Palju palju miljoneid aastaid tagasi sai hüperintelligentsete pandimensionaalsete olendite sugu (kelle füüsiline manifestatsioon nende endi pandimensionaalses ruumis ei olnud sarnane meie omas olevale) nii üleküllastatud pidevast nääklusest elu mõtte üle, et see tavatses katkestada nende peamise meelelahutuse, Brookia Ultra Kriketi (imelik mäng, mis sisaldas inimeste äkki pasunasse sõitmist, ilma silmnähtava põhjuseta ja siis ära jooksmist), et nad otsustasid maha istuda ja lahendada see probleem, nüüd ja igaveseks.
Ja selle tulemuseks ehitasid nad endile tohutu superarvuti, mis oli nii hämmastavalt intelligentne, et isegi enne, kui selle andmepangad omavahel ühendati, alustas see mõttega Ma mõtlen, järelikult olen ja jõudis riisipudingit ja tulumaksu puudutavatele järeldustele enne, kui keegi oleks taibanud teda sissegi lülitada.
See oli väikese linna suurune.
Selle peapult oli ehitatud spetsiaalselt kujundatud tööruumidesse, monteeritud tohutu suurde töölauda, mis oli tehtud parimast ultramahagonist ja rikkalikult kaetud ultrapunase nahaga. Tume vaip oli tagasihoidlik ja kallis, eksootiliste taimede potid ja maitsekalt tehtud gravüürid juhtivatest programmeerijatest ning nende perekondadest täitsid ohtralt ruumi ning soliidne aken avanes puudega ääristatud väljakule.
Suure Sisselülitamise päeval saabusid sinna kaks tagasihoidlikult riietatud portfellidega programmeerijat ja juhatati tähelepandamatult kontorisse. Nad olid teadlikud, et sel päeval võisid nemad esindada oma rassi selle suurimal hetkel, aga nad käitusid külmavereliselt ja vaikselt, kui istusid aupaklikult laua taha, avasid oma portfellid ja võtsid välja oma nahksed märkmikud.
Nende nimed olid Lunkwill ja Fook.
Natuke aega istusid nad aupaklikus vaikuses, siis, pärast vaikset pilguvahetust Fookiga, kallutas Lunkwill end ettepoole ja puudutas väikest musta paneeli.
Õrn sumin andis märku, et massiivne arvuti oli nüüd täies töökorras. Pärast vaikust rääkis see nendega intonatsioonirikka kõla ja sügava häälega.
See ütles: "Missugune on see tähtis ülesanne, mille pärast mina, Sügav Mõte, teine suurim arvuti Aja ja Ruumi Universumis, loodud olen?"
Lunkwill ja Fook vahetasid üllatunult pilke.
"Sinu ülesanne, Oo Arvuti..." alustas Fook.
"Ei, oota hetk, see ei ole õige," ütles Lunkwill, rahutust tundes. "On selge, et me lõime selle arvuti selleks, et ta oleks võimsaim kõigist ja me ei tee tegemist teisejärgulisega. Sügav Mõte," pöördus ta arvuti poole, "kas sa ei olegi see, mis me kavandasime, suurim kõige võimsam arvuti kõigil aegadel?"
"Ma kirjeldasin ennast kui võimsuselt teist," intoneeris Sügav Mõte, "ja see ma olen."
Järgmine murelik pilguvahetus toimus kahe programmeerija vahel, Lunkwill puhastas oma kurku.
"Siin peab olema mingi viga," ütles ta, "kas sa ei ole võimsam arvuti kui Miljard Gargantuaju Maximegalonil, mis võib arvutada kokku kõik aatomid tähel ühe millisekundi jooksul?"
"Miljard Gargantuaju?" ütles Sügav Mõte varjamatu põlgusega. "Tühine abakus - see ei tähenda midagi."
"Ja kas sa pole," ütles Fook, kallutades end rahutult ettepoole, "suurem analüütik kui Googleplexi Tähe Mõtleja Valguse ja Nupukuse Seitsmendas Galaktikas, mis võib arvutada välja iga üksiku tolmuosakese trajektoori viie nädala kestel Dangrabad Beeta liivatormis?"
"Viienädalases liivatormis?" ütles Sügav Mõte upsakalt. "Te küsite seda minult, kes ma olen välja kaalutlenud enamuse aatomite vektorid Suures Paugus endas? Ärge häirige mind sellise taskukalkulaatorite seltskonnaga."
Kaks programmeerijat istusid hetke ebamugavas vaikuses. Siis kallutas Lunkwill jälle ettepoole.
"Aga kas sa ei ole," küsis ta, "kehvem väitleja kui Suur Hüpersagaraline Kõike-Ühildav Neutron Wrangler, Maagiline ja Väsimatu, Ciceronicus Kaheteistkümnelt?"
"Suur Hüpersagaraline Kõike-Ühildav Neutron Wrangler," vastas Sügav Mõte põhjalikult r-i põristades, "võib rääkida surnuks kõik ühe Arcturuse Mega-Eesli neli jalga - aga vaid mina võin keelitada ta pärast seda kõndima."
"Milles siis," küsis Fook, "probleem on?"
"Ei olegi probleemi," ütles Sügav mõte suurepärase heliseva häälega. "Ma olen lihtsalt teine suurim arvuti Aja ja Ruumi Universumis."
"Aga see teine?" rõhutas Lunkwill. "Miks sa kordad, et teine? Sa ei mõtle kindlasti Multi-Ajukoorelist Läbinägelikku Titaan Müllerit? Või Mõlgutlejat? Või..."
Põlglikud tuled vilkusid üle kompuutri puldi.
"Ma ei kasuta ühte seadmekestki endast, et mõelda neile küberneetilistele lihtsameelsustele."
Fook oli kannatust kaotamas. Ta viskas oma märkmiku kõrvale ja pomises. "Ma arvan, et see saab tarbetult prohvetlikuks.
"Sa ei tea midagi tulevikust," tähendas Sügav Mõte, "ja kuni minus kihab vooluring, võin ma hõljuda tuleviku võimaluste lõpututel deltavoogudel ja näha, et ühel päeval peab tulema arvuti, kelle tühisemaidki töötlemisparameetreid pole ma vääriline välja arvutama, aga mis saatusliku lõpptulemusena on minu kavandatud."
Fook ohkas raskelt ja vaatas Lunkwilli poole.
"Kas me ei võiks jätkata ja küsida seda küsimust?" ütles ta.
Lunkwill andis talle märku oodata.
"Mis arvuti see on, millest sa kõnelesid?" küsis ta.
"Ma ei räägi sellest praegu rohkem," ütles Sügav Mõte. "Nüüd. Küsige, mida tahate muud, mille kallal võiksin töötada. Rääkige."
Nad kehitasid õlgu. Fook kogus ennast.
"Oo Arvuti Sügav Mõte," ütles ta, "ülesanne, milleks kavandasime sind, on järgmine. Me tahame, et ütleksid meile..." ta peatus, "...Vastuse!"
"Vastuse?" ütles Sügav Mõte. "Mille vastuse?"
"Elu!" nõudis Fook tungivalt.
"Universumi!" ütles Lunkwill.
"Kõige!" ütlesid nad kooris.
Sügav Mõte seiskus hetkeliseks mõtiskluseks.
"Tühiasi," ütles ta lõpuks.
"Aga oskad sa seda teha?"
Jälle, tähendusrikas paus.
"Jah," ütles Sügav Mõte, "ma oskan seda teha."
"Kas sellele on vastus?" küsis Fook hingetu erutusega.
"Lihtne vastus?" lisas Lunkwill.
"Jah," ütles Sügav Mõte. "Elu, Universum ja Kõik. Sellele on vastus. Aga," lisas ta, "ma pean selle üle järele mõtlema.
Äkiline segadus rikkus hetke: uks lendas lahti ja kaks vihast meest, kes kandsid Cruxwani Ülikooli jämedakoelisi luitunudsiniseid rüüsid ja vöid, tungisid ruumi, tõugates kõrvale mõjutu lakei, kes püüdis takistada nende teed.
"Me nõuame sisselaskmist!" käratas noorem kahest mehest, tõrjudes küünarnukkidega kõrvale kena noort sekretäri ukseavas.
"Laske käia," käratas vanem, "te ei saa meid välja jätta!" Ta tõukas noorema programmeerija tagurpidi uksest sisse.
"Me nõuame, et te ei jätaks meid välja!" lõugas noorem, kuigi ta oli kindlalt toas ja enam ei tehtud katseidki teda takistada.
"Kes te olete?" küsis Lunkwill, tõustes vihaselt püsti. "Mida te tahate?"
"Ma olen Majikthise," märkis vanem.
"Ja mina nõuan, et olen Vroomfondel!" käratas noorem.
Majikthise pöördus Vroomfondeli poole. "Kõik on korras," selgitas ta vihaselt, "sa ei pea seda nõudma."
"Olgu!" kisendas Vroomfondel, prõmmides vastu kõrvalolevat lauda. "Ma olen Vroomfondel ja see ei ole nõue, see on usaldusväärne fakt. Me nõuame usaldusväärseid fakte!"
"Ei, me ei nõua," karjatas Majikthise ärritunult. "Täpselt seda me ei nõua!"
Vaevalt hinge tagasi tõmmates karjus Vroomfondel, "Me ei nõua usaldusväärseid fakte! Me nõuame täielikku usaldusväärsete faktide puudumist. Ma nõuan, et ma võiksin olla ja võiksin mitte olla Vroomfondel."
"Aga kes kurat te olete?" hüüatas solvunud Fook.
"Meie," ütles Majikthise, "oleme Filosoofid."
"Kuigi me võime ka mitte olla," ütles Vroomfondel, viibutades ähvardavalt näpuga programmeerijate poole.
"Jah, me oleme," toonitas Majikthise. "Me oleme üsna kindlalt siin, kui Filosoofide, Mõttetarkade Valgustajate ja Teiste Mõtlevate Isikute Ühendatud Liidu esindajad ning me tahame, et te selle masina välja lülitaksite ja me tahame, et te lülitaksite ta välja kohe!"
"Milles küsimus on?" küsis Lunkwill.
"Ma räägin teile, milles on küsimus, seltsimees," ütles Majikthise, "piiride määramine on küsimus!"
"Me nõuame," röögatas Vroomfondel, "et see piiride määramine võib olla ja võib ka mitte olla küsimus!"
"Te olete just pannud tööle selle masina," hoiatas Majikthise, "ja meie hakkame hoolitsema igavese tõe eest, tänan teid väga. Te tahate ju proovida oma õiguslikku positsiooni, seltsimehed - Ülima Tõe Küsimuse seaduste järgi on teile piisavalt selge töötavate mõtlejate võõrandamatu eelisõigus. Mingi neetud masin tuleb ja leiab selle tõepoolest, aga kas me pole siis kohe oma tööst ilma? Ma mõtlen, et mis on kasu meie poolte öödeni ülevalistumistest ja väitlemistest, kas Jumal on olemas või pole, kui see masin ainult tuleb ja annab teile järgmisel hommikul oma neetud telefoninumbri?"
"See on õige," karjus Vroomfondel, "me nõuame karmilt piiritletud kahtlemise ja ebakindluse tegevuspiirkonda!"
Äkki kõmises üle ruumi mürisev hääl.
"Kas mina võin teha ühe tähelepaneku selles küsimuses?" uuris Sügav Mõte.
"Me protesteerime!" kisas Vroomfondel.
"Õigus!" nõustus Majikthise. "Te olete saanud rahvuslike Filosoofide protesti!"
Müratase toas kasvas äkki, kui mõned bassiheli lisaseadmed, mis olid paigaldatud tõsiselt nikerdatud ja lakitud valjuhäälditesse üle kogu ruumi, sisse lülitusid, et teha Sügava Mõtte häält veidi võimsamaks.
"Kõik, mis ma tahan öelda," möirgas arvuti, "on see, et kõik minu kanalid on nüüd lõplikult usaldatud Elu, Universumi ja Kõige Ülima Küsimuse vastuse arvutamiseks." Ta peatus ja rahuldus sellega, et kõigi tähelepanu oli temale pööratud ning jätkas vaiksemalt. "Aga selle programmi läbimine võtab veidi aega."
Fook heitis rahutu pilgu oma kellale.
"Kui kaua?" küsis ta.
"Seitse ja pool miljonit aastat," ütles Sügav Mõte.
"Seitse ja pool miljonit aastat!" karjusid nad kooris.
"Jah," deklameeris Sügav Mõte, "kas ma ei öelnud, et pean selle üle mõtlema? Ja mulle tuli pähe, et taolise programmiga töötamine on seotud hiiglasuure hulga reklaami tegemisega rahva hulgas kogu üldise filosoofia alal. Kõigil on oma isiklikud arvamused selles küsimuses, millega mina juhuslikult tegelema hakkan ja kes on parem meediaturu kapitaliseerimisel kui teie ise? Nii kaua, kui te võite üksteisega üsna eri arvamustel olla ja kahjustada üksteist avalikus ajakirjanduses ning nii kaua, kui teil on tarku agente, võite te hoida ennast elu soustirongil. Kuidas see kõlab?"
Kaks filosoofi vahtisid teda ammuli sui.
"Neetud põrgu," ütles Majikthise, "see on nüüd just see, millele ma teid mõtlema kutsusin. Kuule, Vroomfondel, miks me ei mõtle kunagi selliste asjade peale?"
"Ma'i tea," ütles Vroomfondel aukartliku sosinaga; "ma arvan, et meie ajud on selleks liiga hästi treenitud."
Öelnud seda, pöörasid nad kannalt ringi ja kõndisid uksest välja otse oma metsikuimate unistuste elustiili.