Kaks hiirt nuusutasid ärritunult oma põrandal lebavaid klaassõiduki tükke.
"Needus," pomises Frankie-hiir, "kogu sekeldamine kahe naela maaka ajude ümber." Ta kalpsas oma roosade silmade välkudes ringi ja tema suurepärane valge kasukas oli staatilisest elektrist turris.
"Ainus asi, mida me nüüd saame teha," ütles Benjy, kükitades ja mõtlikult oma vurre silitades, "on püüda võltsida küsimus, välja mõelda üks niisugune valeküsimus, mis kõlaks usutavana."
"Raske," ütles Frankie. Ta mõtles. "Kuidas oleks Mis asi on kollane ja ohtlik?"
Benjy vaagis seda hetke.
"Ei, see pole hea," ütles ta. "Ei sobi vastusega."
Nad vajusid mõneks ajaks mõttesse.
"Olgu," ütles Benjy. "Mis sa saad, kui korrutad kuue seitsmega?"
"Ei, ei, liiga kirjanduslik, liiga faktiline," ütles Frankie, "ei vasta börsispekulantide huvidele."
Nad mõtlesid jälle.
Siis ütles Frankie: "See on mõte. Kui paljusid teid mööda peaks käima?"
"Ah!" ütles Benjy. "Ahaa, see kõlab paljutõotavalt!" Ta veeretas seda fraasi mõni aeg oma mõtteis. "Jah," ütles ta, "see on suurepärane! Kõlab väga tähendusrikkalt, ilma tegemata tõeliselt kellelegi millegi arvamiseks kitsendusi. Kui paljusid teid mööda peaks käima? Nelikümmend kaks. Suurepärane, suurepärane, see tõmbab nad haneks. Frankie kullake, me saime hakkama!"
Nad etendasid oma erutuses jooksutantsu.
Nende lähedal põrandal lamasid mitmed üsna inetu väljanägemisega mehed, keda oli löödud mõnede raskete disainiautasudega vastu pead.
Pool miili kaugemal liikusid neli kuju vaevaga ülespoole, otsides väljapääsu. Nad saabusid laia avarasse arvutisektsiooni. Nad nägid metsikud välja.
"Millise tee sa valid, Zaphod?" küsis Ford.
"See on loll küsimus, ma vastan pärast," ütles Zaphod, joostes otse seina ja arvutikorpuse vahele. Sel hetkel, kui teised hakkasid talle järgnema, peatas teda hetkega Kill-O-Zap'i energiakiir, mis läbistas õhu mõnede tollide kaugusel tema ees ning põletas ära väikese osa temaga külgnevast seinast.
Hääl ütles valju hõikega, "OK Beeblebrox, seisa paigal. Me peame sind kinni nabima."
"Mendid!" sisistas Zaphod ja tõmbas küüru. "Kas sa tahad veel seda küsimust küsida, Ford?"
"OK, seda teed," ütles Ford ja nad jooksid neljakesi mööda läbikäiku kahe arvutiploki vahel.
Läbikäigu lõppu ilmus hambuni relvastatud ja kosmoseskafandris kuju, viibutades oma (viscious) Kill-O-Zap püstolit.
"Me ei taha sind tulistada, Beeblebrox!" karjus kuju.
"Sobib mulle hästi!" karjus Zaphod selja taha ja sukeldus laia tühimikku kahe andmetöötlemisseadme vahel.
Teised põikasid talle järele.
"Neid on kaks," ütles Trillian, "meid on nurka surutud."
Nad surusid endid nurgas suure arvutiploki ja seina vahel vastu maad.
Nad hoidsid hinge kinni ja ootasid.
Äkki, kui mõlemad mendid üheaegse tule avasid, plahvatas õhk nende ümber energiakiirtest.
"Hei, nad tulistavad meid," ütles Arthur, küürutades palliks kokkusurutuna. "Ma mõtlesin, nad ütlesid, et ei taha seda teha."
"Jeeh," mina arvasin, et nad nii ütlesid," nõustus Ford.
Zaphod torkas üheks ohtlikuks hetkeks pea välja.
"Hei," ütles ta, "ma arvasin, et te ütlesite nagu ei tahaks tulistada!" ja langetas jälle pea.
Nad ootasid.
Hetke pärast vastas hääl, "Ei ole kerge olla ment!"
"Mida ta ütles?" sosistas Ford imestunult.
"Ta ütles, et ei ole kerge olla ment."
"Hästi, aga kas see ei ole mitte tema enda probleem?"
"Ma mõtlesin sedasama."
Ford karjus välja, "Hei, kuulake! Ma mõtlen, et meil on piisavalt probleeme meie endi olemasoluga, kui te meid tulistate, nii et kui te hoiduksite ka oma probleemide meie kaela ajamisest, arvan et meil kõigil oleks kergem hakkama saada!"
Järgmine vaikus ja seejärel jälle vali hõige.
"Vaadake nüüd seal, poisid," kõlas vali hõige, "te ei ole mitte kauplemas mõne tumma kahebaidise päästikut-pumpava debiilikuga, madala lauba, väikeste seasilmade ja ilma suhtlemisoskuseta, meie oleme paar oma intelligentsi eest hoolitsevat selli, nii et teile võib-olla lausa meeldiks meiega sõbralikult kohtuda! Me ei käi läbi (gratiously) tulistava ja siis tagantjärgi sellega viletsates kosmosehulkurite baarides kiitleva rahvaga, nagu mõned mendid, keda ma tunnen! Ma käin tulistava rahvaga ringi (gratiously) ja ahastan siis selle pärast tunde oma tüdruku juures!"
"Ja mina kirjutan romaane!" kiitis teine ment takka. "Kuigi ma pole ühtegi neist veel avaldanud, nii et ma parem ma hoiatan teid ette. Ma olen vääääiklases meeleolus!"
Fordi silmad tungisid poolenisti oma koobastest välja. "Kes need sellid on?" ütles ta.
"Ma'i tea," ütles Zaphod, "ma arvan, et ma oleksin eelistanud seda, kui nad oleksid tulistanud."
"Kas te tulete siis rahulikult välja," karjus jälle üks mentidest, "või peame me teid välja kõrvetama?"
"Mida te eelistate?" karjus Ford
Millisekund hiljem hakkas õhk nende ümber jälle kõrbema, pärast seda, kui Kill-O-Zap tabas arvutiplokki nende ees.
Tulerahe jätkus mõned sekundid väljakannatamatu jõulisusega.
Kui see lõppes, olid mõned sekundid peaaegu vaikust, kuni kajad välja surid.
"Kas te olete ikka veel elus?" hõikas üks mentidest.
"Jaa," hüüdsid nad vastu.
"Meile ei meeldinud see tegevus üldse," karjus teine ment.
"Me oleksime võinud seda enne teile öelda," karjus Ford.
"Kuula nüüd, Beeblebrox, ja parem kui sa hästi kuulad!"
"Miks?" karjus Zaphod vastu.
"Sellepärast," karjus ment, "et see, mis ma räägin, tuleb väga intelligentne ja üsna huvitav ning humaanne! Niisiis - kas te kõik annate kohe alla ja lasete end siis veidi peksta, kuigi mitte väga palju, sest me oleme mõlemad kindlalt vägivalla vajalikkuse vastu, või me laseme terve selle planeedi õhku ja võimalik, et ühe või teise, mida me näeme siit ära minnes ka veel!"
"Aga see on hullumeelne!" karjus Trillian. "Te ei saa nii teha."
"Võime küll," karjus ment, "miks mitte?" küsis ta teise mendi käest.
"Muidugi, me peamegi nii tegema, selles pole küsimus," hõikas teine ment vastu.
"Aga milleks?" nõudis Trillian.
"Sellepärast, et on asju, mida sa pead tegema isegi siis, kui sa oled valgustatud ja vabameelne ment, kes teab kõike vaimsusest ja muust säärasest!"
"Ma nagu ei usuks neid selle," pomises Ford, raputades oma pead.
Üks ment karjus teisele, "Kas me tulistame neid veel veidi?"
"Jeeh, miks mitte?"
Nad vallandasid järgmise elektrilise turmtule.
Kuumus ja müra olid üsna fantastilised. Aeglaselt hakkas arvutiplokk kaduma. Selle esikülg oli peaaegu täielikult ära sulanud ja laiad sulanud metalli ojad voolasid sinnapoole, kus nad kükitasid.
Nad kössitasid taganedes ja ootasid lõppu.