Tihedate metsade ja rabade taga, keset korisevat Urgvee sood, asub mu isa vaene ja armetu hurtsik. Ta seisab kõikuval pinnal nagu teisedki ses ääretus soos, kaetud sambla, okste ja kividega, väike aken kui pilusilm soo poole. Hallid külmad udud tõusevad soost kui auravast katlast ning keerlevad üle inimeste ja onnide.
Urgveelased on veretud, hallid ja tigedad, nendel on kuri silm ning nad kõnelevad sosistades ja leelutades otsekui sõnadega mürki sülitades. Häda ja hukatus, kui urgveelane su kotta või õue astub, siis sureb tall, kärvab hobune või jääd ise haigeks. Nad tunnevad nõidusi, käivad libahuntideks, on puhujateks ja lausujateks noile, kes tulevad abi otsides säältpoolt metsi ja rabasid. Nii mõnigi abiotsija jääb siia sohu, nood aga, kes tunnevad soo keerulisi teid, pööravad koju, terved ja rõõmulikud, kandes kuulsust urgveelastest üle maa.
Iialgi ei paista siin päike, taevas on hall ja nõgine. Pilved venivad ühtsoodu päevast päeva ja aastast aastasse. Isegi tuuled ulatuvad siia harva, vahest üksi talvel. Siis tuiskavad lumised pilved üle kidurate mändide ja väiksed hurtsikud uluvad ja oigavad tormis. Hundid käivad siis ringi, salkadena onnide ette ilmudes.
Mu isa on vaene ja luine, ta pikk kogu on loogas kui kidur soomänd. Ta on üsna tuhm, kitsad huuled sinised, valkjad juuksed hõredad kui koidest söödud. Käib ta vaarudes, ikka endamisi itsitades, iialgi vaatamata silmi. Ta peidab pilku kui koer, kes käib saaki varitsemas.
Ta ei armasta tööd ega inimesi. Ta soovib vaid lebada, käed risti rinnal. Siis jooksevad ta kavalad silmad ringi kui rästikud. Tal on luine hobune, paar viletsat lambatalle, kitsas riba soist põldu kui laialikeritud kangas- muud varandust tal polegi. Ja kui ta künnab vesisel põllul, siis köhib ühtesoodu, seisatab ja ähib, pole tal põrmugi lusti tööks. Nälg ning viletsus asub ta hurtsikus, tühjades salvedes jooksevad rotid. Ta ei viitsi isegi puhuda ja nõiduda, nagu teised urgveelased, seepärast käivad vähesed ta manu. Kui aga tuleb mõni leiva ja viinaga, peidab ta pätsi ja pudeli päitsisse, suikudes sööb, naerab ja joriseb. Ning vaatab mulle otsa silmadega, milles on põlgus ja viha.
Ja ta on raisk terves oma elus ega armasta mind põrmugi. Urgveelased räägivad, et tal olnud naine ja kari lapsi, kuid kõik meelitanud ta sohu. Nad räägiv et matnud kõik soo korisevasse kurku mätaste alla. Olen jäänud vaid mina, et oleks, keda vihata.
Olen kasvanud Urgvee soos kui kidur soomänd, juured poris. Olen kui joovikas, mille tuhmid õied on iluta. Olen kasvanud üksinduses ja näljas, hälli juures, öökullid kisamas, ööd ja päevad kartes, kas isa ei tee ka minuga midagi halba. Ka tema magab silmad ikka pilukil- pole minulgi hääd nõu tema vastu. Elame kui vaenlased, üksteist vihates ja kiusates. Olen kasvanud kui haab- ikka värisevad ta hõbedased lehed. Nüüd vahest ehk saaksin jagu oma vaenlasest, kuid mul on õudne ja hirm teda tappa.
Elan Urgvee soos- pole siit pääsu kuhugi. Kord nooruses käisin säälpool metsi ja rabasid: sääl säras päike ja lõunased pilved olid nii valged. Sääl on suured majad ning inimesed on lõbusad. Sääl on kirik ning jumal õnnistab oma lapsi. Ja ääretud põllud sääl on täis sillerdavat vilja, nurmed ja niidud on üle külvatud lilledega. Jõed jooksevad orgudes ning nad sulisevad. Ja inimesed tulevad oma jumala juurde ning kaebavad talle oma häda ja üksindust.
Kellele peaksin rääkima mina oma häda? Olen üksik ja vihatud, mu kannul käib kurbus ja irvitab. Pää kohal venivad tinased pilved, ükski lind ei laula, ei sirista nende all. Kes tuleks küll sohu su juurde, võib-olla üksi nastik või näljane hunt. Ning urgveelane ei tohi välja minna oma soost, ta ei kannata päikesekiirgust. Ta sureb sääl kui troll lillede aroomist, õhtusest tuulest, päiksekiirtest. Ta on kui joovik, mis soost mulda kantuna närbub ja närtsib. Nii oleme neetud siia eluks ja surmaks. Pole meil rõõmu ega vallatust, surres viiakse meid sohu. Seepärast on kevadised udud mürgised ning sügisöil võib kuulda sajatusi, hüüdeid ja kisa. Need on koolnute hinged, kes soos eksivad- nii räägivad urgveelased.
Mu elu on vilets närbumine soos. Meil pole lootusi ega unistusi, tulevik toob vaid nõgimusti päevi ja udude halle pilvi. Tihti tundub mulle, et polegi teisi maid ja inimesi, polegi päikseküllaseid nurmi - terve maailm on vaid Urgvee korisev soo. Tundub mulle, et niitude õitseng on vaid unistus, püüd jumala manu. Igal pool elavad vaid urgveelased ning polegi lõppu sel sool. Siis käin ahastades ringi ning olen täis meeleheidet.
Ka Hundva ei suuda lohutada mind, armas Hundva, tütarlaps veekarva silmadega. On ju temagi soost, veretu ja arg.
Hundva ema, vanamoor Ulla, on nõid. Ta hurtsik asub mõneverstalisel kaugusel mu kodust. Keerulised teed viivad sinna, hoia, kui lähed! Vana Ulla on kuulus oma puhumiste ja nõidumistega, inimesed tulevad kaugelt ta manu. Ta oskab ravitseda haigeid, valmistada rikastele pisuhändi, ennustada tulevikku ning näha mineviku sündmusi. Räägitakse, ta teadvat koguni põrgu väravate asukohta, mis olla Urgvee rabades. Ning pattude koorem olla tal sedavõrd suur, et nendega võivat täita Urgvee sood õitsevaks nurmeks.
Olevat rikas vana Ulla, keegi polevat käinud ta tagakambri kirstude man, mis olevat täis kulda, hõbedat ja muid varandusi. Vahel toovat ta neid õue kuivama, siis võidavat näha imet - nii ilusad ja sätendavad olevat ta varanduste hunnikud.
Kuid ise ta käib nartsudes, on vana ja pime, silmad on jooksnud tühjaks kui allikad. Kaua, kaua peab ta tunnistades vaatama, enne kui seletab vaadatava palet. Ning ta käib luusides mööda sood, hüppab kui rohutirts mättalt mättale. Ta korjab soost kummalisi taimi ning juuri, et nende keedist müüa kui rohtu igasuguste tõbede vastu. Ning pole inimest, kes ei kardaks Ullat; parem kohta hunti või mine karule vastu!
Mu isa käib tihti vana Ulla juures. Nad on sõbrad - jumal teab, mida nad koos sepitsevad. Ikka õhtupoolikul, udude tumenedes, kaob mu isa. Ning öösel, tähelepanelikult kuulates, võid kuulda nende naeru. Mida naeravad, mille üle lõbutsevad need kaks rauka? Mis käigud ja toimetused neil on ning kellele nad valmistavad hukatust?
Ma armastan Hundvat, kardan aga talle seda ütelda. Kuidas minna oma jõleduses tütarlapse manu ja lausuda: armastan sind! Ma räägin muud, lausun: «Hundva, tänased udud on tihedad, mispärast oled nii kurb? Öösel huikasid kullid ja lendasid üle mu hurtsiku. Peaksid vist raputama püssirohtu katusele.»
Kuid Hundva vaatab mulle otsa ja ei vasta. Ta on kui kidur laps, ehmunud ja elutu. Vahel on ta silmad nii valged nagu lumi. Terved päevad istub ta ähmase akna man ja vaatab soo poole. Vahel ta laulab, kuid ta laulud on kurvad ja immitsevad nukrust- nagu sõidaks regede pikk rida üle öiste väljade. Isegi sõnad on tal omamoodi, ma ei saa nendest tihti aru.
Armastan Hundvat, tahaksin ütelda talle, et lapsuke, tule ära minuga. Tahaksin võtta ta külmad ja arglikud sõrmed oma käte vahele ning puhuda nende pääle kui külmunud linnukese tiibadele. Tahaksin sulgeda huuled ta kollastele põskedele, et neisse valguks raasukegi verd. Kuid ma olen arg ning lausun, et Hundva, kas me ei läheks vähekeseks välja su hurtsikust? Ma tean rästikute koobast, ehk tahaksid tulla minuga vaatama? Ta raputab pääd- ei, ta ei taha tulla minuga.
Vaikin kaua ning vaatan, armunud. Kui kollased on Hundva põsed ja huuled nii külmad. Suured silmad on liikumatud- neis ei märka ühtki tahtmist ega soovi. Ja ma räägin talle maadest, mis asuvad säälpool metsi ja rabasid. Jutustan talle päiksest, mille sära on võrratu, õhtusist pilvedest, mis leegitsevad põledes. Kõnelen puudest, jõgedest, mere vahulisest tormamisest. Kuid Hundva ei naeratagi, ta pöörab selja minu poole ja ütleb:
«Ära valeta, Enrik, sääraseid maid polegi. Urgvee sood ulatuvad ilma lõpuni, siis algab pimedus!»
«Ei, ei, Hundva,» karjatan, «ise olen käinud, ise olen näinud! Kolme päeva tee meie kodust lõpevad sood ja rabad, metsade taga on aga külad, alevid, linnad. Ning kõik nad on täis rõõmu, naeru ja päikest. Isegi kirikud on sääl ning inimesed istuvad nendes ja laulavad. Jumal kõneleb palvetajatega ning õnnistab neid uueks tööks ja võitluseks.»
Kuid Hundva ei kuulagi mind, hiljukesi hakkab ta laulma - nii kõlab vokivurin öises pimeduses. Ning ma märkan, kuidas hakkavad värisema ta huuled, laud aga langevad veekarva silmadele.
Kuidas peaksin rääkima, et ta mind usuks? Kuidas peaksin kirjeldama, et mõistaks õitsengu ilu?
Vaikin minagi, vaikin ja kuulan Hundva tasast laulu. Kuulan -ja hakkan minagi kahtlema maades, mis asuvad säälpool metsi ja rabasid. Võib-olla nägin neid unenäos, kui sonisin palavikus elu ja surma vahel? Võib-olla polegi muud, kui need udused sood, suitsenud hurtsikud ja meie, inimesed, eksivad hinged, Urgvee soos? Ja korraga lõppevad mu mõtted- mul pole enam midagi lausuda Hundvale.
Mööduvad tunnid, kuid ma ei liigu kohalt. Vajun kui unne, ükski mõte ei välgata enam pääs. Hurtsik pimeneb, hall udust müür on ujunud akna ette. On kadunud Hundva kontuurid, näen vaid vormitut varju istuvat liikumatult mu ees. Ja me vaikime. Ei kosta ükski hääl, pole vähematki liikumist.
Siis kuulen äkki liginevaid samme ja kõnelust. Ulla isaga tulevad koju.
«Tulite ometi kord,» lausub Hundva, ning ma kuulen ta hääles rõõmu. Ta tõuseb, süütab pirru ning naeratab mu isale vastu.
«Poiss, sina siin,» lausub isa, «käi pääle koju, pole siin mingisugust istumist ega luusimist.»
Mul on häbi Hundva ees ja ma vastan, et jään veel siia.
«Või siia,» irvitab isa, «pole sul siin teha enam midagi. Käi, käi, mul on siin veel veidi asja!»
Ja ta avab ukse ning lükkab mu välja. Võiksin lüüa hambad ta ihussse, kuid olen arg ja mul on hirm Mind lükatakse ja ma lähen, hambad risti, kuid siiski lähen.
Miks alistun isa tujudele ja kuulan ta käsku? Miks kannatan ta irvitamist ja ei hakka vastu? Peaksin kihutama ta minema hurtsikust, jooksku hundina mööda soid ja rabasid, händ häbelikult jalge vahel, näljased hambad irevil. Mul oleks küllalt jõudu ning jätkuks ka viha, kuid ma ei julge. Armetu olen, arg olen, vihkan end. Olen soomänd - kõigun igale poole. Kükitan vajuval mättal, mille all voolavad veed, ja ei julge hüpata kaugemale. Nälg on võtnud mu julguse, udu on söönud mind roostesse. Otsekui tasased veed voolavad aastad ja ajad, kuid miski ei muutu. Hambadki pudenevad suust, kuid ma ei salva, ei hammusta. Tõusevad udud, koriseb Urgvee, joovikate puhmades vingerdavad siud, nõidusvägi hõljub üle meie - miski ei muutu! Kunas pannakse sõjariistad mu kätte, et mina, põlatud ja vihatav, hüüaksin sojahüüdu? Kunas kasvan vabaks, et mu viha lööb lõkendma?
Teised põletavad hurtsikute ees viina - mul pole muud pääle nukruse! Nad ei salligi mind endi keskel, mu hing lehkab neile. Teised käivad karujahil, tütarlaste man, nõiuvad, puhuvad, sõbrustavad kurjaga - mul pole minna kuhugi. Nad naeravad mind nagu roojast, nagu siugu, kelle mürgised hambad on kistud suust.
Olen üksik ning raskemeelsus rõhub mu hinge. Oigan, kuid ei kisenda.
Issand, õpeta mind kisendama, et soo vastu kajaks! Et karudki ehmuksid ning inimesed väriseksid kabuhirmus. Ava mu haavad ning lase voolata kohinaga veed. Ma ei jõua enam vaikida.
Kes on löönud mu suule, et olen tumm, kes on nõidunud mu silmad, et neis ei sädele viha? Kes on sidunud mu käed, et nad rusikas ei lange vaenlase kulmule? Ning ma kuulen otsekui naeru: udud ja Urgvee sood, udud ja Urgvee sood!
Ning ma naeran, ise kodu poole rutates. On hiline õhtu, mu all sulisevad lehkavad veed, pean tihti roomama, et mitte vajuda. Mättalt mättale, kinni hoides okstest ja juurtest. Pimeduses tihenevad udud. On külm. Märkan, et mättad teel on segi pillutud, juured on raiutud katki. See on mu isa töö, ta ei salli, et keegi teine käiks tema radasid mööda. Üksi tema ja Ulla tunnevad Urgvee keerulisi teid ning rajadki on nende omad, nagu see soo, nagu need hurtsikud, nagu inimesed, kes on nende käsutada. Kõik on nende oma, isegi mina oma argusega.
Koju jõudes istun kaua hurtsiku ees.
Hundva, mõtlen ma, sa naeratasid isale vastu ning su hääles oli rõõm, kui ta astus üle läve. Mõtlen, et Hundva, miks oled nii lahke ta vastu ning kannatad häämeelega ta juuresolu? Minu kõrval istudes pole sul aga ainsamatki sõna, sa vaikid ning sinust hoovab külmus.
On üle kesköö, kui kotta astun.
Hundid jooksevad ringi. Läbi udu kostab nende näljane ulumine. Kes teab, kumb neist on loom ning kumb libahunt, hambad purdud verre.
Vajun unne kui rabatud.
Keegi taob uksele, järeleandmatult. Läbi kitsa akna paistab hommikune hahk valgus. Isa magab voodis ja hingeldab. Nähtavasti on ta koju tulnud alles vastu hommikut.
Avan ukse.
Vana Kristjuhan seisab lävel, vana Kristjuhan, kelle aastate rohkusel pole enam arvu. Aasta kaob aasta järel, sammal kasvab ihule, aga sambla all leegitseb armetu elu. Elab otsekui enesele kiuste. Ta on kui vettinud känd, vilets ja vaene. Ning ta rähmastest silmadest tilguvad nirisedes pisarad otsekui kollane vaik puu haavast.
«Sina, Kristjuhan,» hüüan hämmastusega, «miks nii vara?»
«Mina, pojuke, ikka mina,» nuuksub ta hädaldades. «Ära murdsid libahundid hobusekronu! Astun hommikul õue, vaatan- kas silmad enam ei seleta- hobune on hurtsiku ees lõpnud, lõõr teisel katki salvatud, verest tühjaks imetud. Jeesus Kristus, ainsama jumala ainus poeg! hüüan, kel oli seda tarvis! Oleks võtnud viimse lambakese, oleks salvanud mind ennast- mida hakkan nüüd hobusekronuta pääle? Oli teine mul ainuke tugi, ainuke toitja ja leivaandja!»
«Kristjuhan,» hüüan, «ära räägi vallatust, kes võis hukata su hobuse?»
Kristjuhan astub kotta ning nuuksub kui laps. Kogu ta keha vabiseb nutust. Halli habemesse langevad kollased pisarad.
«Libahunt, kes muu, ikka libahunt,» hädaldab vanamees läbi nutu. «Hobune oli mul vaaguses, ega harilik hunt teda säält välja tuua saanud. Ikka libahunt, pojuke kes muu. Ei tulnud mu kotta, ei puutunud mind. Oleks võinud mind purra une päält, ega mina, vana inimene enam midagi kuule ega näe. Ei puutunud ka lammast - hobust tahtis, mu viimast hobusenärukest tahtis!»
Ning korraga tõuseb vanamehe pää ja silmis süttib viha.
«Poiss!» karjub ta äkki mulle, «oled teinud halva teo. Anna andeks mulle, vanamehele, aga Issanda needus saatku sind hauani! Ärgu olgu sul elus enam ühtki muretut päeva, ühtki rahulikku silmapilku. Kas sul tõesti enam midagi süüa polnud, et libahundina jooksid mu hobuse juurde? Oleksid tulnud inimesena, peoga, oma vana peoga oleksin tühjas salves kokku kraapinud, hammastega oleksin laudadelt kiskunud viimase jahuraasukese - veidi leiba oleksin sulle ehk saanud siiski!
Kuid sa tuled keskööl looma nahas kui varas hiilides. Jeesus Kristus, ainsama jumala ainus poeg! hüüan lõpnud hobust nähes, mida hakkan pääle nüüd? Olen juba vana, pime ja sant olen, pole mul ühtki lähedast hinge, kõik on koolnud, üksi mina olen veel jäänud järele- mida teen ma nüüd? Patt, pojuke, suur patt!»
«Sa valetad, Kristjuhan!» karjatan. «Ei mina ole käinud ega oskagi käia libahundiks!»
Kuid vanamees ei kuulagi mind. Ta pää langeb uuesti longu ning silmist kaob viha. Ta on õnnetu ja abitu. Kaua köhib ta läkastavalt ning pöörab siis otsekui manitsedes isa poole:
«Oleme sinuga naabrid,» ütleb ta, «või meil iialgi on olnud rikkust või vara! Oleme samuti piskuga leppinud, nagu ussikesed roomanud mättail, nälg suus ja viletsus õlul. Kuid ausad oleme olnud, libahundiks me pole käinud. Nüüd aga oled kasvatanud poisi, suureks ja tugevaks on teine võrsunud, võiks nüüd olla sulle rõõmuks, aga vaata, ei ole! Libahundiks käib - ei lähe rikaste manu, ei lähe kaugele- oma naabri juurde tuleb ning võtab tolle viimse, mis sel hinge taga. Patt, pojuke, suur patt!»
«Seepärast ta siis oligi öösel ära!» lausub isa äkki voodist.
Vaatan talle otsa ning viha asub mu rinda.
«Ära valeta,» karjun ma, «sa tead väga hästi, et olin terve öö kodus ja ei ole kuhugi saanud!»
«Nii nemad on,» räägib Kristjuhan vahele, «teevad, aga salgavad. Mis siin aga enam salata - ega ma muidu räägi - vana Ulla ise ütles. Käisin tema juures, küsisin, palusin. Kaua nõidus ta, tegi igasugust kometit, sülitas tulle ja leotas tuhka, siis aga kõigutas pääd ja ütles, et teha pole siin midagi, kõik märgid näitavad, et Enrik on seda teinud. Enrik on eilse öö luusinud ning murdnud su hobuse. Kõik jäljed viivad sinna. Nii rääkis Ulla. Ja ütles veel, et poissi tuleks karistada, rappa tuleks teine ajada, tulise tõrva sees leotada. Nõia ees ei jää miski saladuseks. ta loeb me elu ja me tegusid otsekui raamatust. Ruttasin siis siia, kuid mis see enam aitab.»
«Ulla valetab,» karjun, «nõid valetab!»
«Ei nõid valeta,» kinnitab Kristjuhan.
«Siis on Ulla ise käinud,» hüüan, «ise luusis ringi, nagu on seda ennegi teinud! Kes ei tea ta pattude rohkust ja ta tigedust? Kust muidu on ta saanud oma varandused!»
«Jõuab tema nüüd enam libahundiks käia,» vaidleb vanamees, «tema on ju vana ja pime, ega niisugusest enam tugevat libahuntigi saa!»
Mida peaksin ütlema, et mind usutaks, mida peaksin rääkima, et langeks kahtlus? Mu sõnad on arad ja jõuetud, nagu ei usuks ma end isegi. Tahaksin olla pigemini aetav loom, joosta rappa, iialgi mitte tagasi pöörata inimeste manu. Inimesed on tigedamad kiskjatest, nende slilmad oskavad varjata pattu. Roim irvitab nende hinges, huultel aga mängleb neil süütu naeratus.
Isa tõuseb voodist ja hakkab end pikkamööda kohendama. Ta vaatab mulle kahjatsevalt otsa ning raputab pääd. Kuid ma märkan ta naervaist silmadest et ta mõnuleb mu õnnetusest.
Kari naisi on kogunenud õue ning piilub läbi akna tuppa. Nad on uudishimulikud, tigedad, kuid kardavad sisse astuda. Nad kisavad omavahel kui harakad. Mind märgates tormavad õhinaga akna juurde, kuid jooksevad siis jälle kisades laiali. «Libahunt, libahunt!» hõikavad nad.
«Kristjuhan,» lausun, «Ulla on valetanud. Küllap tal oli selleks põhjusi. Ta vihkab mind ning otsib mu hukatust. Libahundi jälgi aga aja mujalt.»
Ning jälle tõuseb vanamehe pää, silmisse valgub veri.
«Poiss,» hüüab ta vihaselt, «miks varjad roima?»
«Tunnista parem pattu, miks ikka salgad?» irvitab ka isa.
Mul pole neile midagi ütelda.
Torman uksest välja ning jooksen Ulla poole. Tahan litsuda sõrmed ta kõrri.
Nõida pole kodus.
Hundva tuleb mulle vastu, silmad täis und.
«Hundva,» lausun, «väike sasipäine Hundva, tule ära minuga! Nad räägivad, ma olevat libahunt, ma olevat murdnud Kristjuhani hobuse. Ma ei taha enan elada nende keskel, nad on kibedamad surmast. Tahan põgeneda rappa, metsa, ükskõik kuhu. Tahan vabaneda nendest, sest siugude pesast. Tahan kasvada vabalt nagu puu, laiad oksad tuule üsatada. Hundva, mu Hundva, tule kaasa minuga. Ma tean maid, kaugel, kaugel siit, kust ei leia meid ükski urgveelane. Sääl on laiad nurmed, voolavad jõed ning päike särab üle nende. Siin koltud sa varsti kui värisev leht sügistuules - miks ei taha sa tulla ühes minuga?»
«Sul pole hurtsikut,» vastab Hundva.
«Ma ehitan sulle hurtsiku,» lausun, «kuid mitte rappa, mitte siia sohu, kus elavad vaid kiskjad loomad ja rästikud. Lagedale väljale ehitan selle hurtsiku, kus tuuled rändaksid vilistades. Hundva, sa pole iialgi tundnud õhtust tuult, täis mett ja lilietolmu. Sa pole iialgi näinud õhtusi palanguid. Kujutle vaid, et linnud hakkavad ehitama pesi me räästa all, siis pole lauludel ja siristamisel otsa! Tule ära minuga, põgeneme siit, kus ei jätku Jõudu ei eluks ega surmaks.
Kuigi räägitakse, et urgveelane ei kannata päiksekiirgust, et jääb pimedaks ja sureb - olgugi nõnda, põgeneme siiski sinna, elame vaid päeva, hetke, kuid siiski keset päiikest! Mis on meile surm, kui elame koos!
Ainult kaugemale neist ududest ja inimestest! Hundva, sa ei naeratagi, sa ei avaldagi rõõmu?»
«Sääraseid maid polegi,» lausub Hundva.
Ning ma annan järele.
«Võib-olla polegi,» lausun kurvalt, «võib-olla ulatuvad sood maailma otsani, nagu räägid, kuid takistab see meid otsimast? Tule vaid kaasa, üksinda ei jõua ma kuhugi. Mu hing on haige, olen jõuetu. Ei, sa raputad pääd, sa ei taha tulla? Siis tule sohu. Ehitame keset sood oma hurtsiku, keset korisevaid vesi. Kanname kivid ja oksad kokku ning täidame sood, kuni ta meid kandma hakkab.»
«Hurtsik keset sood?» naerab Hundva.
Tõstan silmad ta naervale suule ning märkan kohkudes, et ta huuled on verised. Korraga jään vaikseks ja kohmetuks.
«Hundva,» lausun, «see olid sina, kes käis mineval ööl libahundiks. See olid sina, kes murdis Kristjuhani hobuse! Miks tegid seda, Hundva? Su ema tõrred on täis liha, salved täis vilja ning kambrid täis kulda ja hõbedat. Miks tegid seda, verejanuline loom? Pühi puhtaks oma huuled, mul on häbi ja hirm.»
«Ära räägi nii valjusti,» lausub Hundva pahaselt.
«Karjuma peaksin, kisendama peaksin! Hundva, väike Hundva, tütarlaps soost, käib libahundiks, suu täis verd! Hundva- isegi su nimes otsekui kohiseksid õhtused tuuled- sina võid luusida ringi nagu kiskja loom ja imeda verd! Oleks nagu pikk öö astunud mu hinge. Nüüd usun sind, polegi teisi maid sealpool metsi ja rabasid, polegi teisi inimesi. On vaid pimedus, on vaid Urgvee udune soo igal pool, kuhu vaatad, kus iialgi käid. Terve maailm on korisev soo, milles vaevleme, sonime, kannatame. Ning tigedus on, viha lõkendab, roim irvitab igas hinges.»
Polegi seepärast Hundvat vaigukarva põskedega, temagi on vaid kujutelm, sonimine. On kiskja ning ringiaelev loom, kes vaid hiilib, kelle kõrri hüpata. Kuhugi ma ei pääse, on asjatud mu oigamised. Kui orav hüppan puult puule ning iga oks kõigub mu all.
«Sa oled haige,» ütleb Hundva «mine koju. Mine koju ning ära näita end inimestele, sest nad vihkavad sind. Mida tead sa libahundi aelemistest! Mida tead sa metsadest, kui nad avanevad su ees ning su jalgade all murduvad oksad? Sa räägid vabadusest ning ei teagi, et üksi loom võib olla vaba. Ma vihkan sind, sa oled vilets ja arg! Sa räägid maadest, mida pole olemas. Sa palvetad jumalat, keda ma ei tunne ega tahagi temast midagi kuulda. Iialgi ei tõuse sa sirgu. Sa huikad öösse, kuid su hüüd ei kosta läbi udu. Su musklid on alles nõrgad, su liha loid, su kõnelused on tühjad- neist puhub tuul läbi kui sõelast. Sa räägid mingisugusest päiksest, kuid sõnad on külmad, neis kerkivad Urgvee udud. Meie ei tunne teisi maid, ei ihkagi neid. Miks räägid hurtsikust keset lagedat laant? Kutsu mind rappa emahundiks kaasa, ole loom, nagu me kõik siin, võib-olla kuulangi sind. Su isa on vana ja kaval kuid temal on teravad hambad ning purres on ta metsik. Tema oligi see, kellega kälisime murdmas Kristjuhani hobust. Pane tähele, kord lööb ta hambad ka sinu kõrri, sest sa oled nõrk ja üleliigne.»
Ta silmis süttis põlgus, põsedki läksid roosaks. Rääkis leelutades, ühtki sõna rõhutamata. Pühkis kätega huuli ning veri jäi sõrmedele.
«Valetad, Hundva,» ütlesin talle, «kord kasvab mu viha, siis hoia end! Siis taganevad ududki mu ees ning pilved lahtuvad. Olen kui hundipoeg noor, võib-olla ei kihele veel mu hambad. Olen aetud ja põlatud, kuid kord ma tõusen sirgu, siis röögatab soo teie kisast. Armastuse asemel teie olete andnud mürki, lahkuse asemel viha, olete külvanud mu hinge vaid tormi. Tormi õied on mürgised, Hundva!»
Jalgu lohistades tuli Ulla koju. Tõusin minekuks.
Sügisepäev oli täis peent vihma kui tolmu. Sammusin mööda sood, teadmata, kuhu lähen. Mätaste all sulises vesi. Pikkamööda, otsekui hiilides, tuli öö. Huikasid kullid. Kuulsin nende tiibade tasast kohinat udus, neid nägemata. Lehkasid vettinud oksad ja sammal.
Jõudsin koju vastu hommikut. Isa magas, kuid ta silmad olid avatud ning nad naersid.
Siis avas üks naine ukse ja karjatas kibedas jooksu- hoos: Kristjuhan on surnud! Läksime isaga sinna. Urgveelased olid kogunenud hurtsiku ette, piibud suus, karvased mütsid üle silmade. Kristjuhan lamas keset õue, lõpnud hobuse kõrval. Mehed tapsid vanamehe viimse lamba, keetsid, küpsetasid ja sõid, laulsid ja tülitsesid, ega keegi mõtelnud rääkida surma põhjustest. Ning kui olid söönud ja joonud, viisid Kristjuhani sohu. Hundva käis matjate järel, nagu ikka sõnatu, kollane, arglik.
Vastu õhtut hakkas põlema Kristjuhani hurtsik. Keegi oli pistnud tungla räästa alla. Paksus udus lookles tuli lämbudes ja hingeldades.
See on Hundva töö, mõtlesin mina.
Jõudis hilissügis vihmaste päevadega. Hahk taevas pisardas ühtsoodu. Sood muutusid läbipääsmatuks, keegi ei julgenud enam astuda soo radadele. Päevad olid lühikesed, vaevalt hakkas immitsema halli valgust, kui see juba jälle kustus. Tõusis koguni tuul ning tõi kaasa lumelartsakut ning rahet. Soo undas ning lainetas vees.
Vahel kadusid hetkeks udud, nõgimustas taevas liikusid rasked ja vormitud pilved otse pää kohal. Soo vahtrad muutusid veripunasteks, pudendades lehti kui sulgi. Kased olid kollased kui kuld. Kisasid äraminejad metshaned, kõrgelt üle soo lennates.
Isa viitis terved päevad Ulla juures. Ta oli lõbus, naeris ühtsoodu, plaanitses ja toimetas midagi. Õhtu jõudes kompis koju, seljas rasked koormad ja kotid. Ta salved said täis vilja, lauta ilmus paar mullikat. Ta jõukus kasvas iga päevaga.
Siis hakkas ta viina põletama, keetis õlut, maitses, mõnules, kuid ei joonud. Midagi ülitähtsat ta haudus. Minu pärides muheles vaid ning ta kurgust kostis kummaline porin kui naer.
Ühel päeval tuli ka Hundva.
Ta oli rõõmus ning ta käed punetasid. Ta vaatles isa toimetusi, maitses värsket õlut, rüüpas viina, käis laudas, kolas kambrites ning jäi kõigega rahule. Ära minnes ütles mulle:
«Valmista pulmade vastu, need pole enam kaugel -väike Hundva läheb mehele!»
«Kellele?» kogelesin.
«Või tema ei teagi,» naljatas, «vaata ometi! Terve Urgvee räägib ja kiheleb, temal pole aga vähematki aimu.»
«Tõsi jah,» lausus isa ruttu vahele, «nüüd, kus Hundva minu juurde asub, pead küll enesele uue kodu otsima, ei minul sinu jaoks ruumi ole.»
Ning nad naeravad kahekesi, nende himukad huuled avanevad, silmad sätendavad, nad hoiavad üksteist kätest ja ruttavad siis läbi soo Ulla poole. Hundva kareldes ees, seelik kui purjed tuules, isa küürus, ähkides, köhides, jalalt jalale vaarudes ta kannul. Nagu õisi paisates viib tuul lumepilve neile järele.
Korraga kisendab minus kõik mu viha, kirg ja ahastus.
«Hundva,» karjatan, «noor emahunt soost, oleksin sinust kõike oodanud, ainult seda mitte. Mitte seda, mu jumal, seda kõige jõledamat, tooremat, kibedamat! Ons su silmad pimedaks jäänud või on urgveelased su ära nõidunud igaveseks hukatuseks ja inimeste naeruks?»
Tahan neile järele joosta, kisendada tahan, soovin paisata neid soo korisevasse kurku, kuid kaugenevat naeru kuuldes jään hurtsiku ette seisma. Minus ärkab korraga loom, tahaksin lõhkuda, paisata segi õlleankrud ja viinatorred, tule räästa alla pista! Las peavad pulmad lagedal sool keset roostes vett, pulmalisteks kratid, libahundid ning keerlev tuisk. Tahaksin uluda kui loom, kihvad inimeste poole.
«Ah nii,» hüüan, «siis sedaviisi hargnevad lood, tasa, hiljukesi, nagu valmineb öö üle rabade. Hundva noor emahunt, tuleb nüüd siia, et elada tollega, keda vihkan üle kõige, kelle needust kannan igas oma verelibles. Tuleb siia armunult, kallistab, üsatab vanameest, mängib kollaste sõrmedega ta tuhkruuges habemes, laulab talle laule nii kummalisi ja arusaamatuid kui uni, kui vee tasane vool. Ning siis, öö tulles, udude mustendades, kui tuul vaid lendab üle soode vilistades, lähevad nad välja ning jooksevad libahuntidena mööda soid. Noor emahunt ees, vanem, isane, taga, nina haistes vastu tuult! Hoia siis loomi, hoia loomi- Hundva käib verejanus ringi!»
Ning ma kallan ise tõrtest ja joon. Iga kruusi tõstan huultele sajatades. Veel on vara teil rõõmsad olla, hüüan, oodake veidi, mu hambad pole veel seni sügelnud!
Kuid mida rohkem ma sajatan, seda selgemini hakkan tundma kirjeldamatut vastikust nende inimeste ja selle ümbruse vastu. Olen siin võõras ja üleliigne- ei miski köida mind enam siia. Nii madal on hurtsiku nõgine lagi, nii kole ja alasti on hillissügisene soo. Välja siit, ära siit, - kaugemale - lämbun ses ümbruses. Olen kui jääle visatud kala, uimed katki ning lõpused täis jääpuru. Ma ei suuda enam elada siin, olen jäänud araks loomaks, keda lükatakse jalaga. Minus ärkavad korraga mälestused noist maadest, mida nägin kord lapsepõlves. Kui soojad virmalised kerkivad nad mu silmade ette, täis kummalisi nägemusi ja imesid.
Ning vastu õhtut võtan kompsu ja lähen. Astun välja isa hurtsikust, otsekui vabanedes painajalikust unest. Õud valitseb siin, raske sonimine ja needus. Tahan vabaneda kiiremini, rutata läbi soode, rabade ja metsade ning jõuda välja lagedale.
Öö jõudes puhkan veidi puu juure all ning ruttan siis jälle edasi. Soole on juba tekkinud jäine koor, tuisk tormab mööda jääd, lumepilvi üles tõstes.
Välja soost, mõtlen, kaugemale Urgveest! Ning ma sammun edasi, ikka edasi ühes suunas, peatumata, puhkamata. Mu jalad väsivad lumes takerdudes, kuid ma ei peatu hetkekski. Ma otse põgenen rutates, kuid mida enam ma ruttan, seda pikemaks muutub mu tee. Ma ei leia väljapääsu soost. Igal pool seisab ta mu ees ja ümber, tuisune ja alasti, kidurate mändide ja mätastega habetunud. Mööduvad päevad, mööduvad ööd, ma ruttan edasi, kuid soo ei lõpe. Ikka laiemaks ta venib, otsekui mustad liikumatud pilved päevast päeva. Ning siis korraga ma märkan, et olen jõudnud sinna, kust algasin päevade eest oma põgenemist.
Needus on minu huultel, ma sajatan, kuid algan uuesti teekonda. Ainult välja Urgveest, igal tingimusel, iga hinna eest, ainult kaugemale sest nõiutud kohast! Ma torman ikka edasi, ikka edasi. Isegi öösel pimedas kobades, üle okste ja mätaste langedes, ei jäta oma teekonda. Olen kui palavikus, sonin, palvetan, käin risti tuisule vastu. Ainult välja siit! Ma ei mõtle enam Hundvast, ei isast, ei Ullast, ei urgveelastest ega ka nende kõlvatusest ja tigedusest, kõik on nad praegu kaugel kui minevikus, olen vallatud ainsast mõttest, tiivustatud ainsast soovist: välja siit! Kuid mõne päeva pärast olen jälle endises kohas.
Ma seisatan kui rabatud. Issand, hüüan, avita ise, ise juhata mu teed! Kes on nõidunud tiirlema mind ses ääretus soos, et ma ei leia temast ühtki väljapääsu? Kes nägematu ja tige talutab mind, et ikka ja jälle jõuan tagasi?
Mu jõud lõpevad, kahtlused asuvad hinge.
Ehk oli see siiski viirastus, mis nägin kord lapsepõlves noist maadest ja inimestest? Võib-olla polegi midagi muud pääle Urgvee ääretuse, nagu tõendas Hundva? Kuhugi ei pääse udust ja tuiskudest, jõuad ikka ja jälle tagasi sinna, kust oled põgenenud. Kas ei näinud ma und, kas nõid ei sosistanud mu kõrvu, kui heitlesin palavikus? Kes on pannud mu hinge igatsust teiste maade järele, kui on vaid soo?
«On vaid soo!» karjatan ja torman edasi. Minus pole enam usku, on lõppenud jõud, kuid tuisuga võideldes, nälginud, väsinud, ruttan ma siiski edasi. Toit on lõppenud mu kompsus. Tuul paiskab jäiseid nõelu mu silmi. Männid undavad ja painduvad mu ümber. Ma ei puhka, ei seisata, ma võitlen viimse jõuga kui uppuja. Edasi - läbi soode, metsade, rabade, mööda hundiaukudest, tihnikutest läbi, inimestest kaugelt ringi - sinna, kus algavad väljad. Ainult hetkeks vaadata inimese palgesse, alnult korraks tunda päikse heledat kiirt! Ning minugipärast siis surra, langeda säravasse lumme. Nii möödub päev, möödub teine, läheb kolmas, ning korraga karjatan: olen jõudnud isa hurtsiku lähedale!
Langen ahastades puu alla kokku.
Tuisk tormab üle minu otsekui irvitades: pole pääsu Urgveest, pole pääsu Urgveest!
Kuhugi sa ei jõua, teed on kinni su ees: ikka toovad sind uuesti tagasi. Kuhugi sa ei pääse, jääd oma needuse manu, kuni langed ning kuni sind viiakse mõnitades sohu. Polegi kuhugi minna, igal pool on silmapett, kõik muu on sonimine ja hullumeelsus. Oled neetud siia kitsasse ringi, mis on tõmmatud su ümber kui silmus kaela. Pole pääsu, pole sihti, on vaid Igavene, Ääretu Soo.
Murran käsi ning närin huuled verele. Ma ei taha! Ma ei taha! karjun, kuid hääl kustub tuisu lendlevais helvetes.
Kaua laman maas. Kuhu minna nüüd? Nälg piirab mind, külmunud olen, hiilin hurtsiku lähedale, kuid siin valdab mind õud ja ma jooksen tagasi sohu. Mitte enam sinna, mitte nende juurde, kes naeravad ja piinavad mind.
Terve öö hulgun soos. Seisatan hetkeks Ulla hurtsiku ees: see on pime ja vaikne. Sammun tagasi, lähen Kristjuhani onni ahervarele, lumi on katnud põlenud elamu, siingi ei leia ma päävarju. Kuhu minna?
Vastu hommikut tulen uuesti isa hurtsiku ette. Vaatan läbi külmanud ruutude sisse. Keset tuba on laud, inimesed istuvad ümber. Õllekruusid käivad ringi, lihavirnad auravad nende ees. Oled sattunud pulmadele, naeran, noore emahundi pulmadele!
On ilmunud taadid, eided, Urgvee põlised elanikud, otsekui mingisugused vaimud, nägemused. Kortsudes, kollased, tuhkhallid juuksed üle kavalate silmade, pikkade kondiste sõrmedega. Piibud on nendel suus, ning nad söövad, suitsetavad ja joovad korraga, looma ahnuse ja kiirusega. Nad ei räägi, ei liiguta end, ei tõsta silmi - omaette jorisedes närivad nad auravat liha kui kiskjad. Ainult konte langeb laua alla kui rahet ning koerad kisklevad nende man, vihaselt urisedes ja üksteist purres.
Ning otsekui ilmutus istub Hundva nende keskel. Ta on ehtinud end hõbedast sõlgede ja kettidega, sõrmedes särab kuld. Pühalikult, tõsiselt talitab ta külalisi, silmis häbelik õnn ja rahulolu. Isa on asetunud ta kõrvale, ta on purjus ja punane ning taob ühtsoodu rusikaga lauale, kuigi keegi ei vaata, ei kuule teda.
Teisel pool Hundvat istub pime Ulla. Ka pulma ta on ilmunud nartsudes. Juuksed on sassis üle mullakarva näo. Temagi ei räägi sõnagi, ainult vahetevahel tõstab väriseva pää ning naerab äkki heledalt kui lind huigates. Siis jääb jälle liikumatult istuma, ainult käed ja suu liiguvad kiirelt, ning kisklejad koerad lükkavad vahel ta keha kui mõnd eluta kotti.
Mul on külm ning nälg piinab mind. Kuid mul on häbi ja vastik minna nende juurde ning võtta osa nende pidust kutsumata külalisena. Astun eeskotta ning poen nurka. Toast tuleb liha aroom, kuulen kruuside kõlinat, langevate kontide müdinat. Tahaksin olla koer, loom ning purelda inimeste jalgade all nende raasukeste pärast, mis langevad söönute laudadelt. Siis tuleb Hundva eeskotta.
«Hundva,» nuuksun ma, «väike armas Hundva, halasta mulle!»
«Miks oled tulnud siia?» küsib Hund@a pahaselt.
«Näljas ja külmunud olen, kuhugi ma ei jõudnud, teed olid kinni mu ees. Näita mulle teed, armas Hundva, vii mind teerajale, mis viiks välja Urgveest!»
Korraga naerab Hundva, kuulen äkki naerus Ulla heledat huikamist.
«Urgveest ei pääse keegi,» ütleb ta tõsinedes.
«Siis anna mulle oma tarkus,» hüüan. «Ma ei tülita sind enam, iialgi ei pööra siia tagasi, ütle vaid mulle, kuidas saada loomaks! Loomadel on metsad, neid varjavad rabad, mul pole aga enam paika, kuhu põgeneda teie jõledusest. Ma ei jõua enam elada teie keskel. Teie olete söönud mu hinge, võtnud mu armastuse, mul pole enam midagi pääle ahastuse!»
«Mida siis tahad?» küsib Hundva.
«Tee mind loomaks, nagu ise oled. Võta minult mu hing, mu lootused, mu püüdmised, et saaksin üheväärseks sinuga. Samasugune loom, murdja ning verejanuline. Tee mind libahundiks, nagu ise oled, et võiksin joosta metsa ning aina uluda. Võta minult mu inimmõistus, nukrus, mis immitseb igast mu liikmest, rahutus, mis ei jäta mind isegi unes. Võta mu mõtiskelud võõraist maadest ja päiksest, et harjuksin Urgvee soode ududega. Võta mu ahastus, mis jälgib mind ühtesoodu, niikaua kui elan. Midagi ei taha ma enam, kuhugi ei püüa ma enam, mu hing on roostes ja haige. Nõiu mind hundiks, et metsad avaneksid mu ees ning hinges pesitseks vaid viha inimeste vastu. Anna mulle looma viha, kõik muu on sest kurjast!»
Hundva vaatab mind kaua uurides. Naer kustub huultelt.
«Hakkad ehk purema mind?» küsib ta.
«Olen sind armastanud, Hundva,» lausun nukralt, «anna andeks, kui olen sind iialgi pahandanud. Oleksin tahtnud sind võtta peo pääle ja hoida suu lähedal, et tunda su hingamist ning näha su säravaid silmi. Kuid sina soovisid teisiti - mis võisin ma selle vastu? Muuda mind hundiks, ning siis tahan sind kaitsta kiskjate loomade eest, kui juhtud üksinda metsateele. Tahan hundina jälgida sind nagu koer, kui juhtud kaitseta olema soos. Ainult inimene ei taha ma enam olla.»
Ning jälle vaatleb Hundva mind kaua. Siis toob pidulaualt kruusi ning ulatab mulle.
«Joo,» ütleb ta, «see on mu pulmajook, täna läks Hundva mehele.»
«Miks tegid seda?» küsin.
Kuid Hundva ei vasta. Ta naerab ning ruttab uuesti tuppa. Nüüd toob ta mulle liha ja leiba ning lausub:
«Söö, hundipoeg!»
Ning siis, kui olen söönud, toob hundi naha ja viskab mu õlale. Kaua leelutab ta kummalisi sõnu ning teeb imelikke märke. Siis karjatab äkki valjult ja käskivalt:
«Jookse hundipoegl»
Tunnen äkki kõrvades tuule kohinat, soo rõõmsat hingamist. Lumi sädeleb mu ees, haistan ta värskust. Mu jalad on korraga nii kerged, kui kannaks purjesid hoogne iiling. Mu silmad on nii teravad, nagu oleksid sood ja rabad avanenud mu ees ning näeksin kummalisi kaugusi. Nad kutsuvad mind ja ma torman ikka edasi. Oleksin kui pääsenud nõidusest, tunnen end äkki vaba ja rõõmsana.
«Uhuuu!» ulun ma ning rõõmus vastukaja kõlab soost. Tunnen sambla joovastavat lõhna, selle sametist pehmust ja soojust. Rõõm valdab mind, kihutan edasi üle lume, ning tuisk tormab minuga kaasa. Mul pole sihti ega suunda, ma ei tahagi kuhugi jõuda, jooksen vaid seks, et tunda rõõmu oma kiirusest. Mind nähes tõusevad varesed lendu kui nooled ning oravad hüppavad kabuhirmus oksalt oksale. Tunnen korraga et sood on minu päralt, metsatihnikud mu kodu, igaüks, kes astub mu radadele, on mulle võõras ja vaenlane.
Vahel jõuan hurtsikute ette, nad on mulle vastikud, ning minus ärkab viha. Tunnen kaugelt inimlehka, see tungib mu ninna kui mürk. Ning ma ruttan kaugemale inimestest, nad äratavad minus viha ja hirmu.
Inimene on kaval ja tige, ta lehkab kui roostes vesi. Kui uss hiilib ta tasa ja ei tea iialgi, kustpoolt tuleb ta surmav hoop. Ta sammud ei kosta, ta käik on salajane ning hiiliv. Ta pilk on mürgine kui nooled tungides su ihusse. Inimest nähes valdab mind kabuhirm ja ma jooksen, põgenedes sügavamale sohu. Ma vihkan inimesi, neist mõteldes jään rahutuks, taltsutamatuks veri tungib mu pähe. Isegi unes segavad mind inimesed kui vormitud hiiglased. Loomad ja linnud põgenevad nende eest ning soo on täis surma huikamist ja kisa. Otsekui pilved katavad nad sood, nagu tihedad udud hõljuvad mu pää kohal. Ärgates ma värisen, niutsun ja inisen läbielatud hirmust.
Öösel, kui torm hetkeks raugeb, kui taevas ujub hele täiskuu ning soo särab ja hiilgab lumes ning jääs, hiilin ma inimeste manu ning murran mõne lamba või talle. Siis hakkavad inimesed kisendama ja karjuma, nende näod lähevad tulipunaseks, silmad sädelevad tules, suust kostavad metsikud hääled ning nad võtavad püssid ja jooksevad vandudes sohu.
Kõik on nad võtnud enesele: loomad, väljad, veed, isegi sood peavad olema nende päralt. Nad on kui sipelgad, täites kõiki radasid, mättaid ja puualuseid, pole ainsatki kohta, kus nad ei liiguks. Ainult hunt on veel vaba ning jookseb uludes ringi, kuigi temagi teed jäävad ikka lühemaks, ringid kitsamaks, kuigi temagi radadele on juba astunud inimjalg.
«Uhuuu!» ulun ma mööda jääd joostes, ning sood uluvad mulle vastu. Näen jääl oma peegeldust, olen noor ja tugev, mu karvad on pruunikad ja tihedad, hambad valged ja teravad. Pikad kihvad ulatuvad suust välja, nad on teravad kui saed. Ma pole üksi, sood ja rabad on täis noori hunte. Vahel ühineme ja jookseme salkades, siis tõuseb meie võitlushimu ning viha kasvab kui torm paisudes. Siis tungime hurtsikute lähedale, põlevad silmad ja teravad kihvad inimeste poole, kes istuvad valgustatud akende taga, värisevad, paluvad jumalat ning on armetud ja viletsad oma kartuses. Terve öö ringleme siis hurtsikute lähedal, isegi lambad määgivad kabuhirmus lautades. Inimene on kartlik ja ei astu iialgi üksikult vastu, plagistab kui lind jooksu meid nähes.
Kord viisin ma huntide salga Ulla onni ette. Terve öö ulusime ta koja ees, kraapisime ta akent ning lõhkusime ta ust. Nõid viskas põlevaid tunglaid me sekka ning karjus:
«Ei need ole hundid; libahundid, saatanad, on tulnud mind murdma! See on Enriku tegu ja Enriku vigurid, neetud poiss niisugune! »
Kuid tema needused ei kohutanud meid. Meid oli rohkesti ja olime vihased, tungisime ta lauta ja viisime rappa kõik ta talled ja lambad. Nõid karjus ja ähvardas meile järele, kuid ta ei julgenud meid jälgida isegi libahundina. Kaua kuulsin ta kisa, otsekui lind oleks plagistanud õhus.
Järgmisel päeval nägin isa hiilivat püssiga soos. Oleksin võinud hüpata ta kallale ning lõhkuda ta tükkideks, kuid ma ei teinud seda. Hiilisin üsna ta lähedale ning vallatu hüüd kajas üle soo.
Isa sülitas ehmunult ning haaras püssi.
«See oli Enrik!» karjus ta.
Kuid ma olin juba kaugel. Tulin uuesti ringiga tagasi, uuesti lähenesin talle ning huikasin üsna ta selja taga. Nii ärritasin teda, kuni ta paugutamisest väsis ja pahaselt koju kõmpis.
Kuid mõne tunni pärast tuli ta hulga meestega tagasi.
Mehed piirasid sood, püsse laskevalmis hoides. Paugud kostsid mürtsudes üksteise järele, terve soo oli täis püssirohu salvavat lehka. Ma teadsin, keda mehed otsisid. Pugesin puu juure alla varju. Nad läksid minust mööda, vandusid ja paugutasid. lsegi vana Ulla kõmpis nendega kaasa ning otsis mind põõsastest ja tihnikutest.
Terve päeva hiilisid nad soos. Alles vastu õhtut läksid koju. Nad rüüpasid viina ja olid rõõmsad: soo mätastele oli jäänud lamama mitu hunti läbilastud pääga. Küllap arvasid minugi olevat nende keskel, sest isa sammud olid äkki nii kerged ning hääl oli noor ja rõõmus.
Meeste minnes jooksen mööda sood ja vaatan langenud hunte. Punased keeled lumes, karvad märjad ja määrdinud, suust ja ninast niriseb veri, nii lamavad nad tapetuina. Küllap tulevad mehed järgmisel päeval tagasi, et hunte nülgida. Tassin nad hammastega kokku, kraabin lund nende pääle- nii ei leia neid enne kevadet keegi.
Siis hiilin isa hurtsiku ette. Olen näljane, tahaksin tormata lauta, kuid toast kostab Hundva hääl, ning ma ei tee seda. Minusse on jäänud veel inimese vastikut haletsust ja armastust.
Astun akna juurde niing vaatan tuppa. Hundva istub ahju ääres ja ketrab. Ta on tusane, nägu on hall, silmad loiud.
Isa konutab ta kõrval, lõikab pirde ja seab aeg-ajalt tuld.
Siis tõstab Hundva silmad, ning ma kuulen läbi vokivurina ta küsimust:
«Niisiis lasksite täna Enriku maha?»
«Maha!» vastab isa madala rinnahäälega.
«Maha ikka küll,» kordab ta mõnuledes, «jäi siruli teine, jalad taeva poole, neetud poiss niisugune!»
«Võib-olla oli keegi teine?» kahtleb Hundva.
«Tema ikka küll,» vastab isa kindlalt. «Kes see muu võis olla? Niutsus ja puri lund, kui mu kuul teda tabas. Suu oli täis verd ning ta sülitas seda lumme otsekui inimene.»
Hundva ei vasta selle pääle midagi, ta pää vajub uuesti kummargile üle voki, ning ma kuulen vaid tasast vurinat.
Ääretu joobumus ja vallatus tuleb äkki üle minu. Tahaksin karjuda neile läbi akna, et elan, et jooksen, et hingan veel - uhuuu! Veel on sood minu päralt ning lautades küllalt söödavaid loomi. Veel kannavad mind jalad kui tuul purjesid ning peidukohti on veel küllalt läbipääsmatuis rabades!
Ning ma astun hurtsiku ette ja hakkan uluma kõigest rinnast, et nad kuuleksid, et ma elan. Rõõm ja joobumus on mu ulumises, otsekui teataksin neile oma rõõmu ja üleolu.
Toast kostab isa sõim ja kisa. Ta jookseb püssiga õue, kuid olen juba kaugel ta hurtsikust.
Sel ööl torman kui meeletu mööda soid. Jooksen Viiraste rabadeni, pööran suures kaares ringi ning torman siis uuesti tagasi. Paistab kuu, lumi sädeleb mu all, puud heidavad risti-rästi pikki varje, otsekui tihedat võrku kududes endi vahel.
Alles teise päeva õhtul pööran tagasi. Lumi on sõtkutud inimjälgedest, nähtavasti on mehed otsinud langenud hunte. Mitmel pool seisavad tuleasemed - nad on olnud kogu päeva soos. Kuid huntide küngas on puutumata. Siia-sinna on ehitatud ka hundiauke. Kisun oksad aukude päält, et oleks neil põhjus kiruda.
Ning siis tuli päev, mil nägin Hundvat.
Nägin emahunti mulle vastu jooksvat. Juba kaugelt tundsin temas Hundva. Ta oli rõõmus ning jooksis mulle vastu sõbralikult uludes. Tal oli pehme kollakas karv pruuni triibuga üle selja. Ta ninasõõrmed olid punased, hambad särasid kui lumi. Kuid silmad olid tal endised, suured hallid inimsilmad täis rõõmu ja vallatust.
Inisedes tuli ta mu juurde, liputas saba ning ajas hambad sõbralikult irevile. Tundsin soojust ning rõõm täitis mu südame. Jooksime kaua temaga mööda soid, hilise hommikuni. Kaarestes murdsime lamba, viisime rappa ning sõime inisedes. Me olime tugevad ja väledad, ei keegi suudaks jälgida meid. Lumi keerles ja helendas meie ümber.
Koduteel saatsin ta üsna hurtsiku lähedale. Sääl muutus ta jälle inimeseks, silitas mind ning vaatas mulle armunult otsa.
«Oota mind järgmisel ööl, hundipoeg!» lausus ta lahkudes.
Ma ulusin talle rõõmsasti järele ning liputasin saba. Kaua vehkis ta mulle kätega. Ta põsed olid punased, huuled täis pinevil verd, ta rinnad olid kõrged ja mahlakad.
Terve päeva tiirlesin hurtsiku lähedal ning ootasin Hundvat. Öö jõudes tuli ta kergel sammul, võttis mu kaela ümbert kinni ning lausus:
«Täna peame jooksma kaugele, hundipoeg. Su isa ei armasta mu aelemisi. Küllap teab, et jooksen sinuga - täna puhastas ja laadis püssi ning lubas tulla sohu sind varitsema. Jookseme, hundipoeg!»
Ning siis oli ta hundina mu kõrval ja meie tormasime kaugele sohu. Lõppesid isegi sood, lõppesid rabad, algasid tihedad metsad. Metsad olid täis põtru, hirvi ja jäneseid kuid me ei puutunud neid. Tulid lagedad väljad, suured külad, aknad täis heledat tuld, kuid meie pöörasime tagasi. Ma ei ihanud enam sinna, teispoole metsi ja rabasid.
Hundva jooksis ees ning ma järgisin teda. Huntide karjad tulid vastu, nad ühinesid meiega. Kaugele kostis me rõõmus hüüd, metsad kajasid me jalgade müdinast. Suikuvad linnud tõusid ehmunult lendu, õhk värises nende tiibade raskest kohinast.
Hommikul viskas Hundva hundi naha ning lausus:
«Oota mind jälle, hundipoeg»
Ikka sagedamini hakkas ta käima, ikka kauemaks jäi ta mu juurde. Viimane kord koguni üheks päevaks ja kaheks ööks.
Kord nägime soos kaht vana hunti. Nende kollakashall karv ripendas, nende sabad olid häbelikult jalge vahel. Haistes me jälgi, jooksid nad lombates meile järele. Juba eemalt tundsime neis isa ja Ulla. Uhuuu! Ulusime rõõmsalt ning tormasime kui tuul mööda sood. Otsige nüüd! naersid me silmad. Olime kui kokku kasvanud, elasime vaid siis, kui olime koos.
Ning siis ei tulnud Hundva enam.
Midagi oli juhtunud. Ootasin ja ulusin hurtsiku lähedal, kuid Hundva ei tulnud. Möödusid pikad päevad ja ööd, kurvalt inisedes hulkusin ringi, kuid Hundva ei tulnud.
Ühel tormisel ööl hiilisin akna alla.
Hundva istus toa nurgas, käed kurvalt rüpes. Ta pää oli seotud, põsed verised. Ta silmad olid kurvad ja eluta, ta ei rääkinud sõnagi. Isa komberdas mööda tuba, köhis, vaatas aeg-ajalt kõõrdi Hundva otsa, kuid see istus kui tarretunud, pilku tõstmata. Isa oli nähtavasti karmilt nuhelnud Hundvat ta aelemise pärast minuga.
Kuid vastu kevadet, lume sulades ning udude tõustes tuli Hundva ometi. Ta oli endiselt rõõmus ja vallatu ning meie kokkusaamine oli üliõnnelik. Kaua keerlesime teineteise kõrval, rõõmsalt purres teineteist.
Lumi lehkas, värske sammal sirgus sulava lume alt, mändide oksad olid läinud nii roheliseks Ja vaiguseks, kased olid täis mahla, nende ladvad olid pruunikalt punased.
Me ei hoolinud enam millestki!
Me jooksime hurtsikutest mööda, tormasime inimestele vastu, keset päist päeva murdsime õuel lambaid. Isegi isa laut ei jäänud puutumata, sääl murdsime kaks mullikat, kumbagi söömata. Ikka kahekesi koos, samm sammu kõrval, kihvad vastu tuult. Päeval peitsime end koobastes, oksakuhjades, juurte all. Hundva ei läinud enam koju. Temagi vihkas nüüd inimesi, neid nähes tõusid tal karvad püsti ning punane suu avanes kiskumiseks ja salvamiseks.
Nii meie elasime keset soid.
Kuid siis juhtus õnnetus.
Isa hiilis kui vari me järel. Järelejätmatult jälgis ta meid, peites end udus ja tihnikutes. Ööd ning päevad viibis ta soos. Kuid me ei hoolinud temast. Olime julged ja rõõmsad. Tihti kõlas ta pauk üsna me lähedal, kuid me paljastasime kihvad talle vastu ning jooksime siis lõbusalt jälle edasi. Otsi meid! naersid meie silmad.
Ning ta otsis. Udus ei märganud me teda. Olime tulnud üsna ta lähedale. Nägin teda alles siis, kui ta sihtis mind. Äkki mürtsus soo ta paugust, mu silmad olid täis heledat tuld - Hundva oli mu kõrval langenud. Ta niutsus ning ahmis verise suuga lund. Suurtes silmades välkus kirjeldamatu surmahirm. Ta astus mõne sammu, siis vajus lumme.
Tormasin isa kallale. Haarasin ta õlast, mu hambad olid täis verd ja liha. Kuid ta lõi püssiga mulle pähe, langesin lumme, tõusin ning jooksin uludes kõrvale.
Isa sidus haava ja astus Hundva juurde.
Kaua tunnistas ta langenud looma. Siis istus selle juurde maha, ta ruuge habe täitus pisaratega.
Õhtu jõudes võttis ta Hundva õlale ning sammus koju.
Soo kajas mu kaeblikust ulumisest. Ei miski suutnud mind enam lohutada. Niutsusin ööd läbi, silmad täis tilkuvat vett. Kadus ramm ning jooksuhoog. Jalad ei kandnud mind enam endise väledusega. Lonkisin mõttetult ringi, kuhugi polnud mul enam joosta.
Kuid mu hambad olid teravad ning rinnus oli paisunud viha.
«Uhuu! oodake, urgveelased,» ulusin ma üle soode, «kui olen läbi jooksnud kõik metsad, rabad ja sood, kui valus ja vihas olen kokku ulunud koik emahundid, isased ja hundipojad, kui meist saab lugematu hulk, siis tormame teie kallale ning hävitame teid ainsa öö jooksul. Oodake värisedes, urgveelased, meie hambad on teravad, meie viha piiritu, meil pole haletsemist ega andeksandmlist. Kui must pilv astume teie ette, kuulutades teile viimsetpäeva, suurt kohtupäeva. Siis tasute meie valud, meie kannatused, meie viletsused. Ühinege, hundipojad! Siis pole enam Urgvees hurtsikut kus ei kisaks surmakaisus inimlaps. Isegi udu kaob ning rõõmus päike hakkab sädelema üle tallamata lume. Avanevad uued, tundmatud metsad, kui kaugele iialgi ulatab silm. Uhuuu! - värisege oma jõleduses teie - uhuuu!»
1926