kogu loomise ajaloos."

Arthur lasi kuuldavale vaikse oige. Talle tekitas jubedust see, et hüpe läbi hüperkosmose polnud teda tapnud. Nüüd oli ta kuue valgusaasta kaugusel kohast, kus oli olnud Maa siis, kui see veel olemas oli.

Maa.

Nägemused sellest ujusid südant pahaks ajades läbi ta aju. Ta põrkus tagasi kujutlemast, et Maad pole enam. See oli liiga suur olnud. Ta torkis ennast, kujutledes et ta vanemaid ja õde pole enam. Ei mõjunud. Ta mõtles kõigist inimestest, keda oli tundnud. Ei mõjunud. Siis mõtles ta, et seisis kaks päeva tagasi kaubamaja järjekorras ja tundis äkilist pääsemist - kaubamaja oli kadunud, kõik selle seest oli kadunud. Nelsoni ausammas oli läinud! Nelsoni ausammas oli läinud ja seal polnud enam kuulda kisa, sest polnud jäetud kedagi, kes kisaks. Nüüdsest eksisteeris Nelsoni ausammas ainult tema mälus. Inglismaa eksisteeris ainult tema mälus. Tema mälus - suletud siia rõskusest haisevasse terasest kosmoselaeva. Teda haaras klaustrofoobiahoog.

Inglismaad polnud enam. Ta oli seda osanud - kuidagi oli ta selle tunde kätte saanud. Ta proovis uuesti. Ameerikat, mõtles ta, pole enam. Ta ei suutnud seda kujutada. Ta otsustas väiksemast alata. New Yorki pole enam. Ei mõjunud. Ta ei olnud kunagi tõsiselt uskunud, et see üldse olemas oli. Dollar, mõtles ta, on igaveseks uppunud. Põgus värin. Viimane kui üks Bogarti film on ära pühitud, ütles ta endale ja see andis talle jälgi hoobi. McDonald, mõtles ta. Ei ole enam ühtki sellist asja nagu McDonaldi hamburger.

Ta kaotas meelemärkuse. Kui ta sekund hiljem jälle toibus, leidis ta ennast oma ema järele nutmas.

Ta tõusis ennast sundides jalgele.

"Ford!"

Ford vaatas üles nurgast, kus ta istus ja ümises omaette.

Ta leidis tegeliku läbikosmosereisimise kosmoseretkedel alati pigem pingutava olevat.

"Jee?" ütles ta.

"Kui sa oled selle raamatuasjanduse jaoks uurija ja sa olid Maal, siis peaksid ju olema sellesse kogunud ka ainest."

"Hästi, jah, mul oli võimalus laiendada veidi originaali."

"Näita mulle, mis sa seal ütled. Ma tahan seda näha,"

"Jee, olgu peale." Ta andis selle jälle tagasi.

Arthur rabas selle endale ja püüdis oma käte värisemisest lahti saada. Ta vajutas sissekande vastavale leheküljele. Arthur jõllitas seda.

"Siin pole ühtegi sissekannet!" purskas ta.

Ford vaatas üle ta õla.

"On küll," ütles ta, "seal all, vaata ekraani lõppu, kohe enne Eccentrica Gallumbitte, kolmerinnalist hoora Eroticon 6-lt.

Arthur jälgis Fordi näpu liikumist ja nägi, kuhu see peatuma jäi. Hetkeks ei saanud ta ikka veel aru, siis aga oleks ta mõistus peaaegu lõhkenud.

"Mida? Kahjutu? Kas see ongi kõik, mida võib öelda? Kahjutu! Üks sõna!"

Ford kehitas õlgu.

"Kena. Galaktikas on sadu miljardeid tähti ja vaid piiratud hulk ruumi raamatu mikroskeemides," ütles ta, "ja muidugi ei tunne eriti keegi Maad."

"Hästi, jumala pärast, ma loodan, et sa parandad seda veidi."

"Oh muidugi, hästi, ma korraldan uue sissekande toimetaja kätte. Ta korrigeerib seda veidi, aga see on ikkagi edusamm."

"Ja mida see nüüd siis ütleb?" küsis Arthur.

"Enamasti kahjutu," tunnistas Ford kerges kimbatuses köhatades.

"Enamasti kahjutu!" karjus Arthur.

"Mis müra see oli?" sosistas Ford.

"Mina karjusin," karjus Arthur.

"Ei! Ole vait!" ütles Ford. "Mulle tundub, et me oleme hädas."

"Sina arvad, et me oleme hädas!"

Ukse tagant kostis marssivate sammude selge hääl.

"Dentrassid?" sosistas Arthur.

"Ei, need on rautatud saapad," ütles Ford.

Kostis lühike kõlisev koputus.

"Kes see siis on?" ütles Arthur.

"Hästi," ütles Ford, "kui me oleme õnnelikud siis on need just Vogonid, kes tulevad meid kosmosesse viskama."

"Ja kui me ei ole õnnelikud?"

"Kui me ei ole õnnelikud," ütles Ford süngelt, "võib kapten oma lubadust tõsiselt võtta ja loeb esiteks meile natuke oma luulet...."