Rahunedes vitspunutisest korvtoolis, ütles Zaphod Beeblebrox, "Mis põrgut siin juhtus?"
"Noh, ma ju ütlesin," ütles Arthur, lesides väikeses kalatiigis, "seal oli ainult see Ebatõenäolise liikumise lüliti, kusagil siin..." ta osutas sinna, kus see oli olnud. Seal oli nüüd üks potitaim.
"Aga kus meie oleme?" küsis Ford, kes istus keerdtrepil, kenasti jahutatud Pangalaktiline Kurguloputuspomm käes.
"Täpselt oleme me, ma arvan..." ütles Trillian, kuid kõige selle peale näitasid peeglid neile kujutist Magrathea närbunud maastikust, mis püsis ikka veel möödakihutavana nende all.
Zaphod vedas ennast istmest püsti.
"Mis siis mürskudega juhtus?" küsis ta.
Uus ja rabav kujutis ilmus peeglitesse.
"Tundub, et nad," ütles Ford mõtlikult, "muutusid vaasitäieks petuuniateks ja väga üllatunud väljanägemisega vaalaks..."
"Ebatõenäosusfaktoril," torkas vahele Eddie, kes ei olnud raasugi muutunud, "kaheksa miljonit, seitsesada ja kuuskümmend seitse tuhat, ükssada ja kakskümmend kaheksa ühe vastu."
Zaphod vaatas Arthurit.
"Kas sa sellele mõtlesid, Maalane?" nõudis ta.
"Noh," ütles Arthur, "kõik, mis ma tegin, oli..."
"See oli väga hea mõte, kas tead. Lülitada Ebatõenäoline Liikumine sekundiks sisse, ilma enne aktiviseerimata kontrollekraane. Hei, poju, kas sa tead, et sa päästsid praegu meie elud?"
"Oh," ütles Arthur, "noh, see polnud tegelikult midagi..."
"Kas tõesti?" ütles Zaphod. "Noh, olgu, unusta see siis. Okei, arvuti, vii meid maale."
"Aga..."
"Ma ütlesin, et unusta see."
Üks teine asi, mis kadus unustusehõlma, oli tõsiasi, et kõige tõenäolisuse vastaselt oli äkki mõned miilid mööda võõra planeedi pinda kaugemal kutsutud äkki ellu üks kašelott.
Ja kuna see pole loomulikult sobiv asukoht vaalale, oli sellel õnnetul süütul olendil väga vähe aega, et jõuda arusaamisele oma vaalalikust olemusest. Nii jõudis see järeldusele mitte enam olla vaal.
Siin on täielik aruanne tema mõtetest sellest momendist, kui ta elu algas kuni hetkeni, millal see lõppes.
Ah...! Mis toimub? mõtles see.
Ee, vabandage, kes ma olen?
Halloo?
Miks ma siin olen? Mis on mu elu mõte?
Mida ma mõtlen selle all, kes ma olen?
Rahune, võta ennast kokku... oh! see on huvitav elamus, mis see on? See on nagu... haigutus, pakitsev tunne minu... nimi... noh, ma arvan, et pean parem alustama nimede leidmisega asjadele, kui tahan saavutada mingit edu selles, mille pärast ma hakkan nimetama argumente selle kohta, mida ma hakkan nimetama maailmaks, niisiis hüüdkem seda kõhuks.
Hea. Oooooh, see tunne muutub üsna tugevaks. Ja hei, mida öelda selle vilistava mühiseva hääle kohta, mis läheb mööda sellest, mida ma juhuslikult kutsun oma peaks? Võib-olla ma võiksin nimetada seda... tuuleks! Kas see on heanimi? See võiks sobida... võib-olla ma leian sellele hiljem, kui ma avastan, milleks see hea on, parema nime. See asi peab olema miskit väga tähtsat, sest kahtlemata paistab siin seda põrgulikult palju olevat! Hei! Misasi see on? See... hüüdkem seda sabaks - jeeh, saba. Hei! Ma võin sellega tõesti üsna kenasti vehelda, eksju? Uou! Uou! See on suurepärane! Sellega ei saavuta küll eriti palju, aga võib-olla ma avastan hiljem, milleks ta hea on. Nüüd, kas ma olen juba loonud arusaadava pildi asjadest?
Ei.
Pole viga, hei, see on tõesti põnev, nii palju avastada, nii palju ette mõelda, mul käib pea ettenägelikkusest üsna ringi...
Või kas see on tuul?
Nüüd on seda seal tõesti palju, kas pole?
Ja uou! Hei! Ja mis asi see siis äkki väga kiiresti minu poole tuleb? Väga, väga kiiresti. Nii suur ja lame ja ümmargune, see vajab ühte suurt ja laiahaardelist nime nagu... a... aa... maa! See ta on! See on üks hea nimi - maa!
Ma ei imestaks, kui ta tahab minuga sõber olla.
Ja rahu. Pärast hetkelist märga mütsatust. Oli vaikne.
Küllaltki imelik, et ainuke asi, mis vaasitäie petuuniate mõtetest läbi käis, kui see langes, oli Oh, ei, mitte jälle. Paljud inimesed on mõtisklenud, et kui me teaksime täpselt, miks vaasitäis petuuniaid nii mõtles, teaksime me Universumi loodusest palju rohkem, kui me praegu teame.