Galaktikas hääletaja käsiraamat paneb ka alkoholi tähele, Ta ütleb, et parim jook kogu eksistentsi jooksul on Pangalaktiline Kurguloputuspomm. Ta ütleb veel, et Pangalaktilise kurguloputuspommi mõju on nagu purustataks su ajusid sidrunilõikudesse mähitud suure kuldse tellisega.
Käsiraamat räägib samuti sellest, missugustel planeetidel segatakse parimat Pangalaktilist Kurguloputuspommi, palju sa võiksid selle eest maksta ja missugused vabatahtlikud organisatsioonid seal sinu turgutamiseks on.
Käsiraamat ütleb sulle isegi seda, kuidas sellist jooki ise valmistada.
Võta mahl ühest Vana Janx'i Viina pudelist, seletab ta.
Vala sellesse üks mõõt Santraginus V merevett. Oh seda Santraginuse merevett, seletab ta. Oi neid Santraginuse vennikesi!
Lisa kolm kuubikut Arcturuse Megadzinni segus sulatamiseks (see peab olema korralikult külmutatud, muidu on bensiin haihtunud).
Lisa neli liitrit Fallia soogaasi selles mullitamiseks, kõigi nende õnnelike hääletajate mälestuseks, kes surid mõnust Fallia soodes.
Kalla üle hõbelusika selja pinnale ujuma mõõt Qualactini Hypermindi ekstrakti, pimeda Qualactini Tsooni kõigi joobnustavate lõhnade lõhna. Peent, magusat ja müstilist.
Kukuta sinna sisse Algoli Päikesetiigri hammas. Vaata seda lahustumas, laotades Algoli päikese kiiri sügavale joogi südamesse.
Piisuta Zamphuor'i
Lisa üks oliiv.
Joo...aga...väga ettevaatlikult...
Galaktikas hääletaja käsiraamatut müüakse palju paremini, kui Galaktika entsüklopeediat.
"Kuus pinti bitterit" ütles Ford Prefect "Hobuse ja Tallipoisi" baarimehele, "ja kiirest palun, maailma lõpp on peaaegu käes."
"Hobuse ja Tallipoisi" baarimees ei pälvinud sedasorti kohtlemist. Ta lükkas oma prillid ninale ja pilgutas silmi. Ford ei pannud teda tähele ja jõllitas aknast välja. Siis vaatas baarimees Fordi asemel Arthuri poole, kes kehitas abitult õlgu ega öelnud midagi.
Nii küsiski baarimees, "Ah mis, söör? Kena ilm selleks," ja hakkas kanne täitma.
Ta proovis uuesti. "Kas te lähete täna õhtul mängu vaatama?"
Ford vaatas kiiresti tagasi tema poole.
"Ei, mitte mingil juhul," ütles ta ja vaatas jälle aknast välja.
"Mispärast siis, juba ette ära tehtud otsus, te varjate, söör?" küsis baarman. "Kas Arsenalil pole ansse?"
"Ei, ei," ütles Ford, "see on vaid sellepärast, et maailma lõpp hakkab tulema."
"Ja, muidugi, söör, nii te ütlesite," rääkis baarimees, vaadates samal ajal üle oma prillide Arthurit. "Kena pääsemine Arsenalil, kui see nii juhtub."
Ford vaatas selja taha, ehtsalt üllatununa.
"Ei, mitte päriselt," ütles ta. Ta kortsutas kulmu.
Baarimees hingas sügavalt sisse. "Olge lahked, söör, kuus kannu," ütles ta.
Arthur naeratas talle kahtlevalt ja kehitas jälle õlgu. Ta pööras ümber ja naeratas jälle kahtlevalt trahteri seltskonna poole, ainsal põhjusel, et mõni neist võis kuulda, mis seal sündis.
Mitte keegi polnud ja mitte keegi ei saanud aru, mis asja pärast ta naeratab.
Mees, kes istus Fordist järgmisena, vaatas kahte meest, vaatas kuut kannu, tegi kiire peastarvutuse, jõudis meeldiva lahenduseni ja irvitas lolli ja lootusrikka ilmega nende poole.
"Uju ära," ütles Ford, "need on meie," saates talle sellise pilgu, millise võiks ette manada Algoli päikesetiiger.
Ford libistas letile viienaelase raha. Ta ütles, "hoia ülejäänu endale."
"Mis, viiekast? Suur tänu, söör."
"Teil on kümme minutit aega selle kulutamiseks."
Baarimees pidas paremaks lihtsalt veidi eemale jalutada.
"Ford," ütles Arthur, "võid sa mulle palun rääkida, mida põrgut siin lahti on?"
"Joo ära," ütles Ford, "sa pead need kolm pinti endast läbi laskma."
"Kolm pinti?" ütles Arthur. "Lõuna ajal?"
Fordi kõrval istuv mees irvitas ja noogutas õnnelikult. Ford ignoreeris teda. Ta ütles, "Aeg on illusioon. Lõunaaeg topelt."
"Väga sügavmõtteline," ütles Arthur, "sa võid selle Readers Digest'sse saata. Neil on sinusuguste jaoks terve lehekülg.
"Joo ära."
"Miks kõik kolm kannu äkki?"
"Lihaste lõdvestuseks, sul on seda vaja."
"Lihaste lõdvestuseks?"
"Lihaste lõdvestuseks."
Arthur jõllitas oma õllesse.
"Kas ma tegin täna midagi valesti," küsis ta, "või on maailm olnud alati niisugune ja mina nii endassetõmbunud, et ei saa aru?"
"Olgu," ütles Ford, "ma püüan sulle selgitada. Kaua me teineteist tunneme?"
"Kui kaua?" Arthur mõtles. "Ee, umbes viis aastat, võib-olla kuus," ütles ta. "Igatahes ei ole see vist raisatud aeg olnud."
"Olgu," ütles Ford, "mis sa teed, kui ma ütlen, et ma ei ole üleüldse Guildfordist vaid ühelt väikeselt planeedilt kusagil Betelgeusi naabruses?"
Arthur kehitas sellise jama peale õlgu.
"Ma ei tea," ütles ta, võttes lonksu õlut. "Miks sa peaksid selliseid asju rääkima?"
Ford tõusis püsti. Polnud tõesti mõtet vaeva näha hetkel, kui maailma lõpp oli käes. Ta ütles ainult, "Joo ära."
Ta lisas täiesti tõsiselt, "Maailma lõpp on käes."
Arthur saatis ülejäänud seltskonnale järgmise kahvatu naeratuse. Ülejäänud seltskond kortsutas kulmu. Üks mees andis talle märku, et jätku neile naeratamine ja tegelegu oma asjadega.
"Täna peaks olema neljapäev," ütles Arthur iseendale, kummardudes kannu kohale. "Ma ei ole kunagi sõltunud neljapäevast."