Arthur ärkas vaidlushäälte peale ja läks sillale.
Ford vehkis millegipärast oma kätega.
"Sa oled hull, Zaphod," ütles ta, "Magrathea on müüt, muinasjutt, seda räägivad vanemad õhtuti oma lastele, kui nad tahavad, et lastest ökonomistid kasvaksid, see on..."
"Ja meie oleme parajasti selle orbiidil," rõhutas Zaphod.
"Vaata, ma ei saa sind aidata selles asjas, mille orbiidil sa ise parajasti oled," ütles Ford, "aga see laev..."
"Arvuti!" käratas Zaphod.
"Oh ei..."
"Hi seal! Siin Eddie, teie laevajuhtimisarvuti ja ma tunnen end suurepäraselt ja ma tean, et saan kohe hunniku naudingut igast programmist, mida te heaks arvate minust läbi lasta."
Arthur vaatas uurivalt Trilliani. Too andis märku siseneda, aga olla tasa.
"Arvuti," ütles Zaphod, "ütle meile, mis on meie praegune trajektoor."
"Tõeline mõnu, semud," janditas see; "me oleme parajasti orbiidil kolmesaja miili kõrgusel legendaarsest planeedist Magratheast."
"Pole midagi tõestada," ütles Ford. "Ma ei usaldaks seda arvutit isegi kui ta mu kaalust räägib."
"Ma võin su heaks seda teha, kindel," vaimustus arvuti, pritsides välja perfolinti. "Ma võin välja arvutada isegi su isiklikud probleemid kümne komakohaga, kui sellest piisab."
Trillian segas vahele.
"Zaphod," ütles ta, "mõne minuti pärast tiirleme selle planeedi päevapoolele," lisades, "ükskõik, mis seal siis on."
"Hei, mis sa sellega mõtled? Kas pole see planeet seal, kus ma ennustasin?"
"Jah, ma tean, et seal on planeet. Ma ei vaidle kellegagi, ma tahtsin ainult, et Magrathea poleks mõni külm kaljukamakas. Koit saabub kohe, kui te soovite."
"Okei, okei," pomises Zaphod, "laskem lõpuks silmadel puhata. Arvuti!"
"Hi seal! Mida ma võin..."
"Jää ainult vait ja näita meile jälle planeeti."
Tume iseärasusteta mass täitis uuesti ekraani - planeet pöörles nende all.
Nad vaatasid hetke vaikuses, aga Zaphodil olid erutusest karvad püsti.
"Me pöörleme praegu ööpoolel..." ütles ta tasasel häälel. Planeet pöördus.
"Planeedi pind on praegu kolmesaja miili kaugusel meie all..." jätkas ta.
Ta püüdis taastada tunnet niisugusest sündmusest nagu tema arust pidi välja nägema tähtis hetk. Magrathea! Ta oli ärritatud Fordi skeptilisest suhtumisest. Magrathea!
"Mõnede sekundite pärast," jätkas ta, "võime me näha... seal!"
Hetk õigustas end ise. Isegi kõige karastatum tähehulkur ei saa muud, kui väriseda suurejoonelise kosmosest nähtava päikesetõusu etenduse juures, aga kaksikpäikese tõus on üks Galaktika imesid.
Täielikust pimedusest paistis juhuslik vilkuv tuluke. See püsis madalal ja libises kõrvale, tihedasse varju ning mõnede sekundite pärast olid näha kaks päikest, valguse sulatusahi, mis kõrvetas horisondi musta serva valge tulega. Värvide metsikud kiired sööstsid läbi paksu atmosfääri nende all.
"Koidutuled...!" õhkas Zaphod. "Kaksikpäikesed Soulianis ja Rahm...!"
"Või ükskõik missugused muud," ütles Ford vaikselt.
"Soulianis ja Rahm!" rõhutas Zaphod.
Päikesed valendasid läbi kosmose pilkase pimeduse ja vaikne tontlik muusika voogas üle silla: Marvin ümises irooniliselt, sest ta vihkas inimesi nii väga.
Erutus leegitses Fordis, kui ta jälgis seda valgusetendust, aga ainult erutus uue kummalise planeedi nägemisest; talle oli küllalt sellest, mis ta nägi. Teda ärritas ähmaselt, et Zaphod oli pidanud etendama naeruväärseid fantaasiaid, et panna vaatemängu mõjuma. Kogu see Magrathea-mõttetus tundus lapsik. Kas ei olnud küllalt sellest, et näha, kui aed on ilus, ilma uskumata, et selles on veel inglid?
Arthurile näis kogu see Magrathea äri totaalselt arusaamatuna. Ta nihkus Trilliani juurde ja küsis, mis toimub.
"Ilmselt on Magrathea mingit liiki minevikulegend, millesse keegi tõsiselt ei usu. Natuke nagu Atlantis Maal, välja arvatud see, et legendide järgi pidada magrathealased planeete tootma."
Arthur pilgutas ekraani poole silmi ja tundis, et tal puudub midagi olulist. Äkki sai ta aru, mis see oli.
"Kas sellel laeval leidub natuke teed?" küsis ta.
Enamus planeeti oli ilmunud nende alla, kui Kullast Süda selle orbiidilt välja sööstis. Päikesed seisid nüüd kõrgel mustas taevas, koidu pürotehnika oli möödas ja planeedi pind näis ühtlases päevavalguses kõleda ja ähvardavana - hall, tolmune ja ainult ähmaselt väljajoonistuv. See paistis surnud ja külmana nagu haud. Jälle ja jälle ilmusid kaugel silmapiirile paljulubavad jooned - orud, võib-olla mäed, võib-olla isegi linnad - aga kui nad lähenesid, olid jooned pehmenenud ja tundmatuseni ähmastunud ning midagi polnud võimalik aru saada. Planeedi pind oli ajaga tasandatud paksu seisva õhu poolt, mis oli roomanud üle selle, sajand sajandi järel.
Igatahes, see oli väga väga vana.
Äkkmõte turgatas Fordile, kui ta vaatas halli maastikku enda all liikumas. Aja mõõtmatus häiris teda, ta tundis lausa selle kohalolu. Ta puhastas oma kurku.
"Noh, isegi oletades, et see on..."
"See on," ütles Zaphod.
"Mis ta ei ole," jätkas Ford. "Mis sa tast üldse tahad? Seal ei ole ju midagi."
"Pinnal mitte," ütles Zaphod.
"Olgu, ainult oletame, et seal on midagi. Arvestades, et te ei ole siin tööstusarheoloogiale tegelemas. Mida te otsite?"
Üks Zaphodi peadest vaatas kõrvale. Teine vaatas ringi, et näha, mida esimene vaatas, aga see ei vaadanud midagi.
"Noh," ütles Zaphod lõbusalt, "see on osaliselt uudishimu, osaliselt seiklusjanu, aga enamuses, arvan ma, on see kuulsus ja raha..."
Ford heitis talle terava pilgu. Talle jättis tugeva mulje see, et Zaphodil ei olnud kõige ähmasematki ideed, miks ta seal üldse oli.
"Kas teate, mulle ei meeldi selle planeedi väljanägemine üldse," ütles Trillian end väristades.
"Ära pane tähele," ütles Zaphod; "koos poole Galaktika Impeeriumiga, mis siin kusagil on valmistatud, võib see endale lubada inetut väljanägemist."
Pask, mõtles Ford. Isegi oletades hulka üliväga ebatõenäolisi asju, ei olnud võimalik, et tohutud rikkalikud aarded oleksid säilinud mingil taolisel kujul, millel nüüd veel mõtet oleks. Ta kehitas õlgu.
"Ma arvan, et see on kõigest üks surnud planeet," ütles ta.
"Teadmatus tapab mind," ütles Arthur prooviks.
Stress ja närvilisus on praegu kõigis Galaktika osades tõsiseks probleemiks ja on tõsi, et taoline olukord, kus järgnevad faktid praegu ette ära näidatakse, ei või kuidagi halvemini mõjuda.
Küsimusealune planeet on tegelikult legendaarne Magrathea.
Tappev raketirünnak, saadetuna peagi välja muistsest kaitsesüsteemist, lõppes üksnes kolme kohvitassi ja hiirepuuri purunemisega, kellegi ülemise käsivarre muljumise ning varase vaasitäie petuuniate ja lihtsameelsete kašelottide ilmumise ja äkilise hinguseleminekuga.
Tõsi on, et natuke müstikat siiski säilib, sest pole veel ilmutatud, kelle ülemine käsivars muljuda sai. See fakt võib ka rahulikult teadmata jääda seniks, kuni ta tähtsuse omandab.