Douglas Adams. Galaktilise hääletaja käsiraamat.

20. peatükk

Viis kuju ekslesid aeglaselt üle nukra maa. Mõned osad sellest olid igavalt hallid, osad igavalt pruunid, ülejäänu veel ebahuvitavam vaadata. See oli nagu kuivendatud soo, nüüd igasugustest taimedest lage ja kaetud tollipaksuse tolmukihiga. Oli väga külm.

Zaphod oli selle pärast üsna häiritud. Ta kõndis omaette eemale ja kadus varsti kerge maatõusu taha silmist.

Tuul kõrvetas Arthuri silmi ja kõrvu ning seiskunud hõre õhk pigistas ta kõri. Igatahes oli kõige virgem asi tema mõistus.

"See on fantastiline..." ütles ta ja tema enda hääl ragises ta kõrvus. Hääl kostis selles hõredas atmosfääris kehvasti.

"Laastatud auk, kui sa minult küsisid," vastas Ford. "Mul võiks olla mõnusam kassi allapanus." Ta tundis kasvavat pahameelt. Kõigist planeetidest kõigis tähekogudes kogu Galaktikas - palju metsikuid ja eksootilisi, elust pulbitsevaid - ei olnud ta sattunud pärast viitteist aastat merehädaline olemist vaid niisugusele prügimäele. Polnud näha isegi hot-dogi putkat. Ta kummardas ja korjas üles külma mullakamaka, aga selle all polnud midagi, mille vaatamine vääriks tuhandete valgusaastate läbimist.

"Ei," kinnitas Arthur, "kas sa ei saanud aru, praegu on esimene kord, kui ma seisan tõeliselt ühe teise planeedi pinnal... täiesti võõras maailmas! Kurb, et see niisugune prügimägi on."

Trillian kaisutas ennast, lõdises ja kortsutas kulmu. Ta võis vanduda, et oli silmanurgast näinud tühist ja ootamatut liikumist, aga kui ta selles suunas vaatas, oli ainuke asi, mis ta nägi laev, rahulik ja vaikne, sajakonna jardi kaugusel nende selja taga.

Ta tundis kergendust, kui sekundijagu hiljem tabas pilguga Zaphodit seismas maaseljaku harjal ja lehvitamas, kutsudes neid enda juurde.

Ta tundus olevat erutatud, kuid nad ei kuulnud hõreda atmosfääri ja tuule pärast täpselt, mis ta ütles.

Jõudnud seljandiku tippu, said nad teada, et see oli ringikujuline - umbes sajaviiekümne jardise läbimõõduga kraater. Ümber kraatri serva oli nõlv pritsitud täis musti ja punaseid kamakaid. Nad peatusid ja vaatasid ühte tükki. See oli märg. See oli kummitaoline.

Äkki said nad õudusega aru, et see oli värske vaalaliha.

Kraatriveere tipus kohtasid nad Zaphodit.

"Vaadake," ütles ta osutades kraatrisse.

Selle keskel lebas üksik lõhkenud kašeloti luukere, mis ei olnud elanud küllalt kaua, et selles liialt pettuda. Vaikust lõhkusid vaid Trilliani kõri kerged krambid.

"Ma arvan, et selle mahamatmisel pole tähtsust?" sosistas Arthur ja soovis kohe, et poleks seda teinud.

"Lähme," ütles Zaphod ja läks edasi kraatrisse.

"Mis, sinna alla?" ütles Trillian mõningase vastumeelsusega.

"Jeeh," vastas Zaphod, "tulge, ma tahan teile midagi näidata."

"Me näeme seda," ütles Trillian.

"Mitte seda," ütles Zaphod, "midagi muud. Tulge."

Nad kõik kõhklesid.

"Tulge," nõudis Zaphod, "Ma leidsin tee sisse."

"Sisse?" küsis Arthur jubedusega.

"Planeedi sisemusse! Maaalusesse käiku. Vaala kukkumise jõud lõhkus selle lahti ja sinna me peamegi minema. Kuhu keegi pole astunud kõik need viis miljonit aastat, aja enda kõige sügavamatesse sügavustesse..."

Marvin alustas jälle oma iroonilist üminat.

Zaphod lõi teda ja too jäi vait.

Väikeste jälkusevärinatega järgnesid nad mööda kallakut Zaphodile alla kraatrisse, püüdes hoolikalt vältida selle õnnetule loojale vaatamist.

"Elu," ütles Marvin nukralt, "kas põlastada või ignoreerida seda, aga mitte armastada."

Maa oli sisse langenud kohas, kus vaal oli seda tabanud, paljastades galeriide ja käikude võrgustiku, mis nüüd olid laialdaselt tõkestatud varisenud kiviklibu ja soolestikuga. Zaphod tegi algust puhastustööga ühte neist teedest, aga Marvin oli selles pisut kiirem. Rõsket õhku puhus neist pimedatest aukudest ja kui Zaphod näitas neisse taskulambiga valgust, oli tolmuses pimeduses vähe näha.

"Legendidele vastavalt," rääkis ta, "elasid Magrathealased suurema osa oma elust maa all."

"Miks nii?" küsis Arthur. "Kas pind oli liiga saastunud või ülerahvastatud?"

"Ma arvan, et mitte," vastas Zaphod. "Ma arvan, et neile lihtsalt ei meeldinud see eriti."

"Kas te olete kindlad, et teate, mida teete?" küsis Trillian, piiludes närviliselt pimedusse. "Te teate, et meid on ükskord juba rünnatud."

"Vaata, kiisuke, ma luban, et selle planeedi rahvastik on null pluss neli inimest meist väiksem, nii et tulge, läheme sisse. Ee, hei, maalane..."

"Arthur," ütles Arthur.

"Jeeh, võid sa justkui võtta selle roboti endaga ja valvata selle sissekäigu algust. Okei?"

"Valvata?" küsis Arthur. "Mispärast? Praegu sa just ütlesid, et siin ei ole kedagi."

"Jeeh, noh, ainult julgeoleku pärast, okei?" rääkis Zaphod.

"Kelle? Teie või minu?"

"Hea poiss. Okei, lähme nüüd."

Zaphod ronis käiku, Trillian ja Ford järgnesid talle.

"Noh, ma loodan, et te kõik veedate armetult aega," kaebles Arthur.

"Ära muretse," Marvin kinnitas talle, "nad veedavad."

Mõnede sekunditega olid nad silmist kadunud. Arthur trampis vihaselt ringi ja otsustas siis, et vaala surnuaed ei ole kõige parem paik ringi trampimiseks.

Marvin jälgis teda hetke kurbutusega ja lülitas siis ennast välja.

Zaphod marssis kiiresti koridori, närvis nagu põrguline, aga püüdes seda peita, sammudes sihikindlalt. Ta näitas taskulambiga ringi. Seinad olid puudutades külmad ja kaetud tumedate kahlitega, õhk oli kõdunemisest paks.

"Näete, mis ma teile rääkisin?" ütles Zaphod. "Asustamata planeet. Magrathea," ja ta sammus läbi mustuse ja rusude, mis katsid põrandaplaate.

Trillianile tuletas see möödapääsmatult meelde Londoni metrood, kuigi see polnud nii põhjalikult räpane.

Vahemaade tagant asendasid seinakahleid suured mosaiigid - säravates värvides lihtsad nurgelised kujundid. Trillian peatus ja uuris ühte neist, aga ei suutnud sellest mingit muljet kujundada. Ta hõikas Zaphodit.

"Hei, mida sa arvad, mis need imelikud kujundid on?"

"Ma arvan, et need on ainult mingit liiki imelikud kujundid," vastas Zaphod, vaevu tagasi vaadates.

Trillian kehitas õlgu ja tõttas talle järele.

Jälle ja jälle olid kas paremat või vasakut kätt ukseavad. Need viisid väikestesse tubadesse, mille Ford avastas olevat täidetud mahajäetud arvutiseadmestikuga. Ta vedas Zaphodi ühte neist, et näidata. Trillian järgnes.

"Vaata," ütles Ford, "sa väitsid, et see on Magrathea..."

"Jeeh," ütles Zaphod, "ja me kuulsime häält, õigus?"

"Okei, me võime usaldada tõsiasja, et see on Magrathea - hetkeks. Miks sa siis, kui olid niikaugel, ei öelnud midagi, kuidas sa ta Galaktikas üles leidsid. Sa ei vaadanud seda täheatlasest, see on kindel."

"Uuringud. Valitsuse arhiivid. Detektiivi töö. Mõned õnnelikud oletused. Lihtne."

"Ja siis varastasid sa Kullast Südame, et tulla ja vaadata seda?"

"Ma varastasin selle, et vaadata paljusid asju."

"Paljusid asju?" küsis Ford üllatunult. "Nagu näiteks?"

"Ma ei tea."

"Mida?"

"Ma ei tea, mida ma vaatan."

"Miks mitte?"

"Sellepärast... sellepärast... ma arvan, et see võis olla sellepärast, et kui ma teadsin, ei olnud ma võimeline neid vaatama."

"Mida, oled sa hull?"

"Selle tõenäosust pole ma veel välja mõelnud," vastas Zaphod vaikselt. "Ma tean endast ainult niipalju, kui jooksvates olukordades võib välja mõelda mu aju. Ja selle jooksvad olukorrad pole head."

Pikka aega ei öelnud keegi midagi ja Ford vaatles Zaphodit äkilise kaastundega.

"Kuule, vana sõber, kui sa tahad..." alustas Ford viimaks.

"Ei, oota... ma räägin teile midagi," ütles Zaphod.

"Ma lasen palju vabajooksuga. Mul tuleb mõte teha midagi ja, hei, miks mitte, ma teen seda. Ma väitsin, et ma saan Galaktika Presidendiks ja nii see juhtuski, see on lihtne. Ma otsustasin varastada selle laeva. Ma otsustasin vaadata Magrathead ja see juhtus. Jeeh, ma mõtlen välja, kuidas oleks parim seda teha, õige, aga alati tuleb mõte pähe. See on nagu omada Galaktikrediit kaarti, mis töötab ikka, kuigi sa ei tee neile kunagi sissemakseid. Ja kui ma iganes peatun ja mõtlen -miks ma peaksin midagi tegema? -kuidas ma selle välja mõtlesin? - on mul kohe väga tugev soov lõpetada sellest mõtlemine. Nagu nüüdki. Mul oli sellest rääkimine suur pingutus."

Zaphod vaikis hetke. Hetk oli vaikust. Siis ta kortsutas kulmu ja ütles, "Eile öösel muretsesin ma jälle selle pärast. Sellepärast, et osa minu mõistusest ei paista korralikult töötavat. Mulle tuli pähe, et viis, kuidas see näis oli selline, et keegi teine kasutas mu mõistust heade mõtete saamiseks, ilma et ta sellest mulle oleks rääkinud. Siis ma ühendasin kaks mõtet ja otsustasin, et võib-olla on keegi lukustanud osa minu mõistusest põhjusel, milleks mina seda kasutada ei saa. Ma tahtsin teada, kas leidub mooduseid selle välja uurimiseks.

Ma läksin laeva meditsiiniosakonda ja töötasin visalt enda kallal entsefalograafilisel ekraanil. Ma tegin läbi kõik peamised uuringud oma mõlemal peal. Kõik testid, mis ma pidin läbima Valitsuse meditsiiniametnike juures enne minu nimetamist Galaktika Presidendiks leidsid täielikku kinnitust. Nad ei näidanud midagi. Vähemalt mitte midagi ootamatut. Nad näitasid, et olen tark, kujutlusvõimeline, vastutustundetu, ebausaldusväärne, ekstrovertne, mitte midagi, mida poleks võinud oletada. Ja mitte mingeid teisi kõrvalekaldeid. Ma alustasin täpsemaid teste, täiesti juhuslikke. Mitte midagi. Siis ma püüdsin lisaks otsakuti panna tulemusi ühest peast tulemustega teisest peast. Ikka mitte midagi. Lõpuks muutusin ma lihtsameelseks, sest ma sain sellest mitte midagi rohkemat, kui paranoiahoo. Viimane asi, mis ma tegin enne, kui asjad kokku panin, oli võtta kokkupandud pilt ja vaadata seda läbi rohelise filtri. Mäletate, et ma olin lapsena alati rohelise värvi suhtes ebausklik? Ma tahtsin alati olla piloot ühel neist ka ubandusluure laevadest."

Ford noogutas.

"Ja seal see oli," ütles Zaphod, "selge nagu päev. Mõlema aju keskel oli terve sektsioon, mis olid seoses ainult üksteisega ja mitte millegi muuga ümberringi. Keegi lurjus oli läbi söövitanud kõik sünapsid ja elektrooniliselt kahjustanud neid kahte väikeaju tompu."

Ford vaatas teda hirmunult. Trillian läks näost valgeks.

"Keegi tegi seda sinuga?" sosistas Ford.

"Jeeh."

"Aga on sul aimu, kes? Või milleks?"

"Milleks? Ma võin vaid oletada. Aga ma tean, kes see lurjus oli."

"Sa tead? Kuidas sa tead?"

"Sest nad jätsid oma nimetähed põletatult läbisöövitatud sünapsidele. Nad jätsid need sinna mulle vaatamiseks."

Ford vaatas teda õudusega ja tundis, et ta nahk hakkab sügelema.

"Nimetähed? Põletatud sinu ajju?"

"Jeeh."

"Noh, missugused need olid, jumala pärast?"

Zaphod vaatas teda jälle hetke vaikides. Siis vaatas ta kõrvale.

"Z.B." ütles ta vaikselt.

Sel hetkel prantsatas nende taga alla terassulgur ja gaasi hakkas voolama kambrisse.

"Ma räägin teile sellest hiljem," kõõksus Zaphod, kui kõik kolm väljusid.