Ainuke inimene, kellele see maja mingitmoodi oluline oli, oli Arthur Dent ja seda ainult sellepärast, et ta juhtus seal elama. Ta oli seal elanud ligikaudu kolm aastat pärast seda, kui ta kolis ära Londonist, sest see linn tegi ta närviliseks ja ärritunuks. Ta oli enam-vähem kolmekümneaastane, pikk, tumedajuukseline ja mitte kunagi endaga rahulolev mees. Põhiline, mis teda ärritas, oli see, et inimesed küsisid talt alatasa, miks ta nii mossis on. Ta töötas kohalikus raadios, kus püüdis oma sõpradele alatasa rääkida huvitavamaid lugusid, kui need võib-olla aru said. Sellepärast, et enamik tema sõpru töötas reklaami alal.
Kolmapäeva öösel oli kõvasti sadanud, teerada oli märg ja mudane, aga neljapäeva hommikul oli päike ere ja säras viimaseid kiiri Arthur Denti majale. Arthur ei olnud veel põhjalikult aru saanud, et omavalitsus tahab selle ümber lükata, et ehitada asemele ringtee.
Arthur ei tundnud ennast neljapäeva hommikul kell kaheksa eriti hästi. Ta ärkas unesegasena, tõusis üles, uitas unesegasena toas ringi, avas akna, nägi buldooserit, leidis üles oma tuhvlid ja tatsas ära vannituppa pesema.
Pasta hambaharjale - nii. Puhas.
Habemeajamise peegel - keerata ülespoole. Ta tegi seda. Hetkeks peegeldus läbi vannitoa akna teine buldooser. Õigesti sätituna peegeldas see Arthur Denti habemetüükaid. Ta ajas need maha, pesi, kuivatas ja tatsas kööki, et leida midagi meeldivat suhu pistmiseks.
Kastrul, kaan peale, külmkapp, piim, kohvi. Haigutus.
Sõna buldooser uitas korraks läbi tema aju, et leida endale seal mingi seos.
See buldooser köögi akna taga oli päris suur.
Ta jõllitas seda.
"Kollane," mõtles ta ja tatsas tagasi magamistuppa riietuma.
Vannitoast möödumisel jõi ta suure klaasitäie vett ja siis teise. Ta hakkas kahtlustama, et on pohmellis. Miks ta pohmellis on? Oli ta eelmisel õhtul joonud? Ta oletas, et vist küll. Ta tabas välgatuse habemeajamispeeglist. "Kollane," mõtles ta ja tatsas edasi magamistuppa.
Ta seisis ja mõtles. Õllekas, mõtles ta. Oh hoidku, õllekas. Ebamääraselt meenus mingi vihastamine, millegi sellise pärast, mis näis tähtis. Ta oli sellest teistele rääkinud, kõnelenud õige pikalt, õigemini kahtles ta: tema selgeim visuaalne mälestis olid klaasistunud pilgud teiste inimeste nägudel. Ta meenutas midagi uuest ringteest. See oli olnud kuum teema juba kuid, ainult et keegi ei paistnud sellest midagi teadvat. Naeruväärne. Ta jõi suure sõõmu vett. Ta otsustas, et lugu peab lahenema iseenesest. Kellelgi pole seda ringteed vaja, omavalitsusel pole tuge. See lugu peab lahenema iseenesest.
Jumal, kui hirmsa pohmelli ma olen tekitanud. Ta vaatas ennast riidekapi peeglist. Ta oli mures oma keele väljanägemise pärast. "Kollane," mõtles ta. Sõna kollane uitas korraks läbi tema aju, et leida endale seal mingi seos.
Viisteist sekundit hiljem oli ta majast väljas ja lebas tema aiateele läheneva suure kollase buldooseri ees.
Hr. L. Prosser oli, nagu nad ütlevad, lihtne inimene. Teiste sõnadega oli ta süsinikule-põhinev kahejalgne ahvidest arenenud eluvorm. Täpsemalt liigitades oli ta neljakümnene, paks, närune ja töötas kohalikus omavalitsuses. Hämmastaval kombel oli ta peale selle isaliinis Dzingis-khaani otsene järeltulija, kuigi ise ei teadnud. Kuna vahepealsed põlvkonnad ja rasside segunemine olid niivõrd raputanud tema geene, et tal ei olnud märkimisväärseid mongoliidseid tunnusjooni, saab hr. L. Prosseri kuulsate esivanemate pärandina eraldada vaid eelpoolmainitud lihavust, mittemõistmist ja erilist armastust väikeste karusnahksete mütsikeste vastu.
Keegi ei pidanud teda võitlejatüübiks; tegelikult oli ta närviline ja ärahirmutatud mees. Täna oli ta eriliselt närviline ja ärahirmutatud, kuna tema tööga läks midagi tõsiselt valesti. Töö seisnes selles, et vaadata, kuidas Arthur Denti maja on päeva lõpuks tee pealt eest ära koristatud saab.
"Tulge sealt ära, hr. Dent," ütles ta, "te ei saa võita, te teate. Te ei saa lõpmatuseni buldooseri ees lamada." Ta püüdis teha oma pilku raevukamaks, see aga ei läinud.
Arthur lamas mudas ja pladistas sellega.
"Ma mängin," ütles ta, "vaatame, kumb enne rooste läheb."
"Ma kardan, et teil tuleb sellega leppida," ütles hr. Prosser, näppides oma karusnahkset mütsi, seda oma pealael keerutades, "see ringtee on vaja ehitada ja ta ehitatakse!"
"Esimest korda kuulen sellest," ütles Arthur, "miks seda vaja on?"
Hr. Prosser viibutas oma sõrmi natuke aega tema poole, siis lõpetas selle ja pani käe tasku.
"Mis te silmas peate, milleks on vaja ehitada?" küsis ta. "See on ringtee. Me peame ehitama ringteid."
Ringteed on leiutised, mis lasevad ühtedel inimestel tormata punktist A väga kiiresi punkti B, samal ajal kui punktist B tormavad teised inimesed väga kiiresti punkti A. Inimesed, kes elavad punktis C, mis on täpselt nende punktide vahel, imestavad sageli, mida imelist on selles punktis A, et punkti B inimesed sinna nii saada tahavad, ja mida suurepärast on punktis B, et punktist A nii palju rahvast sinna püüab. Nad soovivad sageli, et inimesed ometi ükskord välja mõtleksid, kus kuradi kohas neile lõppeks olla meeldib.
Hr. Prosser tahtis olla punktis D. Punkt D ei olnud midagi sarnast, see oli ainult üks väike kõrvaline punkt, väga kaugel punktidest A, B ja C. Ta oleks tahtnud, et tal oleks väike majake punktis D, mille telgjoon asuks maja ukse kohal. Ja veeta mõnusalt hulganisti aega punktis E, mis peaks olema lähim kõrts punktile D. Tema naine muidugi tahtis roose kasvatada, aga temale meeldisid telgjooned. Ta ei teadnud millepärast, talle need lihtsalt meeldisid. Tal läks buldooserijuhtide mõnitavate pilkude all palavaks.
Ta tammus jalalt jalale, aga mõlema peal oli ebamugav seista. Ilmselt oli keegi olnud kohutavalt ebakompetentne ja ta lootis, et see jumala pärast tema poleks.
Hr. Prosser ütles "Teil oli küllalt õigust protesteerida või teha ettepanekuid selleks määratud ajal. Kas te ei tea?"
"Määratud aeg?" huilgas Arthur. "Määratud aeg? Esimest korda sain ma sellest teada siis, kui üks töömees eile minu juurde tuli. Ma küsisin talt, kas ta tahab mu aknaid pesta ja tema ütles, et ei. Et ta tahab selle maja ära lammutada. Ta ei ütelnud seda muidugi otse välja. Muidugi mitte. Enne pesi ta hulga aknaid ja võttis mult viieka. Siis alles rääkis."
"Aga hr. Dent, plaanid on olnud kohalikus plaaniametis kättesaadavad juba viimased üheksa kuud."
"No muidugi, kohe kui olin sellest eile õhtul kuulnud, läksin neid vaatama. Te ei pea ju muidugi selle kohta mingit märkust tegema? Ma mõtlen rääkima kellelegi või kuhugi."
"Aga plaanid olid tahvlil..."
"Tahvlil? Ma käisin juhuslikult maja kuni keldrini läbi, et neid leida."
"See on tahvlite osakond."
"Pimedas."
"Noh, võibolla olid pirnid läbi."
"Ja trepid samuti?"
"Kuid te ju leidsite teate!"
"Jah," ütles Arthur, "leidsin. See oli ühel tahvlil pärast lukustatuna tunduvat kabinetti asuvas kasutamata pesuruumis, mille ukse peal oli silt 'Hoiduge leopardide eest'."
Pilv läks üle peade. See heitis varju üle Arthur Denti, kes lamas küünarnukkidele toetudes külmas mudas. See heitis varju üle Arthur Denti maja. Hr. Prosser kortsutas selle peale kulmu.
"See ei paista just eriti kena välja," ütles ta.
"Vabandage, aga mulle ta juhtumisi meeldib."
"Teile hakkab ringtee meeldima."
"Oh, jääge vait," ütles Arthur Dent. "Jääge vait ja minge ära. Ja võtke oma neetud ringtee kaasa. Teil ei ole sellised jalad, et siin seista ja te teate seda."
Hr. Prosseri suu avanes ja sulgus mõned korrad järjest ja tema mõistus oli hetkeks täidetud seletamatute, kuid kohutavalt atraktiivsete piltidega sellest, kuidas Arthur Denti maja hävib leekides ja Arthur ise jookseb karjudes välja leegitsevatest rusudest, kolm tüsedat oda seljas. Hr. Prosserit tülitasid sellised visioonid sageli ja tegid ta väga närviliseks. Ta kokutas natuke ja surus siis enesest välja:
"Hr. Dent," küsis ta.
"Ahoi? Jah?" küsis Arthur.
"Natuke faktilist informatsiooni teile. On teil aimu, kui palju viga teeb see buldooserile, kui ma lasen tal otse üle teie sõita?"
"Kui palju?" küsis Arthur.
"Mitte kõigevähematki," ütles hr. Prosser, tormitsedes närviliselt imestusest, miks ta aju on täidetud tuhandete karvaste ratsanikega, kes kõik tulistavad teda.
Kummalise kokkusattumuse tõttu oli "mitte kõigevähematki" täpselt samapalju, kui ahvist arenenud Arthur Dent kahtles selles, et üks ta lähimaid sõpru ei olnudki arenenud ahvist, vaid tegelikult hoopis eluvorm planeedilt kusagil Betelgeusi naabrusest ja mitte Guildfordist nagu ta ise tavaliselt teatas.
Arthur Dent polnud seda isegi kahtlustanud kunagi.
See tema sõber oli saabunud planeedile Maa umbes viisteist maa-aastat tagasi ja oli tublisti vaeva näinud, et ennast Maa ühiskonda sisse sulatada. Peab ütlema, et mõningase eduga. Näiteks veetis ta need viisteist aastat väites, et on töötu näitleja, mis oli küllalt tõenäoline.
Ta oli teinud ettevaatamatu ja mõttetu vea, sest oli oma ettevalmistavates uuringutes pisut koonerdanud. Kogutud informatsioon lubas tal valida endale nimeks "Ford Prefect", kuna see pidi olema kenasti tähelepandamatu.
Ta ei olnud eriti pikk, tema näojooned olid silmatorkavad, aga mitte väga ilusad. Ta juuksed olid traatjad ja punakaskollased ning meelekohtadelt tahapoole kammitud. Tema nahk näis olevat ninalt ära veetud. Midagi tema juures oli veidi imelik, aga raske oli öelda, mis täpselt. Võibolla see, et ta silmad ei pilkunud piisavalt tihti ja mõnda aega temaga rääkides hakkasid su silmad tahtmatult selle pärast vett jooksma. Võibolla see, et ta naeris natuke liiga laialt, mis andis inimestele rammestava mulje, nagu tahaks ta nende kõri kallale tulla.
Ta mõjus enamusele oma Maalt leitud sõpradele ohutu ekstsentrikuna. Nagu taltsutamatu joodik mõningate veidrustega. Näiteks murdis ta tihti sisse ülikooli pidudele, jäi seal väga purju ja hakkas naljatama sealt leida õnnestunud astrofüüsikutega, kuni ta välja visati.
Vahetevahel haaras teda väga kummaline meeleolu ja ta põrnitses nagu hüpnotiseeritult taevast, kuni keegi talt küsis, mis ta teeb. Siis näis ta hetkeks süüdlasena, rahunes ja irvitas.
"Oh, vaatasin just lendavaid taldrikuid," naljatas ta ja igaüks hakkas naerma ja küsis talt, mis sorti lendavaid taldrikuid ta vaatas.
"Rohelisi!" vastas ta patuse irvitusega, naeris natuke metsikult ja siis ründas äkitselt lähimat baari ja ostis metsiku koguse napsi.
Taolised õhtud lõppesid tavaliselt halvasti. Ford võis juua ennast viskist segi, prantsatada mõne tüdrukuga nurka ja sellele ebaselgete fraasidega selgitada, et lendavate taldrikute värv ei oma tõesti mingit tähtsust.
Seejärel, kõikudes poolparalüseeritult mööda öiseid tänavaid, tavatses ta mööduvatelt politseinikelt küsida, kas nad teavad teed Betelgeusile. Politseinik tavatses vastu küsida midagi taolist, et "Kas te ei arva, et oleks aeg minna koju, söör?"
"Ma püüan, kullake. Ma püüan." on see, mida Ford niisugustel asjaoludel muutumatult vastas.
Tegelikult jälgis ta siis, kui põrnitses hajameelselt taevast, igasuguseid lendavaid taldrikuid. Põhjus, miks ta ütles rohelisi, oli vaid selles, et Betelgeusi kaubandusluure tavapärane munder oli roheline.
Ford Prefect ei lootnud, et mõni lendav taldrik võiks üldse niipea saabuda, sest viisteist aastat oli pikk aeg ükskõik kuhu maandumiseks, iseäranis veel kuhugi nii ajuvabasse kohta nagu Maa.
Ford soovis, et lendav taldrik tuleks varsti, sest ta teadis kuidas lendavaid taldrikuid maha hääletada ja kuidas neilt küüti saada. Ta teadis, kuidas vaadata Universumi imesid vähem kui kolmekümne Altairi dollariga päevas.
Tegelikult oli Ford Prefect ringihulkuv uurija selle täiesti tähelepanuväärse raamatu, Galaktikas hääletaja käsiraamatu pärast.
Inimolendid on suured kohanejad ja lõunane elu Arthuri maja juures oli korraldunud kindlasse rutiini. Arthuri väljakujunenud roll oli lamada pladistades mudas, esitades juhuslikke nõudeid näha oma advokaati, oma ema või head raamatut. Hr. Prosseri aktsepteeritud roll oli Arthurile auku pähe rääkida juhuslike uute lähenemisviisidega. Niisugustega nagu rahvale-hea jutt või sammume-progressile jutt, sa-tead-nad-lükkavad-su-maja-ükskord-kokku, ära-kunagi-vaata-tagasi jutt ja paljud teistsugused meelitused ja ähvardused. Ja buldooserijuhtide väljakujunenud roll oli istuda kohvi juues ringis ja eksperimenteerida ametühingumäärustega, et näha kuidas võiks olukorda nende finantsiliseks kasuks mõjutada.
Maa liikus rahulikult oma päevasel kursil.
Päike oli hakanud kuivatama muda, milles Arthur lamas.
Vari liikus jälle üle tema.
"Tere, Arthur," ütles vari.
Arthur vaatas üles ja kõõritades vastu päikest, hämmastus Ford Prefecti enda kohal nähes.
"Ford! Tere, kuidas läheb?"
"Kenasti," ütles Ford, "kuule, on sul tegemist?"
"On mul tegemist?" hüüatas Arthur. "Olgu, ma olen just saanud endale kõik need buldooserid ja asjad, et nende ees lamada, sest nad hakkavad mu maja ümber lükkama, kui ma ei lama, aga juhul kui... olgu, ei, mitte eriti, miks sa küsid?"
Betelgeusil ei tuntud sarkasmi ja Ford Prefect ei pannud seda sageli tähele, kui ta just ei keskendunud. Ta ütles: "Väga hea. Kas me saame kusagil juttu ajada?"
"Mida?" küsis Arthur Dent.
Mõned sekundid paistis, et Ford ignoreerib teda põrnitsedes liikumatult taevasse nagu jänes, kes püüab rongi pääseda. Siis kükitas ta ootamatult Arthuri kõrvale.
"Meil on vaja rääkida," ütles ta tungivalt.
"Kena," ütles Arthur, "räägi."
"Ja juua," ütles Ford. "On eluliselt tähtis, et me räägiksime ja jooksime. Kohe. Me lähme külasse õllekasse."
Ta vaatas jälle taevasse, närviliselt, ootusärevalt.
"Kuule, kas sa ei saa aru!" karjus Arthur. Ta osutas Prosserile. "See mees tahab mu maja kokku lükata!"
Ford vaatas kiiresti Prosseri poole, mõtiskles.
"Olgu. Kas ta saab sellega hakkama siis, kui sa ära oled?" küsis ta.
"Aga ma ei taha, et ta seda teeks!"
"Ah."
"Kuule, mis sinuga lahti on, Ford?" küsis Arthur.
"Midagi. Midagi pole lahti. Kuula mind - ma pean sulle rääkima tähtsaimast asjast, mida sa üldse tead. Ma pean sulle rääkima kohe ja ma pean seda rääkima "Hobuse ja Tallipoisi" trahteris.
"Aga miks?"
"Sellepärast, et sulle on varsti väga kanget napsi vaja."
Ford põrnitses Arthurit ja Arthur imestas, et ta tahtejõud hakkas kahanema. Ta ei saanud aru, et see oli ühe vana joogimängu pärast, mida Ford õppis mängima Orion Beeta madraniidikaevanduste võrku teenindavates kosmodroomides.
Mäng ei olnud päris ilma sarnasuseta Maa mänguga, mida kutsutakse indiaani maadluseks. Seda mängitakse nii:
Kaks võistlejat istuvad teine teisele poole lauda, mõlemal pits ees.
Nende vahele pannakse pudel Janx'i viina (nagu see on igaveseks talletatud iidses Orioni kaevurilaulus "Oh, ära anna mulle tilkagi rohkem Vana Janx'i viina/ Ei, ära anna mulle tilkagi rohkem Vana Janx'i viina/ sest mu pea läheb lendu, mu keel jääb vait, mu silmad kuivavad ära ja mina võin surra/ Kalla mulle veel üks patune Vana Janx'i viin).
Mõlemad kahest võistlejast koondavad siis oma tahte pudelile ja püüavad sellest pilguga kallata. Ja kallavad viina oma vastase klaasi, kes peab selle ära jooma.
Pudel täidetakse siis jälle. Mängu võib alustada uuesti. Ja veel kord.
Kui sa kord hakkad kaotama, siis võid kaotajaks jäädagi, sest et üks Janx'i viina omadustest on kahjustada telepsüühilist jõudu.
Niipea, kui enne kindlaks määratud kogus oli ära tarvitatud, pidi lõplikult kaotanu etendama kaotamist, mis oli tavapäraselt nilbelt bioloogiline etendus.
Ford Prefect mängis tavaliselt kaotuseni.
Ford põrnitses Arthurit, kes kippus arvama, et võib-olla ta siiski tahtis minna "Hobusesse ja Tallipoissi."
"Aga mis saab mu majast...?" küsis ta kaeblikult.
Ford vaatas üle tema hr. Prosserit ja äkki tabas teda patune mõte.
"Ta tahab su maja kokku lükata?"
"Jah, ta tahab ehitada..."
"Ja ta ei saa, sest sina lamad tema buldooseri ees?"
"Jah, ja..."
"Ma olen kindel, et me saame üht-teist korraldada," ütles Ford. "Vabanda!" käratas ta.
Hr. Prosser (kes kõnemehena arutas buldooserijuhtidega seda, kas Arthur Denti vaimne tervis seab nad ohtu või mitte ja kui seab, siis kui palju neile makstakse) vaatas ringi. Ta oli üllatunud ja kergelt ärritatud nähes, et Arthuril oli seltsiline.
"Jah? Tere?" hõikas ta, "kas hr. Dent on juba mõistusele tulnud?"
"Ja kas me võime hetkeks oletada," hõikas Ford, "et ta ei ole seal olnud?"
"Hästi?" ohkas hr. Prosser
"Ja kas me võime oletada ka seda," küsis Ford, "et ta on siin terve päeva?"
"Nii?"
"Ja kas teie mehed seisavad siin terve päeva ringis ilma, et nad midagi teeksid?"
"Võib juhtuda, võib juhtuda..."
"Hästi, kui te olete loobunud midagi tegemast, ei ole teil ju tegelikult vaja teda siia lamama?"
"Mis?"
"Te ju," ütles Ford kannatlikult, "ei vaja teda tegelikult siin."
Hr. Prosser mõtles selle üle.
"Hästi, ei, mitte seda..." ütles ta, "mitte just ei vaja..."
Ford ütles, "kui te nii võiksite seda käsitleda või lugeda nagu oleks ta tegelikult siin, siis võiksime tema ja mina tunniks või pooleks baari lipsata. Kuidas see kõlaks?"
Hr. Prosseri arust kõlas see täiuslikult.
"See kõlab täiesti põhjendatult..." ütles ta rahustava häälega imestades, keda ta püüdis rahustada.
"Ja kui te ise tahate hiljem kiireks hetkeks ära käia," rääkis Ford, "võime me alati asendada teid tagasitulekuni."
"Suur tänu teile," ütles hr. Prosser, kes ei saanud enam aru, kuidas üldse käituda, "suur tänu teile, jah, te olete väga heasoovlik..." Ta kortsutas kulmu, siis naeratas, siis püüdis mõlemaid korraga teha, kukkus läbi, haaras kätte oma karusnahkse mütsikese ja keerutas seda pealael kohendades. Ta võis ainult oletada, et ta on just võitnud.
"Nii," jätkas Ford Prefect, "võib-olla ei teinud ma ennast päris arusaadavaks. Kas ei peaks keegi mitte buldooseri ees lamama? Kas ei sõida nad mitte hr. Denti majja sisse, kui seal kedagi peatamas pole?"
"Mis?" küsis hr. Prosser.
"See on väga lihtne," seletas Ford, "mu klient, hr. Dent rääkis, et peab neid kinni lamades siin maapinnal, mudas. Nii et tulge ja asendage teda."
"Millest te räägite?" küsis Arthur, aga Ford tonksas teda oma kingaga, et ta vait oleks.
"Te tahate minult," küsis hr. Prosser, püüdes uut mõtet endale arusaadavaks teha, "et ma tuleks lamama siia..."
"Jah."
"Buldooseri ette?"
"Jah."
"Hr. Denti asemele."
"Jah."
"Mutta."
"Mutta nagu te ütlesite."
Niipea, kui hr. Prosser aru sai, et ta oli praktiliselt lüüa saanud, tundis ta nagu pommi vajumas oma õlgadele: see oli rohkem, kui ta maailmast aru saada suutis. Ta ohkas.
"Kas te võtate tagasi tulles hr. Denti baarist kaasa?"
"See on nii," vastas Ford, "see on täpselt nii."
Hr. Prosser astus paar närvilist sammu edasi ja peatus.
"Lubate?" küsis ta.
"Luban," vastas Ford. Ta pöördus Arthuri poole.
"Lase käia," ütles ta Arthurile, "tõuse üles ja lase mees lamama."
Arthur tõusis püsti, tundes ennast nagu unenäos.
Ford noogutas Prosserile, kes istus kurvalt ja saamatult mutta. Ta tundis, et kogu ta elu on mingisugune unenägu ja imestas vahetevahel, kelle oma see on ning kas need teised näevad ka sedasama. Muda kattis ta tagumiku ja käsivarred ning nõrgus kingadesse.
Ford vaatas rangelt tema poole.
"Ja ei mingit hr. Denti maja vaikset lammutamist kuni ta ära on. On nii?" küsis ta.
"Paljas mõtegi," urises hr. Prosser, "poleks pähe tulnud," jätkas ta, olles ennast selili keeranud. "See on üks kõige paljamatest mõtetest, mis mulle pähe võiks tulla."
Ta nägi buldooserijuhtide ametühingu esindajat lähenemas, lasi oma pea vajuda ja sulges silmad. Ta püüdis juhtida oma põhjendusi selleni, et ta vaimne tervis ei ole ohus. Ta ei olnud selles päris kindel - ta aju paistis olevat täis mürasid, hobuseid, suitsu ja vere lõhna. See juhtus alati, kui ta tundis haletsust või leplikkust, ta ei suutnud seda endale kuidagi seletada. Kõrgemates dimensioonides, millest me midagi ei tea, möirgas võimas khaan raevuselt, hr. Prosser aga ainult värises ja niutsus. Ta hakkas tundma väikest veekipitust silmalaugude taga. Bürokraatlik vägikaikavedu, vihane mees mudas lamamas, raskestimõistetavad võõrad seletamatut alandust jagamas ja tundmatu ratsanike armee naermas tema üle ta peas - missugune päev.
Missugune päev. Ford Prefect teadis, et see on kama kõik, kas Arthuri maja lükatakse nüüd kokku või mitte.
Arthur jäi väga murelikuks.
"Aga kas me võime teda usaldada?" küsis ta.
"Minu pärast võime teda maailma lõpuni usaldada," vastas Ford.
"Ah tõesti," ütles Arthur, "ja kaugel see on?"
"Umbes kaheteistkümne minuti pärast," vastas Ford, "tule nüüd, mul on ühte napsu vaja."