"Ja siis muidugi peab tulema veel see kohutav valu kogu mu vasaku külje dioodides..."
"Tohoh?" ütles Arthur halastamatult tema kõrval kõndides. "Kas tõesti?"
"Muidugi," ütles Marvin, "pean silmas, et ma käskisin neid ümber asetseda, aga ükski isegi ei kuulanud mind."
"Kujutan ette."
Ebamäärased vilinad ja üminad tulid Fordilt. "Hästi hästi hästi," jätkas ta enesele kordamist, "Zaphod Beeblebrox..."
Äkki Marvin peatus ja tõstis käe üles.
"Te muidugi teate, mis nüüd juhtus?"
"Ei, mis?" ütles Arthur, kes ei tahtnudki teada.
"Me oleme saabunud järgmise taolise ukse juurde."
Üks lükanduks oli koridori lõpus. Marvin piidles seda umbusklikult.
"Noh?" küsis Ford läbematult. "Kas me läheme sellest läbi?"
"Kas me läheme sellest läbi?" ahvis Marvin. "Jah, see on sissepääs sillale. Mind kästi teid sillale tuua. See on võib-olla suurim ülesanne, mis mu intellektuaalsetele võimetele täna on esitatud, kas pole tore?"
Aeglaselt, suure vastumeelsusega lähenes ta uksele, nagu kütt oma saaki jälitades. Äkki läks uks lahti.
"Tänan teid," ütles see, "lihtsa ukse väga õnnelikuks tegemise eest."
Sügaval Marvini sisikonnas keeras.
"Lahe," hääldas ta leinaliselt, "just siis, kui arvad, et elu ei saa enam hullemaks minna, läheb ta äkki ikkagi."
Ta hiivas end läbi ukse ja jättis Arthuri ja Fordi üksteisele otsa vaatama ning õlgu kehitama. Seest kuulsid nad jälle Marvini häält.
"Ma oletan, et soovite nüüd neid tulnukaid näha," ütles ta. "Kas te tahate, et ma istuksin nurgas või vajuksin siinsamas kokku?"
"Jee, ainult kas sa saad nad enne sisse juhatada?" kostis teine hääl.
Arthur vaatas Fordi ja oli hämmastunud, nähes teda naermas.
"Mis on...?"
"Tshshsh," ütles Ford, "tule sisse."
Ta astus juhtimisruumi.
Arthur järgnes talle närviliselt ja oli imestunud, nähes ühte meest toolis lesimas, jalad juhtimispuldil ja torkimas oma vasaku käega parempoolse pea hambaid. Parem pea näis selle ülesandega täiesti seotud olevat, aga vasakpoolne irvitas laialt rahulikku ükskõikset irvet. Asjade hulk, mida Arthur ei lootnud seal näha, oli tõesti suur. Ta lõug patsatas mõneks ajaks lõdvalt lahti.
See omapärane mees lehvitas laisalt Fordile ja ütles teeseldud kohutava ükskõiksusega, "Ford, hi, kuidas läheb? Kena, et said läbi astuda."
Ford polnud suu peale kukkunud.
"Zaphod," venitas ta, "tore sind kohata, näed oma lisakäega hea välja. Sa oled kena laeva näpanud."
Arthur jõllitas teda.
"Kas sa tunned seda selli?" küsis ta, osutades nimetissõrmega Zaphodile.
"Tunnen teda!" hüüatas Ford, "ta on..." ta katkestas ja otsustas teisiti alustada.
"Zaphod, see on mu sõber, Arthur Dent," ütles ta, "ma päästsin ta, kui ta planeet õhku lasti."
"Muidugi," ütles Zaphod, "hi, Arthur, kena et pääsesid." Ta parempoolne pea vaatas hooletult ringi, ütles "hi" ja lasi oma hambaid edasi torkida.
Ford jätkas. "Ja Arthur," ütles ta, "see on mu poolnõbu Zaphod Beeb..."
"Me oleme kohtunud," ütles Arthur teravalt.
Kui te kihutate mööda tee kõige kiiremat sõidurada ja sõidate laisalt mööda vähestest kihutavatest autodest ja tunnete enesega rahulolu ning siis vahetate äkki käigu neljandalt kolmanda asemel esimesele, mistõttu lööb see teie mootori kapoti all üsna inetult segi, siis on taolisel tegevusel samasugune kalduvus võtta teid rajalt maha nagu see märkus võttis Ford Prefecti.
"Ee... mida?" ütles ta.
"Ma ütlesin, et me oleme kohtunud."
Zaphod võpatas piinliku üllatusega ja nätsutas kiiresti närimiskummi.
"Hei... ee, kas tõesti? Hei... ee..."
Ford pöördus vihaselt silmi välgutades Arthuri poole. Ta tundis nüüd kodupinda jalge all, kui hakkas ennast süüdistama, et oli end koormanud sellise primitiivse ignorandiga, kes teadis Galaktika asjadest samapalju, kui Ilfordis sündinud sääsk teadis elust Pekingis.
"Mida sa silmas pead selle all, et olete kohtunud?" nõudis ta. "See on Zaphod Beeblebrox Betelgeus Viiendalt, mitte aga neetud Martin Smith Croydonist."
"Mind ei huvita," ütles Arthur külmalt. "Me oleme kohtunud, kas pole, Zaphod Beeblebrox - või peaksin ma ütlema... Phil?"
"Mida?" karjatas Ford.
"Te peaksite mulle meenutama," ütles Zaphod. "Mul on liikide peale kohutav mälu."
"See oli ühel peol," jätkas Arthur.
"Jee, olgu, seda ma kahtlustasin," ütles Zaphod.
"Jäta see, kui võid, Arthur!" nõudis Ford.
Arthurit see ei heidutanud. "Üks pidu kuus kuud tagasi. Maal... Inglismaal..."
Zaphod raputas pead, muiates kokkupressitud huulte vahelt.
"London," rõhutas Arthur, "Islington."
"Ah," ütles Zaphod pehme võpatusega, "see pidu."
Ford ei saanud üldse millestki aru. Ta vaatas edasi-tagasi Arthurit ja Zaphodit. "Mida?" küsis ta Zaphodilt. "Ega sa taha öelda, et sa oled olnud ka sellel väiksel armetul planeedil?"
"Ei, muidugi mitte," ütles Zaphod elavalt. "Olgu, ma võisin ainult hetkeks sisse põigata, oma teel kuhugi..."
"Aga mina olin seal viieteistkümneks aastaks kinni!"
"Olgu, kas ma oleksin pidanud seda teadma?"
"Aga mida sa seal tegid?"
"Vaatasin ringi, kas tead."
"Ta oli peol kontvõõraks," ütles Arthur, värisedes vihast, "korraliku riietusega peol..."
"Sa pidid ju seal olema?" ütles Ford.
"Sellel peol," jätkas Arthur visalt, "oli üks tüdruk... ah, olgu, vaata, sellel ei ole enam tähtsust. Kogu see koht on nagunii suitsuks muudetud..."
"Ma soovin, et sa lõpetaksid selle neetud planeedi pärast mossitamise," ütles Ford. "Kes see daam oli?"
"Ah, lihtsalt keegi. Olgu, hästi, ma ei käitunud temaga päris korralikult. Ma püüdsin kogu õhtu. Põrgu, ta oli siiski midagi väärt. Ilus, veetlev, tapvalt intelligentne, lõpuks sain ta korraks enda juurde ja püüdsin veidi vestelda, kui see sinu sõber peale lendas ja ütles 'Hei, nukk, kas see poiss tüütab sind? Miks sa ei räägi tema asemel minuga? Ma olen teiselt planeedilt.' Ma ei näinud seda tüdrukut enam iialgi."
"Zaphod?" hüüatas Ford.
"Jah," ütles Arthur, teda jõllitades ja püüdes end mitte narrina tunda. "Tal olid ainult kaks kätt ja üks pea ning ta kutsus end Philiks, aga..."
"Aga sa pead lisama, et ta oli ikkagi teiselt planeedilt," ütles Trillian, rännates pilguga silla teise otsa. Ta saatis Arthurile meeldiva naeratuse, mis mõjus tollele nagu tonn telliseid ja pööras siis tähelepanu laeva juhtimisele.
Vähesteks sekunditeks valitses vaikus ja siis roomasid Arthuri aju pudrusest segadusest välja üksikud sõnad.
"Tricia McMillan?" ütles ta. "Mida teie siin teete?"
"Sama mis teiegi," ütles too, "ma hääletasin tõstukile. Üleüldse, kraadiga matemaatikas ja teisega astrofüüsikas, mida muud ma võiksingi siin teha? Oli valida, kas see või jälle esmaspäevane pajukijärjekord."
"Lõpmatus lahutada üks," sädistas arvuti. "Ebatõenäosuse summa on nüüd valmis."
Zaphod vaatas teda, Fordi, Arthurit ja siis Trilliani.
"Trillian," ütles ta, "kas säärased lood hakkavadki juhtuma alati, kui me kasutame Ebatõenäolist Liikumist?"
"Väga tõenäoliselt, ma kardan," ütles Trillian.