Planeet nende all oli peaaegu täiesti unustanud nende kohaloleku. See oli täpselt see, mida nad vajasid tolleks hetkeks. Hiiglasuur kollane midagi läks märkamatult Goonhilly'sse, nad möödusid Canaverali neemest ilma piuksutagi, Woomera ja Jordelli pank paistsid otse nende all. Sellest oli kahju, sest see oli just niisugust sorti koht, mida nad oleksid pidanud kõik need aastad vaatama.
Ainuke koht, mida nad üldse registreerisid, oli väike must leidus, mida nimetati Sub-Etha-Sens-O-Matic1 ja mis vilkus vaikselt omaette. See asus mugavalt pimedas ühes nahkpaunas, mida Ford Prefect harilikult kandis kaela riputatuna. Ford Prefecti koti sisu oli tegelikult päris põnev ja oleks mõnel Maa füüsikul silmad punni võinud ajada. Sellepärast ta varjas koti sisu alati paari murtud nurkadega kõige peale pressitud näidendi teksiga, milles osalusele ta pretendeeris. Sub-Etha-Sens-O-Maticu ja käsikirjade kõrval oli tal Elektrooniline Pöial - lühike tömp must kepp, sile ja tuhm, mõnede lamedate lülitite ja tabloodega ühes otsas. Tal oli veel üks leidus, mis nägi välja pigem nagu suurem taskuarvuti. Sellel oli umbes sadakond tillukest lamedat nuppu ja umbes nelja ruuttolli suurune ekraan, millele võis iga hetkega ilmuda üks "lehekülg" miljonist. See leidus paistis olevat hullumeelselt keeruline ja see oli ka üks põhjus, miks seda katvale kodusele plastikkestale oli suurte tähtedega kirjutatud ÄRA PABISTA. Te ine põhjus oli see, et too leidus oli tegelikult kõige tähelepanuväärsem raamat, mis kunagi on Väikese Vankri suurtest kirjastuskorporatsioonidest välja tulnud - Galaktikas hääletaja käsiraamat. Tema mikro-submeson elektroonilisele komponendile kirjastamise põhjuseks on see, et oleks ta normaalses raamatuvormis trükitud, oleks üks tähtedevaheline hääletaja vajanud mõningaid ebasobivalt suuri hooneid selle hoidmiseks.
Selle all olid Ford Prefecti kotis mõned pastakad, märkmik ja suurem saunalina "Marks & Spencer" kaubamajast.
Galaktikas hääletaja käsiraamatul on märksõna 'käterätt' kohta natuke öelda.
Käterätt, ütleb see, on üks kõige võimsamalt kasulik asi, mis tähtedevahelisel hääletajal võib olla. Osaliselt on tal praktiline väärtus. Sa võid soojenduseks ennast sellesse sisse mässida, kui hüppad läbi Jaglan Beeta külmadelt kuudelt. Sa võid sellel lamada Santraginus V suurepärastel marmorliivastel randadel, hingates sisse pärlendava mere aure. Sa võid selle peale võtta, magades Kakrafooni kõrbemaailma tähtede all, mis paistavad nii punaselt; kasutada purjena miniparvel, tulles aeglaselt alla rängast Moth'i jõest; niisutada teda kasutamiseks käsitsivõitluses; mähkida ta ümber pea, et kaitsta end kahjulike aurude eest või vältida Traali Jampsliku Putukamäägur Elaja gaasi (üks üle mõistuse loll loom, ta oletab, et kui sina ei näe teda, siis tema ei saa ka sind näha - hull nagu hari, aga väga väga jampslik). Sa võid lehvitada ohu korral oma käterätti hädasignaalina ja loomulikult lõpuks ka kuivatada ennast, kui ta ikka veel piisavalt puhas paistab.
Palju olulisem, et käterätil on määratu psühholoogiline väärtus. Kui hulgus (hulgus - mittehääletaja) mingil põhjusel avastab, et hääletajal on käterätt kaasas, oletab ta automaatselt, et tolle omanduses on veel hambahari, vahetuspesu, seep, plekktoos küpsistega, plasku, kompass, reketipall, sääsetõrje šifoon, vihmakindel keep, kosmoseskafander jne, jne. Pealegi võib hulgus sel juhul õnnelikult laenata hääletajale mõnda neist asjust või tosinat muud eset, mille hääletaja võis õnnetuseks olla "kaotanud". Mida hulgus võib mõelda, on see, et igaüks, kes võib hääletada hingetõmbega läbi Galaktika, karmi elu elada, räpane olla, võidelda kohutavate imeolenditega, võidukas olla, ja ikka veel mäletab oma käteräti asukohta, on kindlasti mees, kellega tuleb arvestada.
Siitpeale fraas, mis kuulub hääletamise slängi: "Hei, sina, kas sa mässid seda vinget Ford Prefecti. See on üks näss, kes tõesti teab, kus ta käterätt on (mässima: teadma, teadlik olema, koos seksima; vinge: tõesti mõnus sell; näss: tõesti hämmastavalt mõnus sell).
"Kas sa käteräti võtsid kaasa?" küsis Ford äkki Arthurilt.
Arthur vaatas tema poole, võideldes oma kolmanda kannutäiega.
"Miks? Mida, ei... kas oleks pidanud?" ta oli üllatunult püsti tõusnud, sest sellel ei paistnud mingit tähtsust olevat.
Ford laksutas ärritunult keelt.
"Joo ära," urises ta.
Sel hetkel kostis väljast läbi õlleka tasase sumina, läbi plaadiautomaadi hääle, läbi Fordist järgmisena istuva mehe Fordi juhuslikult ostetud viski luksatuste hääle, tuhm mürisev raksatus.
Arthur tõmbas oma õlle kurku, hüppas jalgadele.
"Mis see on?" haugatas ta haledalt.
"Ära muretse," ütles Ford, "nad ei ole veel alustanud."
"Tänu jumalale," ütles Arthur ja rahunes.
"See oli vist sinu maja kokkukukkumine," ütles Ford oma viimast kannu ära pannes.
"Mis?" kisendas Arthur. Äkki oli Fordi nõidus haihtunud. Arthur vaatas metsikult enda ümber ringi ja jooksis akna juurde.
"Mu jumal, ja ongi! Nad on mu maja ära lammutanud, mida kuradit ma siin õllekas teen, Ford?"
"Sellel pole mingit vahet, kus sa oled," ütles Ford, "Jäta neile nende lõbu."
"Lõbu?" hädaldas Arthur. "Lõbu!" ta heitis uuesti kiire pilgu aknast välja, et vaadata, kas nad ikka räägivad samast asjast.
"Kuradile nende lõbu!" huilgas ta ja jooksis õllekast välja, lehvitades raevukalt peaaegu tühja õllekannu. Ta ei võitnud sellepärast õllekas mitte ühtegi sõpra.
"Pidage, te vandaalid! Te kodupurustajad!" karjus Arthur. "Te poolhullud visigoodid, kas te lõpetate juba!"
Ford pidi talle järele minema. Ta pöördus kiiresti baarimehe poole ja küsis neli pakki hiina pähkleid.
"Siin nad on, söör," ütles baarimees, ladudes pakid letile, "kakskümmend üks penni, olge lahked."
Ford oli väga lahke - ta andis baarimehele järgmise viienaelase ja käskis ülejääk endale jätta. Baarimees vaatas algul seda, siis Fordi. Ta värises äkki: ta koges hetkeks tunnet, millest ta ei saanud aru, sest keegi polnud Maal seda veel kunagi kogenud. Suure pinge seisundis annab iga eksisteeriv eluvorm välja tillukese üleva signaali. See signaal teadustab lihtsalt täpset ja peaaegu pateetilist tunnet, kui kaugel see olend on oma sünnikohast. Maal ei ole kunagi võimalik olla kaugemal kui kuusteist tuhat miili oma sünnipaigast ja tegelikult ei ole see väga kaugel, nii et need signaalid on liiga väikesed tähele panemiseks. Ford Prefect oli sel hetkel suure pinge all ja ta oli sündinud kuussada valgusaastat eemal Betelgeusi lähedal.
Baarimehel käis pea hetkeks ringi, tabatuna vapustavast, arusaamatust kaugusetundest. Ta ei teadnud, mida see tähendas, aga ta vaatas Ford Prefecti uue respektitundega, peaaegu aukartusega.
"Olete te siiras, söör?" küsis ta vaikse sosinaga, millel oli mõju vaigistada õllekat. "Arvate, et maailma lõpp on käes?"
Ford oli toibunud. Ta oli kergemeelses meeleolus.
"Jah," ütles ta lõbusalt, "minu hinnangu järgi kahe minuti pärast."
Baarimees ei saanud seda juttu uskuda, aga ta ei saanud ka uskumata jätta seda hämmastust, mida ta just oli tundnud.
"Kas me saaksime midagi selle vastu ette võtta?" küsis ta.
"Ei, mitte midagi," vastas Ford, toppides pähkleid taskusse.
Keegi naeris äkki rämedalt tasaseks jäänud baaris selle peale, kuidas kõik olid juhmistunud.
Fordist kõrval istunud mees oli nüüdseks purupurjus. Ta silmad vilasid, kui ta Fordi juurde tuli.
"Ma arvan," ütles ta, "et kui maailma lõpp hakkab tulema, peaksime me pikali heitma või paberkotid pähe tõmbama või midagi muud tegema."
"Kui teile meeldib, siis muidugi," vastas Ford.
"Nii nad meile sõjaväes rääkisid," ütles mees ja heitis pikki pilke tagasi oma viski poole.
"Kas see aitab?" küsis baarman.
"Ei," vastas Ford ja kinkis talle sõbraliku naeratuse. "Vabandage mind," ütles ta, "ma pean minema." Hetke pärast oli ta läinud.
Õllekas oli veel hetke vaikne ja siis, võideldes raskustega, kostis jälle rämeda häälega mehe naer. Tüdruk, kelle ta oli endaga baari lohistanud, oli teda viimase tunni jooksul hakanud kõigest südamest jälestama. Tüdrukule võinuks pakkuda suurt rahuldust teadmine, et umbes pooleteise minuti pärast aurustub mees äkki vesiniku-, osooni- ja vingugaasipahvakuks. Igatahes kui see hetk saabus, oli ta liiga tegevuses enda aurustamisega, et tähele panna.
Baarimees puhastas oma kurku. Ta kuulis ennast ütlemas, "Viimased tellimused, palun."
Hiiglasuured kollased masinad hakkasid laskuma allapoole ja liikuma kiiremini. Ford teadis, et nad on seal. Ta ei oleks tahtnud, et päris niimoodi läheb.
Joostes mööda tänavat, oli Arthur peaaegu oma majani jõudnud. Ta ei märganud, kui külmaks oli äkki läinud, ta ei märganud tuult, ta ei märganud äkilist vihmasagarat. Ta ei märganud midagi peale buldooserite roomikute aeglase liikumise üle prügihunniku, mis oli tema kodu olnud.
"Te barbarid!" röögatas ta. "Ma nõuan kohtu kaudu omavalitsuselt tagasi iga penni! Ma poon teid üles, tõmban rattale ja raiun neljaks! Ja annan piitsa! Ja keedan... kuni... kuni... kuni teil on küllalt saanud."
Ford jooksis väga kiiresti talle järgi. Väga väga kiiresti.
"Ja siis ma teen seda veelkord!" kisendas Arthur. "Ja lõpuks ma kogun kokku kõik väikesed tükid, mis järgi on jäänud, ja hüppan nende peal!"
Arthur ei pannud tähele, et mehed jooksid buldooseritest välja. Ta ei märganud, et hr. Prosser jõllitas palavikuliselt taevasse. See, mida hr. Prosser nägi, oli hiiglasuur kollane midagi, mis kriiskas pilvedest alla. Võimatult hiiglasuur kollane midagi.
"Ja ma jäängi nende peal hüppama," karjus Arthur, ikka joostes, "kuni jalad on rakkus, või ma mõtlen välja midagi veel vastikumat, ja siis..."
Arthur komistas, kukkus pea ees, veeres ja maandus lapiti oma seljale. Lõpuks ta märkas, et midagi on lahti. Ta näpp osutas ülespoole.
"Mis põrgut see on?" kriiskas ta.
Ükskõik mis see siis kihutas üle taeva oma koletislikus kollasuses, igatahes rebis ta taeva pooleks üle mõistuse käiva müraga ja kadus kaugustesse, jättes taevasse õhuaugu, mis täitus kõrvu kuus jalga pealuusse lööva pauguga.
Teine järgnes talle samal moel, ainult valjemini.
Raske on täpselt kirjeldada, mida inimesed planeedi pinnal nüüd tegid, sest nad ei teadnud seda isegi. Nad ka ei mõelnud palju selle üle, joostes läbi majade, joostes majadest välja, ulgudes kärarikkalt selle lärmi keskel. Kogu maailmas täitusid tänavad inimestega, autod libisesid üksteise otsa nagu müra, mis langes nende peale ja rullus siis nagu tõusulaine üle küngaste ja orgude, kõrbete ja ookeanide, paistes tasandavat kõike mida tabas.
Ainult üks mees seisis ja vaatas taevast, seisis kohutava kurbusega oma silmis ja kummitroppidega oma kõrvus. Ta teadis täpselt, mis juhtub ja oli seda teadnud sellest ajast peale kui ta Sub-Etha Sens-O-Matic oli hakanud ööpimeduses tema padja kõrval plinkima ja ta äratanud. Seda ta oli oodanud kõik need aastad, aga kui ta oli dešifreerinud need signaalid, haaras teda külmatunne ja südames pigistas. Kõigist rassidest kogu Galaktikas, kes oleksid võinud tulla ja öelda planeet Maale suure "tere", mõtles ta, ei oleks pidanud need küll Vogonid olema.
Siiski teadis ta, mida peab tegema. Kui Vogonite kosmoselaev müristas kõrgelt üle tema läbi õhu, avas ta oma pauna. Ta viskas välja "Joosepi ja Hämmastava Värvilise Öösärgi" käsikirja, ta viskas välja "Nõiduse" käsikirja: ta ei vajanud neid seal, kuhu ta oli minemas. Kõik oli korras, kõik oli ette valmistatud.
Ta teadis, kus oli tema käterätik.
Äkiline vaikus tabas Maad. See oli isegi halvem kui müra. Mõni aeg ei juhtunud midagi.
Suured kosmoselaevad rippusid liikumatult taevas, üle kõigi maa rahvaste. Rippusid taevas liikumatult, koletult, raskelt, püsivalt, justkui looduse mõnitamiseks. Paljud inimesed said hoobilt šoki, kui nende mõistus püüdis kombata seda, mida nad nägid. Kosmoselaevad rippusid taevas nii nagu tellised ei ripu.
Ja ikka ei juhtunud midagi.
Siis tuli sealt kerge sosin, üks äkiline avara kõikehõlmava häälega sosin. Iga Hi-Fi süsteem maailmas, iga raadio, iga televiisor, iga kassettmagnetofon, iga suurim ja iga pisemgi kõlar, iga keskklassi lustikummut lülitas ennast vaikselt sisse.
Iga tinakann, iga prügikast, iga auto, iga veiniklaas, iga roostes plekilatakas hakkas tööle nagu akustiliselt täiuslik valjuhääldi.
Seda häält Maale edastades oli tehtud midagi väga lõplikku hääle reprodutseerimise alal, nimelt suurim publikule adresseeritud süsteem, mis iial ehitatud. Aga sealt ei kostnud ei kontserti, ei muusikat, ei fanfaare, ainult lihtlabane teade.
"Maa inimesed, palun teie tähelepanu," ütles hääl ja see oli imetore. Imetore täiuslik kvadrofooniline hääl koos nii väheste moonutustega nagu seda tekitab vapra mehe nutt.
"Räägib Prostetniline Vogon Jeltz Galaktilise Hüperkosmose Planeerimise Nõukogust," jätkas hääl. "Nagu te kahtlemata teate, vajab Galaktika kõrvaliste regioonide arendamise plaan hüperkosmilise ekspresstee ehitamist läbi teie tähesüsteemi ja kahetsusväärselt on teie planeet üks nendest, mis määratud hävitamisele. Protsess võtab aega natuke vähem kui kaks teie Maa minutit. Tänan teid."
Hääl suri välja.
Kujuteldamatu hirm laskus Maal vaatavatele inimestele. Hirm liikus vaikselt läbi kokkukogunenud salkade nagu oleksid need rauapuru lauaplaadil ja magnet liiguks nende all. Paanika tärkas jälle, lootusetu põgenemispaanika, aga põgeneda polnud kuhugi.
Jälgides seda lülitasid Vogonid oma valjuhääldi jälle sisse. See ütles:
"Teil pole põhjust olla sellest üllatunud. Kõik plaanid ja hävitamiskäsud on olnud nähtaval teie kohalikus plaaniametis Alfa Centauril juba viiskümmend teie Maa aastat, nii et teil on olnud küllalt aega esitada ükskõik milliseid formaalseid kaebusi ja on liiga hilja hakata nüüd sellest lärmi tegema."
Valjuhääldi vaikis jälle ja selle kaja kandus üle maa. Koletud kosmoselaevad keerasid end taevas vaiksel käigul. Kõigi alaküljel luugi kohal avanes tühi must ring.
Samal ajal pidi keegi kusagil olema kruttinud raadiosaatjat, määranud kindlaks lainepikkuse ja saatnud tagasi Vogonite laevadele teate vastuväidetest planeedi kasuks. Mitte keegi ei kuulnud iialgi, mida selles öeldi, nad kuulsid ainult vastust. Valjuhääldi ärkas uuesti ellu. Hääl oli pahane. See ütles:
"Mis te selle all mõtlete, et te pole kunagi olnud Alfa Centauril? Taeva pärast, inimkond, see on ainult nelja valgusaasta kaugusel, te teate. Vabandan, aga kui te ei tunne üldse huvi oma kohalike asjade vastu, siis on see teie endi asi."
"Käivitage hävituskiired."
Valgus vallandus kosmoselaevade luugiavadest.
"Ma ei tea," ütles hääl valjuhääldist, "neetult tuim planeet. Mul pole mingit sümpaatiat." See lõigati läbi.
Oli kohutavalt õudne vaikus.
Oli kohutavalt õudne müra.
Oli kohutavalt õudne vaikus.
Vogonite Konstruktorite Laevastik vajus läbi tintja tähise tühjuse.