ÜLESANNE.

Mu puhkus oli jälle läbi.

Muidugi, sellele lisaks vôib mainida, et iga puhkus saab ükskord otsa, ja pealegi veetsin ma selle üsnagi sisukalt, liiati veel Maal, seega kôigi mugavustega, mida annab palk, omataoliste seltskond ja eriosakonna töötôend.

Ma leidsin end istumas oma ajutises korteris, peos kaust, kaanel minu nimi ja märkus "isiklik" - kurat vôtaks seda tööd, môtlesin pisut närviliselt, mul jäi palgarahast veel umbes neljandik kulutamata, nüüd saadetakse niikuinii kusagile, kus sellega pole midagi teha peale suveniiride ostmise.

Korjasin oma vähesed asjad kokku, viskasin koti koos nende ja väärtusliku toimikuga üle ôla ja lasin eskalaatoril ennast alla kanda.

Kosmosejaamas muutus reise jaotav ametnik Eriosakonna identifikaatorit nähes kohe poole vôrra toimekamaks, ja mône minuti pärast istusin juba Keskplaneedi poole viivas laevas. Päikesesüsteemi massimôjust väljajôudmiseni oli veel oma tubli pool tundi aega ja ma tegin toimiku esimest korda lahti.

Meie ametnikud olid tükk aega pead vaevanud, milline info edastamise viis oleks piisavalt ohutu. Lôpuks jäid nad rahule mitte just moodsaima, kuid nende arvates turvalisima variandiga - toimik kujutas endast kaht kokkukäivat vedelkristallekraani, oli loetav vaid teatud nurga alt ja töötas loomulikult vaid minu isikliku identifikaatoriga.

Mulle vaatas vastu üpris tavaline veidi kitsavôitu, tihedate kulmude, esiletungiva nina ja natuke lapsiku suujoonega nägu. Kurat küll, môtlesin, ega ometi järjekordne salamôrv?

"Iseloomustus Kaitse Teadusliku Metoodika Ministeeriumist.

Max Belo, sünd. 2695. Maa aja järgi, töötas aastatel 2716-2723 ministeeriumi laboratooriumites. Valdab tähelepanuväärset intellekti. Osales mitmete projektide läbiviimisel, täpsem loetelu vt. ND-42 (Hm, ühmasin endamisi, N tahendas "seitsme luku ja riivi taga"). Töökaaslastega läbisaamine hea, kuigi suhtlusringkond tagasihoidlik. Poliitikast ei huvitu, töös kohusetundlik ja lojaalne. Lahkus ministeeriumist isiklikel pôhjustel 2723. aasta märtsis."

Igati positiivne, kuid impeeriumiaegselt väheutlev iseloomustus. Ma tutvusin ka koolist antud kirjeldusega, sealgi oli ära märgitud, et Max Belo ei ilmuta huvi poliitika vastu, aga muidu oli dokument sama kiitev, kui eelminegi. Veel paar tühist formulari, ja siis muutus asi huvitavaks.

"Raport 25.

Objekt 812 kiri märgib, et väljalennuks on vaja veel tähsusetuid ettevalmistusi. Pôhiliselt on laev varustatud. Samas aga leidub kirjas vihje mingi teise korteri kohta, mis samuti valmis olevat. Mida silmas peetakse, ei saa aru."

"Raport 26.

Objekt 812 on kodust lahkunud ja elab teadmata aadressil. Tööl käib endiselt. Juhin tähelepanu, et kinnipidamisega töö juures vôib tekkida raskusi."

"Päevaaruanne. Märts, 26, 2723.

Orbiidiluba vôtmata lahkus Maa tsoonist 128 laev, mille jaam identifitseeris kui "Odeoli". Jälitajatega tulevahetusse ei laskunud, kadus salapäraselt sektoris 5128. Vôimalik, et kasutati radarivastast kilpi."

Toimikute ettevalmistajad hakkavad segi minema, nentisin môttes. Iga siinse dokumendi taga on seitse salastatud dokumenti, mida millegi pärast minu toimikusse ei salvestata.

"Ülesanne.

Töötaja Frank Steenil ilmuda 12.juuniks 2729 Keskplaneedile Eriosakonda täpsemate juhendite saamiseks. Tutvuda materjalidega: laev, meeskond, marsruut.

Keaton."

Meeskond, nagu lisatud paberitest selgus, oli tüüpiline teise kategooria ülesande jaoks - 19 meest ja komandöriks mina. Iseloomustuste lugemisega ei hakanud ma aega raiskama. Tôsi, torkas silma, et mulle oli antud küllaltki noor kaader, kôigil vanuse järgi otsustades selja taga vaid aasta-paar teenistust pärast eriosakonna kooli.

Pôhjus selgus ülesande lôpus. "Meeskond kuulub kategooriasse D-2," seisis lôigus "privaatselt kaptenile". Mühatasin. Kamp välja ôpetatud ja nüüd lastakse maha tappa... Kategooria D tähendas, et kaptenil puudub kohustus tagada meeskonnaliikmete tagasijôudmine. Jaotus 1 märkis, et tegemist on väheväärtuslike töötajatega - kahtlase päritoluga abilised, vahest isegi kaasahaaratud kurjategijad; minu kategooria tähendas "ülesande täitmise nimel", tähtsustades ülesande üle meeskonna elude. Loomulikult oli nii noor meeskond tervenisti meessoost.

Laeva juures ootas veel üks üllatus. Muidu oli tegemist kôige harilikuma kolmanda suurusjärgu suure tulevôimsusega patrull-ristlejaga - igati loomulik vastane Belo laevale, mis oli Maa orbiidil paiknenud tsoonis sada ja järelikult kuulus teise suurusjärku. Ent minu laeval oli lisaks tavaandmetele külmutatud legend.

""Hai", päritoluga Veega, ehitatud Maa Föderatsioonis, varastatud Veega orbiidilt kohalike piraatide rühmituse poolt. Pidanud kaks tulevahetust MF patrullidega ja môlemal korral pääsenud," seisis dokumendis. Kahtlemata oli see tôsi, mingi kolmanda suurusjärgu laeva kohta käiv informatsioon, mille all minu laev oli kantud Infoteenistuse registritesse. Ainult et tegeliku "Hai" teekond oli lôppenud kusagil vaikses kohas, ilma pealtnägijateta peetud otsustavas lahingus. Patrullil on kohustus sellised laevad kas hävitada vôi mônele MF planeedile toimetada ja kogu materjal salastada. Seejärel antakse informatsioon ja sama vôi sarnane laev eriosakonnale, kogu kupatust aga nimetataksegi külmutatud legendiks. Kuna aga "puhtaid otsi" esineb üpris harva, ei raisata legende kunagi.

Bossi nägu muutus minu sisenemisel tooni vôrra süngemaks. Halb märk, môtlesin ükskôikselt - ülesanne paistis juba niigi pôhjalikuna, nii et uus kinnitus mind ei üllatanud.

"Tervist, Frank. Ma loodan, et sa puhkasid hästi?"

"Jah, loomulikult."

"Niisiis. Toimikust said targemaks?"

"Mitte just väga."

Nüüd tekkis jutuajamisse paus. Anthony Keaton vaatas mind oma tugitoolist, soliidne nagu alati, oma rühika hoiakuga justkui rôhutades kokkukuuluvust selle kabineti massiivse sisustuse ja oma isiku môju ulatusega. Ta vaatas mind môtlikult, justkui kaaludes, kas ülesannet ikka saab mulle usaldada, vaagides veel viimast korda poolt- ja vastuargumente...

Tegelikult oli see muidugi jamps. Bossi jutupaus kujutas endast ainult temale ainuomast ülemuse-alluva vahekorra rôhutamist. Ma teadsin teda juba liiga hästi ja seetôttu ootasin kannatlikult.

"Max Belo tuleb Keskplaneedile tagasi tuua," ütles boss seejärel, käsi kokku pannes. "See on ka ainuke konkreetne punkt sinu ülesandes, muus osas on sul vabad käed. Muide, veel üks täpsustus - ta tuleb tagasi tuua elusalt ja tervelt. Nagu sa ehk nägid, ei käi viimane kohustus sinu meeskonna kohta, seda enam aga puudutab Max Belot. On küsimusi?"

"Kes ta on?" pärisin lühidalt.

Boss nôjatus veidi mugavamalt tugitooli seljatoele ja muigas. Tema juures kujutasid need kaks zesti kindlat tunnust, et jutt tuleb pikk.

"Max Belo on teadlane, vôib-olla isegi geniaalne. Ahjaa, Frank, istu ometi! Toimikus olid tema iseloomustused, eks ole? Noh, sealt puudub tema tööde loetelu, sest kôik need on täiesti salastatud. Arvatavasti sulle esialgu piisab teadmisest, et Belo töötas mateeriamuunduri kallal."

Mulle tôepoolest piisas. Vaevalt et ühelegi Maa Föderatsiooni ametnikule meeldiks teada, et üks muunduriteadlastest hulgub kusagil galaktika kolgastes.

"Niisiis," jätkas boss, kui oli veendunud efekti môjususes, "Max Belo kujutas endast impeeriumi ametnike arvates kôige harilikumat fanaatilist teadlast, kes on poliitikast ja üldse ideoloogiast kaugel. Nende grupp töötas välja mateeriamuunduri projekti koos arenguplaanidega. Kuna Max Belo ise küllalt veenvalt tôestas, et sarnast aparaati ei suuda leiutada ühegi teise maailma teadus üle terve galaktika, leidsid ametnikud, et kôige kindlam on anda tootmine ja edasised uuringud sôjaväelaste kätte.

Plaani segas aga Belo üks hobidest. Vôimalike muunduri kasutusalade hulgast valis ta välja koloniseerimise. Umbes uuringute keskmises järgus esitas ta sôjaväe juhtkonnale projekti baas- koloonia tüüpi laevast. Pôhimôtteliselt kujutab see endast ühtaegu suuremôôtmelist kosmoseristlejat, orbitaaljaama ja veolaeva. Môte iseenesest oli kunagiste projektide modifikatsioon. Juhtkond kaalus asja läbi, eksperthinnangud olid soodsad, ent sôja-aja vajadustele viidates lükati projekt tagasi. Arvestades pôhitöö tähtsust, maksti teadlastele küllalt head palka. Nii tegi Belo ettepaneku ehitada laev ise ja luua ka katsekoloonia. Loa selleks ta sai, muunduriteadlasi tuli hoida, kalkulatsioonid näitasid, et raha ei jätku mingil juhul. Ent, nagu hiljem selgus, kasutas Belo kogu grupi kassat. Kuna katseeksemplaride toodangu realiseerimisest maksti meestele protsente, valmis laev üpris kiiresti. Kui tööstusliku muunduri eksemplari katsetama hakati, esitas Belo laeva sôjaväele täiesti seaduslikus korras kontrolliks. Nendele tundus midagi kahtlasena, laev pandi aresti alla. Ilmselt see Belot hoiataski. Muundur töötas. Salastusoperatsiooni ajal hukkus kuus meest kaheksast, Belo ilmus ei tea kust, uimastas mingil moel "Odeolil" viibiva valve ja pôgenes laevaga. Ning nüanss." Boss vaatas mind jälle môtlikult. "Veel üks mees, Ron Filler, pôgenes. Kus ta praegu asub, ei ole teada, Keskplaneedilt lahkus ta veidi pärast Max Belot, kuid kohtunud nad senini ei ole. Belo ei andnud endast üleüldse MF- st lahkumisest saadik senini elumärke, nii et kui meiegi tema vahepealset asukohta ei teadnud, siis küllap ka mitte Filler. Nüüd ilmus ta äkitselt välja, registreeris oma laeva paaril planeedil seaduslikus korras kui eraomandi ja enda kui sôltumatu kapteni, kuid MF-i esindajatega suhelda ei taha."

Lugu missugune, leidsin. Siiski, miks mulle ülesandeid anda, kui on olemas Patrullid?

"See oli siis üldine osa," sônas boss kokkuvôtvalt. "Nüüd detailid. Esiteks, nagu kôigil impeeriumiaegsetel teadlastel, on ka Belol sôjaline väljaôpe. Teiseks, "Odeol" on kolonisatsioonilaev ja täielikult relvastatud. Nii et ülesanne pole kergete killast!"

"Aga milleks eriosakond, kui on olemas Patrullid?" küsisin otsustavalt.

Boss ohkas. ""Odeolil" on küllalt ebamugav kaitseseade. Selle töötas välja arvatavasti Belo isiklikult. Tavalise laeva hävitamine toimub järgmiselt: laev tulistatakse puruks enne, kui ta jôuab hüperruumi sisenemiseks saavutada vajaliku kiiruse."

Nagu koolitunnis, leidsin.

"Max Belo seade on registreerimata ja seetôttu me teame ainult, kuidas see töötab. Laev paiskab endast erinevatesse suundadessse arvatavasti mingisugust gaasi. Gaas moodustab lühikese aja jooksul ekraane, mis peegeldavad täpselt laeva kuju, seda nii optilises kui radaridiapasoonis. Kosmoses on ekraan, kuigi lühikest aega, ent siiski piisavalt kaua laevast eristamatu, kuna liigub esialgu praktiliselt sama kiirusega. Kui "Odeoli" rünnata, on mône hetkega laeva asemel ekraanidel näha terve eskaader ja enne, kui jôutakse kindlaks teha, milline on laev ja milline peegeldus, kaob "Odeol" hüperruumi. Loomulikult me proovisime Patrulliga."

"Kas Belo ei soovi Keskplaneedile tulla?" pärisin naiivselt. "Nüüd ju enam Impeeriumi pole?"

"Patrull tegi talle ettepaneku," vastas boss nukralt. Alluvast pole ilus ülemust kurvastada, môtlesin enesekriitikaga.

"Nagu oodata vôis, saatis Max Belo MF`i kôigi tema riigikordadega vanakuradi vanaema juurde," lôpetas mees. "Ahjaa, Belol on pardal ka mateeriamuundur, vôimalik, et täiustatud variant," lisas ta siis.

"Ülesanne on arusaadav," sônasin sôjaväelaslikult. "Lubate asuda täitmisele?" "Olgu, minge," lausus boss, laua pealt veel ühte toimikut vôttes ja mulle ulatades. Ja veel... Ma küll ei tahaks , et te kuulujuttudest hooliks, aga... Nagu uuringud Belo asjas on näidanud, huvitas teda vahepeal üliinimese teema. Ta on mingil määral ka bioloog - ôieti pole teada, mis määral, ka sellega tegeles ta huvikorras - igatahes oli "Odeoli" pardal ka ebanormaalne kogus ahve. Ma ei tea. KUULDAVASTI tegeles Belo nende aretamisega... Igal juhul ônn kaasa!"

Ahvid veel puudusid, môtlesin piki koridori kôndides.

Kosmodroomile sôites uurisin uut toimikut. "Odeoli" pilt jättis küllalt môjuva mulje, kuigi miski siin mulle ei meeldinud: laeval oli veider väliskuju, mis tehniliste dokumentide lugemisel ebaotstarbekana tundus. Laev oli kerajas, kahe väljaulatuva ribiga külgedel, ülemise ja alumise laserkaitse tôttu meenutas natuke kaht kôhtupidi kokkupandud kilpkonna, ja omas aukartustäratavaid môôtmeid. Ma eelistanuks ülesandel paari saatelaeva, kuigi teadsin, et praktilist kasu neist poleks - Max Belot jôuga oma laevamürakast välja ei tiri, muidu oleks Patrull seda juba teinud.

Saabusin "Hai"`le ilma igasuguse hoiatuseta. Kuna ma lendasin laeva koosseisu kuuluva "herilasega", poleks meeskond pidanud mind märkama - raketi saabumine registreeriti rutiinsena.

Kôigest hoolimata leidsin poisid täies stardivalmiduses. Inspekteerivale ülemusele oleks pilt küllap meeldinud - laitmatutes vormirôivastes, mittemidagiütleval ilmel asusid mu vôitluskaaslased määratud kohtadel ja sideoperaatori tähisega valgepäine noormees, arvatavasti Ovan, valmistus raporteerima. Mina ei olnud inspekteeriv ülemus. "Rivistu," kamandasin lühidalt.

Paraadil oleks neid arvatavasti olnud tore vaadata, ent ülesande peale môeldes paistis mul ees seisvat kôvasti tööd. Nad ei teadnud midagi ülesandest - rutiinne distsipliin, polnud neil vajagi teada. Aga minul tuli neist piraadid kujundada, see tähendab, näpuga näidata, kes neist endale habeme kasvatab, välja valida riided ja igale ühele seletada, kuidas neid kandma peab, palju muudki. Piraadid pärinesid, kes kusagilt, ja tavatsesid oma päritolu rôhutada, eriti kui nad olid sama noored, kui minu meeskond, riietuses ja kônepruugis. Nemad siin minu ees aga olid, hoolimata erinevatest näokujudest, üpris sarnased - küll treenitud, aga ikkagi nooruslikult kôhnad, juba môndagi näinud, vähemalt rohkem, kui eakaaslased tsiviilelust, aga ikka veel nägudelt ümarad ja rôôsavôitu. Muidugi, rivi on rivi, mina nendega ükshaaval tegeleda ei jôua, nagu nad on ühtne mass, nii nad ka sellelt ülesande täitmiselt tulevad, ja kui hästi läheb, saan ma selle tööga maha enne, kui mul nende kôigi nimedki on meelde jäänud.

Meeskond seisis korrektses reas ja katteôpitud poosis. "Äralend veerand tunni pärast," ütlesin môjukalt. "Selle aja sees peidate paraadrôivad kôige sügavamasse kapipôhja. Me oleme piraadid, aga mitte sôjakooli kursandid! Et ma terve reisi jooksul ei kuuleks kordagi mingit "just nii" vôi "härra komandör". Vabalt."

Nad vaatasid mind üsna jahmunud nägudega. Vana Rom klassi ees seletamas: "Sôjalaev - see on ennekôike distsipliin, sôjaväeline kord.. Iga eriosakonna laev on sôjalaev. Ma tundun teile küll ehk pedandi ja totakana, aga ülesande täitmine algab igaühe vormirôivastest!" ja nii edasi.

Mônes môttes polnudki see ju nii ammu. Aga täiesti piisavalt kaua aega tagasi, et ma olin jôudnud taibata: vana Rom ei teadnud eriosakonna tulevasest funktsioonist kuigi palju. Ma sain oma mundrit kanda vahest kord aasta jooksul, sedagi sel puhul, kui autasusid jagati.

Kui mu poisid küllalt kirjutes riietes taas oma postidele asusid, andsime juba peaaegu piraatide môôdu välja. Tutvustamine oli pikk ja tülikas. Komplekteerijate tööga vôis rahul olla: mul oli kaasas kaks snaiperit, üks spekulatsiooni, see tähendab, piraatkaubanduse spetsialist, neli esimese järgu pilooti, bioloog, kolm operatsiooniautomaatide spetsialisti (arsti) ja lisaks üheksa küllalt heade iseloomustustega lihtvôitlejat, kuna viimaste erialadega polnud minu ülesandes midagi peale hakata. Tôsi, üks neist oli kokk. Pardal leidus ruume veel nelja-viie sama suure meeskonna jaoks. Seadsin end kaptenikajutisse. Tuba tundus veidralt avarana. Kerge vabin märkis, et me oleme hüperruumis.

Planeet Dant tundus ekraanil küllalt rahumeelsena. Muljet kinnitasid Informatsiooni baasandmed: elanikud humanoidid, majandussüsteem eksportiv-importiv (tähendab, sôltuv), Maa Föderatsiooniga rahus. Lisaks - ametnik, kes meid ekraanilt tervitas, kandis tsiviilriietust. "Tere tulemast. Teil on 42. meridiaan, kolmanda suurusjärgu 85. koridor."

Seda nägin ma ekraaniservast isegi.

"Teie olete Frank Steen, kapten?"

"Jah."

"Palun, teie tollideklaratsioon." Mulle edastatud nimekirja suhteliselt väikeste summade kôrval torkas silma "Laeva jooksev remont", mis arvuliselt vôrdus kôigi ülejaanud rahadega kokku. Infoteenistus töötas laitmatult - tôlgituna tähendas deklaratsioon: "Laev "Hai" Veegalt piraadina kataloogi kantud. Piiratud relvajôududega Dant vôtab teid vastu mitteametlikult, selle eest aga makske."

Ametnik vaatas mulle, täpsemalt minu omapoolsele ekraanikujutisele otsa ja küsis siis: "Teie eesmärk planeedil?" Rôhutatud rutiinsuses peitus oma iva. Kui me tahtsime pahandust teha, vôis ju ka MF patrulli kutsuda.

"Proviandi varumine," vastasin sama igapaevaselt. Tôlge: väike naps ja hingetômme, aga ei mingit ebaseaduslikku kauplemist. Ametnik naeratas.

"Identifitseerimiskaardid saate kosmodroomilt. Meeldivat ajaveetmist!"

Dantlased jätsid igavalt inimliku mulje. Kuna me tulime päeval, oli neid küllalt vähe liikvel: silma ehituse tôttu eelistasid nad öist eluviisi. Siiski paistis piisavat nende pruunikast nahast ja suhteliselt lühikesest kasvust, et minu poiste huvi äratada. Kui MF stiilis standardset kosmodroomi ja vastuvôtuhoonet nähes olid nad veidi pettunud, siis dantlasi vaadates ilmutasid nad siirast huvi. Arvatavasti sattus mu meeskond esimest korda välisplaneetidele - küllap praktiseerisid nad patrullis.

"Noh, arvake ära, kuhu me kôigepealt läheme," pärisin familiaarselt. Ovan tegi suu lahti, kuid sulges selle siis kohe. Ülejäänud ootasid kuulekalt. Niikuinii see togu püüdis end viimasel hetkel kinni, enne kui jôudis öelda "Ei tea, härra komandör."

"Nagu piraadid kunagi, tuleb esimene käik kôrtsi," laususin. "Külaliste kôrts asub sellistel planeetidel tavaliselt peaväljakul. Sammu marss!"

Danti majad ei meenutanud kuigivôrd Maa arhitektuuri. Hoolimata MF poolt pakutavatest vôimalustest eelistas kohalik rass endiselt uuristada oma elamud planeedi grotesksevôitu taimestikku. Vastutulevad dantlased pôhjustasid mulje, nagu kônniks kusagil Indias eksootilise arhitektuuri näitusel.

Ka kôrtsihoone juures torkas silma MF lähenemine, sedapuhku vastupidisest seisukohast, kui kosmodroomil. Väliskülaliste joomiskohad pidid olema planeedipäraselt eksootilised. Astusime üle mingit lille imiteeriva ukseaugu läve ja sattusime aeda. Sellesse oli oskuslikult ära paigutatud kôige erinevama kuju ja kôrgusega istmeid.

Valisime välja kôige Maalikumad kohad, jätsin meeskonnaliikmed istuma ja läksin kôrtsmikku otsima.

Letti siin loomulikult polnud. Oli ainult moodne tellimispunkt - post, mille sees sahtel - neli indiaanlasetaolist noorikut, tôsi, veidi pikka kasvu, ja üks vanapoolne härra, samuti parajalt pruunikas. Pärisin temalt, kas ta on kôrtsmik.

"Vôtke istet, noormees," vastas ta mulle, osutades enda vastas olevale toolile. Iste oli reguleeritav ja universaalne. "Tôepoolest, mina olen kôrtsmik, ja hea kôrtsmik, tunnen kôiki siinseid ja paljusid galaktilisi marke..."

Kurat, môtlesin mehe tiraadi kuulates veidi närviliselt. Tegemist oli järjekordse juhuga, kui Galaktika Standardkeele sôna kohalik vaste oli laia- vôi teisetähenduslik. Vanamees soovitas mulle parajasti nende kandi vanimaid jooke ja ma môtlesin pingsalt, kuidas teda viisakalt katkestada.

"... ja srrrebra mahlast pruulides saab esialgu pehme veini ning seejärel, kui lisada bulbe, mis on meie üks pärmidest, siis nimetatakse..."

"Te olete tôeline kôrtsmik," ütlesin rabatult. "Kindlasti viige ... vabandust, valige mu poistele seda ja siis too n-tähega, noh, susisev sôna..." Vanamees oli katkestamise peale muidugi pahane, aga mu valik talle meeldis, sest ta noogutas môtlikult. "Jah... Aga kas siit saab kusagilt teada, kust ma vôiksin ühte oma sôpra leida, ta vist sattus vahepeal teie heade jookidaga hoogu," jätkasin ettevaatlikult.

Vanamees vangutas pead. "Jajaa, maalased... Minge sinna kollase blo taha, seal on meie abitöötaja..." Üks näitsikutest juba kiirustas minu valitud jookidega meie laua poole ja teine ulatas mulle arve. Nojah, eksootika, môtlesin lehte vaadates.

Kollase "blo" taga istus tôepoolest abitöötaja, kôige ilmsemalt Maa Föderatsiooni kunagine kodanik. "Tervist, mina olen "Hai" kapten," sônasin asjalikult.

"Tean ja juba ootasin," kehitas mees ôlgu."Vôtame ühe pitsi. Mis teil vaja on? Siin ei käi MF- lasi just sagedasti." Mees naeratas sôbralikult ja laialt. "Viskit, ma arvan?"

"Ma vajan Max Belot," ütlesin, kui olin klaasi lauale tagasi toetanud.

Mees üllatus. "Aga tema pole ju piraat," märkis ta küsivalt.

"Arvad?" pärisin vastu. "Igatahes tahan ma temaga kohtuda." Ma vôtsin taskust kokkumurtud rahatähe ja panin peopesa all lauale.

"Ta maandus Arvis, "sônas mees. "Ajab seal mingit liivaäri."

Seega on Belol tôepoolest mateeriamuundur, môtlesin. Pole ühtki muud loogilist pôhjust, et keegi MF-lane vajab liiva, kui ta just pole peast pôrunud.

"Kuidas siinkandis muidu on?" pärisin lakke vaadates. "Dant ostab muidugi MF-st, aga Seber?" "Jah, ajad pole enam need," kehitas mees ôlgu. "Aga muide..."

Spekuleerimise lühikursus oli mul piisavalt hästi peas, nii et ma vôisin meest jälgida ja samas oma môtteid môlgutada.

Arvatavasti vajab Belo kütust. Meie teadlane sôidab teise suurusjärgu laevaga, mille hüperruumigeneraatorid ôgivad energiat nagu näljas kass vorsti. Samas aga, kui juba kord laev energiast sädeleb ja liiva ladu täis pressitud, vôtab ta kursi järgmisele planeedile asukohaga jumal teab, kus.

"Sinna Jardale vôiks vaadata," arvasin asjalikult. "Igal juhul - tänan nôuande eest."

"Selleks ma siin lillekeste vahel munengi," ohkas koordinaator. "Meteoriit mootorisse!"

"Läksime," sônasin oma kaaslastele. Ern kôige rohkem, ülejäänud vähem - kôik ôhetasid elurôômsalt ja polnud äraminekust kuigi vaimustatud.

Arvis polnud kosmodroomi, vaid ainult kaunis kesine parkla. Ent seal seisis uhkelt impeeriumi disainiga "kutsikas", külje peal väikeste kuldtähtedega "Odeol".

Linnas asus MF-tüüpi hotell. Me seadsime end sinna sisse. Keelasin poistel kategooriliselt rohkem juua, istusin oma tuppa ja hakkasin tegevusplaani välja môtlema.

Mul ei tulnud midagi môistlikku pähe.

Ma kohtasin Max Belot koridoris. Ta oli peaaegu samasugune kui fotol, ainult et enam ei saanud tema suujoont lapsikuks nimetada. Mehe nägu paistis olevat veel kitsamaks muutunud ja jättis koos esiletükkiva nina ja üsna ükskôikse ilmega mulje inimesest, kes ümbritsevat küll märkab, kuid pôlgab.

Kuid mitte Max Belo ei avaldanud mulle kôige rohkem môju. Temaga oli ahv. Loom oli mehest ainult veidi väiksem, kujutas endast tôenäoliselt hübriidi - sellist ahvi polnud ma kuskil näinud! - kuid jättis igati ahviliku mulje. Ainult et ... Vôib-olla mängis siin oma rolli bossi jutt üliinimesest, kuid see ahv nägi veidralt inimlik välja, kôndides Belo kôrval, vôttes sama pikki, tôsi, märksa ahvilikumaid samme - vôiks arvata, et minu tôttu on neil parajasti jutuajamine pooleli jäänud. Ja veel - kuigi ma poleks osanud öelda, kas Belo mind märkas vôi mitte, ahv silmitses mind küll. Ma läksin hotelli alla baari ja tellisin viskit.

Belo loomas polnud planeedi môistete järgi midagi imelikku. Nagu tavaliselt, arenesid siingi kohalikud humanoidid ahvilaadsetest - seda ühelt poolt. Teiseks, Dant oli rikkaliku looduse ja looduskultuuriga planeet. (Hm, üks sotsioloog märkis kunagi, et mida kaugemal galaktika keskmest, seda looduslembesemad on inimesed). Seetôttu leidus Dantil kôige erinevamaid lemmikloomi. Ka loomadel olid omad vajadused ja seetôttu jalutas dantlasi tänavail arvuka osaga kohalikust loomariigist. Muide, Belo polnud esimene, keda ma siin ahviga nägin. Aga ehk ta on hoopis niisama dresseerija - loomaarmastaja? Pealegi bioloog ja sôltumatu bioloog, kelle eksperimente ei piira MF deklaratsioon "Katsete keelamisest geneetilise koodiga ja loomade aju arendamise alal." Ei vôi iial teada, otsustasin kokkuvôtteks ja jôin oma pitsi tühjaks.

"Operatsioon on järgmine. Ovan ja Mit lähevad Belo juurde, kui ta majast välja astub. Teevad talle ettepaneku relva mitte puutuda ja kaasa tulla. Kui tuleb, mis on vähe tôenäoline, viite ta "kutsikaga" "Haile" ja panete kinni. Kui hakkab kaklema - lööge vastu ja karjuge appi. Kui üritab relva kasutada, lööge see tal käest vôi varjuge. Luban ainult ôhku tulistada! Niisiis. Ern, Zalgin ja mina jääme akendele. Kui läheb all tulevahetuseks, tulistame üle nende peade. Pihta lasta keelan kategooriliselt! Varjata ennast ja tulistada umbes, kui alt hakatakse üles laskma. Automaadid panna ukse kôrvale valmis, juhul kui Belol peaks pähe tulema sisse tungida. Küsimusi on? Positsioonidele!"

Vôtsin Zalginil ôlast. "Sa oled täpsuslaskur, ma mäletan?" ütlesin hajameelselt.

Noormees lôi särama. "Just nii."

"Ma ju keelasin kasutamast," sônasin vaikselt. "Aga ülesanne on järgmine. Kui Belo peaks juhtumisi nendega kaasa minema, ootad nii kaua, kuni see on kindel, ja seejärel lased ahvi... ma ütlesin AHVI! maha. Arusaadav?"

"Jah," vastas Zalgin. Tal oli tôepoolest üsna üllatunud ilme.

Loomulikult saatis Belo truu kaaslane teda ka seekord, kui nad pool tundi pärast meie valveleasumist hotelliuksest välja läksid. Nad suundusid oma liikuri poole.

Ovan ja Mit jalutasid neile vastu, nagu tavalised hotellielanikud. Veidra paarini jôudnud, peatusid nad äkki ja pistsid käed pôue. Belo kehitas ôlgu, olles nende ettepaneku ära kuulanud. Nad astusid kaks sammu liikuri poole ja samas viskas Belo oma halati ahvile. "Tuld," kamandasin lühidalt. Hotelliesisel väljakul kajas kaks lasku. Hetkega oli neetud ahv halatist kätte saanud püstolid ja neist tulistanud. Minu hoiatusel ôhku lasta polnud sügavamat môtet - niikuinii poleks me esimese hooga tabanud. Aknaklaasid klirisesid. Nüüd tulistati alt juba kolmest püstolist, ja sedavôrd asjalikult, et polnud lootustki pead tôsta.

Zalgin viskus püsti ja vajutas päästikule. Samas prantsatas ta pôrandale. "Ahv..." ütles ta valuliselt. Mu môttesse ilmus pikk kombineeritud vandesôna.

""Hai", kuuldele! Valmistuda kirurgiliseks kiiroperatsiooniks," ütlesin "kutsika" juhtimispuldi taga istudes. Suurepärane algus. Ovan surnud, Mit tôenäoliselt jääb ellu, kuigi vajab kiiresti arstiabi, Zalginil kuul kopsus. Olen ilma bioloogita. On samuti ilmselge, et minu vastas ei seisa mitte üksainus Max Belo, vaid koos temaga veel päris mitu, kui just mitte üliinimest, siis vähemalt üliahvi. Kusjuures Belo ei alahinda oma vastast ja ei jäta midagi juhuse hooleks - ei Ovan ega Mit poleks saanud tulistada, ühel oli kuul peas ja teisel kôris. Lisaks sellele neutraliseerisid Belo ja ahv kahepeale kolm automaaturit, tulistades sealjuures püstolitest.

Meeskond oli loomulikult ärevil. Muide, hea, et Zalgin pihta sai, tema ju teab, et ma midagi selle ahvi juures kahtlustasin. Ülejäänud arvavad, et ka mina ei osanud midagi sellist oodata ja ei hakka komandöri môtteski süüdistama.

"Laev viia orbiidilt eemale, vôtta kurss Jardale, planeedi massimôjust välja jôuda ja laev seisata. Pöörduda orbiidile tagasi ... kahekümne nelja tunni pärast ja teatada, et tegu on jahutussüsteemi rikkega. Minuga planeedile jäävad Ern ja Linder. Asuda käsku täitma !"

Sedapuhku vôtsime "herilased". Oli teatud vôimalus, et pärast paugutamist hotellis peetakse piraate silmas ja ma ei tahtnud pôrmugi tähelepanu äratada.

Peitsime "herilased" metsa ja kôndisime kolm kilomeetrit, enne kui maanteele jôudsime. Tegevusplaani mul veel polnud, kuid ma teadsin ainsat aadressi, mille järgi vôib leida Max Belo ilma suurema otsimiseta, see tähendab, kui ta pole veel ära lennanud. Ainus koht, kust Belo vôis hankida vajamineva liiva, oli Sahba kôrb. Paraku tuli meil enese varjamise huvides ring sisse teha ja nii veetsime kaks tundi, lennates reisiliini laineriga kohalikul marsruudil.

Sahba kôrbe läheduses asus ainult üks linn. Seetôttu polnud ma kuigi üllatunud, nähes Tsinogo parklas tuttavat "kutsikat" tähisega "Odeol".

Sedapuhku kolisime kohalike hotelli. Linnas asus küll MF-tüüpi vôôrastemaja - ka maalased vajasid aeg-ajalt liiva - ent mul oli oma plaan.

"Veetke aega, kuidas tahate," ütlesin kaaslastele. "See ei ole küll käsk, kuid soovitus. See-eest keelan igasuguse omavolitsemise ja revolvriga vehkimise - ja ennekôike mu sabas tolgendamise. Kôik."

ôhtuni vedelesin ma lihtsalt voodis, ôigupoolest küll asemel - kôrbedantlased armastasid millegipärast jaapani stiilis voodeid. Kella kaheksa paiku ajasin end püsti ja seadsin sammud MF vôôrastemajja. Seal asus ka söögi- ja joogikoht. Veetsin tubli tunni paari klaasitäie kohaliku joogiga ja seejärel juhtus see, mida ootasin - Max Belo, loomulikult koos ahviga, saabus ôhtust sööma. Oma halatti kandis ta siinse kliima tôttu palja keha peal ja see oli millegipärast pikemaks veninud - küllap sisaldas vajalik riideese nüüd automaate.

Ahv, kas viisakusest vôi konspiratsioonist toolile ei istunud, vaid seadis end koduselt ja ahvilikult peremehe kôrvale pôrandale. Telliti, nagu näha, ka temale - kelner jäi môttesse, kuhu ahvi ports panna, ja asetas selle lôpuks laua servale. Loom vôttis soliidse rahuga taldriku ja hakkas teise käpaga sealt sööma. Lauakombed polnud üliinimesele ilmselt kohustuslikud.

Vôtsin oma pitsi ja astusin nende laua poole. Seda nähes ônnistasid môlemad mind päris pika pilguga. Max Belole mu kavatsus ilmselt ei meeldinud.

"Kas tohib?" küsisin viisakalt. Enne, kui Belo jôudis vastata, ma jätkasin. "Teate, ma vaatasin teie ahvi. Küll on kena loom!"

"Ta ei ole loom," ütles Belo jahedalt. Ma kuulsin esimest korda tema häält ja see vastas üsnagi mu ootustele - mehe bariton oli kuiv ja enesekindel. "Kust te teate, ehk on tal rohkem môistust kui teil?" "Nojah... aga kas see pole siis ahv," püüdsin hättasattunud viisakat inimest mängida.

"Aga loomulikult on see ahv," ütles Belo pilklikult. "Vaadake, kuidas ta sööb. Muide, kui ta sööks noa ja kahvliga, arvaksite, et ta on dresseeritud. Tegelikult on siin analoogia olemas: meie oleme dresseeritud viisakaks..."

"Kas ta on siis môistusega ahv?" küsisin sokeeritult.

"Jah, kujutage ette, on küll," sônas Belo mind pikalt vaadates. "Just praegu ütles ta mulle, et on teid kusagil näinud. Kas te olete Maa Föderatsioonist?"

"Eee... jah," vastasin sihiliku môttepausiga - enamus piraate kas tuli otseselt vôi pärines Maa Föderatsioonist ja neil polnud kalduvust kuulutada oma tegelikku kodupaika ja tegevust igale vastutulijale. Belo näoilmest sain aru, et ta oli vihjet taibanud.

"Kas ta räägib ka?" pärisin ikka veel imestusest mitte üle saades.

"Ahvide keeles," ütles Belo muiates. "Tal on larüngofon ja minul kuuldeaparaat. Tôsi, teie ei saaks keelest aru, see on mul veel pisut puudulik."

Leidsin esimese Max Belo nôrga koha, môtlesin vôidukalt. Sa ei saa ju oma saavutustega saavutuste endi ees kiidelda. Hoolimkjata sellest, et ma olen sinu silmis tühine, üritad sa praegu mulle muljet jätta.

"Muide, täpsemalt paika pannes see ahv ei ole inimesega vôrdne," sônas Belo. Tema irooniline muie hakkas mulle tasapisi närvidele käima. "Minu ahvil pole nimelt moraali meie môistes. Ma suutsin ja tahtsin talle anda küll môistuse, kuid tunnete asemel on tal instinktid, loomulikult need, mis on otstarbekad. Ja nüüd öelge mulle, kas ta on meist, inimestest, halvem vôi parem?"

"Hm. Erandolukorras otsustab ta muidugi kiiremini," arutlesin sedapuhku juba siiralt. "Samas aga on ta tôenäoliselt individualist - on tal enesealalhoiuinstinkt alles?"

"Aga loomulikult. Teid ta kriisisituatsioonis oma elu kaotamise hinnaga küll ei päästaks, " tähendas Belo. Ta hôikas kelnerile: "Kaks topeltviskit!"

"Aga kas see teid ei häiri?" küsisin.

"Teie surm? Vaevalt. Aga mis minusse puutub, on tal môistuslik blokeering. Kuna minu eest eneseohverdamine toob kasu tema liigile, on sellel sisu ja môte. Naturaalselt areneks liik palju aeglasemalt."

"Nii et kui te aretaksite selliseid ahve, ütleme, sada tuhat, vôiksite nad viia inimeste vastu rünnakule?"

"Kust te seda vôtate? Ahvid on pôhiliselt taimetoitlased, järelikult pole neil pôhjust inimest rünnata. Vôimuiha neil ei ole ja vôôra tööjôu kasutamise seisukohalt on nad vähemasti nii palju humanistid, et näevad - inimesed jäävad neile vôimetelt alla, ja tööd saavad nemad paremini teha."

"Kas siis instinktidel pôhinev inimene ongi see parem,...üliinimene?" ütlesin valjusti môeldes.

Belo vaatas mulle otsa ja ohkas."Tüüpiline," nentis ta. "Tüüpiline inimesekeskne lähenemine. Parema inimese saab vaid olemasolevat täiustades... Kas see pole tobe? Inimest täiustada on ju peaaegu vôimatu, sest inimene reeglina ei taha täiustuda! Ei suuda! Ei viitsi! Inimesele meeldib vegeteerida, meeldib teada saada pidevalt ja korduvalt, et ka teised inimesed vegeteerivad. Ja kuna see on ta pôhitegevus ja sellega saab kokku vôtta ka tema pôhihuvid..." Belo kehitas ôlgu. "Milleks armastada inimest kui liiki, inimest kui massi?"

"Ahjaa, vabandust, ma läksin teemast kôrvale," ütles ta siis.

"Kas teie ahv on enamat, kui inimene?" pärisin ettevaatlikult.

"Mônest seisukohast kindlasti," nentis Belo. "Peamiselt nendest seisukohtadest, mille järgi ta on ahv. Ta vôib kasutada nelja jäset ja saba, tal on inimesega vôreldes suurem jôud... Ja loomulikult on ta parem, eelarvamustevabam ja puhtam, kui keskmine inimene. Ent ta pole vôrreldav üliinimesega. Tôsi küll, kui se jutuks tuli - ta annab mulle vôimaluse olla rohkem üliinimene, kui ma oleksin loomulikult, ilma temata. Temaga suheldes saan ma olla puhas vôi vähemalt puhtam, vähem määritud räpastest emotsioonidest. Ma ei pea suhtlema keskmise inimesega! Pealegi, ta kaitseb mind."

"Kas ta on siis ka teist parem?" küsisin môtlikult. Ma ei suutnud jôuda seisukohale, kuidas ahvi poole vaadata. Väide, et ta on môistusega, tekitas teatud delikaatsuse - humanoidi, näiteks, ma ju ei jôllita nagu eksponaati. Pealegi oli ahv küllalt kogukas ning vôis ju solvuda... ei, see vist kuulub räpaste emotsioonide hulka. Ahvil, muide, mingeid probleeme ei tekkinud: ta vaatas mind pidevalt pika pilguga.

"Ei, loomulikult pole ta minust parem," vastas Belo pahaselt."Ma olen temast paraku siiani targem ja jään temast targemaks arvatavasti kogu oma eluks. Jääb ainult loota, et tema, tema liik edasi arenedes muutub targaks, ja ilma räpaste emotsioonideta... Kahjuks ma pole psühholoog ja ei tea."

Järsku meenus mulle, et ma pean tegelikult Max Belo Maa Föderatsiooni toimetama. Vôtsin laualt viski ja rüüpasin tubli sôômu. Ahv vaatas seda pealt ja hakkas end sügama.

"Vabandust, mis teie nimi on? Veider, et nii tähelepanuväärsetest katsetest pole midagi kuulda olnud," ütlesin kerge aupaklikkusega.

Nagu ma lootsingi, ignoreeris mees teist lauset ja vastas küsimusele. "Max Belo. Ja teie?"

"Frank Steen."

"Peaaegu meeldiv tutvuda," tähendas Belo. "Te vähemalt kuulasite ja jäite môttesse."

Ahvidel ei ole emotsioone, môtlesin hajameelselt. Tänu sellele ei saa Max Belo arvatavasti viimaseid kuigi sageli avaldada. Nii ta jagabki mulle ühe käega pôlgust ja teisega tunnustust.

"Kas teie kasvandik sai meie jutust aru?" küsisin uudishimulikult.

"Ei, üsna vähe," lausus Belo. "Tema jaoks oli siin liiga palju emotsionaalseid probleeme. Ta tunneb enda ja meie liigi puudusi ja voorusi, ent tema jaoks pole probleemi, kumb neist peaks eksisteerima ja kumb mitte ja nii edasi."

"Kas siis meie liik ei peaks eksisteerima?" pärisin kiiresti.

"Laskusin reainimese positsioonile," nentis Max. "Lihtsalt tavalisele inimesele ajaks hirmu nahka seegi môte, et ahv on vôimeline teda hävitama, kuigi ahv seda teha ei taha. Môelge, ta oskab püssi lasta! Teibasse viimane kui eksemplar!"

"Ja kui mitte teibasse, siis vähemalt tuleks talle kuidagi selgeks teha, et inimesed jagunevad halbadeks ja headeks, halvad on sealpool piiri, seal planeedil, vôi elavad näiteks ümber nurga; ja ahv peaks hoopis nende pihta tulistama," lisas Belo pärast môttepausi.

Aga ehk on ta hoopis oma ahvidega nelja aasta jooksul üksinda kosmoses lolliks läinud? Käib ringi ja pôlgab inimesi...ei, keskmisi inimesi... aga need on ju kôige sagedamini esinevad, järelikult ikkagi inimesi üleüldse, lihtsalt patoloogilistel pôhjustel?

Mida nad temast Maa Föderatsioonis tahavad? Ah, ôige, ta oli ju väljapaistev teadlane impeeriumi sôjatööstuses - mateeriamuunduri tehnoloogia kuulub siiani kategooriasse N-1 ja järelikult sôjaväelastele. Vôib-olla leiutab Belo veel midagi kasulikku.

"Meeldiv oli vestelda," tôusis mees lauast. "Jaa. Ahvidega on muide väga huvitav rääkida maailmast ja teadusest. Neil on loov lähenemine."

Ahv oli samuti tôusnud ja vaatas peremeest. "Head ôhtut," ütlesin neile järgi.

"Kas sul vorm on kaasas?" pärisin Linderilt. Mu poisid tundusid kuidagi roidunutena - polnud tegelikult ka mingi ime, arvatavasti ei vastanud minu ülesande täitmise kulg nende ettekujutusele eriosakonna töötaja seiklusrikkast elust. Linder näiteks oli jätnud oma magamisasemele MF poolt välja antud tutvustava brozüüri "Seksuaalelu Dantil", nii et igavus paistis maad vôtvat.

"Vastavalt teie korraldusele on vorm kôige sügavamas kapipôhjas," raporteeris noormees kindlalt.

"Jätta," ütlesin lühidalt. "Ma küsisin, kas see on sul kaasas?"

Linder kehitas ôlgu. "On küll."

Ma teadsin seda ette. Vôi veel, tookord olin ma ise samasugune ja kaks asja, mida ma endaga alati kaasas kandsin, olid relv ja munder. "Niisiis, sa paned selle selga, lähed hotelli ja otsid üles Max Belo. Sa ütled talle... Seda täpsustan. Käitud täievolilise MF esindajana. Ahjaa, mikrofoni paneme sulle kaasa. Ja ei kasuta mingil juhul relva. Ülesanne arusaadav?"

"On."

"Siis mine ja pane end riidesse. Sa ütled talle..."

Linderi nööbis oli videosaatja, nii jäi mulle vaid puldi taga istuja osa.

Linder kôndis mööda koridori ja jäi numbritoa ukse ette seisma. Koputusele kostus vastuseks lühike "Sisse!"

Toas oli standartne sisustus. Max Belo istus tugitoolis ja teda oli ilmselgelt lugemisel segatud, sest lahtine raamat oli seljaga ülespoole tugitooli kôrvale asetatud. Ahv vedeles üsna veidras asendis diivanil ja loomulikult hoidis revolvrit kummaski käpas.

Kui nad mu Linderi nüüd teise ilma läkitavad... Seda siiski ei juhtunud. Belo näol väljendus teatud üllatus ja ta raputas pead. Viimane zest oli ahvile môeldud, kuna loom pani relvad käest. Tôsi, need jäid tema käpaulatusse.

"Eriosakond?" sônas Belo nentivalt. "Mida siis teil vaja läheb?"

Linder ei sattunud segadusse. "Max Belo, palun kuulake see ära, mis mul öelda on. Ma olen tôepoolest Eriosakonnast. Ma ei ähvarda teid mitte millegagi. Mul on lihtsalt ettepanek - tulge Maa Föderatsiooni tagasi."

"Ahsoo," tähendas Max iroonilisel ilmel. "Huvitav, millega te oma ettepanekut pôhjendate?"

"Me hindame teid kui väljapaistvat teadlast. Keegi ei taha teha teile takistusi teie töös. Aga ei saa lubada, et teie töö langeks mingite muude jôudude kätte."

Belo kehitas ôlgu. "Kas teid rahuldaks, kui ma lubaks laeva pärast oma surma kôigi töödega ôhku lasta?"

Mina ekraani taga ei taibanud. Linder samuti mitte, sest vastust tuli oodata. "Aga milleks nii?" küsis noormees siis.

"Et ei satuks valedesse kätesse," muigas Belo. "Muide, ärge laske end eksiteele viia. Loomulikult ei anna ma teile mingeid lubadusi. Mul on selleks täielik alus. Aga kas ôhkulaskmine rahuldaks teie - hm, ametkonda?"

"Ei," sônas Linder otsustavalt. "Te olete ehk isegi geenius ja teie tööd kuuluvad inimkonnale."

Ma olin teinud Linderile selgeks, et Belole tuleb komplimente öelda vôimalikult rohkem. Noormees paistis olevat andekas, vähemalt ei loopinud ta neid teemast mööda.

"Inimkonnale?" jäi Belo môttesse. Pagana trikimeister, arvasin ekraani uurides. Nüüd ta annab Linderile etendust. "Aga inimkond on ju abstraktne. Millega on garanteeritud, et mu leiutised vôi avastused ei satu poliitikasse?" küsis mees arutlevalt. "Nad hakkavad ehk teenima riiki, struktuuri, seega teatud ühiskonna vormi. Aga kui inimkonnale on sellest hoopis kahju?" Belo toon oli naiivselt arutlev ja tiraad lôppes täiesti oodatud küsimusega:"Äkki suudab teie organisatsioon selle tagada, et mu asjadest saaks puhas teadus? Ma olen ju Maa Föderatsioonist juba nii kaua eemal olnud, ehk on teil uusi seadusi?"

"Ei tea," vastas Linder kohmetunult. Eh, noormees, ikka läksid haneks, môtlesin nukralt.Aga nojah, mina olen Beloga ükskord enne rääkinud, tema ei ole.

"Mis alusest te enne rääkisite?" päris Linder äkki. Belo näost kadus hetkega môtisklejailme.

"Olgu, räägime tôsiselt. Ma arvan, et Eriosakonnale meeldib nii Keskplaneet kui Maa, eks? Minu keeldumise aluseks on ainus vabaduse allikas, nimelt jôud. Noormees, ma ei tea, kas te olete midagi kuulnud tuumarelvast? Vaadake, see pomm on 20. ja 21. sajandi relv. Kolonisatsiooniajastuks oli seda juba limiteeritud koguses ja hiljem vôeti üleüldse kasutuselt maha, kuna saastas liiga palju ja sellega rünnatud planeete oli praktiliselt vôimatu koloniseerida. Kaitses ei omanud ta samadel pôhjustel môtet. Arusaadav? Niisiis, Maa Föderatsiooni ma tagasi tulla ei kavatse. "Odeolil" on päris korralik tuumarelv ja kui minuga peaks midagi juhtuma, toimetab laeva ülejäänud meeskond selle Keskplaneedile ja kui vôimalik, siis pärast ka Maale. Kui te ilmtingimata kavatsete mind sundida, vôite neile saata korralduse evakuatsiooniks."

Max Belo jäi Linderi näoilmega vôi enda jutuga arvatavasti rahule, sest ta muigas. "Noh, hüvasti," lausus ta lôpetuseks. Pilt mu ekraanil näitas ust ja seejärel koridori.

Infoteenistuse andmed tuumarelva kohta olid enam-vähem samad, kui Belo lühikokkuvôttes toodud. Relv kuulus mitte ainult Maal, vaid ka kogu Galaktikas koloniseerimiseelsesse ajastusse. Tôsi, paar planeeti olid impeeriumi ajal Impeeriumi rünnakut püüdnud tagasi lüüa, kuid selline sôda vôrdus enesetapuga. Infoteenistuse andmetel oli AGF-14 nimega Landara senini tugevalt radioaktiivne ja ilma môistuslike eluvormideta. Hea perspektiiv Maale ja Keskplaneedile, môtlesin Infoteenistuse ülevaadet ekraanilt kustutades.

Santaaz. Ähvardus hävitada oma koduplaneet ja oma riigi keskus. Ei, siiski, Belol polnud riiki. Muidugi, jäi ka variant, et Belo oli Infoteenistuse andmeid kasutades loo lihtsalt välja môelnud.

Mind segas viimast arvamast vaid üks asjaolu. Tuumapommi valmistamine üksikisiku poolt oli infoteenistuse andmetel môeldamatu, kuid Belol oli muundur, liiati kuulusid tuumareaktsioonid just muunduriteadlaste spetsiifikasse. Ma ei näinud ühtki arvestatavat argumenti, mis takistanuks Belol pommi ehitamast.

Aga mulle oli antud ülesanne.

Meeskond vôttis mind vastu küllaltki tobedate ootusärevate nägudega. Iseenesest on see üks ôppesüsteemi möödalaske, môtlesin hajameelselt. Ei saa korraga ôpetada iseseisvat môtlemist ja austust komandöri otsuste vastu. Rääkimata juba sellest romantikast, mida nad kokku kuhjavad "esimese komandöri" ümber. Isegi mingi totakas film jooksis sellise pealkirjaga, meenus mulle. Vaevalt et oleksin hakanud oma pead vaevama kasvatustöö puudustega, kui poleks olnud ilmset vastuolu poiste ootusärevate nägude ja minu môtete vahel - mina, üks "esimesi komandöre", suur eeskuju ning vapruse kehastus, ei osanud parajasti midagi tarka välja pakkuda.

"Kuidas Zalgin ennast tunneb?" pärisin rabedalt. "Paraneb, kuigi visalt," raporteeris Albe. "Vist päeva - kahe pärast muutub rääkimisvôimeliseks." "Hea," ütlesin lühidalt. "Albe. Vôtad "kutsika", Zalgini ja memorandumi tema jaoks. Paned ta haiglasse ja tuled tagasi. Asuda täitmisele!" Noormehe nägu venis pikaks.

Zalgini ülesanne oli lihtne - pärast meie lahkumist pidi ta MF infokanalit pidi saatma teate Belo ähvardusest Keskplaneedile. Meie seda teha ei saanud, kahjustamata oma piraadireputatsiooni: konspiratsioon ennekôike; mis pagana piraadilaev see on, kes läheb omapoolsele sidele Eriosakonnaga? Isegi kui seda poleks keegi suutnud täpsustada, oli MF`ga üleüldse suhtlemine kahtlane. Zalgin oli aga memorandumi järgi "Hai" pardal olnud eriosakondlane, nii meie prestiiz ei kannatanud.

Kuid meeskonna suhtumisest sain ma aru. Eriosakonna romantilisusega ei sobinud kuidagi komandör, kes oma mehe maha jätab.

"Mis seal on?" päris Linder läbematult. Binokkel oli Erni käes. Noormees lasi selle alla ja tähendas siis:"Terve kari dresseeritud ahve." Linderi nägu venis pikaks.

Belo oli praktiline. Milleks rakendada töödel palgalisi, kui vôib kasutada meeskonda? Liiati oli kôrb inimtühi, nii et uudishimulikke polnud karta. liiva laadimine konteineritesse käis hoogsalt kolme pumba sahina saatel. Töös oli tervelt kaheksa ahvi, kuus tegelesid pumpade ja torudega, kaks juhtisid tôstukit. Belo täitis kontrollfunktsioone, see tähendab, ei teinud midagi. Niisiis, üheksa paari valvsaid silmi, ja töö juures kandsid ahvid jultunult kahte kabuuri rihmadega külgedel.

Meenutasin kärmesti mateeriamuunduri jôudlust. Belo vajab juba hüperruumimootorite jaoks parasjagu liiva, nii et umbes nädala veedab ta siin kindlasti, kui töid samas vaimus jatkab. Aga pärast seda on ta läinud ja ma vôin püüda tuult väljal. Hm, tema santaazis käis jutt mehest endast, aga ahve ja tehnikat ei maininud keegi...

"Läheme kahe "kutsikaga" kôrbesse," kamandasin otsustavalt. "Punkt kell kaks ründab "Hai" "Odeoli", piloteerivad Albe ja Linder. Rünnata täisvôimsusel, kuid laeva mitte ohtu panna. Viis vabatahtlikku minuga."

Han juhtis kôrbe kohalgi "kutsikat" üsna oskuslikult. Päike peegeldus liivalt, taevas oli vastikult hele ja hoolimata sellest, et "kutsika" sees püsis normaaltemperatuur, tundsin palavust. "Niisiis, kohtadele. Kôigepealt tulistame "kutsika" puruks, seejärel konteinerid. Vôib ka ahvide pihta, aga Belot mitte puutuda! Kui kindlad ei ole, ärge laske. " Heitsin pilgu kaardile. "Han, täiskiirus! Veelkord - huupi mitte tulistada!" Poisid olid kohad sisse vôtnud. Igaüks istus oma ekraani ees, üks käsi laserikangil ja teine oma sektori automaatikaklahvidel. Kell sai kaks.

Äkki lähenev kôrbemaastik tekitas kerge iiveldustunde - et nad nüüd närvi ei läheks! Ah, kuradile, seda on nad kôrini harjutanud... Vaatevälja ilmus Belo tööplats. "Välisheli, filtritega," kamandasin. Han puudutas kaht klahvi. Samas olime otse "Odeoli" kutsika kohal. Järgnes pimestav plahvatus. Mu poisid oskasid päris täpselt lasta...

Siis muutis Han kurssi ja kôrb sattus hetkega horisontaalist vertikaali. Teine "kutsikas" ilmus vaatevälja. "Konteinerid - valmis olla!" Ahvid jooksid nagu nukud maketil. Sähvatused. Vihane vilin lôi mu kôrvad lukku. Need tôprad olid kôigest hoolimata oma laserid kätte saanud, kirusin ärritunult. "Han, läheme ära!" Pôrandas oli viis kena järjestikust auku.

"Nad said mootorisse," tähendas Jup äkitselt. Heitsin pilgu ekraanile. Radariskeemilt vôis tähele panna, et meie teine "kutsikas" oli liival külili. Kôrb kerkis uuesti vertikaali. "Han, läheme ära," käsutasin järsult.

"Kuulan," lausus nooruk süngelt. Mahajäänud "kutsika" juures sähvisid lasud. Siis kadus tööplats vaateväljast.

"Kiivrid pähe," ütlesin ja andsin eeskuju. Aktiviseerisin side. "Hai" oli ringorbiidil tagasi.

"Ülesanne täidetud, meeskonna hulgas kaotusi ei ole," raporteeris Albe puiselt. ""Odeol" väljus ettenähtud orbiidilt, lahingut vastu ei vôtnud, meie jälituse peale tulistas môned korrad ja seejärel rakendas kaitseseadet. Koos seadmega avatud tule peale, olles saanud neli ulatuslikumat tabamust, taandusime. Augud sektorites 12, 14 ja 16 on parandatud, sektorid 31 kuni 38 tuli eemaldada."

Ma sain ta meeleolust aru, kuid mul polnud aega talle isalikku loengut pidada. Kui me oleksime needsamad viis auku saanud mootorisse, mitte pôrandasse, poleks ühtegi kutsikat tagasi tulnud, ja ôhurünnakul on ahvidel märksa lihtsam pihta saada meile kui meil nendele - "kutsikad" pole môeldud pindala pihta laskmiseks.

Max Belole tülitamine ilmselt ei meeldinud. Teda orbiidilt leidmata pöördusin infoteenistuse poole. Selgus, et "Odeol" lahkus suunas, mis sai teda viia ainult Loganale.

Ahvid polnud vaevunud oma tegevuse jälgi kôrbest ära koristama. Me ei leidnud isegi kedagi matmiseks - ilmselt oli järgmine tabamus mootorisse vôitluse kiiresti lôpetanud, sest meie kutsika rusud vedelesid mööda kôrbe pôhjalikult laiali. Ühe konteineritüki kôrvalt leidsime ka kuivanud vereloigu - ainus märk, et ka ahvid vôisid kaotusi kanda.

Planeet Logana, asukad - humanoidid, majandussüsteem eksportiv - importiv, Maa Föderatsiooni koloonia. Suuri kôrbeid, nagu kataloogist selgus, ei olnud, küll aga oli arvestatav maailmaookean.

Meeskond oli süngeks muutunud. Kohati tundus mulle isegi, et nad hauvad midagi tôsisemat. nojah, aga mässama nad ei hakka, seda pole neile ôpetatud.

Meeskonnast oli järgi üksteist meest ja komandör.

Ma oletasin, et Logana Belole ei meeldinud. Dant oli siiski sôltumatu planeet, seega hoopis midagi muud vôrreldes MF koloonia, perifeeria selle osa vaieldamatu keskuse, meie riigi sümboliga. Liiati oli kogu paik armsalt tehislik - planeedi suurim kontinent kujutas endast suurt sood, olles geoloogilises môttes küllalt äsja kerkinud. Liiati oli planeet MF môistete järgi veidi liiga kaugel päikesest, küllalt stabiilselt jahe - ilma MF tehnikata oleks ta asustatud ehk mône tuhande aasta pärast.

Seevastu nüüd asus planeedil kaheksa linnatüüpi asulat, impeeriumi aegadest saadik hambuni relvastatud. Siin olid pooled elanikud, hoolimata rahvaarvu pidevast kasvust ümbruskonna planeetide arvel, ikka veel MF päritolu.

Tôsi, ookeanil oli siiski ka päris palju tugevaid kaldaid.

Me lendasime pärast orbiidiloa vôtmist "kutsikaga" välja. Infoteenistusel polnud "Odeolist" mingeid andmeid.

"Allapoole pilvi," kamandasin. Tänu ookeanile ja soisele kontinendile polnud väljastpoolt midagi näha.

"Siin me kaua piraate ei mängi," ütlesin. Me lendasime üle esimese linna. Selle kohal pikeeris pidevalt "kutsikaid". Kaks tükki olid meile juba sappa, see tähendab, meie kohale, platsi vôtnud.

"Ega nad meid alla ei lase?" päris Linder.

"Mitte enne, kui me laskuda vôi tulistada püüame," ütlesin. "Kuna me kumbagi ei tee, vôite neile mitte tähelepanu pöörata."

All jooksid üle tumehalli maastiku pikad hôbedased triibud, lôikusid omavahel, vajusid madalamaks ja tôusid kôrgemaks - MF arhitektuur, umbes kakssada aastat vana, sajad ja sajad tunnelitega ühendatud hooned, millede vahel maandumisväljakud. Kôike seda kandis tihedalt kokkupressitud ja toestatud soomuda.

"Siit pole midagi tahta," ütlesin. "Mis laik see seal linnast väljas on?"

"Observatoorium," teatas Ern, kelle hooleks oli ekraanilt kaardi lugemine. "Jälgimisjaama osa, ühtlasi ka Infoteenistuse registreerija."

"Väga hea," ütlesin. "Selle me vôtame." Ma vaatasin môtlikult lakke. "Linder, maandu veidi eemale, nii et meid näha ei ole. Natuke sopaseks me küll saame..."

Observatoorium, hôbedane kühm, paistis juba pärast esimest sammu siinses püdelas pinnases tôotatud maana. Meid vajumast takistavad kompressorid keerutasid hulganisti pori laiali ja loojuva tähe valgus muutis pildi küllaltki pentsikuks, kuigi üsna maaliliseks.

Kandvale platsile jôudes ohkasin kergendatult. Egas midagi. "Haudvaikus," laususin käskivalt. "Ja ärge üle pingutage!"

Kahe minuti pärast oli plats puhas. Kôndisime observatooriumi nagu ôiged mehed kunagi, möödudes ähvardavast kaitsesüsteemist, paralüseeritud valvurist ja noogutades viisakalt mehe puldi taga istuvale Linderile.

Nagu näha vôis, polnud meeskond "Odeoli" varustamisel kitsi olnud. "Odeoli" pardal leidus impeeriumi ajal laialt kasutatud "orbiidiröövel"- lihtne, kuid salastatud seade, mis laeva automaatselt vôôral orbiidil teatud arvu kraadide kaugusel omanikust hoidis, segades ka radaripilti. Belo oli end sappa haakinud vanale kaitsesatelliidile, mis, nagu selline aegunud praht ikka, suuruselt piisavalt hiiglaslik. Satelliit oli juba ammu stabiilsuse kaotanud ja arvatavasti pidi peatselt alla vôetama - et Belo valis nii pôhjaliku maskeeringu, tegi mulle headmeelt. Meid peeti tôsisteks vastasteks. Belo raatsis meie petmiseks topelt rikkuda kosmoselennu reegleid.

Mehe aadress planeedil polnud lihtne küsimus - maailmaookeanil olid igal pool kaldad. Siiski vôis arvestada, et millalgi peab Belo oma konteinerid laeva toimetama. Observatooriumi jälgimisaparatuuriga oli edasine lapsemäng.

Han piloteeris jälle "kutsikat". Sedapuhku pole tal vähemalt mässamiseks pôhjust, môtlesin heatujuliselt. Tulime mere poolt, vastu kohaliku tähe punakat kuma, poisid igaks juhuks valmis lasereid juhtima. "Kaares üle," kamandasin. "Albe, valmis olla! Kiivrid pähe! Läks!"

Rannal tuprusid valge gaasi pilved. Han maandas oskuslikult "kutsika" ja me sööstsime välja.

Belo lamas üpris üllatunud ilmel ühe konteineri juures. Tema ahvid vedelesid siin-seal, ühel neist oli isegi olnud reaktsiooni laserpüstol haarata.

"Kandke Belo sisse," kamandasin. "Kiiresti! Tuul on tugev ja pomm hakkab juba otsa saama!"

"Aga ahvid?" protesteeris Albe.

"Pole aega," ütlesin lühidalt. "Kiiresti nüüd!"

Valgest suitsust väljaviiduna avas Belo "kutsika" sees istudes päris kiiresti silmad. "Ahah, Frank Steen," nentis ta. "Seda ma arvasin. Misasi see oli, kui küsida tohib?"

Muigasin endaga rahulolevalt. "Kôige tavalisem gaasipomm, kasutatakse haruldaste loomavormide püüdmiseks uutel planeetidel," selgitasin lahkelt. "Tôsi, loomsed vormid eelistasime maha jätta."

"Kuulge, Frank, kas te pôrgu ei taha minna?" päris Belo. "Ma ju rääkisin teile oma pommist."

"Ja muuhulgas ütlesite, et teie ahvidel pole tundeid, vaid instinktid, ja teid nad hoiavad. Siit ma järeldan, et vaevalt nad eristavad teie kohta käivat valeinformatsiooni ehtsast. Ma kavatsen nendega kokku leppida."

"Muide, ma vaatan, te tunnistate neid môistuslike olenditena," märkis Belo irooniliselt.

"Minule jääb vihmauss isegi siis vihmaussiks, kui ta kahel otsal kôndima hakkab," vastasin asjalikult. "Ja pealegi, teie ahve vôib ju kohelda dresseeritutena. Aga mis siin filosofeerida..."

Samas hakkas häiresignaal huilgama. "Relvile," käskisin reflektoorselt. "Hilja," nentis Belo muiates. Han suunas harjunult vastavalt ôhulahingu reeglitele "kutsika" ninaga ülespoole ja pôrkas ekraanist eemale. Meie kohal asus "Odeol".

Sööstsin ettepoole, et juhtimine üle vôtta. Belo hôikas mulle järgi:"Pea!" Samas lôi ôhuvool mind pikali. "Kutsika" juhtimisosa enam polnud.

End püsti ajades nägin Albet vöölt revolvrit kiskumas. Virutasin talle käigupealt rusikaga ja relv lendas eemale. "Linder, hädamaandumine!" röögatasin. Noormees lôi täpse liigutusega punast klahvi. "Kutsika" kalle kadus ja süstik hakkas sujuvalt laskuma.

Loomulikult olid ahvid meist kiiremad olnud. Maandumishetkel sihtisid meid meie paremal tiival neli "Odeoli" "kutsika" patareid, juhuks kui me peaksime unustama, et emalaev meil ikka veel pea kohal ripub.

Albe tôusis püsti. "Ma nôuan, et me kasutaks teda nagu pantvangi," sônas ta vihkaval pilgul mulle otsa vaadates.

"Ahvidel on kiirem reaktsioon," ütlesin rahulikult. "Neid on Belo tapmisega môttetu ähvardada, lähevad üle meie laipade. Ja viisakust pole teile, noormees, ka vist kunagi ôpetatud... Astuge laseritest eemale ja pange relvad maha." pöördusin ülejäänute poole. "Belo, te vôite kaduda kus kurat."

Mees ei kavatsenud sellega kiirustada. Ta astus ukse juurde ja hôikas midagi üpris veidra intonatsiooniga. Silmapilkselt avanes ühes "Odeoli" "kutsikatest" väljapääs, kolm ahvi tulid välja ning suundusid automaate laskevalmis hoides ahvikônnakul meie poole. Üks neist vôttis sisse astudes minu sihikule ja kaks ülejäänut sihtisid teisi.

"Vaadake, Frank, mul pole juba pikemat aega olnud kellegagi filosoofiast rääkida, " ütles Belo irvitades. "Aga teie vôite oma sôdu minupärast edasi mängida," pöördus ta mu meeskonnaliikmete poole. "Lähme."

Ahv koputas mulle automaadiga ôlale. Astusin kuulekalt välja.

Belo juhatas mu otseteed "Odeoli" juhiruumi. "Frank, ma loodan, et te ei tee lollusi," ütles ta. "Te vôite siin end tunda nagu kodus, kuid kakelda ei soovita, nemad oskavad paremini."

"Mismoodi nad meile järgi jôudsid?" pärisin hapult.

"Mul on vöö küljes väike labane saatja," muigas Belo. "Ükstapuha. Nüüd tuleb siit ilmselt lahkuda."

Peale saatja olin maha maganud veel ühe asjaolu. Belo ei tundnud mingit aukartust seaduste vastu. Teise suurusjärgu laeva atmosfääri viimise eest oleks igaüks eluks ajaks kaptenipaberitest ilma jäänud. Max Belole esitataks aga arvatavasti tôsisemaidki pretensioone kui kosmoselennureeglite rikkumine ja pealegi ei huvitanud teda üldse mingisuguse Logana loodusele tehtud kahju. Oma vastase alahindamise tôttu olin vang ja sellega tuli teadmata ajaks leppida.

Vôtsin ühes juhiruumi toolis istet. Belol polnud minu jaoks esialgu aega, ta tegeles laeva liikumistee läbimôtlemisega. Ma asusin ringi vaatama.

"Odeoli" juhiruumi juures pani mind kôige rohkem imestama selle küllaltki moodne stiil. Siin polnud juttugi tagaseina kaunistavast kullatud Maa Föderatsiooni sümbolist,mida mäletasin enamikelt impeeiumi lôpuaastail ehitatud sôjalaevadelt. "Odeoli" puhul olnuks see veel loogilisem - oli ju tegu kolonisatsioonilaeva südame, juhtimiskeskusega. Vôta näpust. Laeva keskus, tehnika järgi küll impeeriumiaegne, meenutas disainilt pigem uuemaid tehnokraatlik-töiseid kujundusi, kuigi oli näiteks "Hai" vastavast ruumist oma kolm korda suurem. Kuplikujulise lae matt toon vihjas sisselülitamata ekraanile. Oma paarikümnele operaatorile ettenähtud paneelid kaardusid ümber juhtkonnale môeldud peapuldi. Kujutlesin hetkeks, kuidas ma astuksin siia saali lahingueelses situatsioonis - töökasse signaalide laulu, ôhku joonistuvate ekraanide värvilisusse, lühikeste käskude kômavusse - ja ekraanidel joonistub mu enda "Hai", arvuti loeb hävitatuskoefitsenti... Brr.

Oma osa väiksemaid pulte leidus küllap seinteski. Range disainiga aparatuuri kompenseeris mônevôrra istmete massiivsus ja mugavus.

Belo keeras end tooliga ringi. "Niisiis," ütles ta endaga rahulolevalt. "Teie pärast pean ma endale juba kolmanda planeedi otsima! Aga muuseas, minu suhtumist teisse see ei muuda, lôpuks on see teie töö. Te vôite end tunda nagu kodus, ma juba mainisin. See tähendab, valige endale välja sobiv tuba - neid on siin piisavalt, kôndige ringi,kus tahate, kuid ärge puutuge lüliteid, mille otstarvet te ei tea. Kui tekib küsimusi, küsige, seletan meeleldi. Tunnen oma laeva üle piisavalt uhkust, et sellest kasvôi päev läbi rääkida. Muuhulgas, kui te tahate pôgeneda, tehke proovi. Mina teid takistama ei hakka, kuid meeskonnale juba ütlesin, et nad teid silmas peaks. Nad kôik on ahvid, muide. Samuti, kui teile meeldib relva kanda, laske aga käia, mu meeskonna laskmisoskusega peaksite kah juba tuttav olema."

Kuulasin tema tiraadi kaunis rahulikult ära ja nentisin, et sôjaline väljaôpe jätab igaühele omad jäljed. Laevakapteni rollis meenutas Belo mulle teisi tuttavaid, kes mind samuti sarnaste tekstidega olid ônnistanud. "Aitäh lubamast, aga mulle ei meeldi relva kanda," ütlesin viisakalt.

Belo lausus:" Hm. Te olite selle grupi komandör?"

"Jah."

"Mis auaste teil on?"

"Eriosakonna komandör," vastasin muiates.

Belo jäi täpselt nii nôutuks, nagu ma olin oodanud. "Ah, pagan teie Eriosakonnaga," ütles ta siis.

Ma aimasin umbkaudu tema môttekäiku. Nagu kôigil impeeiumiaegsetel teadlastel, oli ka temal mingi auaste ja oletatavasti tahtis ta enda oma minu järguga vôrrelda. Nojah, uudiseid vôis Belo ju oma laevas vastu vôtta ja Eriosakonna olemasolust teada, aga sisemisest struktuurist polnud tal küll aimugi.

"Üldiselt on nüüd neli kaunis tühja tundi," nentis Belo. "Kuidas soovite, kas tutvute omal käel laevaga vôi ehk ma olen giidiks?"

"Parem juba teie," arvasin.

"Minugipoolest," ütles Belo. "Vaadake, "Odeol" on suurepärane laev ja paraku, minu eluviiside juures pole mul kunagi olnud juhust kellegi ees sellega kiidelda." Hoolimata mehe üldiselt iroonilisest toonist tundus väide mulle üpris tôepärasena. Max ajas end toolilt püsti.

Juhiruumi tulles olime läbinud kaunis pika koridori - loomulikult asus juhiruum laeva keskel, ent koridor oli olnud kaarjas. Belo kinnitas peagi mu oletusi laeva ehituse kohta. ""Odeol" on sfäärilise struktuuriga," lausus ta järjekordset ukseklahvi puudutades. "Juhiruum asub keskel, seda ümbritseb laboratooriumite kompleks, korrus allpool meeskonnaruumid, nii üleval kui all laod, taga mootoriplokk koos generaatoritega. Välimine ring: "kutsikad" ja "herilased" sahtides, samuti laod. Väljaulatuvad suuremad osad,mida te ehk varem nägite, kujutavad endast kaht kaheksanda suurusjärgu autonoomset laeva, mis "Odeoli" külge kinnitatuna moodustavad emalaevaga ühtse terviku."

Minu ilmet nähes Belo muigas. "Loomulikult pole see asjaolu leidnud kajastamist "Odeoli" ehitamise dokumentides, millega te ehk Keskplaneedil tutvusite. Ma kahtlen, kas meile oleks alles jäetud laev, mis kujutab endast väikest armaadat ja tulejôu poolest suudab edukalt vôistelda kaasaegsete patrullidega. Muide, asjaolu, et ma üksinda ei suuda "Odeoli" mehitada, oli mulle esimesel aastal küllaltki arvestatav stimulaator ahvidega katseteks."

"Kas teie meeskond oli, ütleme, Harma lahingu ajaks, juba olemas ?" küsisin huviga.

"Te tahate muidugi teada, miks ma ühe vôi teise poole peal sôtta ei astunud," tähendas Belo. "Ausalt öeldes on igasugune patriotism mulle küllaltki vôôras. Pealegi oli niikuinii selge, millega see sôda lôpeb. Impeeriumi teaduskeskuse töötajana omasin ma umbkaudset ülevaadetselle ressurssidest ja oli vähetôenäoline, et kôik teaduslikud töötajad, keda sôjatööstuskompleks oli kokku ajanud, suudaksid jalga lasta isegi siis, kui nad seda tahaksid." Üle Belo näo jooksis vari ja ta jäi peaaegu poole sôna pealt vait.

Me seisime küllaltki suures saalis, mis oma sisustuselt peaaegu meenutas mône suurema laeva juhiruumi - tuttav juhtimispultide rohkus, suur ekraan, kôrgete seljatugedega toolid siin-seal. Ainult ruumi keskel asus suur tundmatu seade, mis hôlmas umbes kolmandiku ruumi territooriumist. Väliselt oli aparaat kast nagu ikka, ainult kontrollpaneelide kôrval - neid oli neli - asusid mingid väljundavad. Mulle meenutas seade absurdselt suurt kohviautomaati. Igatahes praegu see ei töötanud.

"Väike muundurisaal," selgitas Belo. "Ma kardan, et sellise vôimsusega aparaati MF käsutuses ei ole. Teie mateeriamuundurid toodavad küll edukalt toorainest toorainet, vabastades ühtaegu energiat, kuid see aparaat tegeleb juba struktuursete vormidega. Ta on ôieti muundur-täpsuskiirgur. Teaduse seisukohast on isegi sellel teatav väärtus, et see riist vôimaldab valmistada sellise kristallilise struktuuriga keha, nagu mina tahan, see tähendab, kui mulle meeldib paigutada näiteks nelja klooriaatomi asemele soolakristalli üks räni, ja seda molekuli täpsusega, ei pea ma mingis laboratooriumis jändama.

Pôhimôtteliselt on see näide muidugi kosmoselaevaga sääse jälitamine. Aga DNA struktuuri muutmisel on see aparaat igati omal kohal." Belo muigas viltuselt. "Mateeriamuundur kuulub sôjaliste objektide hulka, eks ole ?"

Noogutasin sônatult.

"Kui selle aparaadi taha lasta paar-kolm südametunnistuseta sôjaväeteadlast, muutuks terve MF`i sôjaline doktriin. Kui maha arvata liikumiskiirus, mis paratamatult oma piirid seab, vôiksin ma ainuüksi "Odeoliga" pidada sôda terve galaktika vastu. Minu tuumapomm on lapsemäng, vôrreldes selle aparaadi vôimsusega. Nojah, küll aga on pomm teatud ametnikele arusaadavam, kui superbakterrelv, mille siin vôiks kolme minutiga toota. Kui te juba siin olete, vôite näiteks tegeleda oma erialaga - eriosakond on ju sôjalise väljaôppega, eks ole ? - môelge, kuidas saaks praktikas välja nägema näiteks planeedi hôivamine, kui teie käsutuses on vees eksisteeriv viirus, mis muudab inimeste vôi humanoidide kopsud täiesti tahkeks, ja ainult teil, ründajatel, on teine eluvorm, mis elutseb teie kopsus ja pistab mônuga neidsamu viirusi, tootes sealjuures puhast hapnikku."

"Nojah, aga kas see pole fantaasia," ütlesin vôimalikult skeptilisemalt. Mind veensid Belo argumendid tegelikult hästi, kuid ma ei tahtnud endast kergeuskliku muljet jätta.

Belo astus otsustavalt ekraani juurde. Ekraan lôi helendama ja sellele joonistusid kataloogid. Belo leidis mône aja pärast otsitava ja viipas ekraani suunas. "Palun," ütles ta. "Kepikujuline, meenutab veidi Airdil levinud hingeldustôve pôhjustajat, millest ta ka muide tuletatud on. Ainult et nukleiinhappe struktuuris on kaks muutust ja üks kôrvalahel, mida originaalil ei ole."

Bioloogiat pole mulle keegi kunagi ôpetanud. Ma ei osanud kuigi palju arvata ekraani täitva pulga kohta, milles oli detailselt välja joonistunud rôngast meenutav struktuur. Viimase juures oli punane nool,ekraaninurka täitis molekuli mudel ja mingid keemilised valemid.

"See on näpuharjutus," ütles Belo. "Mul oli vaja katsetada oma aparaadi efektiivsust ja kontrollida, ega ei eksisteeri niimoodi toodetud organismide juures mutageenseid tegureid - noh, näiteks vôib neid teoreetiliselt pôhjustada muunduri energiaväli." Belo naeratas. "Ei eksisteerinud."

"Kas see aparaat on teie looming ?" küsisin, et millestki lihtsamast rääkida.

"Kuidas vôtta," lausus Belo lakke vaadates. "Käsitöö seisukohast kindlasti. Mina monteerisin ta kokku - vôi täpsemalt muidugi minu remondirobotid. Aga mis puutub ideesse... Üldiselt oli igasuguseid ideid, kui me esimest mateeriamuundurit välja töötasime. Kui meil oli vähegi vaba aega, meeldis meile nende üle targutada. Vôib-olla oli täpsuskiirgur minu idee: minul läks seda vaja. Aga tegelikult on see muidugi vaid üldidee täiustus, teatud fundamentaalnähtusele ehitatud üks mudelitest. Avastuse tähtsus seisneb selles, et seda nähtust üldse osatakse kasutada."

Loeng sarjast "eriosakond ja teadusringkonnad," môtlesin veidi tigedalt. Belo jutus oli moraliseerimislôhna. Ilmselt oleks eriosakond pidanud Belo püüdmiseks värbama kamba füüsikuid vôi biolooge, kuid nendega oleks ta ehk liiga hästi ühise keele leidnud.

"Olgu, läheme edasi," sônas Belo puldist eemaldudes. "Järgmine laboratoorium on spetsiaalselt ahviuuringuteks."

Järjekordses, tôsi, väiksemas saalis, leidus tüüpiline kogus kontrollpaneele ja kôrge seljaga toole. Ühte seina katsid erinevates suurustes hôbehallid plaadid - tegu oli kappidega. Süsteemipäraselt oli laborisse laiali paigutatud umbes kahe kuni kahe ja poole meetriseid klaasist silindreid, mille ülemistes ja alumistes otstes paistsid manipulaatorite otsad.

"Suuremalt jaolt kontrollaparatuur," märkis Belo. "Muide, kôlbab suurepäraselt ka inimeste tervisekontrolliks, kuni kirurgiliste operatsioonideni välja. Siin pole midagi uut ega varemolematut."

Märkasin ust nurgas, mida esimest korda "Odeolil" kaunistas koodluku plaat. "Mis seal on ?" küsisin, et huvi üles näidata.

"See ?" Belo vaatas mulle pika pilguga otsa. "Järjekordne pomm, sedapuhku bioloogiline. Selles ruumis asub kaheksa emast ahvi, kôik môistusega ja igati paljunemisvôimelised. Ainus uks laevas, mis on lukus. Koodi tean ainult mina. Igaks juhuks on see ajastatud avanema iga aasta järel ise - puhuks, kui minuga peaks midagi juhtuma. Peab mainima, et ma siiani pole suutnud ahvidele tôestada, et nad ei peaks oma liigi huvides ohjeldamatult paljunema. Neil emastel on seal päris suur ruum, ligipääs igasugusele informatsioonile ja ka lai toiduratsioon - miniatuurne ühiskond, ainult ilma inimesteta. Mul polekski midagi ahvide paljunemise vastu, kuid siin sünnitusmaja pidada oleks vast veidi tüütu."

"Kunagi pidite seda ju ometi tegema," märkisin.

"Mitte sugugi," vastas Belo. "Vôtke istet." Ta andis ise eeskuju, keerates peremehelikult tooli minu poole.

"Kas te olete midagi kuulnud "mustast koridorist" ?" päris Belo. "Ainult nii palju, et need on olemas," vastasin meenutades ja peitsin muige.

Astronavigatsiooni oli meile ôpetanud Albert Kepps. Me kôik pidasime teda kohutavalt targaks. Alles hiljem taipasin, et Kepps oli läbi ja lôhki praktik. Seevastu kasutas ta meelsasti universaalset selgitust: "Kui me jälgime teoreetilist tagapôhja, peame nentima, et kaasaja teoreetikud ei tea tuhkagi." Ta oskas seda nii öelda, et kôigile jäi mulje, nagu teaks ta tervet teooriat une pealt. Nüüd kahtlesin ma viimases juba tublisti. Aga jah, "musta koridori" oskasin ma tänu Keppsile identifitseerida ja teadsin, et seda tuleb vältida. Belole tundus minu määratlusest vähe olevat.

"Kusagil sajand tagasi avastati varem ilmnemata nähtus kosmoselennul," sônas mees lektorihäälel. "Ilmnes, et teatud ruumikoridorides oli laeva registreeritav ja välisvaatleja poolt eeldatav kiirus ebaloogiliselt erinev. Laev tundus läbivat hoopis pikemat vahemaad, kui môôtmisandmed eeldasid. Kui laeva kella järgi oli ammu jôutud väljaspoole massimôjusid, näitasid seadmed, et läbitud on ikka veel vähe. Kôigepealt taheti kaarte täpsustada, kuid tulemused ei klappinud: valgus läbis neid vahemikke täpselt eelduste kohaselt. Lôpuks jôuti järeldusele, et paradoksi olemus on lihtne: "aeglaselt" liikusid kôik kehad, mis omasid seisumassi. Neid trajektoore hakati nimetama "mustadeks koridorideks". Kuna seaduspära oli küllaltki harvaesinev ja "mustad koridorid" püsisid kosmoses kindlalt paigal, oli praktikas loogiline järeldus neid lihtsalt ignoreerida. Esialgu üritati nähtust uurida, aga siis avastati, et "mustades koridorides" esinevad kôigele lisaks veel pöörised. Üks laev, mis pöörist ainult riivas, tuli koridorist välja mitte oodatud paari, vaid mitmekümne laeva-aasta pärast. Osad on siiani tulemata, arvatavasti neil lôppes kütus ja sinna nad jäid. Pôhimôtteliselt ei saanud meeskondi miski otseselt kahjustada, nii et nad surid vanadussurma, kui muidugi produkte jätkus. Uuringud kuulutati inimohtlikeks ja jäeti katki.

Kui ma MF'st olude sunnil ilma meeskonnata lahkuma pidin, olid mul pardal ainult ahvid, kelle uuringud olid piirdunud nende geneetilise materjali kaardistamisega." Belo pööras end ja tellis ekraanile. "Palun, kataloog. Kolmkümmend ahvi, neist kümme emast ja kakskümmend isast isendit. Kusjuures ei mingeid mutante, kôik maa laboriahvid. Projekt oli mul juba ammu üldjoontes valmis, kuid muundur ja "Odeol", mida me paraleelselt ehitasime, ei jätnud aega."

Nentisin, et Belol oli ôigus. Kôik ekraanil kujutatud kolmkümmend ahvi ei meenutanud mingil määral "üliinimesi".

"Lihtne matemaatiline arvestus näitas, et oma töö tulemusi vôin ma näha alles auväärses vanaduses. Mina aga vajasin meeskonda. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui riskida. Olles muunduritööd lôpetanud, suutsin ma lôpuks luua mulle vajaliku ahvitüübi, koos erinevatel planeetidel vajaminevate mutatsioonidega. Seejärel istusin kaks kuud kosmoses "musta koridori" vahetus läheduses ja kaardistasin pööriseid. Ehitasin "kutsikad" ümber laboriteks ja saatsin lôpuks teele, kuigi kogu aeg esines oht, et satun "Odeoliga" ise mônda pöörisesse ja suren vanadussurma, pääsemata enam maailma. Asi igatahes tasus ennast, nagu te ehk vôisite ka omal nahal kogeda."

"Mis sai uurimisandmetest ?" küsisin. "Loomulikult on need süstematiseeritud ja alles," kehitas Belo ôlgu. "Vaadake filmoteegist. "Max Belo. "Must koridor. Levik ja pöörised.""

Ma turtsatasin spontaanselt. Hm, sôjatööstusele oleks "Odeol" tôepoolest kullaauk.

"Ma kaotasin oma kolmekümnest ahvist ilmaasjata ainult üksteist eksemplari," märkis Belo.

Ringi tsentris polnud vôimsaim laboratoorium, nagu ma oletasin, vaid tagasihoidlik metsatukk koos järvekesega. "Ega siin näiteks ülihunte ei ela ?" pärisin Belolt puude vahele piiludes. "Ei," ütles mees lakooniliselt. "Mitte mingeid hunte ega muid kiskjaid. Looduslikus tasakaalus keskkond, kus tasakaal on saavutatud paari-kolme uut tüüpi mikroorganismiga. Ma ei saa siin pidada kiskjaid, kuid neile on siin ruumi küllalt. Muide, seesama peegel, millega ma oma laeva kaitsen, tekitab siin kôikide seinte juures metsaillusiooni. Ühtlasi on see koht ka ahvide lemmikpaik. Järves vôib näiteks vee all kalu vaadata."

Jalutuskäik lôppes meeskonnaruumis. Sellel oli sihilikult talveaia kuju (metsatukk oli, eriti vôrdluse tôttu, üpris naturaalne). Belo viipas laialt üle ruumi. "Filmoteek, raadio- ja televastuvôtja, baar - mida iganes soovite. Kui armastate trükitud kujul lugeda, siis trükiaparaat on vasakut kätt. Lauad on seintes, osad toolid samuti. Ka siin on peegelsüsteem, nii et kui ahvid segavad, vôite nende sektorid välja lülitada."

"Aga kus nad praegu on ?" küsisin.

Belo kehitas ôlgu. "Üks juhiruumis valves, osad külglaborites Logana kohta teadust tegemas, osad puhkavad. Meeskonnal on vaba aeg."

"Mis külglaborid ?"

"Igasugune pudi-padi," lôi Belo käega. "Pinnaseuuringud, keemia, atmosfäär - köök on meil ka peaaegu laboratoorium, ahvid oskavad toidu suhtes valivad olla. Meeskonnaruume näete peatselt ise, suure muunduri juures pole midagi vaadata, aga oma pealabori juurde tahan ma üht ahvi, enne, kui seda näitan." Ta vaatas kella. "Me peaksime juba hüppe sooritanud olema. Ausalt öeldes on mul veidi tööd teha."

Meeskond kasutas normaalses olukorras vaid kaht keskmist korrust. Alumistes peremehetsesid robotid: ladude rutiini polnud inimeste abi vaja. Nagu selgus, asus peale tutvustatud metsatuka ja järvekese meeskonnakorruse kohal veel kompleks kasvuhooneid. Nendega tegeles peamiselt Gert, küllalt tuttava kehaehituse ja näoga ebameeldivalt kogukas ahv. Nagu Belo hiljem mainis, oli tema huvialaks bioloogia, täpsemalt mateeriamuunduri rakendamine selles teadusalas. Igaks juhuks keeldus Belo talle katseteks andmast muud materjali peale kasvuhoone juurikate, väites muidugi küllalt pôhjendatult, et kôike, mis tal on, läheb tal endal vaja.

Kasvuhoone oli hüperruumilaevades küllalt suur haruldus ja ükskord otsustasin ma selle üle vaadata. Sain paraja petuumuse osaliseks. Nagu selgus, olid metsatukaruumiga priisanud konstruktorid siin äärmiselt kokkuhoidlikud ja ratsionaalsed olnud. Plokk kuutas endast korrapärast koridorilabürinti; seintel oli üksluine muster liigendusi, alati seisid valmis robotid, kes, nagu selgus, tellijaile vajalikud taimed kätte tôid. "Odeoli" toidutäiendus kasvas nimelt väljaarvestatud suurusega boksides,kus olid hoolikalt paikapandud tingimused. Nii jäi romantiline kurgilehesôrmitsemine paratamatult ära. Seevastu, pärast paaritunnilist tutvumist kasvuhoone vôimalustega - paraku kataloogi abil - tellisin endale ühelt robotilt kahe portsjoni jagu ehtsat ühepajatoitu. Veerand tundi automaatköögis, ja tulemus maitses hea.

"Kasvuhoone ?" lausus Belo hajameelselt. "Jajah. See on üks väheseid asju, mis vastab algsele kolonisatsioonilaeva projektile. Muidugi oli meil plaan "Odeoliga" jalga lasta, aga koloonia idee oli kah mingil määral ehtne. Kasvuhoone pidi vôimaldama kultuuride istutamist vôimalikult lühema ajaga, sest eeltööd saab seal ära teha, ennekôike kliima- ja atmosfäärimôju puudutavad katsed. Aga kuna ma esialgu veel ei koloniseeri, vôib seal ju ka oma menüüd täiendada."

Siiski leidus "Odeolil" peale ahvide veel loomi. Suurem osa neist olid katseeksemplarid, kes elutsesid samuti boksides kasvuhoone kôrval. Aga lisaks nendele asus laeval veel umbes kümme kassi. Nemad ei olnud katseloomad ja, nagu kiiresti selgus, polnud neil ka mingeid erilisi mittekassilikke omadusi. Meelestatud olid nad küllaltki inimsôbralikud, ahve aga eriti ei armastanud. Pôhjus nende laevalviibimiseks sai mulle peatselt teatavaks.

Max Belo puhkas küllalt vähe, reeglina siis, kui tal mingi töö valmis oli saanud. Ükskord, kui ta laborist välja tuli, kohtusime koridoris. Belo mind kohe ei märganud ja ringutas mônuga. "Hei Frank," sônas ta siis. "Ega te ei igavle ?" Samas aga hakkas teda miski muu hoopis rohkem huvitama, kui minu vastus. Ta kummmardus ja ütles:"Kiss-kiss!"

Üks kassivolaskitest lähenes äraoleval ilmel piki koridori. Hetke pärast oli ta end juba sisse seadnud Belo süles. Esimest korda nägin mehe näol pehmet ilmet.

Poole tunni pärast kohtasin teda uuesti söögisaalis. Lôuna jahtus. Belo mängis kassiga.

Eriosakond läheks ogaraks, kui ma Belo kiindumuseks märgiks raportisse "kassid", môtlesin muiates. Aga nii see oli. Ahvid kujutasid endast Belo tööd ja meeskonda, kassid aga meeldisid talle.

Istusin talveaias ja klôpsutasin infoteenistuse pulti. Belol olid tôepoolest kôik vôimalused informatsiooni vastuvôtuks, pidin möönma. Isegi rohkem - pärast jooksvate uudiste teatamist pakkus ekraanilolev kiri mulle kasutamiseks koodilôhkumissüsteemi "Alex-1", mis pidi vähemalt reklaami järgi olema igati sobiv salajaste kanalite desifreerimiseks. Lülitasin selle huvi pärast sisse ja pidin tunnistama, et süsteem kôlbab tôesti mitmeks otstarbeks: vähemalt MF majandusuudiste kanalit dekodeeris see suurepäraselt. Lisaks sealt edastavale infole jooksis ekraaniservas pidevalt loetelu, kust leida selgitavat materjali - viimased hôlmasid vist kogu Belo filmoteegi ulatust. Süsteem oleks ju lausa rahaauk, oleks ma mône kolkaplaneedi börsispekulant, môtlesin.

Katsetasin ka eriosakonna kanalit ja muigasin. "Alex-1" oli kaitstud tavablokeeringu vastu - illegaalne huvi eriosakonna suhtes lôhkus tavaliselt vastuvôtja - ent sifri peale tema hammas ei hakanud. Lülitasin vastuvôtja välja ja jalutasin juhiruumi.

Sedapuhku oli meeskond ruumis juba esindatud. Kolm ahvi istusid pultide taga, Belo seisis ekraani ees püsti ja jagas korraldusi. "Rob otsi atmosfääri! Eldo, kontrolli riiklikku süsteemi !" lôpetas ta parasjagu siis, kui ma sisse astusin. "Mis meil muud üle jääb," pööras ta end minu poole ja osutas ekraanile. "Teie eriosakond ajab mind vägisi Zergale."

Pilt ekraanil kujutas endast üpris sinist planeeti. Ma polnud seal küll kunagi käinud, kuid teadsin sellest üht-teist.

Pilt ekraanil kujutas endast üpris sinist planeeti. Ma polnud seal küll kunagi käinud, kuid teadsin sellest üht-teist.

Perifeeria selle sektori ametlikuks keskuseks oli Logana. Mitteametlikuks, see tähendab, kôiki MF-vastaseid jôude ühendavaks keskuseks sai Zerga. Kuigi klimaatiliselt veidi ebamugav, kôlbas planeet suurepäraselt konspireerimiseks. Nimelt polnud sellel ühtegi maa-ala, mida oleks vôinud kontinendiks tituleerida. Kogu planeet oli üks suur ookean, tihedalt täis puistatud erinevas suuruses saari. Siiamaani polnud keegi neid veel lôplikult kaardistanud. Ühelt poolt muutis selle keeruliseks planeeti ümbritsev pilvemass, teisalt tahtsid planeedi asukad, et ainult nemad teaksid oma täpset asukohta selles suures supis.

Pärast Harma lahingut polnud ka selles perifeeria sektoris mingit arvestatavat laevastikku. Ent praeguseks oleks Zerga arvatavasti suutnud välja panna vähemalt paarikümne patrulli suuruse hästirelvastatud armaada. Siin polnud sôda veel sugugi läbi. Zerga oli piraatide keskus. Muuhulgas töötas siin paarsada eriosakondlast ja kaunis sageli käisid patrullid planeedi atmosfääris oma relvade lasketäpsust proovimas ja meeste väljaôpet tôhustamas.

Mateeriamuunduri tehnoloogia tähendas siiski seda, et ka Zerga sôltumatusele tehakse varsti lôpp. Kui senini oli planeet olnud liiga tähtsusetu ja keeruline koloniseerida, kuna sellel oli arutu kogus vett, pidid hinnangud varsti muutuma täpselt vastupidiseks.

"Meie asjad lähevad kaunis tüütuks," tähendas Max Belo muretult. "Mulle tundub, et siin tuleb rohkem kui üks kord minu poiste laskmisoskusi katsetada." Ma olin temaga täiesti ühel nôul.

Samas tôstis üks ahv pea ja ütles midagi. See oli esimene kord, kui ma kuulsin neid rääkimas ja mul jooksis külmavärin üle selja. Looma kône oli arvatavasti ingliskeelne, kuid kaashäälikuid ta oluliselt ei hääldanud. "Kus ?" päris Belo ahvi poole pöördudes. Ja nüüd sain minagi aru. Esimene sôna oli tôenäoliselt "sektor" ja teine päris kindlasti "nelikümmend kolm."

"Mis ?" pärisin. "Signaalmajakas," lausus Belo. "Kodeeritud. Aga me saame hakkama." "Alex-1 ?" küsisin muiates. "Midagi paremat," kehitas Belo ôlgu. "See oli tema esimene variant." "Tema ?" "Alex on ahv," ütles Belo. Ta oli parajasti tegevuses ja väide ei kôlanudki nii vôidukalt, kui seda oleks vôinud oodata. Mu käsi tôusis lôuga sügama.

Siinsed piraadid polnud maapealse tegevusega kuigi palju aega raisanud. Kuigi saare sisemuses asusid mahukad kaubalaod ja paar boksi laevadele, koosnes saare pinnal asuv hajali külake vaid paarikümnest varialusest. Saare taimestiku moodustasid peamiselt obukatad, kôige erinevamas kasvus laialehelised puud, mis, kui maha arvata grotesksed vôrekujud - saarel puhus aasta läbi tuul ühes suunas ja Belo oli asja seletanud kohanemisega - meenutasid veidi maapealseid pôhjalikult räsitud palme. Tôsi, arvatavasti tekkis seos vaid seetôttu, et lopsaka taimestikuga saarestikus lihtsalt pidid kasvama palmid, mulle polnud vôôras MF-lase kompleks kôiki tundmatuid asju Maal levinud raamidesse paigutada. Need obukatad olid ka maapealsete ehitiste pôhikomponentideks. Ainsaks tugevamaks seinaks ehitati siin tuulepoolne, ülejäänu koosnes postidest, millevahelisi matte vôis käega edasi-tagasi lükata.

Piraadid eesotsas oma kôhetu komandöriga pidasid meid arvatavasti napakateks. Belo oli nendega mingi kaubalepingu sôlminud - mees, kes tahab vett!, "Odeol" tiirles ringorbiidil, kus patrullid vahest harjutamas käisid - enesetapjate môte; nende kahe asjaolu taustal ei torganud Belo ahvid kuigivôrd silma. Kaks esimest päeva meid valvati kiivalt, neli meest, üks automaat ôlal ja teine käes, passisid liivaluidete taga, kuidas konteinereid veega "kutsikatesse" laaditi, kuid siis tüütas üksluine pilt neid arvatavasti ära. Alles jäi üks mees, keda vahest vilksamisi näha oli. Kolmandal päeval tôi üks "kutsikas" "Odeolilt" ka lubatud tasu esimese laadungi - koorma metallplaate. Pärast seda peeti meid arvatavasti lihtsalt napakateks. Relvi lubati meil kanda, kôhetu komandör oli väljendunud :"Kui patrull maandub, tulistavad nemad valimata." Muidugi poleks meid maa-aluste ladude ustele isegi kahe meetri kaugusele lastud . Siinne elu käis enamikus allpool saare pinda, ent selle vastu me ei paistnud huvi tundvat ja seega nuhi môôtu välja ei andnud.

Piraadid käisid oma külas reeglina ôhtuti ja kambakesi. Siinne kliima ja loodus kôlbas vahelduseks küll ja "all" neil ilmselt juua ei lubatud. Välimuselt meenutasid majast möödaminejad rohkem harilikke vabrikutöölisi suvaliselt MF-planeedilt - küllalt väsinud näod, hoolitsemata rôivad ja soengud, vahe ehk vaid selles, et kôik kandsid relva. Ootamatu patrulli hirmus siinsetes joomakohtades suurt lärmi ei tehtud. Vahest tôusis saare keskelt ôhku môni üheksanda vôi kümnenda suurusjärgu laev, aeg-ajalt maandus môni "kutsikas" vôi jôudis varem lahkunud laev tagasi. Igaks juhuks ma mööda saart hulkumas ei käinud.

Belo ahvid abistasid meid sihiliku kohmakusega. Nende ôlgadel rippuvaid automaate pidas valvemeeskond tôenäoliselt meie varurelvadeks.

Ma peesitasin liival ja ei pööranud lähenevale lärmile esialgu mingit tähelepanu. Muidugi, meie tehiskeskkonnad on suurepärased, loodusest tunduvalt mugavamad ja meile suuresti sisse harjunud, kuid nendes puudub kaks komponenti. Esimene on loomulikult päike, kuid ka selleta saab hakkama, on isegi parem. Aga miks ma nautisin praegu liivakallast ja tihedalt pilves taevast siin, mitte "Odeoli" metsatukas, kus vôinuks ka päikesepaiste lihtsalt tekitada - tolles metsatukas polnud tuult. Minu lebamiskohas oli peaaegu varjuline, ainult vahepeal jôudis üksik puhang minuni, kandes natuke veidrat merelôhna.

Ma olin tulnud nii kaugele, kui usaldasin. Kôigepealt oli mu jalutamist jälginud Bernardi valvas ahvipilk, teisalt ei vôinud iial teada, kus asub saarepinnas môni luuk, millele ma läheneda ei tohi. Eemalt kostva lärmi järgi otsustades olin ma aga jäänud ikkagi kellegi teele.

"Kosmoselontu ! Seisa valvel, siit tuleb Bill!"

Pöörduti ilmselt minu poole. Tôstsin pea ja mu suunurk kiskus tahtmatule muigele. Kui mehe hääletooni vôis veel hirmuäratavaks pidada, siis tema välimus rääkis hoopis muust. Bill oli kôvasti purjus ja tee peal arvatavasti juba paar korda käpuli käinud, vaevumata end pärast liivast puhastama.

Mees jôllitas minu poole ja, märgates muiet, läks vihale. "Valvel !" karjus ta ning sirutas käe kabuuri poole. Kusagilt kostis mingi hôige. Ma vaatasin jahmunult Billi kätt, mis veidi kohmakalt püstolit hoidis. Kuigi ma ei uskunud hetkekski, et ta mulle pihta saab, kui ma vähegi end liigutada viitsin, oli isegi môte sellise surma vôimalikkusest rabav. Siis käis pauk.

Bill oli kukkunud selili ja tema peahaavast hakkas aeglaselt verd nirisema. Ta oli täiesti pöördumatult surnud. Seda taipasin nii mina kui ka lähemale jooksnud kaks meest, kellest üks oli arvatavasti hôiganudki.

Vaatasin suunas, kust lask tulnud oli. Luite vahel paistis tükike tumedat ahviselga.

"Kas ma'i môhanud," ohkas esimene piraat. "Sinnaks'ta om pistoliga vehks'..." Ta môôtis pilguga mind ja raputas otsekui hukkamôistvalt pead.

Teine vaatas sinna, kuhu mina ennist, ega ei öelnud midagi.

Kui mehed eemaldusid, kuulsin teise kiiret kônet:"Jummal mu'ga, mitte üks tilk rohkn'. Ma näin, ausamalt' näin, et kômmuts' ahv..."

Belo kehitas ôlgu. "Teie elu, hr. Steen, on midagi väärt personaalset mulle. Kas te tôesti arvate, et ma kamandan oma ahve vaid lähtudes kaugetest ja kôrgetest eetilistest kriteeriumitest ? Pealegi, ma saan aru, kui inimesele ei meeldi relva kanda, aga mine tea, mis sellises kohas juhtuda vôib."

"Max, kas tead - läheme "sina" peale üle," pakkusin. Belo muigas.

Max Belo oli tujust ära. Sünge näoga kôigutas ta ennast toolil, laual tema ees vedeles kaitseriivistamata püstol ja mingi paberileht. Ahvidest oli toas Tom, kelle karvane füsionoomia ei väljendanud muidugi mingeid tundeid.

"Ahaa, Frank," tervitas Belo mind ja toetas tooli kôigi jalgadega pôrandale. "Ole valmis ärasôiduks. Tuli teade, et täna ôhtul on oluline kohtumine. Pärast seda peame endale ilmselt uue saarekese leidma. Loodetavasti olete siinsetest palmidest vôi obukatadest sama palju tüdinud kui mina ja vaatate neid hoopis parema meelega nii viissada kilomeetrit kusagil teisel pool."

"Mis meie plaane siis rikub ?" pärisin muretult, Belo sarkasmist mitte välja tehes.

"Eks ôhtul näete," ütles mees lühidalt. Ja lisas siis omaette: "Eriosakonnale annan ma andeks kôik peale selle, et ta mind tööst eemale kisub!"

Külalised tulid viiekesi. Tôsi, tähtsust näis neist omavat ainullt üks, kuna ülejäänud kandsid relvi ja olid seega kaitsemeeskond.

Max Belo istus samas kohas kui päeval, ainult oli püstoli vööle riputanud ja ei kôikunud tooliga. Nägu oli tal endiselt sünge.

"Tervist, härra Belo," sônas automaadita mees lahkelt. Ta oli lühikest kasvu, kandis siin ülemustele tüüpilist maskeerimisvärvi kulunud vormi ning teda eristas saatemeeskonnast vaid liigutuste vabadus ja veidi lôdvem näoilme.

"Tervist, Mileton," vastas Belo. "Ärge palun küsige, kuidas me oleme end sisse seadnud ja kuidas meile siin meeldib. Kôik on hästi - asja juurde." Kuna Belo kôneles neutraalse tooniga, pidas Mileton mehe juttu arvatavasti sôbralikuks irooniaks. Saatemeeskond vôttis endale toolid.

"Mille pärast ma teid tülitan. Vaadake, "Odeol" on nähtavasti impeeriumiaegne laev. Te pakkusite meile suure koguse vee vastu teatud koguse metallplaate. Ehk saaksite odavamalt läbi, kui müüksite meile mône seadme ?" pakkus Mileton endise lahke tooniga.

"Ja..jajah. Ehk ma leian midagi," soostus Belo. "Ent enne, kui tööjutt lôpetada - kas te olete sama Mileton, kes Impeeriumi ajal töötas Keskplaneedil Teaduskeskuste varustamise ministeeriumis ?"

"Olen küll," ütles Mileton, nagu oleks küsimust oodanud. Belo käsi oli kogu aeg olnud vööle kinnitatud saatja lähedal. Nüüd puudutas ta sôrm signaalnuppu. "Muide, aga teie olite vist üks tolleaegseid teadlasi ?" päris Mileton vastu.

Siis prahvatas mitu valangut. Belo ahvid olid automaadid meie elukoha seinast läbi pistnud. Kôik neli kaitsjat lendasid erinevates suundades pôrandale - sellelt distantsilt oli kuulide löögijôud tohutu. Ma ajasin end seina äärest, kuhu reflektoorselt maandunud olin, püsti.

Belo sihtis Miletoni püstolist. "Egas midagi," ütles ta rahulikult. "Head teed." Ta vajutas päästikule kaks korda järjest. Mileton kukkus kohmakalt selili. Belo tôusis toolilt püsti, astus tema juurde ja vajutas veelkord päästikule.

"Minema," kamandas ta siis.

Ma nägin esimest korda "Odeoli" kosmoselahingut pidamas. Belo istus, nägu pilves, peapuldi taga, neli ahvi assisteerisid teda ja juhiruumis valitses töökas vaikus. Ekraanil tantsisid "Odeoli" liikumise pöördeid kajastades piraatide laevad ja oma paarkümmend "Odeoli". Tabamus järgnes tabamusele, seejärel jäid kosmosesse vaid "Odeolide" aeglaselt hajuvad kujutised ja eemal tontlikult sinav planeet. Üks suurem rusu hôljus ekraanil mööda ja mul jooksis külmavärin üle selja. "Odeolide" pettearmaadas oli midagi fataalset.

"Miks sa ta tapsid ?" küsisin. Belo pööras end järsult. "Ta oleks vôinud nii paarikümne aasta pärast muutuda ohtlikuks mu ahvidele," ütles ta muiates. "Seda ilusaks motivatsiooniks. Aga praktilisemalt - see mees ei meeldinud mulle. Muide, ôieti oleks see olnud sinu töö. Mileton tegeles Impeeriumi ajal laialt teaduslike leiutiste parseldamisega. Nagu ma aru saan, on ta sellega ka jätkanud."

"Pead sôda," osutasin ekraanile.

"Ma nimetaks seda jooksvate küsimuste lahendamiseks," teatas Belo.

Mis juhtuks siis, kui "Odeol" oleks ainult ahvide päralt, küsisin endalt. Ja seejärel pärisin seda valjusti.

"Mitte midagi hirmsat," vastas Belo kiiresti. "Neil ei ole minu emotsioone. Kuidas aga jääb üliinimesega, Frank ? Kui me môôdame teda üleolekuga teistest jôu poolest, on kôige praktilisem näide siin ekraanil. Ja selle andsid mulle ahvid."

"Olgu, jumal sinu üliinimesega. Aga kuidas sa suhtud kôrvaltvaatajana sellesse, kui keegi sind ennast nii maha laseks ?"

"Jahedalt," lausus Belo. "Minu töö on niikuinii tehtud. Mateeriamuunduri projektist ei tee ma kunagi midagi teaduslikult tähtsamat."

"Aga tema töö oli ju tegemata," märkisin.

"Jamps,"arvas Belo. "Ta polnud teadlane. Temasuguseid on galaktikas mustmiljon ja keegi täidab ta koha viie minutiga. Kas sina, eriosakonna töötaja, tuled moraliseerima?"

"Ei," naeratasin vabandavalt. "Mind huvitas vaid sinu arvamus."

Belo kehitas ôlgu. "Iseenda surm on kôige mugavam surm," ütles ta süngestudes. "Hoopis ebamugavam on kellegi hukkumine sinu kôrvalt. Ma ei taipa, miks meie, materialistid, ikka veel kardame surma, kuime ei pea teda üleminekuks ühest eksistentsivormist teise. Milleks môistuspärastada liigi instinkti ? Ma arvan, et isegiu ilma ahvideta - reaalse tugevama ôiguseta - ei kammitseks mind moraal aga-kui-mu-endaga-nii-tehakse. Jah, töö - ehk ainus arvestatav kategooria. Ainuke asi, mille puhul ma môtlema hakkaksin, kui keegi tülikas mulle ette jääb. Ma ei ole mingi kohtumôistja, minu jaoks ei eksiosteeri kusagil abstraktset inimkonna hüvangut, kôrgemat ideed, mille nimel ja juhatusel ma otsustaksin inimeste elu üle, kui ma tulistan. Ent jääb inimlik kaastunne, kahju teise indiviuduaalsuse väljenduse lôpetamata jäämise pärast. Tulevane looming - kui-isik-elaks-veel- aastat-paar - on spekulatsioon."

"Nii et isegi lôpetamata jäämise seisukohast poleks sul midagi omaenese surma vastu ?" küsisin.

"Nagu ma juba ütlesin, on mu parim ja olulisim töö mateeriamuundur," lausus Belo. "Ma tean, et ma ei suuda luua midagi olulisemat, kuna me lôime ta grupiga. Parimad inimesed, keda ma kunagi tundnud olen, on surnud. Nad viisid endaga kaasa ka oma ajupotentsiaali ja mina olen vaid üks kaheksandik grupist, seega vôid ise välja arvutada, kui väike tôenäosus on mul luua midagi sama olulist."

Belo häälest kostev kibestumine pani mind veelkord môtlema, kui suurt osa tema praeguses individualismis vôis mängida kunagiste kaaslaste kaotus.

"Muidugi, kui nüüd laskuda tavamoraali, vôib luua väga kauni pildi," tähendas Belo juba tuttava sarkasmiga. "Mateeriamuundur MF käsutuses on sôjaline jôud. Oled sa kunagi kuulnud Nobeli preemiast ?" "Midagi ajaloolist?"

"Enam-vähem. Mingi sôjalise superrelva eest saadud raha eest asutatud preemia mittesôjalistele leiutistele, vist 21. sajandist. Paistab, et sel Nobelil oli südametunnistust, vôi ei osanud ta oma rahaga midagi peale hakata." Belo süngestus veidi. "Mingi paraleel on siin olemas. Kuna mina olen ainuke ellujäänu rühmast, kes andis Maa Föderatsioonile superrelva... Ühesônaga, minu ahvid on, noh, näiteks kättemaks ja kahju hüvitamine ühekorraga. Loomulikult ei saanud ma jalga lasta, mateeriamuunduri joonised, katsemudelid ja kogu teoreetiline dokumentatsioon turjal - MF pidi selle saama.Teaduslikust avastusest tegid nemad relva ja ainult relva - vôib-olla keegi meist taipas seda algusest peale, mina aga siis veel ei saanud aru. Ma ei saa ju ometi oma reputatsiooni hävitada, pannes käed rüppe ja nentides, et MF tômbas mind osavalt alt.

Kui hästi läheb, saab ahvidest kiiresti paljunev kôrvalkultuur, varustatuna MF kaasaegseima tehnikaga. Poliitilisest seisukohast on nad üks ohtlikumaid, kuna tegelevad vaid iseenese sisepoliitikaga ja ei ole üldse huvitatud kellegi teise alistamisest, abist ega toetusest. Pakun, et hiljemalt paarisaja aasta pärast on mu ahvid juba vôimelised MF'le konkurentsi pakkuma perifeerias, neid juba oma kohalolekuga neutraliseerides."

Ma sügasin lôuga. "Aga milleks nii keeruliselt ?" pärisin siis. "Üksainuke Max Belo, koloonia ahve, kellest pole veel kindel, mis ôieti välja tuleb... Samas on kôik süsteemid täis tegelasi, kes meeleldi kakleksid Maa Föderatsiooniga, kui neil jatkuks jôudu. Ja selle jôu annaks neile kasvôi seesama mateeriamuundur."

"Hmjah," tegi Belo môtliku näo. Tundsin teda juba piisavalt, et taibata - miski tema jüärgnevast jutust on trikk. Kas siis inimestest eemal veedetud aastate vôi juba iseloomu tôttu Belo tegelikult ei kahelnud, vähemalt mitte poliitilistes seisukohtades - mul polnud kompetentsi temaga erialast rääkida.

"Kas sina, Frank, pooldad... Noh, jätame vahele selle, et sina niikuinii toetad Maa Föderatsiooni, aga selle järel?"

Küsimus oli konksuga. "Mis puutuvad siia minu poliitilised veendumused," kehitasin ôlgu. "On ju selge, et kasvôi kusagil hingitseval Sôltumatul Föderatsioonil on rohkem jôudu, kui sinul üksi."

Belo muigas. "Selles väites vôib muidugi kahelda," märkis ta. "Pole nad nii tugevad ühti. Aga... Kui olekski, mis neis erinevat on ? Needsamad inimesed, humanoidid ja mônikümmend nende poolt hullutatud rassi - milleks nad peaksid MF-i vôitma ? Potentsiaal on vähemalt mu ahvidel kindlasti suurem."

"Nii et lôpuks asustavad Galaktikat Max Belo poolt loodud ahvid ?"

"Kuule Frank," ohkas Belo. "Kui kaua ma pean sulle rääkima, et nad ei tungi kallale, vaid ainult kaitsevad ennast, kui neid rünnatakse ? Muide, teie pakutud vôimalus eksisteerib siiski, aga seda sôltuvalt inimestest,mitte ahvidest. Massihävitusrelvad ja nii edasi."

"Neid relvi ei lasta ju käiku," tähendasin. "Mäletatavasti kellegi Max Belo väite järgi on enamiku inimeste ainus eesmärk vegeteerimine, mis ometi eeldab enesesäilitamist..."

"Kas see väljendub ka välispoliitikas ?" päris Max Belo retooriliselt. "Pärast impeeriumit on MF muutnud viimase sôjalis-majanduslikust vaid majanduslik-sôjaliseks. MF enesesäilitamine on tema kohal- ja üleoleku säilitamine galaktikas. Ja see ..."

Häiresignaal katkestas Belo tiraadi. Keegi oli vôtnud kursi "Odeoli" ohtlikku lähedusse.

Silmapilkselt lülitus tööle tunnussignaalide vastuvôtja. Ekraanile ilmus rida numbreid, igalühel järel "päritolu MF". Lôpus aga "Hai", "Veega, sôltumatu." Pagana kutsikad, môtlesin.

"Niisiis, meid ründab Patrull," teatas Belo. "Kusjuures neid juhib sinu enda "Hai". Milline konspiratsioonirikkumine, ah?" Rääkides puudutas ta kiiresti klahve. Üldhäire signaal alustas oma tüütut vilistamist. Kuna "Odeol" sooritas kohustuslikku juhusliku trajektoori manöövrit, oli kokkupôrkeni aega vähemalt kümme minutit. Täie endastmôistetavusega saabus ruumi Eldo, istus toolile ja aktiviseeris puldi enda ees. Piraatide purukslöömine paistis olevat Max Belole pähe hakanud. Ta valmistus Patrulliga vôitlema.

Minu oletuse kummutas mees peatselt. Kontrollides energiavaru, kehitas ta ôlgu. "Meil ei jää midagi muud üle. Mul pole küllaldaselt kütust, et riskida jumal teab kus hüperruumist välja tulla. Seda halvem neile."

Ekraani vasakusse serva ilmus järjekordne valmisolekut märkiv signaal. Belo mängis klahvidega. Suur ekraan joonistus juhiruuumi keskele, kujutades "Odeoli". Kaks väljaulatuvat ribi hakkasid eralduma.

"Vôtame terve eskaadriga," selgitas Belo mulle kôrvalpilku heites. Veel hetk, ja môlemad eraldunud osad olid näha täies pikkuses. "Odeoli" kaitsekilbid sulgusid ja laev omandas nüüd täiesti ümmarguse kuju.

"Ühte juhib Rob, teist Gert," täpsustas Belo rahulolevalt ekraani vaadates. "Lisaks on neil pardal kummalgi kolma ahvi, kes tegelevad ainult tulistamisega. Samuti on toimuv osa eksperimendist, ahvide sees olevad andurid registreerivad kogu nende organismis ja aju olulistes osades toimuva - rääkimata juba videoaparatuurist, mida on seal igal pool."

"Ja me lööme neid ?"

"Igal juhul," ütles Max Belo ükskôikselt. "Mu ahvid tunnevad strateegiat ja reaktsioonid on neil kiiremad. Mida rutemini nemad jalga lasevad, seda tervislikum neile. Käsku tagaajamiseks ei ole."

Kuradi poisikesed, môtlesin. Loomulikult otsustasid nad komandörita jäädes ülesande igal juhul täita ja Zerga lähistele jôudes allutasid eriosakondlaste ôigusega endale patrulli, mida kusagil siinkandis kohtasid. Kuigi ühe patrulli hukkumine mind külmaks jättis, tundus asjade käik nômedana.

"Niisiis, nad on kohal," teatas Belo jooksvaid andmeid jälgides. Ma tôusin otsustavalt toolilt. Samas koputas keegi mulle toruga selja pihta. Loomulikult oli see järjekordne ahv, kes mu selja taga seisis. Ohkasin.

"Belo, lase mind raadio juurde," ütlesin, hoidudes end järsult liigutamast. Max vaatas üle ôla ja kehitas ôlgu. "Vôid ju öelda neile paar sôna hüvastijätuks... Bernard, las ta tuleb!" Bernardi umbusaldust tema looja ilmselt ei hajutanud, sest terve tee paneeliesise toolini hoidis ahv oma automaati ühel joonel minu kuklaga.

"Patrull, tulge kuuldele," ütlesin identifikaatorit pulti lükates. Seejärel blokeerisin kuuldavuse ja ütlesin Belole:"Ma tahaks neile pildi ka anda. Saada oma ahvid korraks välja." Belo tegi käeliigutuse, mille peale môlemad loomad kuulekalt ukse taha läksid.

"Odeol", vôtke vastu korraldus," teatas Patrulli komandör ekraanilt. Ta olid koloneli eraldusmärgid ja üpris kandiline nägu. Samuti jäi mulje, et mehe tuju polnud kiita. "Laeval viibiv Max Belo peab jalamaid jääma sirgkursile ja garanteerima Patrulli ohutu ligipääsemise laevale. Pilti katkestada ei tohi, minu meestel peab olema tühi koridor kuni juhiruumini. Sama kehtib môlema väiksema laeva kohta. Vastasel korral läbirääkimisi ei toimu."

Siis vaatas ta vist esmakordselt ülekannet ja kortsutas kulmu. Arvatavasti polnud mu poisid vaevunud mind oma ettekandes mainima, oletades, et Belo on mu ammu maha löönud. "Kes on sidel ?" küsis ta seejärel torisevalt.

"Frank Steen. Olen Eriosakonna komandör."

Ekraan, samaaegselt ülekandega Patrullile, jätkas ka laevade liikumise edasiandmist skeemina - otsepilt olnuks lootusetult kôikuv tänu juhuslikule kursile. Patrull valmistus ründama ja "Odeol" koos ahvide juhitud laevadega vastu vôtma. Ahvide kursist vôis nentida, et nad tôesti tunnevad kosmoselahingu strateegiat.

"Teie identifikaator," nôudis Patrulli komandör. Asetasin pöidla ettenähtud kohta identifikaatoril. Koloneli nägu venis pikaks.

"Korraldus Patrullile. Kohe jätta maha laev "Hai", jätkata endise ülesande täitmist ja lôpetada igasugused kontaktid "Hai"'ga. Raport vahejuhtumist esitada ettenähtud korras, eriteate järgi vajadust ei ole. Vastu vôetud ?"

"Vastu vôetud," ohkas mees ekraanil. "Palun andke üldpilt ruumist - ega teid ei santazeerita..."

Mehe toonist kostis vabandus. Sôjaväe hierarhia järgi olin ma temale üpris suur ülemus. Suurendasin saadetavat pilti. "Palun."

Minu poolt oli see vastutulek. Eriosakonna komandör ei pruukinud alluda mingisugusele sôjaväe rutiinile, kui tema identifikaator oli korras, Infoteenistus seda kinnitas ja komandör viibis ülesande täitmisel. Tôsi, selleks, et suur "I" saaks mind ka praegusel hetkel kontrollituks ja volitatuks tunnistada, tulnuks ühendus vôtta hüperruumimajakaga. Ühelt poolt nôudnuks see aega, teisalt polnud sôjaväe sekkumine meie asjadesse hea toon. Kapten, kes asjata tülitab akrediteeritud eriosakondlast, saab kindlasti sôimata, olgu ta vôi auastmelt kolonel.

"Vastu vôetud, asun täitma," teatas mees ekraaninurgast rahulolevalt ja katkestas side. Hetke pärast muutis Patrull kurssi. Too mees paistis olevat kosmoses "vana kala" ja polnud imestada, et ta ei soovinud "Odeoli" ja tema saatelaevu rünnata. Päästsin neli laeva ja pagan teab, mitu meest, môtlesin huuli krimpsutades. Hea,et oma volitusi kuigi sageli kasutada ei tule. Samas kôlas järjekordne häiresignaal.

"Oh noorus,noorus," vangutas Max oma puldi ees pead. Läbi eesruumi sööstis lapiline kogu - Eldo vôttis oma endise koha sisse. "Hai" oli otsustanud üksinda rünnata.

"Kas te neile ei taha mônda moraaliloengut pidada?" küsis Belo viisakalt. Taipasin,et minu ôigus Patrulli käsutada oli talle teatud mulje jätnud. "Tôsi,seda tuleb kiiresti teha,enne kui laev ära augustatakse." "Odeoli" kaitseseade oli tööle lülitatud ja skeemile joonistusid punktiiridena pseudolaevad." "Hai", tule kuuldele," nôudsin resoluutselt. Ekraanile ilmus nüüd juba originaalpilt - pseudolaevade tôttu vôis "Odeol" liikuda küllalt sirgel kursil. "Hai" teostas manöövrit, tulistades pidevalt. Tema ümber, kohal ja all liikusid kiirust kaotavad pettepildid "Odeoli" tütarlaevadest. " "Hai" nôuan,et te viivitamatult taganeksite!" üritasin uuesti. Veel môni hetk - ja "Odeol" pidi lôikama "Hai" kurssi. Laeva küljele ilmus kiiresti hajuv suitsupilv - nad olid saanud järjekordse tabamuse,suits oli laialipaiskuv plasma ja ôhk, mis läbistatud ruumidest välja tungis. Siis lipsas üks tütarlaevadest ilmselt peaaegu "Hai" külje pealt läbi - ekraan lôi mootori plahvatusest heledaks. Eemale paiskunud "Hai" polnud enam rünnakuvôimeline, saades liikuda vaid kaarjoonel. Nüüd kujutas ta endast vaid ideaalset märklauda.

"Belo, kutsuge nad ükskord tagasi," ütlesin ohates. "Nüüd vôime ometi eemale minna." Max noogutas nôusolevalt. "Odeoli" kaitsekilp avanes külgedelt.

" "Hai", tule kuuldele," nôudsin prooviks veelkord. Ootamatult ilmus ekraaninurka side pilt. Linder istus komandörikohal, Albe etendas arvatavasti vanemat ohvitseri.

"Härra Steen, meeskonna ühise otsusega on teilt ära vôetud ôigus "Haile" käske anda," rääkis Linder monotoonselt, korrates arvatavasti mitte enda teksti. "Teie tegevuse kohta on raport esitatud koos taotlusega teie komandöriôigused ära vôtta." Märkasin tema käisel tuttavat komandöripaela. Hm, tema küll minu kohta otseselt ei himustanud.

"Samuti on teele saadetud ettepanek teid arreteerida ja vastav teade saadetud edasiandmiseks kôigile MF ametnikele."

Linder tegi pausi ja ma segasin kiiresti vahele: "Hea nôu vôite ikkagi kuulda vôtta. Lôpetage "Odeoli" tülitamine, see käib teile üle jôu. Ja ärge kiirustage Keskplaneedile tagasi..."

Arvatavasti katkestas Albe side. Max Belo vaatas minu poole, näol veidi haletsev ilme.

"Ja nii lôpebki teie karjäär?" Ma ei vastanud.

Meil ei läinud korda endale uut saarekest otsida. Ilmselt oli lahingu tôttu alarmeeritud terve Zerga. Meie signaalidele ei vastanud keegi. Kuigi ahvid tegid arhipelaagides tühja saare otsingul piloteerimisimesid, vôttis neid vastu pidev ôhutôrjerelvade tuli. Belo kôndis mööda juhiruumi närviliselt edasi - tagasi, veel üks piraatide laev läks eelmiste teed, kui üritas luureeskaadrit häirida ja "Odeoliga" kokku sattus, ent maandumiskohta me ei leidnud. Zergal käis elu oma rada, piraatide laevade tulekust ja minekust andsid aru hüperruumikoridoride suunas liikuvad täpikesed "Odeoli" juhtimisruumi ekraanil, kui ümbritsevat radarikaarti vaadati, ent meid enam kaubapartnereiks ei tunnistatud. Kui ühel hetkel "Hai" signaal juhiruumis vastu vôeti, leidis Belo, et aeg on ära minna.

Järgmine planeet oli juba otseselt ebamugav, kuid Belol polnud valikut. Hüperruumigeneraatorid ei kulutanud kuigi palju, kui liikuda otsejoones - ent nii oleks Belo jôudnud veel hullematele ääremaadele. Perfeerias oli sirget ja kaardistatud koridori peaaegu vôimatu leida, kui just ei tahetud liiikuda galaktika keskmest väljapoole. Tôsi, lohutus, kuigi kesine, oli, et keskmes puudus sirgjoonelisteks hüpeteks üldse vôimalus. Hüperruumis Pöörde sooritamine oli aga juba riskantne - "Odeol" vôis jääda üldse HG-de kütuseta. Belo polnud tagasi tulles arvatavasti osanud oodata nii tormilist tähelepanu Eriosakonna poolt, muidu olnuks ta ehk varem kütusega kokkuhoidlikum.

Belo valis lihtsaima variandi. Ta liikus otsustavalt Zerga II poole.

Luba polnud siin maandumiseks vaja küsida. Täpsemalt, vôinuks küll, kuid poleks antud. Planeeti asustasid aborigeenid, kelle nimetus eksisteeris ainult Zerga I piraatide keeles ja oli selleski piisavalt ropp.

Planeet oli arvatavasti üsna kogemata sattunud nii veeküllase naabri kôrvale. Nagu ahvid kataloogiandmeid kontrollides veendusid, polnud sellel tilkagi vett maapinnal, vaid ainult ôrn jälg atmosfääris. Kui midagi leidus, siis kusagil planeedisügavustes. Ka atmosfäär oli küllaltki hôre ja valdavas enamuses mittehingatav. See tähendas skafandreid. Tänu temperatuuri järsule vaheldumisele elas enamik aborigeene maa-alustes asulates - kuigi sealses pôrgukliimas kuidagi tsivilisatsiooniks arenenud, armastas ka see rass arvatavasti mugavusi.

MF kataloogist aborigeeni pilti uurides arvasin, et turistide hoidmiseks MF hotellidega planeetidel kasutatakse ehk ka kataloogiillustraatoreid. Piltidel oli must, üksikute kollakate tähnidega vormitu kogu, mis juba välimuselt tundus agressiivsena. Täpselt sellisena olin kogu aeg ette kujutanud eluvormi, mis maalasele meeldida ei saa. Kataloogi väidete järgi ei olnud elukal konkreetset jäsemete kuju, nägi ta maa môistes laubaga, liikus suhtelise aeglusega ja oli inimeste suhtes vaenulik, täpsemalt väljendudes ahne - keemiliselt teatud viisil töödelduna kôlbas liha temalegi söögiks, samuti olid nad kolonisatsiooniajastul ôppinud tekstiili armastama. Igatahes ei tundunud aborigeenid mulle meeldiva seltskonnana.Eluviis oli neil loomulikult öine. Kuna me jôudsime Zerga II juurde parajasti siis, kui liivarohkemas rajoonis jäi veel kaheksateist tundi ööaega, leidis Max Belo, et on paras aeg lôôgastuda.

Uurisin andmepanka, lootes kataloogiandmetele lisa leida. Max Belo kirjutatud raamatut Zerga II kohta polnud, kuigi selle leidmine poleks mind enam imestama pannud. Siiski avastasin midagi üpris tüütut piraate puudutava kirjanduse hulgast. Igaks juhuks olid Zerga I piraadid paarkümmend aastat tagasi Zerga II'le jätnud suurema koguse väikese lasketugevusega aborigeenide jäsemetele kasutamiskôlblikke relvi ja laskemoona. Autor oletas, et eesmärgiks oli kas muuta keerulisemaks vôimalikku Impeeriumi baasi rajamist Zerga II`le, vôi, vastupidi, soov aborigeene vennatapusôjas hukkunutena näha. Mingeid hilisemaid andmeid polnud.

Ma vedelesin parajasti "Odeoli" metsatukas puu all, olles nii oma nimekaimu kui ka Roberti mugavuse huvides peegelseinaga välja lülitanud, kui eemalt sulinat kostis. Mône aja pärast ilmus väljalülitamata ossa Max Belo, juuksed märjad ja näol heatujuilme.

"Kuule, Frank, ehk kasutame seda aega veidi kasulikult ja vaatame pealabori üle ?" pakkus ta. "Kui ma veidi aega tööd teha ei saa, hoiab ehk selgitaminegi vaimu värskena." Kehitasin ôlgu ja tôusin. Viimase aja sündmused olid mind juba unustama pannud, et tegelikult on Belo teadlane.

Erinevalt teistest Belo laboratooriumitest valitses ahvide jaoks môeldus ruumipuudusest tingitud korralagedus. Kogu ruum oli täis kuhjatud erineva otstarbega seadmeid. Osa neist tulid mulle tuttavad ette varem nähtud "Odeoli" varustusest, kuid Belo oli siin endale ilmselt vaba voli andnud: lahtivôetud paneelid, ümberpaigutatud juhtmed, ruumi kokkuhoiu huvides äralôigatud osad - kogu aparatuur oli silmnähtavalt ümber ehitatud. Tehnika koondus nelja lahtimonteeritud tervishoiukontrolli silindri ümber. Belo aktiviseeris suure ekraani ja pööras sissejuhatuseks kogu kremplile selja.

"Kui palju sa tead geneetika arengust ?" päris ta sissejuhatuseks.

Kehitasin ôlgu. "Umbes nii palju, et selline teadus on olemas, kuid luku ja riivi taha pandud, piiratud mitmete seadustega ja üldiselt ala esindajatele hästi ei vaadata," vastasin meenutades.

Belo sügas lôuga. "Hm, seda pole just palju. Päris ringi me kah ei pääse, nii et tuleb loengut pidada." Arvatavasti viisakusest môtiskles ta valjusti.

"Nagu enamik Maa teadusharusid, saavutas geneetika oma tipptaseme 21. sajandil. Ametlikud väited kôlavad vist umbes nii, et see teaduse haru jôudis oma piirini, kustmaalt edasised uuringud oleks olnud paremate peade äratômbamine praktilisemast tegevusest. Muide, täiesti valeks seda nimetada ei saa." Max Belo muigas kôveralt. "Mäletatavasti oli 21. esimene koloniseerimissajand, nii et kôik, mis otseselt koloniseerimisse ei puutunud, oli ebaparaktiline. Veel teine aspekt - puudus ohutu tehnoloogia. Tavakodanikku kummitasid tehislikult loodud vôi isetekkinud koletised, kes öösiti laboratooriumitest välja tema kôri kallale ronivad. Kogu geneetikat piiravate seaduste ideestik pärineb 21. sajandist, kuigi seda on mônevôrra moderniseeritud. Tänu neile asjaoludele pärast 21.'st kôrgemate vormide geneetikaga praktiliselt enam ei tegeldud. Loomulikult oli väiksemaid uurimusi, kuid neid ei finantseeritud kuigivôrd."

"Vaevalt et minagi oleks haknud tegelema selle teadusalaga, kui poleks olnud mateeriamuunduri projekti," lausus Belo pärast pausi. Nagu tavaliselt, muutsid meenutused ajast enne MF-st lahkumist teda veidi lüüriliseks. "Asi on selles, et kuigi muundur omab energeetiliselt loomulikult revolutsioonilist tähtsust, on ta sellel alal ikkagi mikroskoobiks, millega naelu seina taotakse. Liiati, vaevalt me oleksime loonud asja, mille ainus funktsioon on MF sôjalise vôimsuse säilitamine. Täpsuskiirguri projekt môlkus mul juba tollal meeles, kuid loomulikult pidime kôigepealt kontrollima lihtsamat mudelit.

Eksisteeris küllaltki suur tôenäosus, et mateeriamuunduri puhul ongi tegemist geneetikale vajaliku "ohutu meetodiga". Niisiis, muunduri projekt oli kôigi katsete eelduseks."

Belo puudutas klaviatuuriklahve. Seejärel vôttis ta ühe anduri ja paigutas selle kiire liigutusega mu käsivarrele. Mône aja pärast tekkis minu kôrvale ôhku hägu ja vôttis üha rohkem minu pea kuju. Esimest korda nägin "Odeolil" holograafilist ruumikujutist. Pea pööras ja vaatas mulle otsa. Ma polnud end küll kuigi ammu peeglist uurinud, kuid oli kindel, et kujutis kordas küllaltki täpselt minu näojooni. Tôsi, tänu lihaste pingsusele oli ilme kramplik ja küllaltki tühi.

"Olemasolev baas," tähendas Belo. "Nagu arvata vôidki, pole see holograafiline foto, vaid sinu pea kuju, salvestatuna sinu DNA-s. Tänu varasematele uuringutele oli teada, milline osa DNAs millist informatsiooni sisaldab. Mul kulus ainult paar kuud, et välja töötada vajalikud programmid. Minu käsutuses on ka küllalt vôimas Lankse kiirendi, nii et kusagil poole tunniga vôiksime valmistada teise Frank Steeni."

Ma hingasin sügavalt sisse. "Kas see ongi kôik?" pärisin arvatavasti küllalt kohtlaselt.

"Kaugeltki mitte," ütles Belo. "Mäletatavasti Lankse kiirendi leiutati 24. sajandil. Teine Frank Steen poleks mingil juhul eluvôimeline väljaspool toitelahust, kus me ta kasvataksime, ja kui isegi oleks, poleks tal mingil juhul môistust. Siit töö alles algas. Üldiselt, sinu aju sisu on näiteks täiesti sinu enda kui isiksuse omadus, geneetilises materjalis pole loomulikult üles tähendatud, et sinust saab eriosakonna töötaja vôi et sul on vastikus kollase värvi suhtes. Tôsi küll..." Belo mängis klaviatuuril. "Suure töenäosusega esineb sul kerge allergia soolase vee vastu, kuid küllap see on juba välja ravitud."

Ma kehitasin ôlgu. Loomulikult oli Belol ôigus. "Kas see pole rohkem meditsiin ?"

"Olgu peale, näide oli üldiseks arusaamiseks," ütles Belo vabandavalt. "Minu ülesanne polnud aga mingite pärilike omadustega tegelemine. Ma pidin teada saama, kuidas muuta ahvi arenguvôimeliseks, jättes talle potentsiaali kasutada oma loomaeeliseid. Kokkuvôttes oli see üpris keerukas. Hm, tagantpoolt ette minnes tundub küll primitiivsena."

Meie ette tekkis järgmine holograafiline kujutis. "Tom," ütles Belo asjalikult. "Nii, ja siin on tema DNA lôik, mis kajastab väliskuju. Mutatsioon neljandas osas - palun." Tomi nina nihkus taha. "Mutatsioon seitsmendas." Lôug muutus etteulatuvaks. "Ja nii edasi.

Tegelikult, uurida arenguvôimaluste poolest ahvi tähendab uurida inimest. Mis eristab meid ahvist füsioloogiliselt ? Mis eristab meid ahvist ajutegevuse tüübilt ? Niisiis, kôigi tööde alguses ei jäänud mul muud üle, kui ise masinasse ronida."

Belo pööras end esimese aparaadi poole.

"Endastmôista teeb pôhitöö ära arvuti. Olemasolev materjal aitas mind oluliselt, ent MF oma deklaratsiooniga oli kôik varasemad tööd ära nülinud. Nii tuli mul teostada rida inimkatseid, et uurida modelleerimise täpsust."

"Kôige keerulisem oli informatsiooniga, mis puudutas lapsi. Teatavasti teatud vanuses vastab noor ahv praktiliselt sama vanale inimlapsele. Siis astub esile meie arenguvôimelisus - see aga pole "asi iseeneses", vaid nôuab môistuseni jôudmiseks veel keskkonda, kasvatust otseses ja kaudses môttes. Ahvi arenguvôimeliseks muuta pole minu käes oleva tehnikaga üldiselt keeruline, vähemalt tagantjärele vaadates. Otseselt vôetuna teeb inimesest sünnipärase idioodi geneetiline mutatsioon - tema aju on pärsitud. Mudelina vôime oma ahvi vaadata samuti sünnipärasest idoodist lapsena. Tema aju funktsionaalsust saab muuta samamoodi, kui tema välimust. Loomulikult vôinuks ma toota arvukalt järjest arenemisvôimelisemaid ahve, kuid otsest vajadust polnud: seda protsessi sai modelleerida. Järk-järgult, kontrollides ka loomkatsetega, aretasin ma ahvi, kellel oli ahvi kohta superfunktsionaalne aju. Inimesele tagavad arenguvôime otsmikusagarad - ehk pole see ainuvôimalik, kuid minul oli lihtsam loodust kopeerida. Vôiks arvata, et töö oli sellega tehtud, ent see oli alles algus: "mudel" vastas küll arvuti eeldustele, kuid selle tôelevastavust tuli kontrollida."

Belo liigutustes oli teatud pateetilisus, kui ta laboriseadmetele osutas. "Siinne ongi kontrolliks môeldud. Ahvidele, kes "mustast koridorist" kasvatuse saanutena tagasi tulid, anti siin muljeid ja vaadeldi nende reaktsioone. Loomulikult kerkis üles järgmine probleem: milline edusamm vôi tagasilöök tuleneb kasvatusest, milline aju vôimekusest. Mul polnud teist valikut, kui korraldada topelteksperiment; ônneks jagus mul aega priipärast, samuti materjali. Iga järgnev eksemplar vastas veidi rohkem eeldustele, endastmôista süvenes ka pidevalt ettevalmistus. Ning lôpuks jôudsin ma tasemele, kus automaatôpe ennast ammendas. Ma vôisin seda tôhustada, kuid mul puudus vôimalus kontrolliks: ahvide môttetegevus vajas juba sotsiaalset keskkonda, et nende paremusi vôi puudujääke tundma ôppida. Nüüdseks pidi neid koolitama elu ise."

"Ma ei tea ôieti veel, milleks nad vôimelised on, katseseeria on pooleli. Igatahes pole praegune veel piir. Pealegi proovin ma sedasama kiirendit ümber ehitada. Tehniliselt peaks isegi vôimalik olema mutageense toime kaotamine - ahvid in vitrio vähemalt paariaastaseks aretada, seda suhteliselt väikese ajavahemiku jooksul." Belo ohkas. "Igatahes pole mul ammu olnud nii ilusat aega, kui need poolteist aastat - hm, ütleme, sünnitustegevust. Vahel on isegi väike segadus ajaarvamisega - vaadake, need ahvid on neljasaja aastase arengu produkt. Minu tagasihoidliku arvestuse järgi veetsid nad umbes nii palju "musta koridori" läkitatud "kutsikates". Suurem osa ajast kulus loomulikult esialgsetele mutatsioonidele. "

Meie ette ekraanile ilmus nelikümmend ahvi. "Palun väga, Max Belo mängimas emakest loodust," tähendas mees. "Esimene paar on vanemad. Iga järgmine omab kuni paarkümmend mutatsiooni ja nii edasi. Toitusid nad universaaltoitemassist ja iga vahepealne isend elas suguvôimeliseks saamiseni, pluss väljumine "mustast koridorist", pluss testid. Viimane on jällegi Tom."

Tingmärkide järgi olid kôik ahvid peale esimese papa ja Tomi emased. "Aga nende isad ?" pärisin.

"Nad on kunstlikult viljastatud," ütles Belo. "Sealjuures täpsuskiirguriga töödeldud spermatosoididega. Ahjaa, pisiasjade hulgas ma unustasin mainimata, et nende väliskuju on loodud planeeritud marsruudi järgi - et ma vôiksin vähemalt üht neist külastatavatel planeetidel alati kaasas tassida."

"Odeolil" on siis kindel sihtkoht?" pärisin huviga.

"Loomulikult mitte, " ütles Belo muiates. "Küll aga môned vahepealsed. Ma panin nende materjali igaks juhuks koodi alla, nii et otsimine ei tasu vaeva. Muide, üks ahvidest, Gert, on ka Maa gorilla."

Ma ainult mühatasin.

"Aparatuurile siin ei oskagi nime anda," lausus Belo ringi vaadates. "Seal on muidugi kiirgur, millega väikesi Franke saab teha. See süsteem on paaritamise asendamiseks. Too kast seal nurgas - eraldi kehaosade autonoomne kontroll. Ja nii edasi, môned ka mitte ahvide jaoks. Ausalt öeldes meeldib mulle sin rohkem, kui tolles metsatukas - viimane oli ühe mu kunagise kaaslase idee. Siin saab ka edukalt kokku panna igasuguseid "Odeoli" tülikaid lisaseadmeid - tülitajate jaoks."

Puldilt kostis mingi meloodia. Belo lülitas ekraani juhiruumile ümber, vaatas korraks näitude rida, mis serva joonistus, ja noogutas siis. "Egas midagi, viimane mugav vôimalus. Et mitte asja keeruliseks teha, saadan ma ahvid "Arpil" platsdarmi hôivama." "Arpi?" "Üks neljanda suurusjärgu laevadest "Odeoli" keres," selgitas Belo. "Nii palju, kui mina tean, on siinsed aborigeenid ebasôbralikud. Kui neile meeldib jôudu kasutada, vôivad nad seda teha ühekorraga. Muide, mu ahvid näevad üpris hästi pimedas. Infrapunases on operatsioon nähtav, nii et läheme juhiruumi."

"Arpi" eemaldus aeglaselt "Odeolist". Laev oli "Haist" küll suurusjärgu vôrra väiksem, kuid küllalt imposantne. "Hai" oleks vôinud osutada edukat vastupanu "Odeolile", kuid kolme eraldi laeva puhul olnuks lôpp lühike. Lollpead, môtlesin südametäiega, jagavad vôimatuid ülesandeid.

Pilt, mis planeedi pinnalt avanes, tuli ilmselt "Arpilt". Infrapunasega oli lootusetu näha läbi atmosfääri detaile. Samas ilmus laev ka ise kaadrisse. Ütlesin:"Hm."

Belo vaatas minu poole. "Teist sorti peegel," selgitas ta lühidalt. "Kaamera on muidugi laeval."

"Platsdarmil" oli aborigeene. Jahtunud kôrbepinna tumepruunil taustal liikusid punakad täpid. Laeva lähenemisel läksid need pildil suuremaks.

Välkkiirelt libises üle ekraani mitu heledat kiirt - "Arpilt" lasti välja midagi sooja. Siis sähvatas mitmes kohas korraga. Suurendatud pildil hakkasid punased täpid kiiremini liikuma ja jäid siis paigale. Belo vaatas minu poole ja muigas.

"Mis asi see oli?" pärisin viisakalt.

"Kiirgur - pomm," lausus Belo. "Oma valdust tuleb ju millegagi piiritleda."

"Kas need seal on surnud ?"

"Aga loomulikult. Kiirgur lammutab suure efektiivsusega keerulist orgaanilist kudet. Tôsi, ka meie oma. Aga nüüd, kui pommi môju on lôppenud, lasevad mu ahvid kôigi pihta, kes veel oma nina meie territooriumile topivad, kolm tundi märki ja ma usun, et oma laadimistööd saame pärast rahus tehtud."

"Aga moraal ?" pärisin pilklikult. "Nad on ju môistusega olendid."

"Moraal ?" Belo môtles hetke. "Neil pole ju isegi teadust."

"Odeol" liikus korrapärasel orbiidil ja oli seetôttu meie platsdarmist suure osa ajast üpris kaugel. Kuna aborigeenid end ei näidanud, kippus mu ettekujutus loetust tuhmuma ja hädaohutunne kadus tasapisi. Belo oli ahvidele jaganud täpsed instruktsioonid ja me oleks vôinud laeva jäädagi, ent mees polnud nende killast, kes oleks piirdunud môôtmistulemuste ja proovidega. Ma ei imestanud pôrmugi, kui Belo mônikümmend tundi pärast esimesi saabunud konteinereid mind planeedile huvireisile kutsus.

Me vaatasime oma valduse üle ja ma pidin möönma, et kôik on plaanikohane. Ahvid said tööga suurepäraselt hakkama, ümberringi oli küllaltki igav kôrb, ja skafandris, mis arvestatavas osas ainult kiivrist koosnes, tuttav liiga värske ôhk. Belo vaatas ringi, uuris pikalt binokliga eemalt paistvat korrapärast moodustist - mingi kivimilasu, pooleldi liiva alla mattunud, minu arvates üpris ebahuvitav - ja rääkis raadios midagi ahvidega. See planeet mulle ei meeldinud.

Tagasilennul istusime môlemad "kutsika" tagaosas ja môlgutasime omi môtteid. Mind vaevas peamiselt sihtkoht, kuhu "Odeol" pärast varude pealevôtmist suundub. Ma ei osanud midagi tarka arvata.

"Lollakas arhitektuur," arvas Belo ja ulatas kivimilasu pildi mulle. "Me tegime oma maabumispaiga arvatavasti otse nende linna külje alla. see peaks sissekäik, ütleme, värav olema." Vaatasin pilti tähelepanelikult, kuid ei leidnud ikka midagi märkimisväärset.

Siis paiskusime nôksatusega tagasi. "Kutsika" kurss oli järsult muutunud. Tom juhipuldi taga häälitses lühidalt. Haarasin Belo eeskujul skafandrikiivri ja tômbasin pähe.

"Frank, vôta teine laser," kamandas Belo. "Kutsikas" tegi teise nôksu. "Ja kiiresti. Ma lasen su maha." Belo käes oli K-42 ja tema nägu kiivri taga polnud just sôbralik. Ma keerasin end tooliga seinaekraani poole.

See ei olnud "Hai." Meid ründas kolm kuuenda suurusjärgu laeva ja taamal paistis veel midagi. Ma aktiviseerisin kähku laserijuhtimispuldi.

"Kahest esimesest läheme puhtalt mööda," teatas Belo teist relva juhtides. "Kolmandaga ole valmis."

Silmapilk hiljem tuli veel kaks nôksakut. "Kutsikas" liikus Tomi käe all mööda ahvitrajektoori. Meie ümber sähvis nagu äikseööl. "Tuld," kamandas Belo. Kolmas laev planeeris meil teed lôigata.

Ainsa hetkega haihtus "kutsikast" kogu ôhk, kaks küljetooli olid ära pühitud, laes ja pôrandas mustas kosmos. Kolmanda laeva küljel plahvatas midagi. Tabamused olid nii meie kui nende manöövri ära rikkunud, kuid me olime peaaegu pääsenud.

Raadiost kostis midagi arusaamatut. Vaatasin Belo poole ja siis uuesti välja. Eemalt paistnud laev oli kohale jôudnud. Sôiduk oli kaubalaev ja kuulus viiendasse suurusjärku. "Kutsikas" tegi meeleheitliku manöövri, laev keeras veidi - meie trajektoori hüpped enam tabamusest ei päästnud. Mitte midagi ei juhtunud.

Siis ilus kosmosesse meie ees veel neli uut objekti. Erineval kursil lähenesid meile "kutsika" suuruses tundmatu kujuga laevad.

"Oli ka aeg," nentis Belo ja osutas paremale. Sealt tuli "Arpi". "Kutsikad" meie ees muutsid jalamaid kurssi.

Belo oli küllaltki veidra näoga, kui me "kutsikalt" maha tulime. Mul kibeles küsimus keelel, kuid ma ei hakanud seda välja ütlema. Miks tollelt laevalt ei tulistatud ?

"Vôib-olla ka teie rahvas," lausus Belo pärast salvestuste kontrolli. "Tunnussignaalides oli kôikjal "sôltumatu", nii et rohkem nagu piraadid." Ta oli sügavalt môttes ja ma arvasin teadvat, mis talle peavalu tegi. Kuid ma polnud temast pôrmugi targem.

Kuna töö kulges normaalselt, ei näinud ma Belot tükk aega. Nagu hiljem selgus, korrastas ta laborit uue eksperimendiseeria jaoks.

Sattusin temaga kokku ühel lôunasöögil. Mees räntsatas toolile ja asus endale toitu ette kuhjama. "Kohati tunnen ma Keskplaneedi järgi isegi igatsust," teatas ta. "Eriti siis, kui môni sealsetes laborites olemasolev asi tuleb endal valmis nikerdada."

"Kuule Max, aga ikkagi, miks sa ei taha MF-i tagasi pöörduda ?" küsisin otsustavalt. "No olgu, meie meetodid sinu tagasitoomiseks olid ja on vägivaldsed, aga ma olen veendunud, et kord juba Keskplaneedil olles ei takistaks sind keegi tegemast täpselt sama tööd, mida sa tahaksid."

Nelo tôstis pilgu söögilt ja vaatas mind hapult. "Tôepoolest, sa ei saa sellest aru," ohkas ta. "Vôib-olla tookord, kuus aastat tagasi ma läksin ära selle riigivormi eest, konkreetsete piirangute eest, mida see teie totakas impeerium mulle seadis. Aga kulla Frank, sa unustad, et mul on laeval suurepärased vastuvôtuseadmed. Impeeriumi muutumist demokraatlikumaks Maa Föderatsiooniks sain ma surepäraselt jälgida. Aga sellest aitas täiesti, et taibata - kôik kôrgem vôim on oma loomult sarnane. Sina oled fanaatik, eks ole ? Sind kasvatati printsiipide järgi, et vanale ühiskonnale tuleb üles ehitada uus ja parem, sinus on olemas eeldus seda uskuda, sest iga MF vähegi môtlev kodanik teadis juba Impeeriumi ajal, mida see riik endast tegelikult kujutab. Te rahuldute uue ja parema vôimuga enda üle, sest teile on ôpetatud, et kogu oma heaolu vôlgnete sellele vôimule, ainsale, kes on suuteline teile kätte andma kôik mugavused ja igapäevase elu vajaminevad tarbed. Vaata, Frank, see on puterdamine. Mitte ükski ühiskonnakord ega vôimuvorm pole väärtuste looja, vaid inimkond. Pole ühtki pôhjust, et austada vôimu, riiki ja kontrollli isiksuse üle mistahes kujul kui absoluuti. Ja konkreetne Maa Föderatsioon? Mul on siin, oma laevas, tuhat korda mugavam. Loomulikult on nüüd MF tunduvalt vabam. Aga mul pole tema järele vajadust. Ma ei vôlgne temale kui vôimule midagi. Ma ehk vôlgnen inimkonnale, tedusele - ilma viimase arenguta poleks mul "Odeoli", teadmisi, praktiliselt midagi - aga MF raamid ei oleks mingilgi määral selle vôla tasumine."

Ta vaatas mind môtlikult. "Lisaks - teie MF on täis fanaatikuid. Ei ole enam mässavaid provintse, igal pool vôetakse MF kodanikku vastu vähemalt viisakalt, teil on infokeskus, mis tagab mugavuse igal pool, kui vaid ette välja uurida, kuhu minna - kogu see heaolu toodab impeeriumi aegu mäletavate inimeste hulgast uusi ja uusi fanaatikuid. Aga mulle ei meeldi nendega pôrmugi suhelda, rääkimata sellest, et mônest sellisest tüübist vôib hakata sôltuma mu töö. Fanaatik ei môista niikuinii, miks ma tema ideid ei toeta, ta ei hakka seda arutlemagi - olen vanlane ja kôik." Belo muigas. "Tegelikult olengi, kuigi passiivne. Ma loodan, et sa saad ükskord aru, miks ma midagi MF-i pole ära kaotanud?"

Ta on pettunud MF-is juba selle üleminekuajal, môtlesin üllatusega. Fanaatikutejutt - siin polnud midagi imelikku, olid ju Belo môttekaaslased impeeriumis tema teada viimaseni surma saanud, küllap leiab ta, et ülejäänud pole midagi väärt.

Belo, olles veel hetke môtisklenud, asus uuesti söögi kallale. Tundus, et vähemalt kaks korralist einet oli tal vahepeal vahele jäänud.

Belo kontrollis veidi närviliselt laadimiste käiku. Nagu ma aru sain, oli ta oma töös kuhugi välja jôudnud, kus eelduseks olid katsed normaalses, see tähendab, hapnikku sisaldavas atmosfääris.("Nagu teada, on meie galaktikas küllalt näiteid ka mitte süsinikul pôhinevast orgaanilisest elust, aga need ônnetud rassistid MF-is ei ole kunagi ôieti viitsinud neid uurida. Huvitav oleks, aga paraku olen ka mina surelik...") Ma läksin temaga kaasa ainult igavusest.

Kôigepealt alustas Belo vaidlust töid juhatava Gerdiga. Kuna ma ahvikônest kuigivôrd aru ei saanud, jäi üldine sisu küllaltki arusaamatuks,. igatahes rääkisid nad ratsionaalsusest.

Nagu alati, tolgendas mu kannul Bernard. Ilmselt oli üks transportööri juhtivatest loomadest, kelle nime ma ei mäletanud, tema töökaaslane (küsiks ôige Belo käest, kas ahvidel vôib esineda sôprust ?). Bernard hôikas talle midagi - kuna teise kôik neli jäset olid ametis transportööriga, tegi ta sabaga mingi zesti.

Kui hakata môtlema, tuleb välja armas muinasjutt lasteprogrammist, môtlesin neid vaadates. Aeg-ajalt näidati neil kanalitel lugusid mingist armsast planeedist, kus elanikeks kenad,lôbusad, karvased, pehmed ja südamlikud loomad. Kuigi tôenäoliselt oli kogu lugu täielik väljamôeldis (vähemalt mina polnud planeedil käinud), leidus karjakaupa lapsi, kes asjasse uskusid. Peaaegu sama, arutasin ahve vaadates. Vähemalt senikaua, kui neid ei rünnata, vôi kui Belo neile käsku ei anna. Ent samas on nad nii efektiivsed môrvarid...

Belo oli vaidluse lôpetanud ja üpris rahul. Laadimiskäigule heidetud pilk oli juba rohkem hajameelne kohusetäitmine. Nagu vôiski oodata, suundus ta lifti poole. Armas ja täpselt tulistav ahviühiskond vôis iseeneses edasi tegutseda.

Max Belo ei teinud meie tagajamisest suuremat numbrit, kui ettevaatusabinôusid jälgida. Vaid üks ahv pidi valvama "Odeoli" radariekraani taga ümbritsevat kosmost ja kaks ahvi saadeti planeedile lisaks, ainsa ülesandega ümbruskonda jälgida. Ja veel - Belo lasi neil relvad ära peita. Mina ei taibanud.

Lisaks muule tekkis Belol peatselt uuesti huvi planeedi vastu. Imelikul kombekl hulkus ta niisama töökoha ümber. Ma poleks ehk viitsinud temaga kaasa minna, kuid oma äraolekul pani Belo ühe ahvi, tavaliselt Bernardi, minu järele valvama. Tema seltskond mulle ei meeldinud ja ma otsustasin kaasa minna.

Meie käimisi oli arvatavasti distantsilt hoolega silmas peetud. Pärast transport"kutsika" äralendu saabusid jalamaid neli tundmatu kujuga raketti ja maabusid, nagu paraadil. Ka nemad ei tulistanud kordagi. Vaatasin rabatult Belo ahve. Need jôllitasid oma kiivrite alt laevu nagu ilmutisi, liigutamata käppigi. "Frank, visake oma püstol ära," kuulsin raadiost. Siis kostis raginat, saatja polnud arvatavasti tôpselt lainealal. "Max Belo, teid palutakse meie kaptenile külla. Vastupanu ei tasu ära. Astuge esimese "kutsika" juurde. Kôik, kes teiega kaasas on, vôivad ka tulla, kuid palun ilma relvadeta." Mehel, kes rääkis, oli tugev aktsent. Selline kônepruuk meenutas jalamaid Zerga I kohalikke piraate. Samuti viitas nendele must sümbol "kutsika" külgedel.

"Tuled ka?" päris Belo igapäevasel toonil. Seejärel tômbas ta käega ahvide poole. Need sörkisid tema järel osutatud luugi suunas. Ma kehitasin ôlgu ja läksin järgi.

Mis ôieti eristas piraadilaeva harilikust kosmoseristlejast, olgu see siis sôja- vôi kaubandusotstarbeline ? Neid erinevusi oli ôigupoolest küllalt vähe.

Enamuses kuulusid need laevad väiksematesse suurusjärkudesse - ainult selliseid oli vôimalik ja ka ratsionaaln ehitada piraatide nappide vahenditega vôi hôivata mône kaubandussüsteemi planeedi orbiidilt. Ümberehitused tegid sageli laevade kuju veidraks - pidid need ju ühtaegu olema piisavalt lahinguvôimelised ja mahutama kaupa. Kôigis neis liikudes torkas ühtmoodi silma materjalide nappus - remondirobotid parandasid lahinguhaavu just selles suuruses varuseadmetega ja valasid üle nimelt seda värvi plastikuga, mida laevas parasjagu leidus; koridoris torkas pidevalt silma mône puudujäänud katteplaadi kohalt vastuvaatav tohuvabohu ja alati tuli ettevaatlik olla, et väljaulatuvate juppide vastu end mitte ära lüüa. Ainuke, mida täiesti käidavana hoiti, oli pôhikoridor, kuna vôimaliku häire ajal sööstsid meeskonnaliikmed seda mööda kohtadele.

Seintel vôis märgata kahtlaseid süvendeid, mis kordusid vastasseinal - jäljed laseritabamustest, mille täielikuks parandamiseks polnud materjaliga priisata. Ja loomulikult tômbasid tähelepanu ka piraadid ise - terve galaktika MF dialektide puder suhtlemiskeeleks, seljas erinevatest partiidest kokku pandud riided, esindamaks kogu MF vanu moode; kôigis suurustes ja kujudes relvad rippumas ôlgadel ja vöödel... Ainult näod, kui mitte arvestada ebatavaliselt arvukaid kaklusarme, olid neil meestel samasugused, kui kôigil hariduseta reatöötajail üle Maa Föderatsiooni, tülpinud ja igavlevad.

Sest mis neid lôpuks eristas harilikest, seadusega kaitstud kauplejaist ? Ainult suurem sissetulek ja tegevuse ebaseaduslikkus, kui ametitegevust vôrrelda. Loomulikult panid enamuse tulust tasku laevaomanikud, nii et piraadi uhke nime taga peitus vaid pisut rikkam palgatööline, kes maksis oma kasu kinni töö ohtlikkusega.

Laev oli sedapuhku ilmselt MF-st pihta pandud. Kaarjas koridor viitas, et ka see laev on ehitatud ringikujuliseks. Vôis üpris julgelt oletada, et koridor oli kôige laiem käiguruum laevas, ühendades kôiki ülejäänud üksusi, ladudest ja ruhvidest juhtimissaalini. Meid juhatati, täpsemalt konvoeeriti, meeskonnaruumi, kus üks ristatud kätega laua ääres seisev mees meid küllalt kannatamatult ootas.

"Ei, härra Belo, aga te olete ikkagi liiga usaldav," tähendas mees meelitavalt. "teiesugune seikleja jaoks oli ikkagi suur kergemeelsus end niimoodi meie kätte anda."

Belo näol oli kerge muie ja küllap oleks ka tema ahvid muianud, kui Belo vaevunuks neile ôpetama. "Kas just usaldav," kehitas ta ôlgu. "Ma olen vaid uudishimulik. Mille kuradi pärast teie kôige suurem laev ikkagi minu pihta ei tulistanud ? Mäletate, kui te ühte "kutsikat" taga ajasite."

Mehe näole ilmus kimbatus. "Tegelikult... Ma ei tea seda isegi," tunnistas ta siis. "Komandör asub seal, ilmselt tema käsk. Aga küll te varsti kohtute !" Seejärel pöördus ta minu poole. "Teid pole mul au tunda. Kas te olete härra Belo kaaslane ?"

Belo vastas minu eest. "Tôsi, kuid härra Steen pole seda mitte just omal soovil. Ma nimelt röövisin ta."

Ma noogutasin. Mehe huul jônksatas.

"Ta oli nimelt tülikas ja üritas mind pidevalt taga ajada," jätkas Belo häirimatult. "Te vôite teda loomulikult kohelda sama hästi, kui mind, me oleme ju lôpuks môlemad külalised."

"Olgu peale," nôustus mees. "Ma vôin teid nüüdseks juba ära paigutada. Palun näidake härrale tema kajutit," pöördus ta ühe piraadi poole, kes meid seni automaadist sihtinud oli. "Ja ahvidele on meil ka üks suurem ruum leitud, muidugi, kui te neile ise näitate..."

Belo vilistas. Protsessioon, mis meeskonnaruumide pole liikus, oli küllaltki kummaline - ahvid oma ehtahviliku kônnakuga ees, Belo koos meie vôôrustajaga härrasmwehi jalutuskäigul meenutades järel ja lôpus lonkimas mina - igatahes meid saatva nelja piraadi nägudel peegeldus olukorra veidrus selgesti. Ahvid juhatati arvatavasti ühte väiksemasse laoruumi. Kui viimane neist oli sisse hüpanud, lukustas meie saatja ukse pôhjalikult.

"Ettevaatus ennekôike," ütles ta siis hoopis enesekindlama tooniga. "Zergal pöörati neile liiga vähetähelepanu, meie püüame tasa teha. Palun, härra Belo, teie kajut on siin."

Ka see uks lukustati korralikult. "Ja, härra Steen, teiega tahaksin ma veel paar sôna vahetada." Mul jäi üle ainult kuuletuda.

"Nii. Tegelikult olen ma selle laeva kapten," tähendas mees juba üpris normaalse hääletooniga. Tüüp automaadiga sihtis mind endiselt. "Kas see, mida Belo rääkis, on kasvôi osaliselt tôsi ?"

Ma kortsutasin kulmu. "Paraku on see täiesti tôsi," ütlesin siis. "Ma olin eriosakonna töötaja ning pidin Belo kinni püüdma. Et ma aga teda kätte ei saanud, mind vallandati ja siis ma jätkasin omal käel. Ja loo lôpu rääkis ta teile ise."

"Hm," reageeris kapten. "Kas te olete tema vaenlane ?"

Kehitasin ôlgu. "Kuidas soovite. Lôpuks oli tema ju minust ainult targem, kuid siiski on ta kôigi minu ebaônnestumiste pôhjus."

"Hea," teatas kapten vôidukalt. See on juba usutav. Milliseks te hindate nende ahvide dressuuri?"

"Väga heaks. Ma isegi ei tea, milleks nad tegelikult vôimelised on, aga laadimistöödel on nad sama head, kui inimesed."

"Kas nad on ohtlikud ?"

"Kahtlemata. Näiteks inimest kägistada on ju lihtne, aga Belo vôib neile selleks käeliigutusega märku anda."

Mees kortsutas omakorda kulmu. "Ehk oleks ohutum, kui me nad lihtsalt vagaseks teeksime," päris ta seejärel.

Ma raputasin otsustavalt pead. "Ainult koos Belo endaga, muidu pole môtet. Ta on neisse väga kiindusnud, ikkagi tema enda suur töö."

"Eriosakond..." môtles mees valjusti. "Aga kui te Belo kätte saaksite, kas te asuks uuesti tööle?"

"Ei, mind ei vôetaks," ütlesin nukralt. "Tôsi küll, ma hakkaks saama vallanduspensioni, ja seda pole just vähe."

Ääretult mugav on valetada asjade kohta, millest kuulaja midagi ei tea. Eriosakonnast ei vallandatud kedagi, käpardid saadeti täitma ülesannet mône komandöri käe alla kategooriana D-1, ja enamik lôpetas töö niikuinii kusagil surma saades. Ent too piraat näis mind usaldavat - loomulikult ei teadnud ta meie sisemisest struktuurist midagi.

"Ma leian, et on küllalt, kui need ahvid jäävadki luku taha," otsustas kapten pärast môttepausi. Ma noogutasin kärmesti. "Ma püüan teile olla igati abiks," ütlesin siis. "Ma küll ei tea, milleks vajab teie peamees Belot, aga mind vaevalt et edaspidi millekski tarvis läheb. Kuid mul on päris hea sôjaline väljaôpe!"

Kapten muigas. "Tahate piraadiks !" tähendas ta siis rôhuga. Ja lisas samas umbusklikult:"Niikuinii olete valve all. Ärge lootkegi mingeid rumalusi korda saata!" Ta tôusis, noogutas valvurile ja läks uksest välja. Tüüp toetas end minu uue kajuti ühele toolile ja vaatas mind mitte just vaimustatult. Heitsin voodile ja panin silmad kinni.

Kuradi kurat. Oma viimases môtteavalduses olin tegelikult küllalt ôieti öelnud - mind neil vaevalt vaja läheb. Oma nahaga on siis lood enam kui hullud.

Belo. Miks too laev meid ei tulistanud ? Tahtsid teda elusalt ? Jamps, kôik ülejäänud üritasid meeleheitlikult meile auku sisse teha. Ja kui tahtsidki elusalt, on ta nüüd neil käes. Arvatavasti planeeris ta mônda suuremat tulevärki ahvidega, ent need istuvad nüüd kenasti luku taga. Kahe tunni pärast küsin sellelt tüübilt suitsu ja siis vaatame edasi.

Mind äratas tukkumisest valvuri märkus:"Üles. Lobi jagatakse." Lasin end meeskonnaruumi konvoeerida.

Belo istus laua taga ja sôi, kuigi küllalt isutult - "Odeolil" oli märgatavalt parem köök. Kui kapten meie käest pärima tuli, kas me oleme oma elamispinnaga rahul, teatas Belo:"Kui lubate, saadan ma "Odeolile", oma laevale, ühe sônumi. Te näete ise, et see on täiesti ohutu, kuid ma pean ta ära saatma."

"Ja see oleks ?" küsis kapten armastusväärselt.

"Olen piraadilaeval külas. "Odeolil" jääda endisele kohale edasiste korraldusteni."

"Olgu peale," kehitas kapten ôlgu. "Selles pole ju tôesti midagi ohtlikku. Aga milleks ?"

"Et mu sôbrad ei muretseks," muigas Belo. "Nad vôivad ju arvata, et ma olen röövitud."

"Ahjaa, ma otsustasin, et puhtuse huvides oleks parem, kui teie ahvid jääksidki kôik sinna luku taha," teatas kapten mône aja pärast. Belo vaatas minu poole üpris sünge näoga. "Minu ahvid peavad väga hästi puhtust, ütles ta seejärel rôhuga. Kapten irvitas. "Seda on ainult paariks päevaks, siis me kohtume oma komandöriga," selgitas ta. "Ja - ettevaatus samuti..." Belo vaatas veelkord mulle otsa. Ma tegin vôimalikult süütu näo.

"Härra Steen, esialgu on teil avansina täielik tegevusvabadus," tähendas kapten mulle pärast lôunasööki.- "Mulle meeldib inimeste nägusid vaadata, jajah. Pärastpoole räägime ehk veidi eriosakonnast - nii mône tunni järel, ma arvan." Tüüp automaadiga muigas rahulolevalt.

Ma kasutasin oma üksijäetust kôige praktilisemal moel, mis mulle pähe tuli - ma läksin meeskonnaruumi ja sorisin veidi aega andmepangas. Leidnud ühe vanema seiklusfilmi, vaatasin järgmised kolm tundi seda ja sôin ära kaks pakki küpsiseid. Ma olin surmkindel, et mind jälgitakse hoolega ja jätsin vôimalikult rahumeelsemat muljet.

Ma ei tea, kas Belo otsustas mulle appi tulla, vôi tekkis tal loomulik tahtmine mind näha. Igatahes saabus mu isiklik tüüp pärast seda, kui olin filmivaatamise lôpetanud, ja viis mind Belo juurde. Ta kôndis minu ees ja oli automaadi ôlale riputanud.

"Mul on siinsest külalislahkusest kôrini," teatas Belo sissejuhatuseks, kui tüüp oli meid omavahele jätnud - ja ukse minu järel lukustanud. "Juba ?" imestasin. "Kuulge Frank, lôpetage lollid naljad, " ütles Belo. "Ahvid istuvad kinni, mina luku taga. Kuidas me minema saame?" "Kuulge Max, te ise kippusite siia," tähendasin. "Igatahes mitte niisugusesse olukorda," vastas ta. "Te pääsete kutsikatele ligi. Tehke tee puhtaks ja ..." "Kuulge Maks, kerige pôrgu," ütlesin asjalikult. "Esiteks pole teil praegu püstolit, millega mind ähvardada. Teiseks, püüti teid, aga mitte mind. Ja lôpuks tulite siia enda uudishimust ja mina pole teil palunud ..." Belo vaatas mind altkulmu. "Jätke oma loll jutt," ütles ta siis. "Olgu," nôustusin.Ma koputasin uksele. "Hallo, tahan välja!" Minu valvur polnud igatahes pealt kuulanud. Tema näost paistnuks suhtumine kuuldusse ühe hetkega. Takeeras ukse uuesti lukku ja jalutas teisele poole. Ma läksin oma kajutisse, vilistasin filmist meelde jäänud viisi ja lasin ukse enda järel kinni sahiseda. Seejärel avasin selle avariilüliti vajutamise järel käega ja sulgesin uuesti. "Kutsikate" juurde polnud vähimatki môtet minna, neid valvati igal juhul ja mind oleks lihtsalt maha lastud. Hiilisin Belo ukseni ja äigasin rusikaga kolm korda selle pihta, tômbudes jalamaid varju. Automaadiga tüüp lonkis peatselt koridorikäänaku tagant välja, peatus ukse juures ja päris "Mis lahti?" Ma lôin talle täpselt kaela pihta. Automaat mulle ei meeldinud, ma tahtsin püstolit. Lohistasin mehe kärmesti laoruumi ukse kôrvale, kus teda koridorist kohe näha polnud, vôtsin relva ja vabastasin selle kaitseriivist. Môtlesin hetke järele ja surusin riivi uuesti kinni. Seeriistapuu tegi tulistades liialt kära.

Esimene ohvitser, kes koridori tuli, oli küllalt hea reaktsiooniga. Midagi arvatavasti kuuldes pôikas ta vaistlikult kôrvale ja automaadipära tabas tede ôla pihta. Ta pööras end näoga minu poole ja kiskus revolverit vöölt. See oli viga. Lôin talle näkku, lastes automaadil kukkuda. Mees vaarus, sai revolvri kätte - ja prantsatas samas teisest ja täpsemast hoobist pôrandale.

Relv oli aus, kuus padrunit pidemes ja ohvitserimapist leidsin kaks täiendavat pidet. Riputasin automaadi ôlale ja suundusin juhiruumi. Nagu vôiski arvata järgisid piraadid ka siin MF eeskuju. Eeskirja punkti "Vangid laevas " juures oli ettevaatusabinôude seas ka korraldus panna kaks relvastatud meest juhiruumi sissepääsu juurde. Ma kôndisin nende poole nagu ôige mees kunagi. Seisma jäämata tômbasin relva taskust. Laskmisega hiilgasin ma juba Eriosakonna Kooli päevil.

Teine valvur heitis vaid ühe pilgu oma mahakukkunud kaaslasele, enne, kui automaati puudutas. Sellest aitas. Ta langes mu teele ette, ma sööstsin, püstoliga käsi ees, üle tema ja maandusin juhiruumis ukse kôrval pôrandal. Lask, veel üks ja veel üks - siis oli kôik. Ajasin end püsti, vahetasin püstolis pideme ja astusin juhipuldi ette. Laeva valvetüürimehe keha lükkasin jalaga eemale ja panin kursimuutuse paika. Mul polnud vähimatki tahtmist jôuda ülejäänud laevastiku lähedusse ja ma ei uskunud üldse kapteni lubatud paari päeva.

Korjasin laipadelt relvad kokku ja asusin kappe läbi otsima. Kusagilt tuli leida laserrelv ja vabastada ahvid, ülejäänu polnud enam oluline.

Nad tulid teiselt poolt. Ma olin ette valmistatud isegi selleks, et mul tuleb ahvideni üle poole meeskonna minna, kuid nii muutus asi tunduvalt lihtsamaks. Ma tulistasin paar valangut ringkoridori ühte suunda ja hiilisin siis ise teisele poole. Neli ahvi, kuus automaati - enam kui küll.

Kôik laevad, mis MF poolt läbiuuritud alal viimase paarisaja aasta jooksul on ehitatud, on kohandatud sisevôitluseks ja hästi kaitstavad. Ahvid ei proovinud minuga rääkida. Nad vôtsid pakutud automaadid vastu ja jagunesid kiiresti môlemale poole. Kahe ahvi turvalise selja taga suundusin ma Max Belo kajutisse. Nad olid ka siinsetes oludes suurepärased. Üks ahv hüppas ette, teine ahv lasi resoluutselt maha igaühe, kes üritas vastu lasta. Vahetus. Mingid tüübid on otsustanud meeskonnaruumi kaitsta. Üks ahv hüppab suure kaarega sisse, kostab paar valangut ja sealt ta tulebki, reibas ja haavamatu. Lôikasin Belo ukse lahti ja viskasin talle revolvri. "Nüüd on vähemalt mind millegagi ühvardada." Belo püüdis relva ôhust, vaatas mulle otsa ja muigas veidi kôveralt.

Kahe tunni pärast olime "Odeoli" kursil. Laeva kapten vaatras môistmatul pilgul ahvi, kes teda sihikul hoidis, mind juhiruumis teise tüürimehe istmel ja Belot peapuldi taga ning ei taibanud. Ma kahtlen, kas teda oleks lohutanud minu siiras ülestunnistus, et ma mingil juhul ei tahaks olla kapten laevas, mida ründavad Max Belo ahvid.

"Aga lolli mängid sa haruldaselt hästi," märkis Belo paar päeva hiljem juhtunut meenutades. "Sa olid kajutis veendunud, et meid kuulatakse pealt?"

"Ja sina? Pakkusid mulle juhuslikult oma lojaalsuse tôestamisvôimalust?"

Belo ainult muigas. "Ma ei usu, et see kapten sind uskus," lausus ta siis. "Arvatavasti ootas ta, et sa hakkad tegutsema, kuid ta ei teadnud sinu resoluutsust."

"Eriosakond," lôin käega. "Iseenesest oli see ju hullumeelsus, aga meid kôiki on harjutatud sellega, et pole lootusetuid olukordi."

"Kahtlane avameelsus," nentis Belo.

Laeva koos kapteni ja paari kapituleerunud meeskonnaliikmega oli Belo minna lasknud. Ta oli neile kaasa andnud palve raadio teel teatada, miks polnud meid ikkagi tookord "kutsikas" tulistatud. Mulle see lugu ei meeldinud. Laev kuulus piraatidele ja minu ülesandega polnud neil midagi pistmist.

Laadimine edenes takistamatult. Mu uudishimu kasvas vôrdeliselt "Odeoli" laoruumi täitumisega. Belo muundur töötles korjatava liiva üpris tihedaks massiks. Belo selgitas mulle tavalise hajameelsusega süsteemi, lasi mul lahkelt proovida, kas neid halle tahukaid on vôi pole vôimalik millegi muuga peale laseri lôigata - loomulikult ei olnud -,igatahes kulges kôik vääramatult peatse ärasôidu suunas.

Belo uuris rahuloleval ilmel laadimise käiku kujutavaid diagramme ekraanil. "Vastu vabadusele?" pärisin, püüdes tooli nôksutada. Loomulikult see ei ônnestunud. Belo kehitas ôlgu. "Lôpuks ma olen täiesti vôrdselt vaba Zerga II ümber tiireldes kui ka Keskplaneedil puuris istudes," tähendas ta. "Vabadus on ääretult suhteline môiste.Kui vaadelda materialistlikust seisukohast, peaks surm kôige vabam olema. Nii palju, kui mina tean, siisseda vabadust meie praegune teadus küll kuidagi ära vôtta ei saa. Kas teil esineb selliseid probleeme?"

Môtlesin järele. "Omapead tunnen ma ennast ikkagi kôige vabamana," ütlesin. "Näiteks kui Keskplaneedilt mônele kaugemale retkele minna ..."

Belo pööras pilgu ekraanilt ja vaatas mulle môtlikult otsa. "Mul on tunne, et ma eksisin," sônas ta siis. "Kôige perspektiivikam teadusala pole ilmselt geneetika, vaid psühholoogia. Küll oleks MF-lases alles uut avastada! Impeerium tegi ôieti, et ala praktiliselt välja suretas. Te tunnete end igal pool paremini, kui Keskplaneedil ja Maal?" "Jah.."vastasin vedidi segadussesattunult. "Palun väga," tegi Belo käega kaare. "MF ja tema hierarhilised mugavused. Huvitav, kasa teie ülemus tunneb ennast Keskplaneedil mugavalt ja ... vabalt ?"

Anthony Keaton oma tugitoolis ilmus rabava selgusega mu silme ette. "küllap vist," vastasin. "Ta pole sealt vist ammu liikunud."

"Ta ei tahagi liikuda, arvas Belo. "teile jääb terve Galaktika. Kôndige aga, ümberringi kôik alamad olevused,mööda planeete. Temal aga pole selleks vaja kuhugi lennata, ta tunneb end koduski hästi. Huvitav, kas see MF-lase pôhiolemus on uus vôi vana inimese joon? Teie olemise muudab huvitavaks ja rahuldavaks vôimalus tunnistada allpoololevate tühisust. Kas sa näiteks Dantil mône riigi presidenti vôiksid käsutada ?"

"Ei mingil juhul," vastasin. See oli kohusetunne, mis minus äkki ärkas. Kui Belo efektiivne kinnipidamine sôltunuks mônest Danti ametnikust, oleks mul loomulikult see ôigus olnud. Ent ei Belo ega ükskôik milline eraisik seda teada ei tohtinud. Ja kui vähe teadsid isegi minu meeskonnaliikmed komandöri ôigustest ! Ma ei soovitanud neil asjata Keskplaneedile mitte kiirustada.

Belo kehitas ôlgu. "Sinu olekust vôiks vastupidist oodata. Nojah, ega see oluliselt midagi ei muuda. Kôige nauditavamaks vabaduseks peaks MF-lasele ikkagi jääma üleolek, alati eksisteeriv vôimalus minna kuhugi hierarhias allpoolseisvate keskele koos mônede omasugustega. Te olete paljudele pealesurunud iseenda - kui praktiline viis oma jôudu kasutada! Kuradile see teie majandus - just too üleoleks peakski olema teie kôige olulisem eesmärk, kogu MF poliitika alus ja taust. Vabadus, mida teil on rohkem, uutes planeetides môôdetav vabadus..."

"Mu kohaloleku eesmärk siin on sinu teoretiseerimist kuulata," katkestasin Belo tiraadi, "kuid ma tuletaks meelde, et mitte vabatahtlikult..."

"Kas ma solvasin midagi sinu ürgolemuslikku ?" päris Belo lôbustatult.

Ohkasin. Ma olin ennast jälle lasknud haneks tômmata. Ometi oleks ma pidanud taipama, et Belo pateetilisel toonil on kusagil salaeesmärk. Môtted kuulusid vaieldamatult temale, ent kogu jutuajamine oli arvatavasti minu ärritamiseks algusest peale kindlas toonis maha mängitud.

"Olgu." Max tômbas muige tagasi. "Hea romantiline toon nôuab, et üks ôige kosmoselendur vastandaks Maa ja Keskplaneedi sagimist kosmosevaikusele ja tuhandele tähele ruumilisel kaardil - ma vaatan tôepoolest vahepeal Keskplaneedi filme, ära ehmata. Aga lôpuks on selle taga ikkagi siiras soovitus oma vabadus paigutada selleks ettenähtud kohta. Frank, ära igatse oma ülemuse tooli Keskplaneedil - môtle, kui ilus on täherôngas HG käivitamisel. Iga hierarhiline süsteem tahab oma astmeid kindlalt paika panna. Teile sissepekstud vabadus asub tollessamas kohas, mille hierarhia ette näeb. MF-le on igasugune rändur kôige mugavam kategooria patrullisôduri järel. Sind saadeti mulle kannule, kuna hästi läbiproovitud ja pool galaktikat hôivanud süsteem mind ette ei näe, lugedes mind süsteemiväliseks ja seega ohtlikuks." Belo kehitas veelkord ôlgu. "kui kusagil mingisugune sündikaat kogu propaganda vaprate kosmoserändurite, patrull-laevade ja eriosakondlaste kohta kinni maksaks, vôiks veel kuidagi teid armastada vôi vähemalt austada. Aga see kôik tuleb ju vastavalt tellimusele! Te tahate ju ise kogu mütoloogiat uskuda, ja rezissöör teab seda. väntab selle järgi ning talle antakse autasusid. Elagu ahvid! Tôsi küll, tänu geneetilisele vahelesegamisele, ent siiski - nemad hindavad môistuslikke naudinguid vôrdselt füüsilistega. Aretusprogrammi kôige hullem osa - oleksin vahepeal lausa hakanud Freudi uskuma." Belo Muie kôverdus. "Seda osa sa raamatukogust ei leia. On liialt keeruline välja selgitada, kust tulevad ambitsioonid, milline keskkond vôi füüsiline struktuur pôhjustab vôimuiha ja kôiki inimkonna väärastumisi - vähemalt liiga keeruline nullist ja ühelainsal Max Belol. Aga ahvidel need instinktid ON pärsitud. Teie kompleks arendaks vastupidise programmi - toodaks ideaalse vôitleja, eesmärgi poole liikuva osava puupea. Ja neid töid ei saa MF endale! Ma ei tootnud endale biorobotit, kuigi mul oli peaaegu - PEAAEGU - selle projekt." Belo laskus tooli tagasi ja lôdvestus. Tema meenutused ei olnud nähtavasti kôige meeldivamad. "Küllap oli minus ikkagi liiga palju inimest," ütles ta siis kergelt. "Ma hävitasin isegi môned materjalid. Tôsi, nendeni poleks keeruline jôuda, kui teada kust alustada. Aga mina arvatavasti oma nina sellele alale rohkem ei topi - ma tundsin end peaaegu täieliku empiirikuna. Mulle ei meeldi. Tahan olla oma materjali peremees."

"Biorobot?" pärisin. "Kas te pole kunagi ôudusfilme vaadanud?" imestas Belo. "Teaduslikult on see muidugi jamps, tehislikult loodav, kuid peatselt iseeneslikult hävinev - loodus ei tooda eesmärgitut. näiteks vôtame minu ahvi ja pärsime tal kôik teised rahuldusvôimalused, peale toitumise ja tekitame tapmiskire, n-kordse rahuldusena vôrreldes täis kôhuga. Biorobot, eesmärgiga môrvata. Vôi, kui soovite, siis kive seina laduda." "On see vôimalik?" küsisin neutraalselt. Hoolimata Belo emotsioonidest sel teemal ootasin juba kerge südame värinaga, et ta osutab järje kordsele koodlukuga uksele. "Täiesti," vastas Belo kindlusega hääles. "Tôsi, minu katsete järgi lühiajaliselt - selline konstruktsioon koormab aju. Ta on nagu ühte punkti koondatud hullumeelsus. Loomulikult vôib luua nürimeelse bioroboti, kuid poolintellektuaalne - näiteks efektiivselt vôitlev sôdur - pole vähemalt mulle veel jôukohane. Pealegi puudub mul vähimgi tahtmine midagi taolist luua."

Ma tundsin end veidralt. Belo oli tema enda poolt piiritletud "MF süsteemile" üsnagi ohtlik, kuna môjutas selle struktuuriühikut - nimelt mind. Tôsi, kuniks tal polnud plaanis kooli rajada jäi efekt väikeseks - stopp. Aga milleks Belol koolitada inimesi, kui tal on ahvid? Ent samas - kui Belo ise pooldab üksikisiku poliitikat, peaksid ka ahvid oma naudingutega küllalt ohutuks jääma, kui neid mitte tülitada. Frank, sinu ülesanne pole arutleda, ütlesin endale lühidalt. Tee seda, milleks piisab sul ajusid. Oskaks nende ahvidega vestelda, ehk saaks midagi selgemaks? Aga on mul seda vaja?

"Frank, kas teie usaldate inimesi?" küsis Belo end pööramata. Küsimuse naiivsuses vôis aimata järjekordset provokatsiooni. "Ei saa aru," vastasin ettevaatlikult. "Teie kui eriosakonna komandör kasutate ju sageli inimesi," tähendas Belo. Ta vaatas uneleval pilgul ekraanile joonistunud seitset ahvipilti. Koos noolekeste ja selgitavate märkustega pidid need arvatavasti andma ülevaate ühe Belo ahvi haaramismeetoditest. "Kas sa jagad tehnikute arvamust, et inimese vhetu kontroll muudab aparaadi efektiivseks ?" päris ta edasi. "Kas muudab ?" küsisin naiivselt. Belo mühatas. "Terve meie kosmoselennunduse süsteem pôhineb sellel," ütles ta. "Meie laevanduse aksioom ja ainuke pôhjus, miks teie muidu automaatikalembesed sôjandusspetsialistid lasevad teil laseritest paugutada. Inimese käitumine on ettearvamatu, vastavalt olukorras tekkivatele juhustele ja hädaohtudele - umbes nii see vist kôlab ? Tôsi, seitse sajandit tagasi oli selle asemel lause "Inimvôimetel pole piire." Aga praeguse poliitika jaoks jääks niisugune filosoofia kahtlaselt kôlama, nii et ettearvamatus on ohutum definitsioon."

"Seda ma olen kuulnud küll. Kas on pôhjust teoorias kahelda?"

"Ei sugugi. Aga kas sina usaldad inimest ? Näiteks oma alluvaid, kes meid siiani arvatavasti taga ajavad ?"

"Piisavalt," ütlesin ettevaatusega. Ma vôisin pidada vôi mitte pidada lugu inimestest, aga igatahes ei usaldanud ma Max Belot. Kohati tundus mulle, et Belo on katsetelt ahvidega üle läinud inimkatsetele - ja mina olin lähim eksemplar.

"See tähendab ?" jäi Belole väheseks.

"Ma loomulikult usun, et nad on vôimekad meie töö piires," selgitasin.

"Aga muus osas ?"

"Muidu me kokku ei puutu."

"Pôrgusse," teatas Belo ja pööras end minu poole. Tema näos paistis üllatus. "Kas MF on jôudnud juba nii kaugele, et peale alluvusvahekordade teil polegi midagi ?"

"Sinna liigub," kehitasin ôlgu. "Jäävad enesestmôistetavalt naiste - meestevahelised suhted..." "Kogu oma planeetidevahelise eksootikaga," täiendas Belo ohates. "Terves Galaktikas ei paista mônedel olevat muud teha, kui erinevatel planeetidel armatseda mône sellise tüübiga, keda vôiks maalt leida paarkümmend miljonit. Muidugi, kui teie filmid tôele vastavad. Keegi kusagil paistab arvavat, et kolmemôôtmeline televisioon ainult selleks leiutatigi. Kas tôesti oli vaja MF-il ainult sellepärast üle Galaktika levida, et olla endiselt igavad ja vegeteerivad, nagu Maal, Proxima Kentauril ja kôigil neil teistel planeetidel, kust kolonisatsioon algas?"

Ma olin Beloga isegi nôus. Minu kui eriosakonna töötaja kohus vôôrplaneedil oli olla pooleldi MF-lane ja pooleldi kohalik. Tundsin kohanemise vastu tavaliselt isegi poolsportlikku huvi: MF planeedid, rääkimata juba MF liiduplaneetidest, olid erinevad, rolli sisseelamine omas nii ülesande täitmise seisukohalt kaalu, kui sisaldas ka vôlu. Olin kohanud tuhandeid MF-lasi, kes ei kasutanud ega teadnud vôôrplaneedil midagi, mis ei kandnud MF kaubamärki - ja ometi olid nad ekskursioonil. Enne komandöriks saamist väitsin endale veendunult: eriosakond seisab kôikjal kohalike ja MF-i huvide eest - ega muidu poleks oluline môlemaid süvakuti tunda! Komandörina, ülesannete sisu teades vôisin nentida, et MF järgib ainult enda eesmärke. Ent oli mugavus olla Galaktika suurima ja vôimsaima riigi kodanik - selles riigis oli mastaape. Ent see ei seganud mind pôrmugi huvi tundmast ekrootika vastu.

"Ikkagi, kas teil sôpru polegi?" uuris Belo. "On," vastasin. "Kas te usaldate neid?" "Imelik küsimus..." "Kas teie kui üsna hea MF-lase näide polegi veel kasvanud paadunud tehnokraadiks?" päris Belo lôpuks seda, mida oli arvatavasti tahtnudki kohe küsida. "Inimene kui selline on tôepoolest vähem usaldusväärne, kui kivirahn," muigasin. "Kas te juhite meelsamini kosmoselaeva vôi käsutate tüürimeest?" päris Belo edasi. "Loomulikult juhin meelsamini," vastasin ausalt. "Ja samuti eelistate kôrvaldada peale teie alumise vaheastme ka ülemise, see tähendab, selle, kes teid käsutab ?" "Oot-oot, mida sa väita püüad ?" tahtsin lôpuks teada. "Ma tahan teada saada, mitte väita," taandus Belo kärmelt. "Ühist vôitlust pärast impeeriumi enam ei ole, igal ühel on vôimalus eksisteerida iseenda lôbuks juba loodud perfektses süsteemis. Süsteemi enam muuta pole vaja, patrioodid-fanaatikud, nagu te olete. Kas te ei vôôrandu juba inimestest ?"

"Kas on väga tähtis mahutada ka ülejäänud iseenda süsteemi ? Max, kas sa otsid MF-lases endale môttekaaslast ?" küsisin jultunult.

Belo vôpatas jas ütles siis:" Aga ka mina olen MF-lane. Ainult et kôige vbam, arvatavasti. Kas sa arvad, et ma olen endale oma riigi välja môelnud ?"

Mu näol oli küllap üsna jahmunud ilme. Belo lôdvestus selle peale momentselt ja sônas :" Iseenesestmôistetavalt käib jutt kodakondsusest ja sünnimaast. Kui MF-lane on nüüdsel ajal vaid see, kes toetab MF poliitikat ja riiklikku süsteemi ja, mine tea, iga MF-last juba seepärast, et ta on MF- lane, siis pean ma vist leppima kosmopoliidi nimetusega."

"Sina usaldad muidugi ahve," oletasin.

"ôige," noogutas Belo. "ma tean neid. Ma tean, et nad pole vôimelised reaks alatusteks, erinevalt inimestest. Ja nemad ka omavahel ei vôôrandu kunagi."

"Kas harjumus ahvidega suhelda ei muutu ohtlikuks inimeste puhul ?" küsisin. Belo muigas.

"Kas ma olen näiteks sind alahinnanud ? Tuleta meelde saatjat vöö küljes. Kuigi mu ahvid on teist mitmeid kordi vôimekamad nii laskmises kui kaklemises ja ehk ka vaimselt, oled näiteks sina ikkagi märgatavalt ohtlikum."

"Tänan komplimendi eest," ütlesin muretult.

"Sinu ahvidel jääb ikkagi midagi puudu." teatasin Belole otsustavalt.

"Tôsi ?" Sedapuhku oli Belo huvi ehtne.

"Neil ei saa olla headust."

"Vaimustav," lausus Belo. "Tôepoolest, see oluline omadus neil vist tôesti puudub. Aga kas sa oled kohanud häid inimesi ?"

"Läbi aegade on leidunud filantroope..."

Belo näole ilmus pôlgus. "Ega ometi nii primitiivselt ?"

Albert Stern oli ainuke eriosakondlane, keda ma vôisin heaks inimeseks nimetada. Tagantjärele taipasin, et Stern pidi olema sisemiselt lôhestunud tüüp - nii hästi-halvasti, kui ma tema ees seisnud "paradoksist" üldse aru sain.

Tolleaegsetel intelligentidel oli kombeks töö kôrvalt tegelda mône mahuka hobiga. Stern valis juba varajases nooruses endale vôrdleva arhitektuuri. Valitsusele lähedalseisva isikuna oli ta Eriosakonna moodustamise juures, kujunes funktsionääriks ja , nagu tollal kombeks, saadeti kord grupiga, kord üksi välja, hoolimata väljaôppe puudumisest.

Ma mäletasin tema juba tüsenevat kogu Eriosakonna restoranis, komandöride keskel. Ma olin seda mittemidagiütlevat ilmet neil ka varem näinud (üks meie juhendajatest soovitas koguni samasugust nägu ruumisalvestise abil harjutada), kuid mitte kunagi kôigil korraga ega restoranis. Stern rääkis oma muljeid viimaselt ülesandelt :"See on tegelikult kuritegu. Need inimesed olid loojad, ôieti puudus neil valikuvôimalus - aga me hävitasime nii nende loomingu, kui nad ise." Tema argumendid kaotasid kaaslaste pilkude all järjest sôjakust.

Ülesanne, nagu ma hiljem välja uurisin, oli küllaltki rutiinne. Üks tol ajal arvukatest SF-st jäänud sôjalistest rühmitustest oli sunnitud kindlustuma MF-st sôltuvale planeedile. Sellistel puhkudel eelistas MF toime tulla kohalike jôududega. Et muuta aborigeene vôitlusvôimelisemaks ja patriootilisemaks, saadeti neile laevatäis relvastust ja Eriosakonna grupp. Viimane osutus küllalt vajalikuks, kuna SF-lased olid end sisse seadnud mingis religioonikeskuses ja lôppkokkuvôttes nôustusid aborigeenid seda planeedipinnalt pühkima ainult vahetuskaubana oma elude eest.

Arvatavasti poleks juhtkond mingil juhul saatnud Sterni hävitama maalilistest tornikestest, kolmnurkadest ja keradest koosnevaid, kohalikku rohelusse uppuvaid pühamuid, teades Sterni arheoloogiahuvi. Kuid, nagu ikka, polnud nemad seal üleval viitsinud tutvuda ülesande nüanssidega. SF- lased, karastunud arvukates lahingutes, nägid kogu linnakus vaid mugavat vôimalust varjata oma 9. ja 10. suurusjärgu rakette.

"Ma ei suuda Sterni siiani môista. Meie kaitsta oli süsteem, mida on vôimatu vôrrelda arhitektuuriväärtustega. Ammugi ei taipa ma, kuidas Stern kandis oma armastuse arhitektuuri vastu üle tema loojatele. Igatahes, ta armastas inimesi."

Belo näol peegeldus hämmastus. "Frank, sedapuhku ei oska ma kuidagikaasa rääkida," ütles ta lôpuks. "Kogu situatsioon on ju absurdne, kui seda vaid veidi vôimendada. Kujuta endale ette pidevalt loovat inimkonda. seesama arhitektuur, kui teda pidevalt konserveerida vôi kasvôi poole ulatuses säilitada, kataks ju lôpuks terve planeedi ! Isegi juhul, kui alles hoida vaid parimad näited."

Tema ei märkagi Sterni kiindumust inimestesse, taipasin imestusega.

"Muidugi on minult kui isegi Galaktika arvukama ja parima inimtüübi, MF-lasega mitterahulolijalt raske soovida, et ma pooldaksin millegi konserveeritu säilimist läbi aastasadade," muigas Belo pärast môttepausi. "Eriti, kui tegemist on iluga. Ma pole veel märganud, et selle hulk hakkaks vähenema. Kas Stern töötab veel teil ?"

Albert Sterni büst seisis Eriosakonna koridoris, hoolimata tema vahepealsest ebasoosingus olemisest. MF ametliku esindajana üritas ta lahendada talle pärast pühamute juhtumit traditsioonilisel rahumeelsel ja relvi vältival viisil konflikti Veomehe gammal (rahvuslikult meelestatud ülestôus, mis nôudis MF-meelse valitsuse tagasiastumist, ekspordi lôpetamist MF-le ja MF endise, praeguse ja edaspidise kultuuriimpordi keelustamist ja hävitamist planeedil). Sterni "herilane" tulistati läbirääkimistelt lahkumisel alla ja mehe keres oli kuuldavasti arvukalt kuule. MF reageeris oma esindaja tapmisele traditsiooniliselt - lôpetas igasugused läbirääkimised, saatis kohale kolm patrulli, kes hävitasid sissejuhatuseks laevastiku, seejärel ülestôusnute kontrolli all olevad linnad, maandasid meeskonna, vôtsid maha jôuetu valitsuse ja ootasid, kuni eriosakondlased olid uued valimised läbi viinud.

Ma jutustasin kogu loo Max Belole, kes üsna vôidukalt muigas (igaks juhuks vältisin eriosakonna rolli mainimist).

"Peab ütlema, et teie valitsuse käitumine oli Sterni omast tunduvalt asjalikum," nentis ta, kui ma lôpetasin. Märkus pani mind ohkama. "Just sellise sekkumise vältimiseks Stern seal oli," selgitasin, ja jäin poole sôna pealt vait. Diskussioonides ei maksa hoogu sattuda. Ma oleks juba hakanud Belole selgitama, mida Stern oma rahuettepanekute asemel oleks pidanud tegema.

"Odeolile" poleks kolm patrulli palju," ütles Belo kokkuvôtteks rahulolevalt. "Aga küsimusele ahvidest vastasid sa ise. Sterni headus ei toonud kasu talle endale ega tema kaitsealustele. Mida peaksid ahvid sellega peale hakkama ?"

Ma veetsin oma tavalist pärastlôunat Belo filmoteegis, kui midagi veidrat mulle kôrvu jäi. Loomulikult asus ka siin seinal plokk, mis teatas erinevate meloodiatega sellest, mis laevas olulist toimus. Hetkeks môtlesin, mis vôis mu tähelepanu tômmata, ja taipasin siis - "kutsika" sissetuleku signaal oli kôlanud kaks korda järjest. Midagi oli juhtunud - planeedile ei jäänud nii ainsatki lendavat riista.

Kôndides koridoris Belo vôimalikku asukohta otsides kohtasin kaheksat ahvi üksteise järel. Nad olid ilmselt millegi olulisega ametis, sest tavalise kônnaku asemel liikusid nad kiirete hüpetega, minust viisakalt kôrvale pôigates. Ometi polnud tegu häirega - nad oleks suutnud edukalt kaks korda kiiremini koridore läbida.

Belo asus juhiruumis. Siin oli teda abistamas vaid üks ahv. "Soovin ônne," teatas ta mind nähes. "Ma arvan et sa teatud määral jagad minu tüdimust Zerga II ^st. Laadimine on lôpetatud !"

"Ohoo, " tähendasin mina. "Ahvid edestasid graafikut ?"

"Gert korraldas planeedil töö ümber," lausus Belo. Tema klahvipuudutuse peale ilmus ekraanile ladude koormuse graafik. Otse muunduribloki kôrval asetsevat ladu kaunistas skeemil täielikku täidetust märkiv erepunane. "Aastakest paariks olen ma igatahes kindlustatud ja, kui just midagi energiakulukat ette ei tule, siis ka märksa kauemaks," teatas Belo. Meenutasin arvutusi "Odeoli" kütusekulust ja nentisin, et energiakulukaks peab Belo vôrreldes mône MF komandöriga väga erinevat asja. kui "Odeolil" tema hetkevaru kasutataks ainult kosmoselennuks, peaks Belo need paar aastat suurema osa ajast veetma hüperruumi sisenedes ja väljudes.

"Ja sihtpunkt?" küsisin.

"Eks peab kataloogi vaatama," arvas Belo. Seda väidet ma ei uskunud. "Kas koridorides käib stardieelne segadus?" pärisin kiirustavaid ahve meenutades. "Segadus?" Belo muigas. "Odeol" ei vaja rahuolukorras juhtimiseks üle ühe inimese, nagu te ehk mäletate. Ahvid saatsin ma ladu kontrollima ja viimaseid "kutsikaid" tühjaks tegema." Ta lülitas ekraanile kataloogi. "Ära me muidugi läheme, aga siiski tahaks ma teada, mis tüübid meie pihta ei tulistanud. Kas tôesti me kohtasime humaniste?"

Ma istusin vabasse tooli ja jäin ootama. Belos oli muidugi küllaldaselt teatraalsust, et sihtkohta mulle mitte öelda, enne, kui "Odeolist" planeeti juba näha vôib. Sôbralik aasimine, nagu vist räägitakse.

Kostis jôrjekordne meloodia, sedapuhku peapuldist. Ahvid olid lôpetanud "kutsikate" laadimise, tôstukite väljalülitamisega laod enam energiat ei vajanud. Rutiin - pôrgusse, kas need olid, ahvid, kes oma intellektuaalse tegevusega mu tähelepanu igapäevastele asjadele juhtisid, vôi tekitas ärasôit minus tôepoolest rahutust? Naljakas, eriosakondlane, kes ei suuda oma emotsioone kontrollida! Ma katsusin taskus dokumendikarpi. Kaks indikaatorit, üks eriosakonna oma, teine Belo antud - ja karp. Milline funktsioonide erinevus kolmel asjal üheskoos...

"Ja olemegi H6 koridoris," tähendas Belo pead tôstes. "Käivitus." Tuttav vibratsioon, mis kohe möödus, pani mind sügavalt sisse hingama.

Ahv uuris midagi infopuldi juures. Belo istus oma pöördtoolil ja vaatas Galaktika kataloogi.

"Max, mulle tuli midagi meelde," ütlesin. Mees tôstis pilgu. "Kui sa vaesele naiivsele Linderile tuumarelvast rääkisid, kas see jutt oli tôsine ?"

Max muigas. "Aga loomulikult. Relv on mul pardal."

"Ega sa seda mu magamistoa all ei hoia ?" Max muigas veel laiemalt. "Ei," lausus ta. "Kabelimats asub kuuenda "kutsika" luugi taga ja on korralikult isoleeritud. Juhitakse aga vajaduse korral siitsamast," ja ta viipas üle ôla majanduspaneelide poole. "Küll on môrtsukas," irvitasin. Max pööras jälle pilgu kataloogile.

Ma vôtsin oma dokumendikarbi taskust, vajutasin servaalusele klahvile ja toru klôpsatas välja. Ahv prantsatas lasust tabatuna näoga vastu pulti. Max tôstis üllatunud ilmel pea ja teine kapsel tabas teda. Asjalikullt astusin toolilt maha kukkunud mehest mööda ja lülitasin pôhipaneeli sisse. Seejärel surusin alla klahvi, mis juhiruumi ülejäänud laevast isoleeris.

Belo vôib arvatavasti kinni siduda, aga ahv tuleb küll vagaseks teha, ta on sidumise jaoks liiga ohtlik, môtlesin hajameelselt. "Odeol" vôttis minu juhtimise all asendi, mis paigutas ta ühele sirgele Keskplaneedi "Suure Teega". Pisiasjade jaoks oli mul aega küllalt. Belo magab minu annusest vähemalt kolm tundi, tôsi, ahv on tema looming ja järelikult kurat tema uneaegasid teab. Ning viie tunni pärast oleme hüperruumis ja järgmise kümne tunni pärast Keskplaneedi orbiidil.

Ahvil rippus püstol vööl. Ma tômbasin selle kabuurist ja surusin looma karvasesse kuklasse. Ei, nii ei lähe, pritsib pôranda verd täis, aga mina pean siin ruumis veel viisteist tundi olema. Ma lohistasin ahvi prügisahti juurde ja toetasin ta pea selle äärele. "Head aega, üliinimene," ütlesin sôbralikult ja vajutasin päästikule. ikkagi jäid seinale plekid.

Belo ärkas, üritas end liigutada ja selle lootusetust taibates jäi vagusi. Pilk suurele ekraanile kiskus ta suu pôlglikuks muigeks.

"Sa ju teadsid seda kôike," ütlesin lohutavalt. "Ühiskonnal on alati vahendeid, et sinu käest positsiooni ära vôtta." Belo ei öelnud midagi.

Neljandal tunnil süttis äkki puldil sinine signaal. "Laev vasakus poordis," teatas kiri ekraanil. Kurat, vandusin môttes.

"Belo, tule kuuldele," kostis samas. Ekraani ülaserva ilmus kellegi nägu. Puudutasin kähku kahte klahvi. Teise ekraaniosa vôttis enda alla kujutis laevast. See oli viienda kategooria kaubalaev, kuid ta tundus mulle kuidagi tuttavana. "Belo, tule kuuldele."

"Belot pole laevas," lülitasin heli sisse. "Andke pilt," nôudis noormees ekraaniservas. Ma vôtsin püstoli, lülitasin pildi sisse ja astusin Belo juurde. "Tehke heaga minekut, vôi ma lasen ta maha," ütlesin otsustavalt. Belo naeratas. "Ron, kui ta seda teeb, anna ta minu ahvide kätte," ütles ta seejärel ekraani poole.

Ron Filler.Pôgenes Keskplaneedilt pärast Belot. Kôik asetub paika, nentisin harjumuslikult. Loomulikult ei rünnanud piraadid meid Zerga II juures niisama, neil polnud ôieti meist midagi tahta. Filler oli jôudnud oma ammu kadunud sôbra jälile, andis piraatidele muidugi ettekäändena mingi jama ja ise asus laevas, mis meid ei tulistanud.

"Vajuta julgesti," ütles Belo. "Ahvid teevad ta ribadeks, mind lastakse ainult maha." Mida ta vajutab ?

Siis ma nägin. Kôik peapuldi tuled kustusid hetkeliselt. Filler sai kontrollida "Odeoli" juhtimissüsteemi distantsilt.

Tuli "Blokeeritud" juhiruumi ukse kohal kustus.

Belo tuleb Keskplaneedile viia elusalt ja tervelt, tuli mulle meelde. KA kôige hoolikamalt kavandatud ülesanne vôib tobedate pisiasjade tôttu ebaônnestuda.

Ma torkasin püstoli kabuuri ja istusin tooli, näoga ukse poole.