Näiteks sel hetkel, kui Arthur ütles "Mul tundub olevat kohutavaid raskusi oma elustiiliga," avanes aegruumi pidevuse kangas uusiauk ja kandis tema sõnad kaugele kaugele aega tagasi, üle peaaegu lõpmatute ruumimõõtmete kaugesse Galaktikasse, kus olid imelikud ja sõjakad olendid rippumas kohutava tähtedevahelise lahingu äärel.
Kaks vastandlikku juhti olid viimasel kohtumisel.
Hirmus vaikus oli langenud üle nõupidamislaua, kui Vl'hurgide komandör, tore oma mustades juveelidega kaunistatud lahingupükstes, vaatles tasakaalukalt G'gugvunttide juhti, kes kükitas rohelises magusaltlõhnavas aurupilves tema vastas koos miljoni sileda ja jubedalt relvastatud ootava tähelaevaga, mis olid valmis, et olla paisatud elektrisurma esimese tema käsu peale. Ta kutsus nurjatut elajat üles tagasi võtma sõnu, mida too oli öelnud tema ema kohta.
Elajas liigutas oma läägelt kuumas uduaurus ja täpselt sel hetkel hoovasid sõnad Mul tundub olevat kohutavaid raskusi oma elustiiliga üle nõupidamislaua.
Kahjuks oli see Vl'hurgi keeles kõige koledam solvang, mida võimalik ette kujutada ja seal ei jäänud muud üle, kui pidada läbi sajandite kestvat hirmsat sõda.
Juhuslikult muidugi, pärast seda, kui nende Galaktikat oli detsimeeritud üle mõnetuhande aasta, saadi aru, et kogu see jama oli olnud võigas eksitus ja kaks vastandlikku lahingulaevastikku, kes olid säilitanud vähesed allesjäänud erinevused, et paiskuda rünnakusse meie endi Galaktikas - said nüüd positiivse ettekäände anda märku taganemiseks.
Veel tuhandeid aastaid kihutasid võimsad laevad läbi kosmose tühjade kauguste ning sööstsid lõpuks kriisates esimesele planeedile, mis neile vastu juhtus - see juhtus olema Maa - kus nad tänu mõõtude kohutavale arvestamatusele neelati ühe väikese koera poolt alla.
Need, kes õpivad tundma põhjuse ja tagajärje kompleksseid vastastikuseid mõjusid Universumi ajaloos ütlevad, et sedasorti asjad juhtuvad kogu aeg, aga meie oleme võimetud neid vältima.
"See on kõigest elu," ütlevad nad.
Lühike õhuautoreis tõi Arthuri ja magrathealase sissekäigu juurde. Nad lahkusid autost ja läksid läbi ukse ooteruumi, mis oli täis klaasplaatidega laudu ja perspex-auhindu. Peaaegu kohe sähvatas ukse kohal ruumi teises otsas valgus ja nad sisenesid.
"Arthur! a oled elus!" karjus hääl.
"Kas olen?" küsis Arthur küllaltki ehmunult. "Väga hea."
Valgustus oli üsna tagasihoidlik ja tal kulus veidi aega, et näha Fordi, Trilliani ja Zaphodit istumas ümber suure laua, mis oli kaunilt kaetud eksootiliste nõude, imelike maiustuste ja tundmatute puuviljadega. Nad toppisid kõike seda oma näost sisse.
"Mis teiega juhtus?" nõudis Arthur.
"Hästi," ütles Zaphod rünnates konditäit lihakäntsakat, "meie võõrustajad siin on kogu aeg meiega udujuttu ajanud ja torkinud meie mõistust ja olnud äärmiselt imelikud ja annavad meile nüüd üsna head süüa, et meid turgutada. Vaata," ütles ta, haarates vaagnalt halvastilõhnava käntsaka liha, "võta natuke Vega Ninasarviku kotletti. See on maitsev, kui sulle meeldivad sedasorti asjad."
"Võõrustajad?" küsis Arthur. "Mis võõrustajad? Ma ei näe ühtegi..."
Nõrk hääl ütles, "Teretulemast lõunasöögile, Maa olend."
Arthur vaatas ringi ja kihvatas äkki.
"Uhh!" ütles ta. "Seal laual on hiired!"
Oli kohmetu vaikus, enne kui kõik vaatasid teravalt Arthurit.
Tema oli tegevuses kahe valge hiire jälgimisega, kes istusid laual milleski, mis nägid välja nagu viskiklaasid. Ta kuulis vaikust ja vaatas kõigile otsa.
"Oh!" ütles ta äkilise arusaamisega. "Oh, palun vabandust, ma ei olnud küllaldaselt ette valmistatud..."
"Las ma tutvustan sulle," ütles Trillian. "Arthur, see on Benjy-hiir."
"Hi," ütles üks hiirtest. Ta vurrud silitasid midagi, see pidi olema puudutus vastu sensoorset paneeli viskiklaasisarnase asjanduse siseküljel, see liikus aeglaselt edasi.
"Ja see on Frankie-hiir."
Teine hiir ütles, "Meeldiv teiega kohtuda," ja tegi samamoodi.
Arthuril kukkus suu lahti.
"Aga kas nad pole mitte..."
"Jah," ütles Trillian, "nad on need hiired, kelle ma võtsin Maalt kaasa."
Trillian vaatas talle silma ja Arthur mõtles, et tabas ära tema pisikese saatusele alistuva õlakehituse.
"Kas sa võid mulle saata selle vaagna hõõrutud Arkturuse Megaeesliga?" küsis ta.
Slartibartfast köhatas viisakalt.
"Ee, vabandage," ütles ta.
"Jah, tänan teid, Slartibartfast," ütles Benjy-hiir teravalt, "te võite minna."
"Mida? Oh...ee, väga hea," ütles vana mees, taganedes aeglaselt, "Ma lähen kohe ja tegelen nüüd mõnega oma fjordidest."
"Ah, olgu, tegelikult pole see vajalik," ütles Frankie-hiir. "Tundub väga niimoodi, et me ei vaja seda uut Maad enam." Ta hõõrus oma väikseid roosasid silmi. "Nüüd, kus me oleme leidnud planeedilt sellise elaniku, kes oli seal mõned sekundid enne seda, kui see hävitati."
"Mida?" karjatas Slartibartfast jahmunult. "Te ei mõtle seda tõsiselt! Mul on tuhat liustikku valmis üle Aafrika lahtirullimiseks!"
"Olgu, võib olla sa saad võtta ette väikese suusapuhkuse enne, kui nad tükkideks lammutad," ütles Frankie mürgiselt.
"Suusapuhkuse!" karjus vana mees. "Need liustikud on kunstiteosed! Elegantselt välja raiutud piirjooned, jää lennukad tipud, sügavad majesteetlikud orud! Oleks pühaduseteotus minna kõrge kunsti peale suusatama!"
"Tänan teid, Slartibartfast," ütles Benjy vankumatult. "See on kõik."
"Jah söör," ütles vana mees külmalt, "tänan teid väga. Olgu, hüvasti, maalane." ütles ta Arthurile, "loodan, et su elustiil paraneb."
Lühikese noogutusega ülejäänud seltskonnale pöördus ta ringi ja lahkus kurvalt.
Arthur jälgis teda, teadmata, mida öelda.
"Nüüd," ütles Benjy-hiir, "asja juurde."
Ford ja Zaphod lõid oma klaase kokku.
"Asja juurde!" ütlesid nad.
"Vabandust palun?" ütles Benjy.
Ford vaatas ringi.
"Vabandust, ma mõtlesin, et te esitasite toosti," ütles ta.
Kaks hiirt sebisid rahutult oma klaasist sõidukites ringi. Lõpuks nad kogusid end ja Benjy liikus edasi, et pöörduda Arthuri poole.
"Nüüd, Maa olend," ütles ta, "on olukord, milles me oleme, järgmine. Me oleme, nagu sa tead, jooksnud mööda teie planeeti enam või vähem viimased kümme miljonit aastat korraldusega leida see vilets asi, mida nimetatakse Ülimaks Küsimuseks."
"Miks?" küsis Arthur teravalt.
"Ei - me oleme sellele juba mõelnud," ütles Frankie vahele segades, "aga see ei sobi vastusega. Miks? - Nelikümmend kaks... näete, see ei kõlba."
"Ei," ütles Arthur, "ma pean silmas seda, et miks te seda otsinud olete?"
"Oh, saan aru." ütles Frankie. "Hästi, juhtumisi ainult harjumusest, ma arvan, olla julmalt aus. Ja see on enam-vähem peapõhjus - meil on oksendamiseni kõrini kõigist neist asjust ja väljavaade alustada selle asjaga jälle otsast peale, arvestades neid kivilaubalisi Vogoneid, tuleb mulle üsna kindlalt peale karjuv ahastus, saad aru, mida ma mõtlen? See oli ülimalt õnnelik juhus, et Benjy ja mina lõpetasime oma töölõigu ja lahkusime enne seda lühikeseks puhkuseks planeedilt, ja oleme siiani juhitud tagasi Magratheale teie sõprade heade talituste tõttu."
"Magrathea on värav tagasi meie dimensiooni," torkas Benjy.
"Seni, kuni" jätkas tema (murine) kolleeg, "oleme saanud pakkumise üsna päratult paksule lepingule teha viiemõõtmeline vestlusõu ja loenguteturnee meie endi dimensionaalses (neck of the woods) ja me kaldume väga seda vastu võtma."
"Mina võtaksin, kas sa ei võtaks, Ford," ütles Zaphod ergutavalt.
"Muidugi võtaksin," vastas Ford, "lendaks nagu kuul kohale."
Arthur vaatas neid, imestades, kuhu see jutt välja viib.
"Aga vaadake, meil peab olema kaasas saadus," ütles Frankie, "Ma pean silmas seda, et ideaalis me vajame ikkagi Ülimat Küsimust ühel või teisel kujul."
Ford nõjatus ette Arthuri poole.
"Vaata," ütles ta, "kui nad istusid parajasti seal stuudios ja nägid välja väga rahulolevatena, sa tead, mainides ainult, et nad teavad juhtumisi Vastust Elule, Universumile ja Kõigele ning siis lõpuks peame lisama, et see oli tegelikult nelikümmend kaks, siis oli etendus arvatavasti üsna lühike. Mittejärgnev.
"Meil peab olema midagi, mis kõlaks hästi," ütles Benjy.
"Midagi, mis kõlaks hästi?" hüüatas Arthur. "Ülim Küsimus, mis kõlaks hästi? Paarilt hiirelt?"
Hiired läksid turri.
"Hästi, ma tahan öelda, et olgu idealism, olgu puhta teaduse väärikus, olgu tõe otsimine selle kõigis vormides, aga ma kardan, et siis tuleb hetk, kus sa hakkad kahtlema, kas on üldse olemas tõelist tõde, sest et peaaegu kindlasti hoiab kogu Universumi multi-dimensionaalset lõpmatust käigus kamp maniakke. Ja kui tuleb valida, kas veeta veel kümme miljonit aastat, püüdes seda avastada ning teisest küljest ainult võtta vastu raha ja joosta, siis mis minusse puutub, olen seda harjutanud," ütles Frankie.
"Aga..." alustas Arthur, abitult.
"Hei, saad sa sellest aru, maalane?" segas Zaphod vahele. "Sa oled arvutimaatriksi viimase põlvkonna saadus, õigus, ja sa olid seal selle hetkeni, kui su planeet käsile võeti, jeeh?"
"Ee..."
"Niisiis oli su aju orgaaniline osa arvutiprogrammi eelviimasest paigutusest," ütles Ford arusaadavamalt, kui lootis.
"Õigus?" ütles Zaphod.
"Hästi," ütles Arthur mõtlikult. Ta polnud teadlik, et oleks kunagi olnud millegi orgaaniline osa. Ta oli seda alati näinud kui isiklikku probleemi.
"Teiste sõnadega," ütles Benjy, juhtides oma kummalise väikese sõiduki otse Arthuri kohale, "on meil hea võimalus, et küsimuse struktuur on kodeeritud sinu aju struktuuri - nii et me tahame selle ära osta."
"Mille, küsimuse?" küsis Arthur.
"Jah," ütlesid Ford ja Trillian.
"Suure raha eest," ütles Zaphod.
"Ei, ei," ütles Frankie, "see on aju, mille me tahame ära osta."
"Mida!"
"Hästi, kes sinust puudust tunneb?" uuris Benjy.
"Ma arvasin, et te ütlesite, et hakkate tema aju ainult elektrooniliselt lugema," protestis Ford.
"Muidugi," ütles Frankie, "aga me peame ta enne välja võtma. See peab olema prepareeritud."
"Töödeldud," ütles Benjy.
"Tükeldatud."
"Tänan," käratas Arthur, oma toolist üles karates ja lauast õudusega eemale taganedes.
"See võidakse alati asendada," ütles Benjy põhjendavalt, "kui sa arvad, et see on tähtis."
"Jah, ühe elektroonilise ajuga," ütles Frankie, "ühest lihtsast peaks piisama."
"Ühes lihtsast!"
"Jeeh," ütles Zaphod äkilise õela irvega, "sind peab programmeerima ainult ütlema Mida? ja Ma ei saa aru ja Kus on tee? - kes märkab selles erinevust?"
"Mida?" karjus Arthur, taganedes ikka kaugemale.
"Said aru, mida ma mõtlesin?" ütles Zaphod, vingudes valust selle asja pärast, mida Trillian talle sel hetkel tegi.
"Mina märkan erinevust," ütles Arthur.
"Ei, sa ei märka," ütles Frankie-hiir, "sind programmeeritakse mitte märkama."
Ford suundus ukse poole.
"Vaadake, ma vabandan, hiired, vanad semud," ütles ta. "Ma ei arva, et me kokkuleppele jõuame."
"Meie pigem arvame, et me peame kokkuleppele jõudma," ütlesid hiired kooris, kogu arm oli nende peenikestest piiksuvatest häältest jäägitult kadunud. Peene kiunuva kiljatusega tõusid nende klaassõidukid laualt üles ja õõtsusid Arthuri poole, kes komistas kaugemale tahapoole, pimedasse nurka, täiesti võimetu vastu hakkama või midagi mõtlema.
Trillian haaras ta meeleheitlikult käevangu ja püüdis teda lohistada ukse poole, mille lahti kangutamisega Ford ja Zaphod tegelesid, aga Arthur oli raske nagu surnu - ta tundus olevat hüpnotiseeritud läbi õhu tema poole sööstvate näriliste poolt.
Trillian kriiskas tema peale, aga tema ainult haigutas.
Veel ühe jõnksuga said Ford ja Zaphod ukse lahti. Teisel pool seda oli väike salk üsna inetu väljanägemisega mehi, kelle kohta nad võisid ainult oletada, et need olid Magrathea põhjakiht. Nad polnud mitte ainult ise inetud, vaid varustus, mida nad hoidsid, oli samuti kaugel kenadusest. Nad ründasid.
Niisiis - Arthur oli valmis selleks, et ta pea lahti lõigataks, Trillian oli võimetu teda aitama ning Ford ja Zaphod olid valmis kallaletungiks mõnede kõrilõikajate poolt, kes olid kõvasti kaalukamad ja kõvasti teravamalt relvastatud kui nemad.
Kokkuvõttes oli äärmine õnn, et sel hetkel pahvatasid kõik alarmid planeedil kõrvulukustava müraga tööle.