Douglas Adams. Galaktilise hääletaja käsiraamat.

22. peatükk

Ta seisis selg Arthuri poole, vaadates viimset valgushelki vajumas horisondi taha pimedusse. Ta oli pikk, vanaldane ja riietatud ühteainsasse pikka halli rüüsse. Kui ta pöördus, oli ta nägu kõhn ja suursugune, murelik aga mitte ebasõbralik, sedasorti, millele võid rõõmsalt loota. Aga ta ei pöördunud veel, isegi mitte selleks, et vastata Arthuri üllatuskilkele.

Juhtumisi hääbusid päikese viimased kiired lõplikult ja ta pöördus. Ta nägu oli ikka veel kusagilt valgustatud ja kui Arthur valgusallikat otsis, nägi ta mõnede jardide kaugusel seismas mingit liiki väikest õhusõidukit - väikest heljukit, oletas Arthur. See heitis enda ümber tuhmi valguslaigu.

Mees vaatas Arthurit, kurvalt, nagu näis.

"Te valisite meie surnud planeedi külastamiseks külma öö," ütles ta.

"Kes... kes te olete?" kogeles Arthur.

Mees vaatas kõrvale. Jälle paistis tema näol kurbus.

"Mu nimi pole tähtis," ütles ta.

Tal paistis midagi mõttes mõlkuvat. Vestlus oli selgelt selline asi, millega ta tundis, et ei pea kiirustama. Arthur tundis end piinlikult.

"Ma... ee... te jahmatasite mind..." ütles ta, kokutades.

Mees vaatas jälle tema poole ja kergitas kergelt kulme.

"Hmmm?" ütles ta.

"Ärge tundke ärevust, ma ei tee teile halba."

Arthur heitis talle kurja pilgu. "Aga te tulistasite meid! Olid need raketid..." ütles ta.

Mees heitis pilgu kraatri süvendisse. Kerge kuma Marvini silmadest heitis väga nõrga punase varju vaala hiiglasuurele skeletile.

Mees võpatas veidi.

"Automaatne süsteem," ütles ta väikese ohkega. Muistsed arvutid ulatuvad planeedi sisemusse ja tiksuvad läbi pimedate aastatuhandete ning ajastud on raskelt vajunud nende tolmustele andmepankadele. Ma arvan, et need tegid juhusliku proovilasu, et kergendada seda üksluisust."

Ta vaatas tõsiselt Arthurit ja ütles, "Ma olen suur teaduse poolehoidja, teate."

"Oh... ee, kas tõesti?" ütles Arthur, kes hakkas leidma, et mehe imelikud lahked kombed on piinlikkusttekitavad.

"No muidugi," ütles vana mees ja jutuajamine lõppes jälle.

"Ah," ütles Arthur, "ee..." Tal oli sama totter tunne kui mehel, kes on parajasti suurte inimeste asja ajamas, kui naise abikaasa tuppa satub, vahetab oma püksid, teatab mõned kasutud vahemärkused ilma kohta ja lahkub jälle.

"Te näite pisut haiglane," ütles vana mees viisaka osavõtlikkusega.

"Ee, ei... noh, jah. Tõepoolest, teate, me ei lootnud tegelikult siit kedagi leida. Ma natuke järeldasin, et te kõik olete surnud või midagi..."

"Surnud?" ütles vana mees. "Helde taevas, ei, me ainult magasime."

"Magasite?" küsis Arthur umbusklikult.

"Jaa, läbi selle ökonoomilise retsessiooni, vaadake," ütles vana mees, täiesti hoolimata sellest, kas Arthur mõistis, millest ta räägib või mitte.

Arthur pidi talt uuesti küsima.

"Ee, ökonoomiline retsessioon?"

"Noh, vaadake, viis miljonit aastat tagasi varises Galaktika majandus kokku ja nähes, et tellitud planeedid on üsna luksuslikud tarbeasjad, vaadake..."

Ta peatus ja vaatas Arthurit.

"Kas te teate, et me ehitasime planeete?" küsis ta tõsiselt.

"Noh, jah," ütles Arthur, "Ma nagu oleks järeldanud..."

"Võluv äri," ütles vana mees ja tema silmi tuli igatsev pilk, "mulle meeldis alati kõige rohkem rannajooni teha. Oli lõpmatu nauding teha väikesi tükikesi fjordist... igatahes," ütles ta, püüdes jälle oma mõttelõnga leida, "tuli retsessioon ja me otsustasime, et pääseme paljudest sekeldustest, kui magame sel ajal. Nii me programmeerisime arvutid meid äratama, kui see läbi on."

Mees surus alla kerge haigutuse ja jätkas.

"Arvutid olid lülitatud Galaktika börsihindade andmebaasidesse, vaadake, nii et meid äratati siis, kui keegi teine oli üles ehitanud piisavalt tugeva majanduse vajamaks meie üsna kalleid teenuseid."

Arthur, korrapärane Guardiani lugeja, oli sellest sügavalt šokeeritud.

"Kas see pole üsna ebameeldiv käitumisviis?"

"Kas tõesti küsis vana mees leebelt, "vabandage, ma olen veidi puudutatud."

Ta osutas alla kraatrisse.

"Kas see on teie robot?" küsis ta.

"Ei," vastas peenike metalne hääl kraatrist. "See on minu."

"Kui te seda robotit mõtlete," sosistas Arthur. "See on rohkem elektrooniline mossitamismasin."

"Tooge ta siia," ütles vana mees. Arthur oli üsna üllatunud, kuuldes vana mehe hääles äkki otsustavat tooni. Ta kutsus Marvinit, kes roomas kometit tehes nõlvast üles, püüdes olla lombakas, mida ta ei olnud.

"Teiseks," ütles vana mees, "Jäta see siia. Sa pead minuga tulema. Suured teod ootavad ees." Ta pöördus oma lennuaparaadi poole, mis ehkki polnud mingit signaali antud, liikus nüüd aeglaselt läbi pimeduse neile vastu.

Arthur vaatas Marvinit, kes andis nüüd eriti suure etenduse, pöördudes vaevaliselt ringi ja laskudes tagasi kraatrisse, pomisedes omaette tühisusi.

"Tulge," hõikas vana mees, "tulge kohe, või te võite hiljaks jääda."

"Hiljaks" ütles Arthur. "Mispärast?"

"Mis on teie nimi, inimene?"

"Dent. Arthur Dent," ütles Arthur.

"Hiljaks, nagu hilinedes Dentarthurdent," ütles vana mees karmilt. "See on liik ähvardusi, vaadake." Ta heitis oma väsinud silmist järjekordse nukra pilgu.

"Ma ei ole kunagi nendega väga hästi läbi saanud, aga ma olen öelnud, et nad võivad väga tulemuslikult käituda."

Arthur pilgutas silmi.

"Missugune ebatavaline inimene," pomises ta enda ette.

"Kas ma pean vabandama?" küsis vana mees.

"Oh, pole midagi, vabandust," ütles Arthur piinlikkusega. "Olgu, kuhu me lähme?"

"Minu õhuautosse," ütles vana mees, andes Arthurile märku, et too astuks masinasse, mis oli vaikselt nende kõrvale seisma jäänud. "Me läheme sügavale planeedi sisemusse, kus praegu on meie rass taaselustumas oma viiesaja-miljoni aastasest unest. Magrathea ärkab."

Arthur värises tahtmatult, kui ta vana mehe kõrvale istus. Masina kummalisus, vaikselt podisev liikumine, kui sõiduk öisesse taevasse hõljus, viisid ta üsna rööpast välja.

Ta vaatas vana meest, kelle nägu oli valgustatud mõõteriistade paneeli hämara valgusega.

"Vabandage mind," ütles ta tollele, "muuseas, mis teie nimi on?"

"Minu nimi?" küsis vana mees ja samasugune kauge kurbus ilmus jälle ta näole. Ta ootas. "Mu nimi," ütles ta, "on Slartibartfast."

Arthur praktiliselt lämbus.

"Vabandust?" puterdas ta.

"Slartibartfast," kordas vana mees vaikselt.

"Slartibartfast?"

Vana mees vaatas teda karmilt.

"Ma ütlesin, et see pole tähtis," ütles ta.

Õhuauto purjetas läbi öö.