Douglas Adams. Galaktilise hääletaja käsiraamat.

10. peatükk

Lõpmatu Ebatõenäolisuse Mootor on imetore meetod ääretute tähtedevaheliste vahemaade ületamiseks palja murdosa sekundi jooksul, ilma kogu selle tüütu hüperkosmosega soperdamiseta. See avastati õnneliku juhuse tõttu ja arendati juhitavasse liikumisvormi Galaktika Valitsuse uurimismeeskonna poolt Damogranil.

See on lühidalt avastamislugu.

Haakudes vaid Bambleweeny 57 Sub-Meson Aju loogikakeerdudesse, oli väikeste koguste lõpliku ebatõenäosuse aatomi vektoriteks genereerimise printsiip, mis oli teostatud Brownia Ettepanekute Tootjaga (ütle kena tass kuuma teed), muidugi hästi arusaadav ning sellised generaatorid olid kooskõlas Määramatuse Teooriaga. Nad panid kõik molekulid perenaise aluspesus ühelt jalalt teisele hüppama ja neid kasutati pidudel tihti vaikuse murdmiseks.

Paljud repektaablid füüsikud ütlesid, et nad pole selle poolt, osaliselt sellepärast, et see oli teaduse alandamine, enamasti aga sellepärast, et neid ei kutsutud niisugustele pidudele.

Teine asi, mille poolt nad polnud, oli lakkamatu äpardumine, mida nad kohtasid, püüdes konstrueerida lõpmatu ebatõenäosuse välja genereerivat mootorit kosmoselaevale kõige kaugemate mõistustparalüseerivate tähtedevaheliset kauguste hõlvamiseks ja teatasid lõpuks pahuralt, et taoline masin on tõenäoliselt võimatu.

Siis, ühel päeval leidis üks tudeng, vuhisedes pärast üht eriti ebaedukat pidu laborisse, ennast põhjendamas niimoodi:

Kui, mõtles ta omaette, niisugune masin on tõenäolise võimatu, siis peaks see loogiliselt olema lõplikult ebatõenäoline. Nii ei jäägi mul muud üle, kui välja selgitada, kui ebatõenäoline see on, sööta see arv lõpliku ebatõenäolisuse generaatorisse, anda sellele värske tass tõeliselt kuuma teed... ja lülitada see sisse!

Ta tegigi nii ja oli üsna jahmatanud avastades, et tal oli õnnestunud luua paljast õhust kauaigatsetud Lõpmatu Ebatõenäolisuse generaator.

Teda jahmatas aga isegi rohkem see, kui ta kutsuti pärast Galaktilise Instituudi Äärmise Tarkuse Auhinna saamist lõunastama tohutu hulga tunnustatud füüsikute poole, kes olid lõpuks aru saanud, et ainus asi, mille poolt nad ei saa olla oli ninatark loll.